selle aasta esimene

13. jaan. 2017

Küll on hea, et ma eelmise postitusega ei lubanud tihemini blogima hakata. Muidu oleks küll natuke piinlik :D Ega mul tegelikult midagi uut öelda polegi. Lihtsalt mannetu veidi, et pealehel ilutseb esimese postitusena mu kurb “aastakokkuvõte”. Nagu ma seal ka kirjutasin, et loodan, et 2017 tuleb parem, siis juba praegu võin öelda, et kõik liigub ülesmäge küll.

Mina niisama. Seljas mu uus lemmiksärk kirjaga “Babe you got this”, sest ma beib ja i got this :D

Eelmine aasta oli minu jaoks justkui ühe suure peatüki lõpp, sest lisaks kõigele muule juhtunule, sai läbi ka mu töö Kaitseväes. Mis omakorda tähendas aga seda, et uue aasta võtsin ma vastu päris suure ootusärevuse ja paanika seguga. (Mida ma tegema hakkan? Issand kui põnev, uus töö! A kust ma uue töö leian?? Mida mulle üldse teha meeldiks? Jeii, uued väljakutsed!!)

Kui varasematel aastatel (enne Taru) tööd otsides kandideerisin valimatult kohtadesse, kuhu ma oma hariduse-oskustega sobiksin, siis seekord lähenesin asjale teistmoodi. Saatsin oma cv-motikirja ainult kohtadesse, mille puhul ma tundsin, et ma tõesti tahaks seal olla. Samuti keskendusin valikul rohkem erialastele pakkumistele.

Sellest rääkides, siis eelmisel aastal sain ühe väärt mõttetera. Arutasime mu uue töö otsimist-leidmist ning mulle öeldi, et tegelikult inimesed ise limiteerivad endid. Et vaadatakse töökuulutuse põhjal ära, et oh, mul ühte nõutud asja pole, järelikult ei hakka kandideerimagi. Aga selle valiku võiks jätta tööandja teha. Et kandideerida on mõtet igal juhul, ehk on see “nõue” midagi nii väikest või tuleb vastav oskus töö käigus, kunagi ju ei tea. Vahel loeb inimese enda töökus ja olemus isegi rohkem, mõne inimese cv võib olla ideaalne, aga näiteks vestlusel ei klapita kuidagi. No see loomulikult kõige kohta ei käi, et kui otsitakse ajukirurgi, siis vist pole tõesti mõtet kõigil tahtjatel kandideerida :D

Mu imeilus Nässukas, kes vaatab kaamerasse oma süütute helesiniste silmadega, justkui ta polekski kaks minutit tagasi mu mõlemad käed verele küünistanud.

Aga näiteks minagi olen väga paljudesse kohtadesse jätnud cv saatmata, sest pakkumises on kirjas vene keele oskus, mis on mul noh.. põhimõtteliselt olematu :D Samas ei tea kunagi, palju seda ametikohal tegelikult vaja on. Ka Lindexi töökuulutuses oli märgitud, et selle keele oskus vajalik, aga näed- ikka sain tööle. Ja endiselt pole seda ametipostil olles kordagi päriselt vaja läinud.

Lugesin ka tööotsimise kohta sellist kirjeldust: Naised ei kandideeri tööle siis, kui nad ei vasta ühele punktile nõutust. Mehed kandideerivad siis, kui nad vastavad vähemalt ühele punktile :D Ma ei tea, kui tõetruu see on, aga noh.. olgem ausad, naised on enesekriitilisemad, nõuavad endalt rohkem ja teisest küljest ei väärtusta end piisavalt. Näiteks ühte kohta kandideerides pidi lisama cv juurde ka palgasoovi. Ma lugesin natuke valesti ja neto asemel panin brutosumma. Pärast põdesin, et issssand, nüüd raudselt arvavad, et ma nõuan liiga palju raha ja selle pärast ei saa tööle. Üks sõber seepeale rahustas maha, et kle, kui sa tunned, et oled ka seda summat väärt, siis nii ongi. Läbirääkimiste käigus saab alati ka muus kokku leppida. Aga pigem sihtida kõrgele, kui leppida vähesega ainult sellepärast, et “äkki muidu ei võeta tööle”. No loomulikult pole siin ka kõik nii must-valge ja kõik oleneb siiski nii tööandjast kui -otsijast, aga üldjoontes on ju see õige. Miks kirjutada palgasooviks väiksem summa, kui ise tunned, et oled väärt rohkem, ainult sellepärast, et “äkki neile see ei sobi”? Küsija suu pihta ju teadupärast ei lööda :D

Ma niisama kaamerasse vaatamas ja oma eelmise aasta kõige viimast selfit tegemas. (Kai, mul pruunid juuksed!)

Igaljuhul, olen käinud päris mitmetel vestlustel, nii Tartus kui Tallinnas (kuigi ma polnud üldse valmis sinna kolima), mis kahjuks soovitud tulemust ei toonud. Samas ei saa ka öelda, et ma ebaõnnestusin, sest a) vähemalt kutsuti mind vestlusele, mis oli totaalne enesekindluseboost, ja b) iga vestlus õpetas mulle midagi uut ning andis rohkem kogemusi. Väga positiivne on ka see, et peaaegu igast kohast olen saanud alati vastuse ka siis, kui see on negatiivne. Et kirjutataksegi viisakalt, et ei osutunud valituks ja soovitakse edu, mis on mu arust nii super! Nii nõme ju, kui kandideerid kuhugi ja siis ootad vastust..ootad ja ootad ja jäädki ootama.

Tänaseks päevaks võin aga öelda, et olen leidnud omale uue töö. Ühelt poolt olen ma väga elevil ja õnnelik ning tunnen, et see sobib mulle. Teisalt on aga väike kartus. Sellesmõttes, et ma arvan, et ma saan hakkama küll, eks alguses ole ikka raskem, eriti kui mul selle-alast kogemust väga pole. Kartus on pigem seetõttu, et mulle ei meeldi enda elus teha suuri otsuseid, sest ma pole kunagi kindel, kas see on nüüd 100% õige. Ja siis ma olengi praegu olukorras, kus olen päris õnnelik ja ootusärevuses ning samal ajal natuke põen, kas ma ikka tegin õigesti seda pakkumist vastu võttes, kas see ikka tasub end ära või oleks pidanud ma ootama, kui saan rohkem erialasema töö, äkki peaks ikka Tallinna peale mõtlema jnejnejnejne. A noh, see endas kahtlemine on mul absoluutselt kõigega, isegi sellega, mida õhtuks süüa teha :D Mulle lihtsalt meeldib kõik oma otsused mega mega põhjalikult läbi kaaluda ja kaks kuud nende üle mõelda :D

Okei, olen nüüd pikalt kirjutanud põhimõtteliselt mitte millestki, aga kokkuvõttes tahan öelda, et… kõik hakkab justkui laabuma :)

 

PS. Panin piltidele allkirjad ka, sest armas Kai näeb sõnadega! :)

Vaade Tartu Raekojaplatsilt. Natuke kuusepuud, natuke maju ja natuke säravat hommikupäikest

bye bye 2016

30. dets. 2016

Nonii. Aasta hakkab lõppema ning ma teen praegu oma elu viimast öist vahetust vanas heas Taru hotellis. Mõtlesin, et juba see tähtis sündmus nõuab punkti panemist ja väikese kokkuvõtte tegemist. Eelmisel aastal sai tehtud suure hulga piltidega õnnest tilkuv postitus, mis lõppes lootusega, et 2016 tuleb veel parem. Noh.. ei tulnud :D Kuigi juhtus nii paljutki, siis määrava tooni andis sellele aastale siiski mu lahkuminek. Väga väga suur osa mu emotsioonidest, tegudest, tujudest ja olemisest sõltus ning tulenes just sellest.

2016 on olnud ilmselt mu kõige raskem aasta üldse. Kõige keerulisem, kõige pisaraterohkem, kõige kurvem. Mu elu on reaalselt teinud kannapöörde ning absoluutselt mitte miski pole sama, mis aasta tagasi. Vahetunud on mu perekonnaseis, elukoht, töökoht, sõprade seltskond, juuksevärv (kuigi see vahetub nagunii iga paari kuu tagant :D :D)

Ma olen olnud kohutavas segaduses, saamata aru, mida ma lõpuks tahan või mis on õige. Ma olen veetnud nii palju unetuid öid, sest mind rõhub paanika oma tuleviku pärast. Mõelnud oma senise elu eesmärgid ja soovid täiesti ümber. Olen nii palju teeselnud õnnelik ja eluga rahul olemist, kuigi sisimas tahtsin teha kõike muud, kui naeratada. Olen niiiii palju nutnud, et ma ausalt imestan, kuskohast mul need pisarad tulid. (veinist, on muidu vastus :D)


See, et ma tahan minna lahku elukaaslasest, kellega veetsin koos 7 head aastat, oli reaalselt kõige raskem otsus, mida ma elus teinud olen. Just see hetk, kui lõpuks julgesin endale tunnistada, et jah.. this is it, meie teed lähevad lahku. On olnud nii keeruline harjuda ümber üksi olemisega, õppida lootma jälle ainult iseendale. Ma olen tundnud, kuidas elu lihtsalt surub mu täiesti maha, et vahel tahaks lihtsalt käed üles tõsta ja alla anda.

Aga ma olen tundnud ka suurt kergendust. Saanud omale uue hingamise. Teadmise, et ma tegin õigesti, et nüüd saab kõik ainult paremaks minna. Olen õppinud ennast läbi ja lõhki  tundma, surunud oma piire veel kaugemale. Jõudnud arusaamale, mida ma tahan ja mida mitte. Olen pannud (veidi paremini) paika oma plaanid ja avastanud, kui tugev võib üks inimhing olla. Et ma saan alati hakkama, ükskõik, kuidas! Olen saanud aru, kes on mu tõelised sõbrad, kes on mind igas olukorras aidanud ja toeks olnud, kuulanud mu halamisi, andnud nõu, ajanud mind naerma ja lihtsalt olnud olemas. Samas olen saanud ka aru, kes sõpradest on mõeldud jääma minevikku. Ja seda üldse mitte halvas mõttes:

“Maybe some people just aren’t meant to be in our lives forever. Maybe some people are just passing through. It’s like some people just come through our lives to bring us something: a gift, a blessing, a lesson we need to learn. And that’s why they’re here. You’ll have that gift forever.”

Ja kõige selle halva juures on ka palju head, mille üle olen ma siiralt rõõmus. Ma olen nii kohutavalt tänulik Märdile. Kõigi nende aastate eest, sest need olid head ja täis naeru, ühise kodu loomist ja imelisi mälestusi. Me kasvasime ja avastasime koos täiskasvanuelu.. ja mul on nii hea meel, et olenemata sellest, et teed viisid meid lahku, ei ole meie vahele jäänud vihavaenu või midagi negatiivset, ja ma tean, et saan oma muredega alati tema poole pöörduda. Ma olen tänulik ta perekonnale, et nad mu omal ajal nii hästi vastu võtsid ja panid mind tundma ühena neist. Olen tänulik oma perele, kes mind iga mu otsuse juures ainult toetanud on ja pannud mind tundma, et ma pole üksi, et mul on tugev seljatagune Ja lõpuks- Anu, Karin, Mairi, Kadi ja Teele- te olete igas mõttes lihtsalt imelised!

Ja kuigi see postitus on kuidagi nii masendav (arvake ära, kas ma valasin kirjutamise ajal kolm või seitse pisarat :D), siis tegelikult olen ma teinud rahu. Iseendaga, oma otsusega, oma eluga. See võttis küll omajagu aega, sest kes oleks võinud arvata, et üks südamevalu nii… hull olla võib, eks :D Ja kuigi see aasta on olnud katsumusterohke, siis ma olen õnnelik, sest ma tunnen, et ju nii pidi minema, nii on õige. Seda on naljakas endal ka öelda, aga hoolimata sellest, kui kurnav, väsitav ja raske kõik oli, on lõpptulemus ju hea (okei, heaks alles hakkab minema).  Umbes nagu sünnitamine- megavalus ja vastik, aga tulemuseks armas beebi :D (metafoorikuninganna lihtsalt)

Ma tean, et ma kunagi vaatan tagasi praegusesse aega ning see kõik, mis ma kirja olen pannud, tundub ehk kaugena ja lihtsalt ühe eluetapina. Praegusel hetkel aga.. ma reaalselt ei jõua ära oodata, mil see aasta lõpuks läbi saab. Et lihtsalt tõmmata kõigele juhtunule kriips peale ja tõepoolest tunda, kuidas 2017 on puhas leht. Ja hoolimata kõigest, mis see aasta on endaga toonud ja kuidas ma ei jõua selle lõppu ära oodata, saadan ma 2016nda ära siiski positiivse tuju ja rõõmsa ootusega, et uus aasta võtab endaga kaasa palju palju head!

Ilusat uut teile, semud :)
/pildid on valitud üsna randomilt, aga siiski ühed mu selle aasta lemmikutest

PS. Poleks kunagi arvanud, et mina seda ütlen, aga ma niiiiii igatsen lund :D 

sõpruse sild

29. dets. 2016

Enne, kui saab sellele aastale kriipsu peale tõmmata ning üks kokkuvõtlik postitus teha, tuleb vanad võlad klaarida. Ehk mul on paar pildikest jagamata, mis said juba tükk aega tagasi tehtud. Mul on päris kaua olnud mõttes teha üks fotoshoot  Sõpruse silla all. No see tunneliefekt, mis seal tekib, on lihtsalt ideaaalne! Samamoodi olen otsinud võimalusi, et pildistada kedagi teist peale Karini- lihtsalt selleks, et harjutada võõrastega ka kätt.

Gretat olen ma tahtnud kaamera ette püüda juba väga ammu. Aga kuna me oleme mõlemad töised ja asjalikud inimesed, oli päris raske seda üht kindlat aega leida. Lisaks muud faktorid, nagu näiteks vale ilm. Ka seda korda ei saa ma päris õnnestunuks lugeda, sest esiteks tahtsin ma rohkem sombusemat ja tumedamat ilma, päike aga siras taevas nagu homset poleks. Teiseks oli väljas niiiiiiiii külm, et lihtsalt ei kannatanud olla Gretal ilma jakita ja mul ilma kinnasteta (et kaameranuppu vajutada).

Kuna olime aga lõpuks ometi ajad kokku klapitanud, siis ikka üritasime midagi jäädvustada. Matsin oma algse idee kohe maha ja tegime lihtsalt prooviklõpse. Et näha, kuidas meil see koostöö sujub. Pool tundi kiiret pildistamist ja jooksime Eedenisse sooja. Et noh.. päris rahul ma nende piltidega pole, aga arvestades seda, et tingimused olid mitte nii ideaalsed, siis eks ma lepin :D Järgmine kord paremini!

 

Samaks päevaks oli mul kokku lepitud väike fotoshoot ka Kariniga- ei saa temast ikka üle ega ümber :D Me olime pikalt oodanud sellist päikeselist ilma, et pidime kohe võimalust kasutama.


Selleks ajaks, kui ma Gretaga lõpetasin ja Kariniga kokku sain, oli päike loomulikult kadunud ja hakkas vaikselt juba hämarduma. Aga mis seal ikka, kui sai end juba välja veetud, siis ikka põhjusega. Kariniga läksime Sõpruse silla peale, et seal mõned kiired klõpsud teha.


Sellesmõttes läks hästi, et kuigi valgust eriti ei olnud, oli see mõnusalt roosaka-oranži tooniga + Karin sai instasse uue pildi. Niiet success! Kui ma muidu mõtlesin, et uueks aastaks endale lubadusi ei anna, siis üks tuleb ikka ära- rohkem pildistada! Võõraid inimesi, katsetada erinevaid ideid, proovida erinevaid kaamerafunktsioone… No tõsiselt, tuleb mugavustsoonist välja tulla :D

artistry luxe metallic kollektsioon

24. dets. 2016

Olen mõnda aega teinud väikest koostööd Amwayga ning saanud nautida nende poolt saadetud pakikeste sisu. Kevadel aga kolimise ja üleüldise elukorraldusega jäi see veidi unarusse. Põhiliselt seetõttu, et mul polnud absoluutselt tahtmist ning jaksu blogida, kogu aur läks lihtsalt selle peale, et end vee peal hoida. Seda enam rõõmustas mind järjekordne kiri ja pakike, mis näitasid, et olen neil ikka meeles. Paki saamisest on küll päris tükk aega mööda läinud, aga tahtsin kõigepealt katsetada ja siis juba oli takistus valguse leidmisega, et pilte teha. #vabandusedvabandused.

Artistry Luxe Metallic kollektsioon on pidupäevadeks pea ideaalne.  Kõigepealt leidsin pakist mõnusalt sädeleva lauvärvitrio– hõbedane, lilla ja roheline. Aplikaator on küll selline, nagu tavaliselt huuleläigetel on, aga samas on ülimugav seda peale kanda. Pigment on tugev, koostis pigem kreemjas (aga kerge), mistõttu püsib see peal väga hästi. Eks ikka päeva/õhtu jooksul kulumist esineb, aga minu jaoks on väga suur pluss, et värv ei kogune lauvoldikestesse, vaid kuludes muutub lihtsalt heledamaks.

Mis aga osutus mu üheks suureks lemmikuks, on Artistry Signature Color silmalainer. Tavaliselt eelistan ma pliiatsitüüpi lainereid, sest neid on kuidagi kergem käsitleda ning alguses polnud ma ka väga selles lillas metallitoonis kindel. Noh, et olen ikka truu klassikalisele mustale lainerijoonele. Pean aga oma sõnu sööma! Paar korda vajas eraldi nö pintsliga joone tegemine harjutamist, aga nüüd on see väga käpas ja mugav, lisaks annab helklev tumelilla joon silmale rohkem sära juurde ja teeb ka tavalise meigi pidulikuks. Mis mind aga hämmastas, oli see, kui kaua lainer ilusana püsib! Peale kandes kuivab värv kiiresti (suur pluss) ning.. ma ei tea, mul ei tule see isegi meigieemaldajaga hõlpsasti maha :D

 

Juba see ütleb midagi, et üks kord kandsin laineri peale umbes nelja ajal õhtul, käisin väljas peol, trallisin öö läbi ringi ja kui hommikul koju jõudsin, et end tööle sättima hakata, oli lainerijoon endiselt ideaalne!

Veel peitis end pakis 3D puuder Shimmering Nudes. Tagasihoidlikud nude-toonid kerge sädelusega. Kuna ma tegelikult palju puudreid-põsepunasid-highlightereid ei kasuta, siis noh.. on hea, et vajadusel on käepärast midagi võtta. Paar korda välja peole minnes olen kergelt põsesarnad kahe tooni komboga üle tõmmanud ning see jätab mõnusalt kumava lõppmulje. Küll aga meeldib mulle kaasasolev luksuslik kuldne karp! Karp tuleb muidu eraldi juurde osta, aga samas on Artistry‘l päris palju tooteid (nt tavaline tolmpuuder), mis sinna mõõtudelt samamoodi sobib.


Oma absoluutseks lemmikuks pean aga Satinique juukseõli seerumit! Pole midagi öelda, aga mina, mu juuksed ning Satinique sarja tooted sobivad väga väga hästi kokku. Kasutasin varem pikalt Joico õli ning kuigi ei saa selle üle kurta, sest tegi ta oma tööd hästi, siis Satinique seerum on hoopis teine klass. Lõhn on mõnusalt värske ja ergastav ning see jääb juustesse kauaks püsima. See muudab vähemalt minu kiharad palju siledamaks ja siidisemaks, hoides ära kahuseks muutuva pea. Mu põhimure (lisaks katkistele otsadele :D) on see, et mu juuksekarv on väga õhuke, mistõttu võin ma kammida juuksed ära, korra pead raputada ja juba on nad jälle omavahel sassis, et sõrmed ei lähe ilusasti läbi. Satinique õli on seda aga parandanud ja no ausalt, vahe on märgatav!


Lisaboonusena oli kaasas ka silmapliiats, mida ma siiski väga palju ei kasuta, sest a) mulle meeldib konkreetne lainerijoon rohkem, kui hajutatud pliiats, ja b) mul pole lihtsalt teritajat, et ma saaks seda kasutuses hoida :D Aga oma väikese pakiga olen äääärmiselt rahul! Kuigi mõned asjad ehk nii palju kasutust ei leia, siis need on tõesti kvaliteetsed (mulle üldse meeldivad-sobivad väga Amway meigi- ja juuksehooldustooted) ja eriti õnnelik olen ma oma uute lemmikute üle! Aitäh :)

 

jäised kaksikud

20. dets. 2016

Boy, oh boy, kui ammu ma pole oma lugemiselamusi blogis jaganud. Põhiliselt seetõttu, et ma pole väga väga ammu ühtki uut raamatut kätte võtnud. Kui vaba aega juhtubki olema, siis olen pöördunud oma turvaliste juba loetud teoste poole. Ma olen vist varem ka maininud, et minu jaoks on tohutult lõõgastav lugeda just neid raamatuid, mille kord (või mitu) läbi töötanud olen. Kuna ma tean, mis juhtuma hakkab, ei pea ma pidevalt kaasa mõtlema, vaid saangi oma mõtted unwind’ida.

Igal juhul, juba ammu jäi mulle poes silma S.K Tremayne’i teos “The Ice Twins” ehk “Jäised kaksikud“. Kui nüüd lühidalt kokkuvõte teha, siis tegu on müstilise ja salapärase (õudus)põnevikuga, kus ideaalset perekonda, kus kasvavad imelised ja identsed kaksikud, tabab tragöödia. Üks kaksikutest saab õnnetuse tagajärjel surma. Läheb mõni aeg mööda ning järsku teatab elus olev tüdruk, Kirstie, et vanemad tegid tuvastamisel vea ning tema on Lydia. Et surma sai hoopis Kirstie.

Teoreetiliselt on raamatus kõik olemas, mis pakuks mulle suurepärase lugemiselamuse. Õhus on müstikat, salapära ja õudust (kuigi mitte nii palju, nagu võiks tagakaane sisututvustuse tõttu oodata), tegelasteks on creepy’d kaksikud, asukohaks põhimõtteliselt üksik saar, on olemas paar suurt saladust, pluss kogu psühholoogiline aspekt.. Aga ometi jäi miskit puudu, et tegu oleks väga hea jutuga. Ma ei pea seda üldse halvaks teoseks, aga kui ma lõppu jõudsin siis oli pigem selline meh- tunne. Üritan seda nüüd selgitada, ilma et ma sisu palju ei spoilerdaks.

Raamatu algus meeldis mulle väga. Autor andis hästi edasi selle, kuidas said pärast ühe lapse surma hakkama vanemad (ehk ei saanudki), millised probleemid neil olid ja kuidas mõlemad olid omadega ummikus. Samamoodi kirjeldati nende elu enne õnnetust, kuidas kõik oli põhimõtteliselt ideaalne, kuidas kaksikud olid niiiii karvapealt identsed (aga erinevate iseloomudega), et neil oli pea võimatu vahet teha ning kuidas nende vahel oli tugev side.

Et liikuda edasi (ja saada jagu tekkinud rahaprobleemidest), otsustavad nad alustada allesjäänud tütrega uut elu Šotimaa väikesel saarekesel, mis on pereisa pärandus. Kõik ootavad muutust, et hakkaks ometi paremaks minema. Siis aga teatab ellujäänud Kirstie emale, et tema on hoopis Lydia. Et nad tegid vea surnud kaksiku tuvastamisel ning rõdult kukkus alla hoopis Kirstie.

Just see oligi raamatu nauditavaim osa. Kuidas ema hakkas märkama pisikesi asju, mis justkui tõendasid, et jah, nad matsid maha vale lapse. Kuidas tüdruku iseloom sarnanes üha enam “surnud” õe omale, kuidas isegi koer suhtus temasse teisiti.. Eriti õudseks läks asi siis, kui kaksik hakkas endast rääkides kasutama sõna “me”. Kuidas ta nägi peeglist oma surnud õde, kuidas ta mängis ja rääkis õhuga.. või kui ta konkreetselt ütleski, et nad on ühes kehas koos.

‘You keep saying she’s dead but she comes back to play with me, she was here, she was at school, she plays with me, she is my sister, it doesn’t matter if she’s dead, she’s still here, still here, I’m here, we are here – why do you keep saying we’re dead, when we’re not we’re not we’re not.”

Sellega aga see nauditav osa piirdus. Mõlemad vanemad tundusid mu jaoks nii ebasümpaatsed. Jah, nad olid kaotanud lapse ning seetõttu (ja kuna isal tekkis väike alkoholiprobleem) olid üksteisest kaugenenud. Aga mõlemad ajasid oma asja ning varjasid üksteise eest saladusi kuni narruseni, eriti kui asi puudutas ellujäänud tütart või kuidas isa põhimõtteliselt lapse terve mõistuse arvelt lasi emal arvata, mida too tahtis, et lihtsalt mitte ühest saladusest rääkida. No mis lapsevanem teeb nii?  Okei, lõpus tuleb välja, miks isa teatud teemadel suu kinni hoidis, aga see omavahel mittesuhtlemine oli lõpuks lihtsalt tüütu.

Ema oli hoopis omaette ooper. Ma saan aru, et taheti edasi anda seda psühholoogilist poolt, kuidas käitub inimene, kes on kaotanud lapse ja mismoodi sellega hakkama saada, aga.. seda mõistuse segadust oli natuke liiga vähe, et see mõjuks. Selle asemel oli raamatus kinnisidee küüsis ema, kes tahtis iga hinna eest tõestada, et surnud laps on hoopis elus. Ja sedagi vist seetõttu, et see, kelle nad maha matsid (Lydia), oli tema lemmik. Okei, see oli ka päris hea teemaarendus, et igal vanemal on oma lemmiklaps ning kuhu see viib, kui eelistada üht liiga palju teisele. Eriti kui teine tunneb, et jääb vajalikust emahoolitsusest ilma.

Lõpu puhul.. ma olin natuke üllatunud, aga ei olnud ka. Vanemate teema ning see, miks nad omavahel tegelikult enam ei suhelnud, oli tõesti natuke ootamatu. Mis kaksikute saladusse puutub, siis ma arvasingi, et asi lõppeb kas ühel või teisel moel. Juhtus aga nii, et raamatus olid esindatud mõlemad variandid. Just see muutiski mu jaoks kogu elamuse pigem negatiivseks, sest tundus, nagu autor ei teadnud ise ka, mis žanris ta kirjutada tahtis. Raamatus on nii psühholoogiline analüüs ja aspekt, kuidas käitub inimmõistus traumaga tegelemisel, on kummitused, on õudus, on lõhestunud isiksuse häire, on väikese lapse segadus… Kõik see kokku andis ühe äärmiselt messy loo.

Minu arust näiteks ei saa kokku panna psühholoogilist poolt (kuidas väike laps saab hakkama sellega, et nägi oma kaksikõe surma pealt, kuidas ta on segaduses oma identiteedist, kuidas ta lõhestubki kaheks isiksuseks, kuidas ta tunneb end süüdi) ning siis teistpidi keerata see ümber, et ups, ikka kummitused ka mängus. Oleks autor keskendunud ainult ühele osale, oleks minu jaoks see teos kõvasti parem olnud. Kuna ema-isa saladuse põhjus ning enamik lapsega seotud juhtumitest põhinesidki tegelikult ainult psühholoogilisel teemal, siis kogu “teispoolsuse” jutt oli üleliigne. Seda enam, et müstilise ja õudse vaibi andsidki edasi just need sündmused, mille puhul sai kahelda, kas asi on päriselt nii või on keegi neist lihtsalt hulluks läinud.

Ühesõnaga, ma tegelikult soovitan seda raamatut lugeda küll, sest see pole otseselt halb. Süžee on ju niii paljutõotav, lihtsalt minu arust oleks võinud keskenduda ainult ühele teemale ning seda sügavamalt arendada, kui pealiskaudselt kirjutada KÕIGEST ja siis see üheks kompotiks kokku keerata :D Ma olen ausalt imestunud, et Goodreadsis sellel nii palju viietärni hinnaguid on ja kõik ülistavad seda kui “insanely good book’i”. Üks negatiivsem kommentaar võttis asja hästi kokku: Tegu on raamatuga, mis kõigi eelduste kohaselt peaks saladuste ja müsteeriumi armastajatele ideaalselt sobima, aga kokkuvõttes on (võib-olla just selle eeldamise tõttu) üks suur pettumus.