life update

11. veebr. 2020

Mõtlesin, et peaks rohkem hakkama igapäeva rohkem jäädvustama. Mille jaoks mul see fancy uus Huawei telefon ja Sony kaamera on, eksole. Lisaks peaks hakkama rohkem ka blogi kirjutama, aga seda mõtlen ma nagunii iga nädal paar korda :D Vaatasin praegu mustandid üle ja näiteks peale Eurotripi kolmanda osa pole ma kirjutanud lõpuni ka Inglismaal käiku…mis toimus pea 2 aastat tagasi.. :D

Kohe algusesse üks selfi ürituselt, mis – üllatus üllatus – ei toimunudki aasta tagasi, vaid alles eelmisel kuul :D

(Kirjutasin selle postituse esimese lõigu eelmisel nädalal. Selle aja peale olen täpselt 1 telefonipildi teinud, mis sobiks jagamiseks :D Ehk pilt kohast, kuhu peituda, kui avatud kontor üle viskab või keskendumist segab)

Ühesõnaga.. ma ei tea, ma ei oska midagi updeitida tegelikult ja ma lihtsalt mõtlesin, et ma pean ära kasutama seda blogimistuhinat, muidu võtan ma wordpressi lahti jälle alles kuue kuu pärast. Lasen parem fotodel enda eest rääkida.

Ma pole näiteks kunagi pidanud end eriliseks loodusfotograafiks. Ainuüksi selle pärast, et minu arvates puudub mul see “silm” näha detaile või mingis tavalises lehehunnikus seda miskit, mis teeb loodusfoto maagiliseks. Inimesi on sellesmõttes palju kergem pildistada. Kui saad mingi emotsiooni pildile, silmadesse sügavuse või isegi lihtsalt tehniliselt ilusa pildi, siis oled juba omadega mäel. Aga no te ei kujuta ette, kui palju ma olen kustutanud looduses tehtud pilte, sest need on lihtsalt.. plassid. Seda iroonilisem on, et nüüd naudin ma väljas rohuliblede pildistamist palju rohkem. Isegi oma fotoinstagrami jagan rohkem #naturephotography pilte. See lõik on tegelikult lihtsalt häbitu reklaam, et hakake jälgima :D

See kiska on umbes 15-16 aastat vana. Kui ta kassipojana meile tuli, oli ta mu lemmik. Ma kogu aeg rääkisin, kuidas minust saab rikas suurlinnadaam ning võtan kassi oma penthouse’i elama ja kingin talle teemantidega kaelarihma. Mu ema seniajani ütleb, et seda kassi hoiab elus ainult see suur ootus, mil oma kaelarihma saab :D

Enne aastavahetust (aga pärast jõule) võtsime end kokku ja läksime rappa jalutama. Meenikunno on nüüd nii peas, et peaks võtma uue matkaraja. Minu tingimused on lihtsad: ei tohi olla Eesti teises otsas, rabalaugastega (love them) ja ringikujuline. Kes ikka viitsib üht teed kaks korda läbi käia, eks :D

Taaskord sain aimu, kui väike meie Eestike on. Parklasse jõudes vaatas vastu mu vennaraas oma seltskonnaga. Veidi solvunud, et ta mind matkale ei kutsunud, aga lohutan end sellega, et ega ma teda ka kutsunud. Rabapilte tehes avastasin ka Sony esimese halva omaduse. Nimelt vähe külmemate ilmadega jookseb ta kuidagi kokku. Canoniga polnud kunagi sellist probleemi, vahet pole, kas väljas oli -15 või +35. Ei teagi, kas tegu on kaamera tüüpveaga või mul lihtsalt selline õnnetu eksemplar..

Seda pilti näiteks tegin oma 7 minutit, sest kaamera lihtsalt jooksis kinni. Ja noh, lõpuks ikka ei saanud seda tulemust, mis tahtsin :D

See pilt tundub mulle miskipärast niii…pehme. No et viskaks kohe pikali küngaste vahele.

Aastavahetusel käisin neidudega peol ja kuigi oli ülitore ja nalja sai kõvasti, siis ma vist ikka eelistan pigem puhkemaja/kellegi kodupidusid. Käisime läbi mitu klubi ja ma reaalselt ei saa aru, mis on Maasikas sellist, mis inimesi tõmbab. Alati kui ma sinna satun, on see paksult rahvast täis. Muusika on selline meh (ja iga kord täpselt sama), mehed tüütud ja pealetükkivad, valgusshowd pole ja nagu.. ma ei tea, ei jäta erilist muljet see mulle. Aga eks oleneb ka seltskonnast, õiged inimesed teevad kõik peod ägedaks :)

Olen üritanud juba poolteist kuud ajada sõbrannasid elevile, et jessss, lähme pildistama. Mitte keeeegi pole vedu võtnud. Õigemini tükk tegu on mõlemale sobiva aja leidmisega. Aga ma pole nii ammu inimesi pildistanud ja tahaks ju Sony võimeid proovile panna. Selle asemel pildistan ma maal.. kõike, mis ette jääb. Ja ütleme nii, et talvisel ajal, kui lilli kah pole, on päris keeruline sama asja pildistada nii, et see iga kord erinev välja näeks :D

Ükskord pidime Kadiga minema piccima, aga ei õnnestunud. Mul oli aga tuhin sees ja nii ma siis pildistasin…lillepotis olevat kaktust :)

Aga nagu ma ütlesin, siis maal käimine päästab. Vähemalt pildistamise mõttes.

Huvitav on pildistamiseelistuste muutumine. Canoniga tahtsin ma teha ainult helgeid ja selgeid ja erksaid pilte. Nüüd aga, mida tumedam  ja sügem, seda sümpaatsem.

Ja loomulikult ei saa ma üle oma uutest lemmikutest, kanadest. Kuiiii ägedad nad on!


Üks uus asi, mida katsetame, on inkubaator. Eks näis, mis sealt tuleb, tibusid loeme veebruari lõpus! Päris ausalt, siis ma olen 100% rahul, kui vähemalt ühe tibu saame.

Eelmisel nädalavahetusel sai linnufarm täiendust vuttide näol. Nii julged ja sotsiaalsed linnud! Kanalasse minnes on nad n-ö teises ruumis. Tuled sisse, vaikus. Aga nii kui nendega rääkima hakkad, kostub mitmehäälne rõõmus tsirrtsirrtsiirrrr. Nagu looook at them:

Mõned nädalad tagasi toimusid ka ettevõtte talvepäevad, mis olid sellessuhtes üsna nutused, et noh.. lund polnud. Vähemalt tegime Pühajärvele tiiru peale (kes joostes, kes kõndides) ning hiljem tuletasime meelde vanu häid aegu “Pühajärve Beach Party” seltsis. Pean ütlema, et töökoha valik läks seekord küll üsna õnneks. Nii palju toredaid inimesi!

Lisaks ägedatele kostüümidele, mängudele ja retromuusikale oli meil ka laivansambel- Dreamers. Kui alguses nende demosid kuulates olin kahevahel, siis tegelikkuses on nad väga äge punt ja oskavad rahva korralikult käima tõmmata!

Ja lõpetan selle maru pikaks veninud postituse ära paari telefonipildiga. Esmajoones muidugi mu Nässakast.

Jõulude ajal maal olles ütles isa empsile naljaga, et sel aastal toovad naised kuuse tuppa. Ema siis genereeris sellise asja ja oli endaga ikka v ä g a rahul :D

Pikkade ja pimedate talveõhtute mööda saamiseks tuletasin meelde vana mängu- Yatzy. Mäletan, kuidas ammu sai isa ja onuga köögilaua taga täringuid veeretatud. Nüüd, kui ma seda mängu päriselt oskan, on veel toredam.

Olgugi et see talv oli pigem üks ühtlane sügis, siis linnuke kirja- lumememm sai tehtud!

Ok, juba selle pärast, et mitte nii pikki postitusi teha, tuleks tihedamini kirjutada. Millllal ma küll õpin :D

Kuidas ma kunagi…

3. veebr. 2020

…tööl käisin. Mitte, et ma praegu ei käiks. Aga jäin hommikul lehest lugema lugu, kus ajakirjanik käis eksperimendi mõttes telefonimüüja elu proovimas, lisaks juurde on viimasel ajal mitu samateemalist blogipostitust feedis olnud. Ja see tõi eredalt meelde mulle selle, kui minagi sama ametit proovisin. Minu arust oligi see mu päris esimene ametlik palgatöö. Eks maasikaid korjamas ja selliseid juhutöid (a’la Hansapäevadel jäätise müümine jne) olin varemgi teinud, aga see oli päris! Selles ametikohas tutvusin ma muideks ka Jaanikaga, kuigi teda olin põgusalt kooliajal meedialaagrites näinud.

Suvel, kui olin just 18 saanud, kolisin niisiis Kärknasse vanaema juurde sisse, sest kodukülast oleks olnud pea võimatu igapäevaselt linna tööle sõita. Ja oh, mis vabaduse see kaasa tõi! Esiteks polnud tüütut väikevenda :D Aga parim oli asja juures see, et ega vanaema suurt kontrollinud. Talle sai alati öelda, et mul empsiga räägitud, lähen linna sõbranna juurde filmi vaatama ja jään ööseks. Ööseks küll jäin, aga päris vaatasimegi filme, pigem tõmbasime paar alkoholi ligi ja läksime Piro parki :D

Tööst rääkides, siis.. nomaeitea, ei ole minu jaoks see. Sain küll hästi hakkama ja mingit kartust võõrastega rääkida polnud, aga mulle ei meeeeeeldi inimestele asju peale pressida. Kontoris olid paar töötajat, kes suutsid musta ka valgeks (või vähemalt halliks) rääkida. Mina lähtusin tavaliselt sellest, et kui mulle öeldi ei, küsisin-proovisin korra veel, kui vastus endiselt eitav, soovisin head aega. Mõtlesin, et mulle ei meeldiks, kui keegi surub ja surub, miks teistele siis nii teen. Eks paar korda juht mainis ka, et peaksin agressiivsem olema, aga samas müügitulemused olid mul niigi head.

Mis veel positiivne oli, oli see, et iga päev ei pidanud kohal käima. Palk koosnes tundidest + tulemustasust ja kuna ma teenisin endale lihtsalt taskuraha, siis vahel oli hea võtta mõned päevad vabaks. Eriti kui eelmisel õhtul Pirol oldud sai :D Pluss oli ka see, et enamasti sai ise valida, kas läksid päevasesse vahetusse või õhtusesse.

Üldiselt mingit sõimu ma ei saanud või et oleks pidanud kellegi pärast nutma. Ühel korral juhtus nii, et jõudsin öelda  vaid “Tere, olen Liis..” kui vastas olev meesterahvas käratas: “Mine persse, Liis” ja pani toru ära. :D Naljakaid juhtumeid on olnud küll, kui ükskord sain tellimuse, hakkasin aadressi panema ja mees teatab südamerahuga “Litsmetsa”. No peaaegu oleks naerma hakanud, palusin mitu korda korrata, kas ikka sain aru. Nendest kordadest ma ei räägigi, kui vastu võtab mehine hääl, ma vuristan jutu maha ning siis öeldakse: “Oot, ma kutsun kohe emme”…

Kord tuli meil alustada uue (koka)raamatu müügiga. Saime kokkuvõtted suhteliselt hilja kätte, seega esimesed kõned tulid päris puusalt, polnud aega süveneda, millega tegu. Kui siis oma esimese kõne sel teemal tegin ning mu kokutamise peale teatati, et jah, soovivad kaht raamatut, siis mu esimene lause neile oli väga üllatunud: “Päriselt ka või???”

Olenevalt sellest, mida müüsime, pidime end ka tutvustama. Ehk kui müüsime ajakirja/ajalehe tellimust, pidimegi ütlema, et “Tere, helistan X ajakirja toimetusest.” Ja kord kui Õhtulehte esindasime, siis väga ähmis proua vastas, et eii, misasja, millega ma selle ära teeninud olen, et minust artiklit tahate??” Ta oli ikka päris pettunud, kui sai aru, et ma kõigest pakun ajalehte :)

Ühtede esimeste kõnede seas oli ka mu väga püüdlik pähemäärimine. Mille peale naisterahvas vastas, et oii teil nii hea hääl ja müügioskus, mul oleks sellist oma ettevõttesse vaja. Asi lõppes sellega, et mina tellimust kirja ei saanud, aga mind räägiti nii ära, et andsin talle oma meiliaadressi, kuhu ta “tööpakkumise” saadaks… alles mõni päev hiljem sain aru, et kurat, alt tõmmati :D

Ma arvan, et ma töökogemust meenutangi pigem positiivsena, sest tegingi seda ainult ühel suvel, lihtsalt kogemuse ja lisaraha mõttes. Kui oleks pidanud reaalselt elatist endale teenima, siis poleks see samas üldse nii tore olnud ega ka rahalises mõttes kasulik. Juba sellepärast, et suurema osa palgast moodustaski tulemustasu. Alati oli aga see oht, et kuigi said näiteks päevas 8 tellimust kirja, mis on väga hea, siis neil “jah” sõna ütlejatel oli võimalik veel ostust loobuda. Ehk sageli jäi sellest kaheksast alles ainult neli või veel vähem..

Minu telefonimüüja kogemus lõppes aga päevapealt, kui ma ükskord töölt ära minnes lifti astusin, kontori juht (vms ta oli) järgi astus, mind suudles ja siis mu käe endale püksi toppis. See oli muuseas mu esimene kokkupuude meeste peenisega. Noh, rohkem ma tagasi ei läinud, kuigi paar nädalat olin plaaninud veel olla.

Kui ma nüüd tagant järgi mõtlen, siis eks see sinna ahistamise alla kaldus. Aga tol ajal olin ma üsna naiivne noor – suhtlesin selle juhiga msnis ja kuigi ma talle nii julgustust ei andnud/edasi ei õhutanud, siis konkreetselt “lõpeta ära” ka ei öelnud. Sest kuidagi.. sissekodeeritud süümekad tekkisid, et kuidas sa ütled teisele, et kle sa tekitad mus ebamugavust, ära enam tee. Eriti kui oled noor ja kogemusteta, eriti kui teiseks pooleks on su ülemus, kelle arust on kõik normaalne ja “mida sa põed”-suhtumisega on. Seega tunduski mulle, et ah, eks ma ise selle endale kaela tõmbasin ja ära teenisin, poleks pidanud üldse suhtlema.

Sellele liftijuhtumile eelnes muidugi ka see kord, kui ma olin nö esirea telefoni taga, määrisin järjekordset raamatut pähe ja ta andis mulle paberilehe. Ma siis tegin selle kenasti lahti ja see oli… konkreetne ja detailne kirjeldus, kuidas ta mind rannas paneb :D

Aga ma pean ütlema, et ma polnud ainus, kellega ta selliseid asju harrastas. Ma tean peale minu veel kolme inimest, kes samal suvel seal töötasid ja kõigiga üritas ta midagi korraldada. Ühel juhul, kui neiul oli noormees olemas, ei aidanud isegi see, kui kutt talle helistas ja ütles väga konkreetselt, et lõpeta ära. Endiselt saatis kirju ja erootilisi luuletusi. Äkki oleks pidanud postituse pealkirjaks panema hoopis “Kuidas mind kunagi tööl ahistati”…

Ühesõnaga jah.. hea, et ma pärast sellist juhtumit esimesel töökohal üldse julgesin edasi tööle minna :D

PS. Ma tahtsin siia postitusse pilte panna tollest suvest, aga mu mälu petab mind. Ma olin nii kindel, et ma kirjutasin juba siis blogi (mäletan isegi pilte, mida “lisasin”), aga tuleb välja, et ma alustasin blogiga alles sama aasta sügisest.. Mis ma panin lampi pilte orkutisse siis või??

Gruusia 2019

14. jaan. 2020

Ettevõttes, kus ma töötan, toimub igal aastal traditsiooniline Offsite. Tegu on siis sellise mitmepäevase üritusega välismaal, kus saavad kokku kõikide kontorite töötajad erinevatest riikidest. Sel aastal oli üheks korraldajaks Eesti ning asukohaks Gruusia. 

Kuidagimoodi õnnestus mul end sokutada organiseerijate hulka, kuigi ma suurt midagi ei teinud. Olin meie peakorraldajale toeks, seltsiks ja aitasin väiksemaid asju teha. See aga tähendas, et tavapärase 3-päevase reisi asemel sain ma Gruusias aega veeta hoopis terve nädala.

Esialgu mõtlesin küll, et jeee, puhkus! Aga päris nii ikka ei olnud. Esiteks juba seepärast, et meie asukoht oli pehmelt öeldes pärapõrgus. Tegu oli Paragraph hotelliga, mis asus suhteliselt tühermaal, Shekvetili külas. Kõige lähem suurem asutus oli Batumi, mis oli umbes 50minutilise sõidu kaugusel. Fun fact: alguses oli meil hotell Borjomis, mis oleks olnud võiiimas! Kahjuks läks see koht aga pankrotti ja nii sattusimegi Musta Mere äärde.

Kuigi ka hotellis oli palju vaadata. Päris ausalt, siis nii uhkes kohas ma viibinud veel pole. Suurimaks vaatamisväärsuseks oli hiiglaslik akvaarium, millest viis koridor läbi veekeskuse alale. Balliruumi üks sein oli samuti akvaarium. See oli ausalt niii äge! Värvilised kalad, haid, raid.. väga rahustav oli neid vaadata :)

Pilt hotelli kodulehelt. Selline hiiglaslik akvaarium. Üks pool läks edasi restorani, teine ballisaali üheks seinaks

Vaade katusebaari rõdult

Sellised nunnud Bambid olid kohe hotelli kõrval pargis

Vaade veekeskuse ja basseinialale, vaakule poole jääb “välikohvik”, kus sai einestada.

Hommikusöögivaade. Muidu superluks, aga õhk väga lämbe ja niiske.

Samuti oli meie tuba iiiimeline! Rõdult vaade Mustale merele ja hotelli kõrval olevale hirvepargile, vannituba oli üle ootuste luks.. Muidugi, mõni meist sai lausa kolmetoalise sviidi, aga oh well :D Võib rahul olla!

See tegelikult meie esimene tuba. Jõudsime korra maha istuda, kui saime uue toa – samasugune, aga tsipa suurem ja kahe voodiga. Ei pidanudki üks meist diivanil magama :)

Ühelt poolt sai mõnusalt rutiinist välja, kuigi tööd tuli ikka teha. Samas..tavapärase kontori asemel sellise vaatega pole mitte paha tööd teha. Natuke kahju on, et ei saanud hotellist eriti kaugemale mindud ja ümbrust avastatud, aga noh, tuletasin endale kogu aeg meelde, et tegu on tööreisi, mitte puhkusega. 

Käisime seal septembri lõpus, niiet oli veel päris soe, sai lühkaritega ringi lastud. Paar päeva tegime ettevalmistusi, ehk Marleen rabeles ringi ja ma ootasin ülesandeid, mida siis teha, et tema koormus väiksem oleks. See on üks pool, mis mulle korraldamiste juures meeldib. Oled pea kõigega kursis, mis toimuma hakkab ja kui miski tundub liiga tüütu, saab alati öelda, et kle, mul vaja korraldada, byee :D Samas ei saa üritust nii nautida nagu teised, sest pidevalt on tegemist ning pinge on peal, et kõigil ikka hea oleks.

Kui kõik olid juba saabunud, toimus pidulik avamine ja õhtusöök, teisel päeval olid igal streamil oma seminarid ja töötoad. Admin-stream on natuke selline omamoodi, sest meie haru alla kuuluvad väga erinevad ametid: assistendid, raamatupidajad, reklaamipoolega tegelejad, tegevjuht.. et raske sellist ühest seminari korraldada. Aga põnev oli ikka ja sai teiste riikide töötajatega rohkem tuttavaks. 

Tegevustena olid kirjas maskiball, olümpiamängud (kus sain olla waterpolo ja võrkpalli kohtunik) ning üks vaba päev. Siis sai ise valida, kes jäi veekeskuse mõnusid nautima, kes läks linnaekskursioonile ja kes matkarajale. Ja noh, paljud parandasid pead, sest maskipall lõppes järelpeoga ühes hotellitoas. Meenutas kergelt korteriläbu, sest rahvast oli metsikult ja pidu aina kestis ja kestis ja kestis…

Maskiballilee.. ainus asi, millega ei arvestanud, oli see, et need kõrvad viivad maski tasakaalu ära ja rohkem kui paar minutit olla ei kannatanud..

Vaba tegevuse päeval sadas korralikku padukat ja olin päris õnnelik, et ei valinud matkarada.. aga kui pärast neid pilte nägin, mis pooltroopilises metsas tehti, olin natuke kade küll. Samas Batumi oli ka omaette elamus.

Näiteks külastasime Gonio-Apsaros kindlust, mis pidavat olema Euroopa vanim kindlus. Kuuldavasti on kindlusesse maetud ka ühe apostli (jah, need 12 apostlit) Matteuse säilmed. Väga kaua seal ringi vaadata pole mõtet, aga suure kindluse mastaabist saab aimu ning vaade kauguses olevatele mägedele annab palju juurde.

Kui muidu on linnades nii-öelda vaesem rajoon ja rikaste rajoon, siis seal oli kõik läbisegi. Vaatasid ühele poole – uhked majad, pilvelõhkujad, kõik puhas ja kaunis… ja kohe seal kõrval vanad räämas korterelamud (mille rõdud eest ära lagunenud), majade vahele tõmmatud pesunöörid jms. Selline kena kontrast.

Kultuurierinevust on küll ja veel. Näiteks on kohalikel alati aega kui palju. Alati punktipealt valmis olevate ja täpsust nõudvate eestlaste jaoks natuke harjumatu :) Inimesed on kõik üldiselt sõbralikud, aga naisterahvastel ei ole soovitatav pimedas ilma saatjata liikuda. Taksojuhtide eesmärk pole mitte ainult viia sind punktist a punkti b, vaid vahepeal teha ka palju tühiseid peatusi ja terve tee kindlasti rääkida. Endasetõmbunud eestlaste jaoks jälle kohati harjumatu.

Näiteks kui lennujaamast taksoga hotelli sõitsime, siis oli meil vanem taksojuht. Selline, kes alustas sõitu, võttis siis (endiselt juhtides) kindalaekast aerosool-deodorandi ja siis pihustas end sellega üle. Seejärel oli peatus külapoes, kust ta ostis meile pudelivett, mida me ei soovinud. (Aga see ilmselt jälle neil mingi oma komme, sest Boltiga linnast hotelli sõites tegi too juht samamoodi peatuse, küsis kas soovime midagi ning hoolimata eitusest, tõi meile coca-colat..) Seejärel oli suitsupeatus (kuigi ta suitsetas ka sõidu ajal). Seejärel tanklapeatus.. Vahepeal mõtlesime küll, et äkki seadis end kohtinguks valmis ja varsti keerab metsateele, aga asjatu kartus. Pärast mitukümmend minutit kestvaid keeleharjutusi (juht võttis eesmärgiks õpetada meile kõiki viisakusväljendeid gruusia keeles), olime kohal.

Ma saan aru, et neil ongi see selline..sisseharjunud sõbralikkus, aga mina olen seda tüüpi, kes pikkadel sõitudel eelistab aknast välja vaadata ja olla omades mõtetes :D Seda enam, kui selja taga on varane ärkamine, bussisõit Tallinnasse ja lennureis.

Harjumatu oli ka see, et teedel liikusid vabalt ringi lehmad. Ja neid oli ikka palju. Jalutasid tee peal, jäid keset teed seisma.. autodest end häirida ei lasknud (ja noh, juhid ei lasknud end ka lehmadest segada).

Kodutuid koeri on tohutult palju! See oli reisi kõige kurvem osa. Lennujaamast välja astudes oli neid ikka tosinajagu- suured, väiksed, noored, vanad. No nii kurb oli. Linnaekskursiooni tehes hakkas üks koer meiega kaasa liikuma ja siis liitus veel üks..ja veel üks. Lõpuks oli meil oma koerakari.

Niipalju võin küll öelda, et loomad nägid puhtad välja ning omavahel ei kiseldud (vähemalt ise ei näinud, loomad olid üksteisega sõbralikud). Giid rääkis, et kõigi nende eest hoolitseb linn korralikult. Et nad on kiibistatud, neile tehakse ussirohukuure ning igal õhtul on kindlad kohad, kuhu neile süüa viiakse, kuna koduta loomade näol on tegu n-ö linna varaga. Ma muidugi ei tea, kui tõele see vastab, aga natuke lohutav teadmine oli see küll.

Tegu on kuulsa liikuva skulptuuriga, armastuse sümboliga. Mees ja naine, Ali ja Nino. Kujud liiguvad üksteisest eemale ja seejärel kokku tagasi, “sulades” korraks üheks, niiöelda suudluseks.

Elu oli suhteliselt odav. Nagu igal pool reklaamitud, siis veinid olid superodavad, samamoodi ka muu alkohol. Näiteks ostsin kaasa ühe Gruusia meeviina, konjaki ja brändi, mis kokku läks maksma 25 eurot :) Söögid samamoodi. Hotelli kallis restoranis einestades läks arve umbes 7 eurot. Toateenindusega tuppa tellides söök + pudel veini 12 eurot.. Seda peab ainult tähele panema, et väljatoodud hindadele arvestatakse juurde veel maksud.

Võimalikult palju üritasime süüa kohalikke toite- hinkaalid, khatšapurid, erinevad lihatoidud.. Ühes söögikohas toodi mulle savikauss kartulite-seente-juurikate-lihaga, mis lauas edasi küpses. No niiii hea oli. Ainus miinus on see, et nad kasutavad toitudes väga palju koriandrit. Mina olen kahjuks üks neist, kellele koriander maitseb nagu seep, niiet see natuke varjutas elamust. Miskipärast on neil igal pool ka eeroaks kohutavalt õline kreeka salat.. Tihti pakuti ka napsina Chachat, mida kutsutakse ka viinamarja-viinaks. Joogiga kaasnesid muidugi ka igasugused toostid, sest kui miski on Gruusias au sees, on see toostide ütlemine :) Ja kohalikud olid väga valmis sellest ka põhjalikult rääkima.

Esimene õhtusöök ja esimesed hinkaalid

Ainus, mis tegemata jäi, oli Mustas meres ujumine.. ja seda ka suuresti seetõttu, et kui lõpuks tahtmine tuli, läksid ilmad kehvaks. Eks teine kord :)

 

Galaxy in her eyes

6. dets. 2019

Ma olen oma uut Sony kaamerat nii häbiväärselt vähe kasutanud, et ausalt on piinlik. Nädalavahetustel maale ikka vean kaasa, aga kaua ma kanu ja veetilku ikka pildistan…

Eks praegu mängib ka see rolli, et nii vara läheb pimedaks ja tööluusi väga teha ei taha. Küll aga olen rohkelt inspiratsiooni ammutanud instagramist ja nüüd otsin ajaauke, mil neid ka ise realiseerida.

Ühel õhtupoolikul leppisingi Dorisega kokku, et tulen töölt tsutt varem ära ning lähme teeme tuledesäras pilte. Ütleme nii, et esimese korra kohta olen üsna rahul. Sony alphake (lühidalt Sonya) teeb ka hämaras häid pilte ja üllatab mind iga korraga. Kui alguses natuke kahetsesin, et oma Canonist loobusin (töötas teine veel ju üsna okeilt), siis nüüd olen enam kui rahul. Mõned funktsioonid siiski vaja veel käppa saada ja üldine süsteem ka… näiteks otsisin nagu loll taga välku. Aga joke was on me, sellist sisseehitatud välku Sonyl polegi :D

Ühesõnaga, sai kiirelt möödaminnes prooviks mõned pildid tehtud ja kui nüüd leiaks aega, et neid samu korralikult uuesti teha, oleks juba päris hea.

elu, elu, elu

19. nov. 2019

Nonii…millest alustada. Igasugused blogipausid venivad alati nii pikaks, et kui lõpuks on aega kirjutada ja meenutada, on juhtunud nii palju. Siis on tükk tegu, et kõike meenutada ning seejärel löön käega, sest kes ikka viitsib lugeda asjadest, mis juhtusid pool aastat tagasi.

Märtsikuus võetud pisike nutsakas on nüüd suur volask, kelle meelistegevus on jalgpalli mängimine

See üks kord, kui Terminaator esines täpselt mu sünnipäeval Illukas. Vähe ei kasutanud seda siis ära :D

Vähemalt nii palju olen end kokku võtnud, et reisimuljed kirja panna…noh, pooleldi :D Endalgi hea hiljem lugeda. Küll aga ootavad oma järge postitused Kaitseliidu õppusest, millele järgnes Kevadtorm. Tahaks ikka loota, et leian endas selle viitsimise neist ka kirjutada, enne kui uued asjad peale tulevad :D

Et aga kiire update teha, siiiis…

-Ma kolisin. Mulle üldse ei meeldi elumuutused ning igasuguseid kolimisi kaalun väga kaua. Isegi mitte rahalise poole pealt, vaid mulle ei meeeeeeldi asju kokku/lahti pakkida, neid paigutada, sorteerida… Aga kui lõpuks end kätte võtan, siis tulemusega olen alati rahul. Nii ka nüüd. Uus kodu asub Ihastes ning kuigi see on tiba kaugel, siis kõik muud plussid kaaluvad selle kauguse üles. Uue kodu on hästi vastu võtnud ka Nässukas, kellele meeldib suur terrass ilmselt isegi rohkem kui mulle. 

Puges kotti ära, et teda jumala eest maha ei jäetaks.

-Vahetasin töökohta. Olen Illukas töötanud 2017. aasta jaanuarist ning sellesse kluppi matnud pea kõik oma nädalavahahetused viimase kahe ja poole aasta jooksul. No enam lihtsalt ei jaksanud. Kevadel, pärast pikka pikka kaalumist hakkasin ka mujale kandideerima. Üks proovitöö ja kaks vestlust hiljem ning vahetult enne jaanipäeva liitusin Civitta meeskonnaga.

Vaade kontoriaknast

Kusjuures, kui mulle proovitöö saadeti ja hiljem vestlusele kutsuti, mõtlesin, et ok, võin proovida, aga kuidagi… kutsuv see koht ei tundunud. Pärast vestlust läksin ma ära tundega, et this is it, seee on niiii minulik koht. 

Senini pole oma otsust kahetsenud- töökaaslased on põnevad ja ülitoredad, päevad tegusad ning ma reaalselt tunnen, kuidas mu ajumaht kasvab :D

Ega saagi kurta, kui töökaaslane keset päeva küpsetama hakkab..

 

-Jaaa sama kiirelt kui ära läksin, viis mu tee mind Illukasse tagasi ka. Vähemalt poole kohaga põhitöö kõrvalt. Tegelen edasi personaliga ning käin aeg-ajalt pidudel kontrollimas. Olin alguses üsna rõõmus, et ei pidanud Illukat täitsa ära kaotama, aga pea kolm kuud kaht töökohta on mu arvamust natuke muutnud.

See üks kord, kui käisin esimest korda klubis pildistamas..ilma  välguta :D

Eks paberil tunduski kõik tore ja kena- pool kohta, tegele asjaga, mida juba oskad…aga tegelikkuses on see siiski täiskohaga töö ning ma nägin, kui palju kannatas mu põhitöö, kui stressis ja väsinud ma olin kahe koha vahel pendeldamisest ja olin juba jõudnud ära harjuda sellega, et kõik nädalavahetused on vabad. Niisiis võtsin teist korda järjest vastu otsuse, et Illukast loobuda. Nüüd ongi mu viimane nädal ning kuigi mul on väga kurb minna (just kollektiivi pärast), siis samas ei jõua ma ära oodata, mil ma lõpuks vaba olen :D

Väikesed meenutused Halloweeni-peost:

-Olen järjest rohkem hakanud aru saama maal elamise võludes. Kui vanasti lapsena tundus kõik niiii tüütu kohustusena, siis nüüd ei jõua nädalavahetust ära oodata, et kass autosse pakkida ja linnast eemale saada.

Kiidab maaloleku heaks

No need romantilised jahilkäigud päikseloojangul..

Ja veel romantilisemad öised kalalkäigud.

Ühel nädalavahetusel tegime näiteks mahla. Vana veneaegse pressiga ja no milllllised lapsepõlvemälestused see kaasa tõi. Ei olnudki nii tüütu, kui meeles oli, hoopis hasart tekkis, palju seda mahla siis pressida jõuan. 

Esimest suve oleme pidanud mesilasi ning saanud kaks korda ka mett võtta. Ma pole üldse magusasõber ning ma pole üks neist, kes lusikaga mett/suhkrut sööks…aga kui värske kärjemee tükk on ees, siis mmmmmmm. Sain oma aastase magusaisu täis söödud vist. 

Teine üllatus on näiteks kanad.. Ma pole kunagi saanud kanapidamise võludest aru… noh, kui välja arvata munad ja liha, eks :D Aga nad on niiii ägedad!! Ja tibuna niiii armsad! Nagu looook at them!! 

Kolmas üllatus on mina ise. Õpin enda kohta ikka väga palju uut, ei oleks osanud arvatagi, et mulle meeldib hoidiseid teha :D Paljude jaoks ilmselt väga normaalne, aga ma pole kunagi teinud moose-kurke-marju-jms asju purki. Aga kus tekkis alles vaimustus, kui tegin tšillikastmeid või marineeritud kurke või paprikaid sisse.. Tahaks kohe veel. Järgmine katsetus on isetehtud liköörid!

-Käisime kanuumatkal. Minu jaoks oli see kolmas aasta, enamike jaoks aga juba 10s. Kahju oli sellest, et üks osalejatest hüppas viimasel hetkel alt ning seega oli meid paaritu arv. Olime kanuus kolmekesi ja kuigi alguses oli tunne küll super, sest ise ei pidanud tööd tegema, vaid sai loodust nautida, siis pikapeale muutus igavaks. Aga põnev oli ikka! Sai mõnest kohast läbi ragistatud, mis oli niiii kinni kasvanud, et pidigi vees kahlama ja kanuud tirima-lükkama, et edasi liiguks. Ja noh, eks hea seltskond teeb kõik toredaks :)

-Jõudsin vahepeal ära käia ka Gruusias. Nimelt toimus Civitta Offsite, mis siis tähendas seda, et kõigi kontorite töötajad said kokku ja lõbutsesid. No kes lõbutses, kes tormas ringi ja aitas, nii palju kui sai, eks. Aga ööbisime väga luksuslikus hotellis, kus oli hiiiiglaslik akvaarium ja kõrval hirvepark. Kavatsen sellest ka natuke pikema postituse teha.. kunagi :D

Vaade rõdult Mustale merele.

Ja vaade päevasel ajal, pole mitte halb nii tööd teha.

-10 aastat sai täis keskkooli lõpetamisest. Endiselt on selline tunne, nagu see oleks olnud sel kevadel. Saime ühe kambaga kokku ja veetsime toreda õhtu. Viisime tutipäeval istutatud puu juurde sildi ka, et kõik ikka teaks, et see on meie oma :D

-Jaa ega midagi muud põhjapanevat juhtunud olegi. Telefon (ja kaamera) on tegelikult pilte täis ja juba seetõttu peaks rohkem postitama, et ei peaks kõiki neid ühte postitusse suruma. 

Aga näiteks siiis…

Käisin ükskord kukeseeni korjamas ja pole elus näinud nii palju seeni ühes kohas

Õige tartlasena ei saanud minemata jätta Metallica kontserdile.. oli lahe, aga noh, mitte minu tass teed :D

Otsustasin, et mul on uut hobi vaja ja hakkasin katsetama vesivärvide ning akvarellidega

Käin endiselt rohuliblesid pildistamas

Üritan end ikka (ja jälle) kokku võtta, et lõpetada ära draftides nukralt seisvad postitused Eurotripi viimasest poolest, Kaitseliidu tegevusest, Gruusiast… Eks näis, kuidas see õnnestub :D