fog comes on little cat’s feet

30. jaan. 2017

Viimased päevad on Tartu vallutanud paks udumass. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga minus on see veidi müstiline ja õudne uduloor alati nii mõnusa tunde tekitanud. Nagu kõik oleks võimalik. Kohe tuli meelde ka üleeelmise aasta sügis, mil sai Kariniga paar udusemat pilti tehtud. Kuna need on tänase päevani ühed mu lemmikutest, lisan kohe paar tükki meeldetuletuseks siia ka.

Mu armas Karin udusel nõlval, suur kapuuts peas

Pilt Karinist selja tagant, udutunnelisse vaadatamas

Peaaegu sama pilt, mis eelmine..aga lihtsalt kaugemalt pildistatud :D

Mu armas Karin maas aelemas ja oma imeliste siniste silmadega kaamerasse vaatamas

Mõni päev tagasi lippasin kaameraga välja, et natuke veel Annelinna võlu pildile püüda. Mis ma öelda oskan, mulle on inimeste pildistamine ikka rohkem meeltmööda. Mu sügav kummardus kõikidele neile, kes suudavad täiesti tavalistest asjadest võluda erilisi pilte välja, kes lihtsalt märkavad pisiasju ja kellel on see hea silm tabamaks häid hetki. Aplaus, ausalt.

Selline äärmiselt kunstipärane võte puuokstest

Mõnusa rohelise samblaga kaetud puutüvi, taustal õrn uduvine

Üksik punane vedrukiikhobune, taustaks sünge ja udune park

Väga diip mustvalge pilt Annelinna teest. Paar üksikut inimest ka jalutamas

Väike puudeallee ja suured punased õunad maas. Nalii, need mingisugused..marjad? :D

Männioksad vhmapisaratega

Üks mõnusalt suur ja uhke puu keset udu

Jõulud ei ole läbi- ehk üksik punane klaasehe suvalise oksakese peal rippumas

Not your usual selfie- ehk sama punase klaaskera peegeldusest tehtud pilt iseendast.

PS. Ikka väga raske on leida piltidele pealkirjaks adekvaatseid kirjeldusi, niiet neist saaks midagi aru ka :D

peaaegu veebruar

26. jaan. 2017

Tere ilusat neljapäeva :)

Kohe-kohe on jaanuar läbi ning ma olen oma väikest blogipesa uuendanud häbiväärselt vähe- kõigest ühe korra. Võta end nüüd kokku, Liis! Tegelikult on mul nii palju ideid ja plaane olnud, millest blogida.. aga iga kord, kui ma lõpuks arvuti taha satun, siis on kas kõik meelest läinud või tundub noh.. nii mõttetuna, et mida ma ikka sõrmi kulutan. Ja siis ongi olukord, kus normaalse pikkusega postituste asemel on sajast erinevast teemast ja hulgast piltidest kokku klopsitud üllitis. Nagu praegugi.

Must-valge selfi, mis tehtud kohe pärast juuksurit. Selle aasta seni suurim viga oli viltune tukk uuesti ette lõigata. KUI kaua ma seda välja kasvatasin… Lohutan end sellega, et aastat on veel päris palju järel, et uusi suuri vigu teha :D

Mis siis jaanuarikuu sees juhtunud on? Mitte midagi põnevat, ütlen kohe ära :D Viimased nädalad on natuke kiiremad olnud,  käin uues kohas õppimas ja samal ajal üritanud Lindexis ka oma tunnid täis teha. Hetkel olen väga positiivselt meelestatud ning need nii-öelda õppepäevad on üsna kerged olnud. Aga seda ilmselt ainult seepärast, et hea õpetaja kohe kõrvalt võtta, kes vigu teha ei lase. Kui ma lõpuks üksi jään, on kindlasti palju hirmsam olla.

Üle pika aja tegime Kadiga mõnusa varajase kohtingu Gustavis. Ausalt, sealsed hommikusöögid viivad keele alla! Saime oma mured-rõõmud kõik ära kurta, enne kui tööle pidin lippama. Õnneks meil edaspidi ajad klapivad päris hästi, et saame taaselustada oma varahommikused pildistamised ja -kohvijoomised.

Kolm peaaegi identset pilti minust, Tartu kesklinna pargis külma tuult trotsimas, endal nägu nii valge, nagu poleks neli kuud päikest näinudki..või see, ei olegi ju..

Korra sattusin ka Tallinnasse kooli. Ma iga kord mõtlen, et jumala eest, mis mul viga on, kui ma taaskord mingi tähtsa töö viimasele hetkele jätnud olen. Näiteks pidime käima nelja kuu jooksul 12 kohtuistungil ja neist kokku praktikaaruande tegema. Tegelikult oli istungeid nii põnev jälgida, et ma ei tea, miks ma neid nii tihti edasi lükkasin. Lõpuks oli juba paanika, et ma ei jõua kõigil vajalikel ära käia.

Ja no siis muidugi praktikaaruanne. Seda oli reaalselt nii kerge teha. Ikka lõpetasin/laadisin selle üles 3 minutit enne tähtaja kukkumist. Veidi keerulisem (pika jutuga, nagu ma olen :D) oli ülesande juures ainult see, et tuli koostada aruanne, mis oleks (koos sissejuhatuse ja kokkuvõttega) maksimaalselt 10 lehte, sisaldades kõigi 12ne istungi ülevaadet, analüüsi kohtu tegevusest ja minu hinnangut istungile. Mu Tallinnas koolis käik lõppes aga selliselt, et kokku käisin ühes loengus.

Ehk siis maksin megasumma Tallinnas viibimise eest, et saaks lihtsalt ühikas istuda ja oma aruannet kirjutada. Esimest korda tegelesin koolitööga ka tagasi Tartusse sõites. Ma muidu automaatselt jään bussis esimese 10 minutiga magama, seekord sundisin silmi lahti hoidma. R-Kioskist ostetud chai latte (mis oli üllatavalt hea maitsega) aitas natuke kaasa ja õnneks sain oma asjadega õigeks ajaks valmis. Andsin umbes sajas kord lubaduse, et NÜÜD ma küll tegelen kooliasjadega õigel ajal…aga 29ndaks vaja mul essee kirjutada, arvake ära, kas ma olen alustanud? :D

Pildil R Kioski nunnu kohvitops- punane kaas, helesinine taust ja peal lumehelbed ning kiri: “Hoiab su südame soojas”.

Mis siis veel? Ühel ilusal laupäevaõhtul võttis Karin mu peale ning kuumade Sirka pitsadega maandusime tema juures. Õhtu oli sisustatud õudusfilmi ja veiniga. Kuigi noh, see film venis reaalselt 3-4 tunni pikkuseks, kuna iga natukese aja tagant oli vaja see pausile panna, et mingist suvalisest meeldetulnud asjast jutustada :D Hommikul tõi Karin kohvi voodisse ning sealsamas mu käeulatuses oli ka Harry Potteri raamat.. no mida elult veel tahta? Kokkasime koos hommikusöögi, kuulasime traditsiooniliselt One Directionit ja juba oligi aeg mul tööle tulla. Väike fun fact ka siia vahele- ma pean võõrastes kohtades alati sokkidega magama. Ma ei tea miks, sest muidu mulle ei meeldi üldse sokke kanda, ei kodus niisama olles ega magades.. 

Karini äärmiselt hubane söögituba, kuhu päike aknast nii mõnusalt sisse piilus. Lisaks muidugi laual omlett, võikud, kohv ja läpakas One Directioni lugudega. PS. Karin lõhkus akna ees oleva kardina ära :D :D

Kuigi mulle Lindexis töötada meeldib, siis ma ei jõua ära oodata, mil see juba läbi saab. Aga see vist kõigega nii- kui lõpp on lähedal, siis seda kannatamatuks ma muutun.  Kõige rohkem hakkan ma selle töö juures igatsema aga meie kollektiivi. Kunagi ammu kirjutasin oma murest, kuidas saavad täiskasvanud omale uusi sõpru- noh, minge tööle :D Ma poleks uskunudki, et meie pisike punt niiii tore on. Nad kõik on kuidagi nii minu inimesed. Siia lõppu oleks paslik panna ka väike fotoshoot. Meil nimelt vahepeal sellised ülesanded, et näiteks pidime valima kellelegi outfiti ja siis tema pidi selles end jäädvustama. Ma haarasin võimalusest, võtsin fotoka kaasa ja tegime laos eriti diipe pilte :D

Mu armas Elisabeth end peeglist imetlemas..

…ja nägu juuste taha peitmas..

..ja laos redeli ning mannekeeni osadega diipi pilti tegemas ja lakke vaatamas..

..ja ülbelt redelil istumas, ümber mannekeeni torso, jalad ja käsi.

Mu armas Karin treppredelil modellipoosi võtmas..

..ja laos diibi “ma ei tea, et pilti tehakse”-näoga riideid sorteerimas. Must-valgelt.

Võtsin ka oma peaaegu-uusaasta-lubadusest kinni ning viisin kaamera vabal päeval jalutama. Aga sellega on nii, nagu iga muu asjaga- kui õiget tunnet pole, siis ei tule midagi välja. Peab lihtsalt kaamerat tihedamini kotis kaasas kandma, sest kui palju kordi olen ma end kirunud, et mingi hea hetk on jäänud tabamata..

Pildil Annelinna vanad korterelamud. Sellised ilusad roostepunased :)

Kasepuu, üks õnnetu vares lendu tõusmas ja taustaks punane kortermaja

Teise peaaegu-lubaduse andsin ka endale. Et olen rohkem spontaansem. Või isegi mitte päris nii, pigem et teen rohkem midagi sellist, mida varem teinud pole. Nii et kui “Pilvede all” seriaali väike casting oli, saatsin pikemalt mõtlemata oma andmed ka. Soovitud kohale ma küll ei saanud, aga kutsuti nö ekstraks massistseeni, kuhu ma ka läksin. Planeeritud oli see tund aega, tegelikkuses jalutasime kaks korda ühest ruumist välja koridori ja kõik. Mu esimene samm kuulsaks näitlejaks saamiseni! Jään ootama tähtsate ninande kõnesid, kes mu talendi ära tundsid :D

Igal juhul, üritan end kokku võtta ja teha rohkem.. komplektsemaid postitusi. Mitte selliseid, kus ma lõpuks ise ka enam aru ei saa, mis toimub :D  Ilusat peaaegu-nädalavahetust, semud!

PS. Piltide all on nüüdsest allkirjad, sest armas Kai näeb sõnadega :) 

Üks nurgake mu teleka-alusest. Esiplaanil kaks pisikest elevanti ja kuldne Big Beni kujuke. Taustal mu värviline maakaart.

 

selle aasta esimene

13. jaan. 2017

Küll on hea, et ma eelmise postitusega ei lubanud tihemini blogima hakata. Muidu oleks küll natuke piinlik :D Ega mul tegelikult midagi uut öelda polegi. Lihtsalt mannetu veidi, et pealehel ilutseb esimese postitusena mu kurb “aastakokkuvõte”. Nagu ma seal ka kirjutasin, et loodan, et 2017 tuleb parem, siis juba praegu võin öelda, et kõik liigub ülesmäge küll.

Mina niisama. Seljas mu uus lemmiksärk kirjaga “Babe you got this”, sest ma beib ja i got this :D

Eelmine aasta oli minu jaoks justkui ühe suure peatüki lõpp, sest lisaks kõigele muule juhtunule, sai läbi ka mu töö Kaitseväes. Mis omakorda tähendas aga seda, et uue aasta võtsin ma vastu päris suure ootusärevuse ja paanika seguga. (Mida ma tegema hakkan? Issand kui põnev, uus töö! A kust ma uue töö leian?? Mida mulle üldse teha meeldiks? Jeii, uued väljakutsed!!)

Kui varasematel aastatel (enne Taru) tööd otsides kandideerisin valimatult kohtadesse, kuhu ma oma hariduse-oskustega sobiksin, siis seekord lähenesin asjale teistmoodi. Saatsin oma cv-motikirja ainult kohtadesse, mille puhul ma tundsin, et ma tõesti tahaks seal olla. Samuti keskendusin valikul rohkem erialastele pakkumistele.

Sellest rääkides, siis eelmisel aastal sain ühe väärt mõttetera. Arutasime mu uue töö otsimist-leidmist ning mulle öeldi, et tegelikult inimesed ise limiteerivad endid. Et vaadatakse töökuulutuse põhjal ära, et oh, mul ühte nõutud asja pole, järelikult ei hakka kandideerimagi. Aga selle valiku võiks jätta tööandja teha. Et kandideerida on mõtet igal juhul, ehk on see “nõue” midagi nii väikest või tuleb vastav oskus töö käigus, kunagi ju ei tea. Vahel loeb inimese enda töökus ja olemus isegi rohkem, mõne inimese cv võib olla ideaalne, aga näiteks vestlusel ei klapita kuidagi. No see loomulikult kõige kohta ei käi, et kui otsitakse ajukirurgi, siis vist pole tõesti mõtet kõigil tahtjatel kandideerida :D

Mu imeilus Nässukas, kes vaatab kaamerasse oma süütute helesiniste silmadega, justkui ta polekski kaks minutit tagasi mu mõlemad käed verele küünistanud.

Aga näiteks minagi olen väga paljudesse kohtadesse jätnud cv saatmata, sest pakkumises on kirjas vene keele oskus, mis on mul noh.. põhimõtteliselt olematu :D Samas ei tea kunagi, palju seda ametikohal tegelikult vaja on. Ka Lindexi töökuulutuses oli märgitud, et selle keele oskus vajalik, aga näed- ikka sain tööle. Ja endiselt pole seda ametipostil olles kordagi päriselt vaja läinud.

Lugesin ka tööotsimise kohta sellist kirjeldust: Naised ei kandideeri tööle siis, kui nad ei vasta ühele punktile nõutust. Mehed kandideerivad siis, kui nad vastavad vähemalt ühele punktile :D Ma ei tea, kui tõetruu see on, aga noh.. olgem ausad, naised on enesekriitilisemad, nõuavad endalt rohkem ja teisest küljest ei väärtusta end piisavalt. Näiteks ühte kohta kandideerides pidi lisama cv juurde ka palgasoovi. Ma lugesin natuke valesti ja neto asemel panin brutosumma. Pärast põdesin, et issssand, nüüd raudselt arvavad, et ma nõuan liiga palju raha ja selle pärast ei saa tööle. Üks sõber seepeale rahustas maha, et kle, kui sa tunned, et oled ka seda summat väärt, siis nii ongi. Läbirääkimiste käigus saab alati ka muus kokku leppida. Aga pigem sihtida kõrgele, kui leppida vähesega ainult sellepärast, et “äkki muidu ei võeta tööle”. No loomulikult pole siin ka kõik nii must-valge ja kõik oleneb siiski nii tööandjast kui -otsijast, aga üldjoontes on ju see õige. Miks kirjutada palgasooviks väiksem summa, kui ise tunned, et oled väärt rohkem, ainult sellepärast, et “äkki neile see ei sobi”? Küsija suu pihta ju teadupärast ei lööda :D

Ma niisama kaamerasse vaatamas ja oma eelmise aasta kõige viimast selfit tegemas. (Kai, mul pruunid juuksed!)

Igaljuhul, olen käinud päris mitmetel vestlustel, nii Tartus kui Tallinnas (kuigi ma polnud üldse valmis sinna kolima), mis kahjuks soovitud tulemust ei toonud. Samas ei saa ka öelda, et ma ebaõnnestusin, sest a) vähemalt kutsuti mind vestlusele, mis oli totaalne enesekindluseboost, ja b) iga vestlus õpetas mulle midagi uut ning andis rohkem kogemusi. Väga positiivne on ka see, et peaaegu igast kohast olen saanud alati vastuse ka siis, kui see on negatiivne. Et kirjutataksegi viisakalt, et ei osutunud valituks ja soovitakse edu, mis on mu arust nii super! Nii nõme ju, kui kandideerid kuhugi ja siis ootad vastust..ootad ja ootad ja jäädki ootama.

Tänaseks päevaks võin aga öelda, et olen leidnud omale uue töö. Ühelt poolt olen ma väga elevil ja õnnelik ning tunnen, et see sobib mulle. Teisalt on aga väike kartus. Sellesmõttes, et ma arvan, et ma saan hakkama küll, eks alguses ole ikka raskem, eriti kui mul selle-alast kogemust väga pole. Kartus on pigem seetõttu, et mulle ei meeldi enda elus teha suuri otsuseid, sest ma pole kunagi kindel, kas see on nüüd 100% õige. Ja siis ma olengi praegu olukorras, kus olen päris õnnelik ja ootusärevuses ning samal ajal natuke põen, kas ma ikka tegin õigesti seda pakkumist vastu võttes, kas see ikka tasub end ära või oleks pidanud ma ootama, kui saan rohkem erialasema töö, äkki peaks ikka Tallinna peale mõtlema jnejnejnejne. A noh, see endas kahtlemine on mul absoluutselt kõigega, isegi sellega, mida õhtuks süüa teha :D Mulle lihtsalt meeldib kõik oma otsused mega mega põhjalikult läbi kaaluda ja kaks kuud nende üle mõelda :D

Okei, olen nüüd pikalt kirjutanud põhimõtteliselt mitte millestki, aga kokkuvõttes tahan öelda, et… kõik hakkab justkui laabuma :)

 

PS. Panin piltidele allkirjad ka, sest armas Kai näeb sõnadega! :)

Vaade Tartu Raekojaplatsilt. Natuke kuusepuud, natuke maju ja natuke säravat hommikupäikest

bye bye 2016

30. dets. 2016

Nonii. Aasta hakkab lõppema ning ma teen praegu oma elu viimast öist vahetust vanas heas Taru hotellis. Mõtlesin, et juba see tähtis sündmus nõuab punkti panemist ja väikese kokkuvõtte tegemist. Eelmisel aastal sai tehtud suure hulga piltidega õnnest tilkuv postitus, mis lõppes lootusega, et 2016 tuleb veel parem. Noh.. ei tulnud :D Kuigi juhtus nii paljutki, siis määrava tooni andis sellele aastale siiski mu lahkuminek. Väga väga suur osa mu emotsioonidest, tegudest, tujudest ja olemisest sõltus ning tulenes just sellest.

2016 on olnud ilmselt mu kõige raskem aasta üldse. Kõige keerulisem, kõige pisaraterohkem, kõige kurvem. Mu elu on reaalselt teinud kannapöörde ning absoluutselt mitte miski pole sama, mis aasta tagasi. Vahetunud on mu perekonnaseis, elukoht, töökoht, sõprade seltskond, juuksevärv (kuigi see vahetub nagunii iga paari kuu tagant :D :D)

Ma olen olnud kohutavas segaduses, saamata aru, mida ma lõpuks tahan või mis on õige. Ma olen veetnud nii palju unetuid öid, sest mind rõhub paanika oma tuleviku pärast. Mõelnud oma senise elu eesmärgid ja soovid täiesti ümber. Olen nii palju teeselnud õnnelik ja eluga rahul olemist, kuigi sisimas tahtsin teha kõike muud, kui naeratada. Olen niiiii palju nutnud, et ma ausalt imestan, kuskohast mul need pisarad tulid. (veinist, on muidu vastus :D)


See, et ma tahan minna lahku elukaaslasest, kellega veetsin koos 7 head aastat, oli reaalselt kõige raskem otsus, mida ma elus teinud olen. Just see hetk, kui lõpuks julgesin endale tunnistada, et jah.. this is it, meie teed lähevad lahku. On olnud nii keeruline harjuda ümber üksi olemisega, õppida lootma jälle ainult iseendale. Ma olen tundnud, kuidas elu lihtsalt surub mu täiesti maha, et vahel tahaks lihtsalt käed üles tõsta ja alla anda.

Aga ma olen tundnud ka suurt kergendust. Saanud omale uue hingamise. Teadmise, et ma tegin õigesti, et nüüd saab kõik ainult paremaks minna. Olen õppinud ennast läbi ja lõhki  tundma, surunud oma piire veel kaugemale. Jõudnud arusaamale, mida ma tahan ja mida mitte. Olen pannud (veidi paremini) paika oma plaanid ja avastanud, kui tugev võib üks inimhing olla. Et ma saan alati hakkama, ükskõik, kuidas! Olen saanud aru, kes on mu tõelised sõbrad, kes on mind igas olukorras aidanud ja toeks olnud, kuulanud mu halamisi, andnud nõu, ajanud mind naerma ja lihtsalt olnud olemas. Samas olen saanud ka aru, kes sõpradest on mõeldud jääma minevikku. Ja seda üldse mitte halvas mõttes:

“Maybe some people just aren’t meant to be in our lives forever. Maybe some people are just passing through. It’s like some people just come through our lives to bring us something: a gift, a blessing, a lesson we need to learn. And that’s why they’re here. You’ll have that gift forever.”

Ja kõige selle halva juures on ka palju head, mille üle olen ma siiralt rõõmus. Ma olen nii kohutavalt tänulik Märdile. Kõigi nende aastate eest, sest need olid head ja täis naeru, ühise kodu loomist ja imelisi mälestusi. Me kasvasime ja avastasime koos täiskasvanuelu.. ja mul on nii hea meel, et olenemata sellest, et teed viisid meid lahku, ei ole meie vahele jäänud vihavaenu või midagi negatiivset, ja ma tean, et saan oma muredega alati tema poole pöörduda. Ma olen tänulik ta perekonnale, et nad mu omal ajal nii hästi vastu võtsid ja panid mind tundma ühena neist. Olen tänulik oma perele, kes mind iga mu otsuse juures ainult toetanud on ja pannud mind tundma, et ma pole üksi, et mul on tugev seljatagune Ja lõpuks- Anu, Karin, Mairi, Kadi ja Teele- te olete igas mõttes lihtsalt imelised!

Ja kuigi see postitus on kuidagi nii masendav (arvake ära, kas ma valasin kirjutamise ajal kolm või seitse pisarat :D), siis tegelikult olen ma teinud rahu. Iseendaga, oma otsusega, oma eluga. See võttis küll omajagu aega, sest kes oleks võinud arvata, et üks südamevalu nii… hull olla võib, eks :D Ja kuigi see aasta on olnud katsumusterohke, siis ma olen õnnelik, sest ma tunnen, et ju nii pidi minema, nii on õige. Seda on naljakas endal ka öelda, aga hoolimata sellest, kui kurnav, väsitav ja raske kõik oli, on lõpptulemus ju hea (okei, heaks alles hakkab minema).  Umbes nagu sünnitamine- megavalus ja vastik, aga tulemuseks armas beebi :D (metafoorikuninganna lihtsalt)

Ma tean, et ma kunagi vaatan tagasi praegusesse aega ning see kõik, mis ma kirja olen pannud, tundub ehk kaugena ja lihtsalt ühe eluetapina. Praegusel hetkel aga.. ma reaalselt ei jõua ära oodata, mil see aasta lõpuks läbi saab. Et lihtsalt tõmmata kõigele juhtunule kriips peale ja tõepoolest tunda, kuidas 2017 on puhas leht. Ja hoolimata kõigest, mis see aasta on endaga toonud ja kuidas ma ei jõua selle lõppu ära oodata, saadan ma 2016nda ära siiski positiivse tuju ja rõõmsa ootusega, et uus aasta võtab endaga kaasa palju palju head!

Ilusat uut teile, semud :)
/pildid on valitud üsna randomilt, aga siiski ühed mu selle aasta lemmikutest

PS. Poleks kunagi arvanud, et mina seda ütlen, aga ma niiiiii igatsen lund :D 

sõpruse sild

29. dets. 2016

Enne, kui saab sellele aastale kriipsu peale tõmmata ning üks kokkuvõtlik postitus teha, tuleb vanad võlad klaarida. Ehk mul on paar pildikest jagamata, mis said juba tükk aega tagasi tehtud. Mul on päris kaua olnud mõttes teha üks fotoshoot  Sõpruse silla all. No see tunneliefekt, mis seal tekib, on lihtsalt ideaaalne! Samamoodi olen otsinud võimalusi, et pildistada kedagi teist peale Karini- lihtsalt selleks, et harjutada võõrastega ka kätt.

Gretat olen ma tahtnud kaamera ette püüda juba väga ammu. Aga kuna me oleme mõlemad töised ja asjalikud inimesed, oli päris raske seda üht kindlat aega leida. Lisaks muud faktorid, nagu näiteks vale ilm. Ka seda korda ei saa ma päris õnnestunuks lugeda, sest esiteks tahtsin ma rohkem sombusemat ja tumedamat ilma, päike aga siras taevas nagu homset poleks. Teiseks oli väljas niiiiiiiii külm, et lihtsalt ei kannatanud olla Gretal ilma jakita ja mul ilma kinnasteta (et kaameranuppu vajutada).

Kuna olime aga lõpuks ometi ajad kokku klapitanud, siis ikka üritasime midagi jäädvustada. Matsin oma algse idee kohe maha ja tegime lihtsalt prooviklõpse. Et näha, kuidas meil see koostöö sujub. Pool tundi kiiret pildistamist ja jooksime Eedenisse sooja. Et noh.. päris rahul ma nende piltidega pole, aga arvestades seda, et tingimused olid mitte nii ideaalsed, siis eks ma lepin :D Järgmine kord paremini!

 

Samaks päevaks oli mul kokku lepitud väike fotoshoot ka Kariniga- ei saa temast ikka üle ega ümber :D Me olime pikalt oodanud sellist päikeselist ilma, et pidime kohe võimalust kasutama.


Selleks ajaks, kui ma Gretaga lõpetasin ja Kariniga kokku sain, oli päike loomulikult kadunud ja hakkas vaikselt juba hämarduma. Aga mis seal ikka, kui sai end juba välja veetud, siis ikka põhjusega. Kariniga läksime Sõpruse silla peale, et seal mõned kiired klõpsud teha.


Sellesmõttes läks hästi, et kuigi valgust eriti ei olnud, oli see mõnusalt roosaka-oranži tooniga + Karin sai instasse uue pildi. Niiet success! Kui ma muidu mõtlesin, et uueks aastaks endale lubadusi ei anna, siis üks tuleb ikka ära- rohkem pildistada! Võõraid inimesi, katsetada erinevaid ideid, proovida erinevaid kaamerafunktsioone… No tõsiselt, tuleb mugavustsoonist välja tulla :D