procrastination as its finest

25. märts 2017

Seniajani on harjumatu, et mul on kõik nädalavahetused vabad ning võin teha, mis aga pähe tuleb. Mina muidugi mõtlesin, et nüüd on ideaalne käia nädalalõppudel pildistamas või maal vanemate juures või vanaema külastada või sõpradega koos olla või lihtsalt asjalik olla. Tegelikkus on muidugi hoopis midagi muud, sest niiiii hea on lihtsalt.. mittemidagi teha.

Täna võtsin eesmärgiks kooliasjad joonde saada, sest juba paari kuu pärast tahaks nagu lõpetada. Selle asemel, et oma (niigi pikaleveninud) nimekirja täitma hakata ja ehk paar esseed valmis kirjutada, olen ma otsinud terve päeva asendustegevusi.

Õppimise asemel olen ma näiteks:

-teinud neli tassi kohvi
-igaüht neist üliaeglaselt joonud, sest nautimine
-koristanud kappi
-lugenud Harry Potterit
-käinud kaks korda poes
-teinud kellegi teise kodutöid
-koristanud uuesti kappi, sest vanad asjad, mida enam ei kanna, jäid välja võtmata
-sorteerinud raamatud värvi järgi ära
-kudrutanud Nässuga
-teinud rahakoti korda ja vanadest tšekkidest puhtaks
-hoidnud 15 minutit peal näomaski (mina, kes ma absoluutselt ei talu näomaskide tegemist… ilmselt õppimine veel vastuvõetamatum :D)
-vaadanud paar tundi youtube’ist Glee laule
-lugenud wikiast kõigi Glee hooaegade ja tegelaste kohta
-lugenud imdb‘st nelja telesarja “trivia” sektsioonid läbi
-ebays shopanud
-lihtsalt diivanil lebotanud ja lakke vaadanud

Nüüd enam midagi huvitavat teha pole, aga kell juba nii palju, et ometi ei jaksa õppima hakata :D Selle asemel oleks vaja süüa teha ja kalendrisse homseks päevaks to-do listi kirjutada. Noh, võin lihtsalt noolega kõik tänase päeva ülesanded sujuvalt pühapäeva suunata :D

sisutühjusest

6. märts 2017

Lugesin natuke aega tagasi Manjana postitust, mis küll keskendus pigem juutuuberitele ja nende sisuloomele. Mul hakkas aga mõte hoopis teises suunas liikuma ning see “sisutühjus” on ka üks põhjuseid, miks ma viimasel ajal nii vähe bloginud olen.

Ma olen alati blogimist võtnud kui oma hobi, mitte kohustust. Kui ma ei tunne, et oleks kirjutamistahet, siis ma seda lihtsalt ei tee, sunnitud ja pastakast tekstide väljaimemine mulle ei meeldi. Paraku sellise suhtumisega venibki postituste vahe liiiiga pikaks, sest mida rohkem aega mööda läheb, seda enam hakkan ma mõtlema sellele, et.. mida mul on üldse öelda? Jah, ma võiks kirjutada oma uuest tööst ja sündmustest, mis vahepeal on juhtunud, aga ma olen avastanud, et mida aeg edasi, seda rohkem privaatsemaks ma muutun. Ja noh, olgem ausad- kui eetiline olekski üksikasjalikult tööst rääkida?

Ma olen varemgi maininud, et minu jaoks on väga isiklik kirjutada oma mõtetest, tunnetest ja arvamustest, mistõttu ma seda eriti ka ei tee. Ärge saage valesti aru- mul oleks tohutult palju öelda ja kaasa rääkida päevakajalistel teemadel, argumenteerida, väljendada oma arvamust, aga minu jaoks on see natuke liiga privaatne ja ma ei taha end nii palju teistega, eriti võõrastega, jagada.

Eks see natuke räägib vastu sellele, et ma olen ju ometi avalik blogija ja paljude arvates on privaatsuse rikkumine just detailselt oma päevast/sõpradest/kaaslasest/lastest kirjutamine. Samas on minu jaoks suur vahe, kas ma kirjutan “Käisin täna Aparaadis söömas, väga hea oli” või teen postituse, kuhu valangi oma kõige diibimad mõtted välja.

Mis toobki mind mu dilemmani- ühelt poolt ma ei taha kirjutada  arvamuspostitusi ja analüüse, teisalt muutuvad need “tegin-olin-nägin” jutustused ka kuidagi…mõttetuks. Sest neis puudub sügavus ja sisu. Need on nii pealiskaudsed ja ma ausalt mõtlengi, et miks ma üldse selliseid postitusi avaldan? Või kes neid üldse loeb?

Sellessuhtes, et… mulle meeldib jäädvustada oma elu, ka seda kõige pealiskaudsemat aspekti. Mulle meeldib, et ma saan talletada siin blogipesas pilte, sõbrannadega koosviibimisi, üritusi ja selliseid pisikesi sündmusi, mis ehk praegu tunduvadki tühised, aga mõne aja pärast vaatan neile tagasi naeratusega. Ma lihtsalt.. ma ei tea, tahaks rohkem sisu! Rohkem raamatu- ja filmide tutvustusi (kui vaid oleks aega neid lugeda-vaadata..). Rohkem söögikohtade arvustusi, rohkem.. midagi, millest oleks ka kasu. Mitte ainult mulle mälestuste näol, vaid ka teistele, lugejatele.

Postituses olevad kick-ass pildid tegi Jakob (tsekkige ta instat!). Kai, kuna kõik pildid on minust valge seina taustal, peas kaabu ja seljas tagi, siis ma eraldi kirjeldusi lisama ei hakanud :)

fog comes on little cat’s feet

30. jaan. 2017

Viimased päevad on Tartu vallutanud paks udumass. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga minus on see veidi müstiline ja õudne uduloor alati nii mõnusa tunde tekitanud. Nagu kõik oleks võimalik. Kohe tuli meelde ka üleeelmise aasta sügis, mil sai Kariniga paar udusemat pilti tehtud. Kuna need on tänase päevani ühed mu lemmikutest, lisan kohe paar tükki meeldetuletuseks siia ka.

Mu armas Karin udusel nõlval, suur kapuuts peas

Pilt Karinist selja tagant, udutunnelisse vaadatamas

Peaaegu sama pilt, mis eelmine..aga lihtsalt kaugemalt pildistatud :D

Mu armas Karin maas aelemas ja oma imeliste siniste silmadega kaamerasse vaatamas

Mõni päev tagasi lippasin kaameraga välja, et natuke veel Annelinna võlu pildile püüda. Mis ma öelda oskan, mulle on inimeste pildistamine ikka rohkem meeltmööda. Mu sügav kummardus kõikidele neile, kes suudavad täiesti tavalistest asjadest võluda erilisi pilte välja, kes lihtsalt märkavad pisiasju ja kellel on see hea silm tabamaks häid hetki. Aplaus, ausalt.

Selline äärmiselt kunstipärane võte puuokstest

Mõnusa rohelise samblaga kaetud puutüvi, taustal õrn uduvine

Üksik punane vedrukiikhobune, taustaks sünge ja udune park

Väga diip mustvalge pilt Annelinna teest. Paar üksikut inimest ka jalutamas

Väike puudeallee ja suured punased õunad maas. Nalii, need mingisugused..marjad? :D

Männioksad vhmapisaratega

Üks mõnusalt suur ja uhke puu keset udu

Jõulud ei ole läbi- ehk üksik punane klaasehe suvalise oksakese peal rippumas

Not your usual selfie- ehk sama punase klaaskera peegeldusest tehtud pilt iseendast.

PS. Ikka väga raske on leida piltidele pealkirjaks adekvaatseid kirjeldusi, niiet neist saaks midagi aru ka :D

peaaegu veebruar

26. jaan. 2017

Tere ilusat neljapäeva :)

Kohe-kohe on jaanuar läbi ning ma olen oma väikest blogipesa uuendanud häbiväärselt vähe- kõigest ühe korra. Võta end nüüd kokku, Liis! Tegelikult on mul nii palju ideid ja plaane olnud, millest blogida.. aga iga kord, kui ma lõpuks arvuti taha satun, siis on kas kõik meelest läinud või tundub noh.. nii mõttetuna, et mida ma ikka sõrmi kulutan. Ja siis ongi olukord, kus normaalse pikkusega postituste asemel on sajast erinevast teemast ja hulgast piltidest kokku klopsitud üllitis. Nagu praegugi.

Must-valge selfi, mis tehtud kohe pärast juuksurit. Selle aasta seni suurim viga oli viltune tukk uuesti ette lõigata. KUI kaua ma seda välja kasvatasin… Lohutan end sellega, et aastat on veel päris palju järel, et uusi suuri vigu teha :D

Mis siis jaanuarikuu sees juhtunud on? Mitte midagi põnevat, ütlen kohe ära :D Viimased nädalad on natuke kiiremad olnud,  käin uues kohas õppimas ja samal ajal üritanud Lindexis ka oma tunnid täis teha. Hetkel olen väga positiivselt meelestatud ning need nii-öelda õppepäevad on üsna kerged olnud. Aga seda ilmselt ainult seepärast, et hea õpetaja kohe kõrvalt võtta, kes vigu teha ei lase. Kui ma lõpuks üksi jään, on kindlasti palju hirmsam olla.

Üle pika aja tegime Kadiga mõnusa varajase kohtingu Gustavis. Ausalt, sealsed hommikusöögid viivad keele alla! Saime oma mured-rõõmud kõik ära kurta, enne kui tööle pidin lippama. Õnneks meil edaspidi ajad klapivad päris hästi, et saame taaselustada oma varahommikused pildistamised ja -kohvijoomised.

Kolm peaaegi identset pilti minust, Tartu kesklinna pargis külma tuult trotsimas, endal nägu nii valge, nagu poleks neli kuud päikest näinudki..või see, ei olegi ju..

Korra sattusin ka Tallinnasse kooli. Ma iga kord mõtlen, et jumala eest, mis mul viga on, kui ma taaskord mingi tähtsa töö viimasele hetkele jätnud olen. Näiteks pidime käima nelja kuu jooksul 12 kohtuistungil ja neist kokku praktikaaruande tegema. Tegelikult oli istungeid nii põnev jälgida, et ma ei tea, miks ma neid nii tihti edasi lükkasin. Lõpuks oli juba paanika, et ma ei jõua kõigil vajalikel ära käia.

Ja no siis muidugi praktikaaruanne. Seda oli reaalselt nii kerge teha. Ikka lõpetasin/laadisin selle üles 3 minutit enne tähtaja kukkumist. Veidi keerulisem (pika jutuga, nagu ma olen :D) oli ülesande juures ainult see, et tuli koostada aruanne, mis oleks (koos sissejuhatuse ja kokkuvõttega) maksimaalselt 10 lehte, sisaldades kõigi 12ne istungi ülevaadet, analüüsi kohtu tegevusest ja minu hinnangut istungile. Mu Tallinnas koolis käik lõppes aga selliselt, et kokku käisin ühes loengus.

Ehk siis maksin megasumma Tallinnas viibimise eest, et saaks lihtsalt ühikas istuda ja oma aruannet kirjutada. Esimest korda tegelesin koolitööga ka tagasi Tartusse sõites. Ma muidu automaatselt jään bussis esimese 10 minutiga magama, seekord sundisin silmi lahti hoidma. R-Kioskist ostetud chai latte (mis oli üllatavalt hea maitsega) aitas natuke kaasa ja õnneks sain oma asjadega õigeks ajaks valmis. Andsin umbes sajas kord lubaduse, et NÜÜD ma küll tegelen kooliasjadega õigel ajal…aga 29ndaks vaja mul essee kirjutada, arvake ära, kas ma olen alustanud? :D

Pildil R Kioski nunnu kohvitops- punane kaas, helesinine taust ja peal lumehelbed ning kiri: “Hoiab su südame soojas”.

Mis siis veel? Ühel ilusal laupäevaõhtul võttis Karin mu peale ning kuumade Sirka pitsadega maandusime tema juures. Õhtu oli sisustatud õudusfilmi ja veiniga. Kuigi noh, see film venis reaalselt 3-4 tunni pikkuseks, kuna iga natukese aja tagant oli vaja see pausile panna, et mingist suvalisest meeldetulnud asjast jutustada :D Hommikul tõi Karin kohvi voodisse ning sealsamas mu käeulatuses oli ka Harry Potteri raamat.. no mida elult veel tahta? Kokkasime koos hommikusöögi, kuulasime traditsiooniliselt One Directionit ja juba oligi aeg mul tööle tulla. Väike fun fact ka siia vahele- ma pean võõrastes kohtades alati sokkidega magama. Ma ei tea miks, sest muidu mulle ei meeldi üldse sokke kanda, ei kodus niisama olles ega magades.. 

Karini äärmiselt hubane söögituba, kuhu päike aknast nii mõnusalt sisse piilus. Lisaks muidugi laual omlett, võikud, kohv ja läpakas One Directioni lugudega. PS. Karin lõhkus akna ees oleva kardina ära :D :D

Kuigi mulle Lindexis töötada meeldib, siis ma ei jõua ära oodata, mil see juba läbi saab. Aga see vist kõigega nii- kui lõpp on lähedal, siis seda kannatamatuks ma muutun.  Kõige rohkem hakkan ma selle töö juures igatsema aga meie kollektiivi. Kunagi ammu kirjutasin oma murest, kuidas saavad täiskasvanud omale uusi sõpru- noh, minge tööle :D Ma poleks uskunudki, et meie pisike punt niiii tore on. Nad kõik on kuidagi nii minu inimesed. Siia lõppu oleks paslik panna ka väike fotoshoot. Meil nimelt vahepeal sellised ülesanded, et näiteks pidime valima kellelegi outfiti ja siis tema pidi selles end jäädvustama. Ma haarasin võimalusest, võtsin fotoka kaasa ja tegime laos eriti diipe pilte :D

Mu armas Elisabeth end peeglist imetlemas..

…ja nägu juuste taha peitmas..

..ja laos redeli ning mannekeeni osadega diipi pilti tegemas ja lakke vaatamas..

..ja ülbelt redelil istumas, ümber mannekeeni torso, jalad ja käsi.

Mu armas Karin treppredelil modellipoosi võtmas..

..ja laos diibi “ma ei tea, et pilti tehakse”-näoga riideid sorteerimas. Must-valgelt.

Võtsin ka oma peaaegu-uusaasta-lubadusest kinni ning viisin kaamera vabal päeval jalutama. Aga sellega on nii, nagu iga muu asjaga- kui õiget tunnet pole, siis ei tule midagi välja. Peab lihtsalt kaamerat tihedamini kotis kaasas kandma, sest kui palju kordi olen ma end kirunud, et mingi hea hetk on jäänud tabamata..

Pildil Annelinna vanad korterelamud. Sellised ilusad roostepunased :)

Kasepuu, üks õnnetu vares lendu tõusmas ja taustaks punane kortermaja

Teise peaaegu-lubaduse andsin ka endale. Et olen rohkem spontaansem. Või isegi mitte päris nii, pigem et teen rohkem midagi sellist, mida varem teinud pole. Nii et kui “Pilvede all” seriaali väike casting oli, saatsin pikemalt mõtlemata oma andmed ka. Soovitud kohale ma küll ei saanud, aga kutsuti nö ekstraks massistseeni, kuhu ma ka läksin. Planeeritud oli see tund aega, tegelikkuses jalutasime kaks korda ühest ruumist välja koridori ja kõik. Mu esimene samm kuulsaks näitlejaks saamiseni! Jään ootama tähtsate ninande kõnesid, kes mu talendi ära tundsid :D

Igal juhul, üritan end kokku võtta ja teha rohkem.. komplektsemaid postitusi. Mitte selliseid, kus ma lõpuks ise ka enam aru ei saa, mis toimub :D  Ilusat peaaegu-nädalavahetust, semud!

PS. Piltide all on nüüdsest allkirjad, sest armas Kai näeb sõnadega :) 

Üks nurgake mu teleka-alusest. Esiplaanil kaks pisikest elevanti ja kuldne Big Beni kujuke. Taustal mu värviline maakaart.

 

selle aasta esimene

13. jaan. 2017

Küll on hea, et ma eelmise postitusega ei lubanud tihemini blogima hakata. Muidu oleks küll natuke piinlik :D Ega mul tegelikult midagi uut öelda polegi. Lihtsalt mannetu veidi, et pealehel ilutseb esimese postitusena mu kurb “aastakokkuvõte”. Nagu ma seal ka kirjutasin, et loodan, et 2017 tuleb parem, siis juba praegu võin öelda, et kõik liigub ülesmäge küll.

Mina niisama. Seljas mu uus lemmiksärk kirjaga “Babe you got this”, sest ma beib ja i got this :D

Eelmine aasta oli minu jaoks justkui ühe suure peatüki lõpp, sest lisaks kõigele muule juhtunule, sai läbi ka mu töö Kaitseväes. Mis omakorda tähendas aga seda, et uue aasta võtsin ma vastu päris suure ootusärevuse ja paanika seguga. (Mida ma tegema hakkan? Issand kui põnev, uus töö! A kust ma uue töö leian?? Mida mulle üldse teha meeldiks? Jeii, uued väljakutsed!!)

Kui varasematel aastatel (enne Taru) tööd otsides kandideerisin valimatult kohtadesse, kuhu ma oma hariduse-oskustega sobiksin, siis seekord lähenesin asjale teistmoodi. Saatsin oma cv-motikirja ainult kohtadesse, mille puhul ma tundsin, et ma tõesti tahaks seal olla. Samuti keskendusin valikul rohkem erialastele pakkumistele.

Sellest rääkides, siis eelmisel aastal sain ühe väärt mõttetera. Arutasime mu uue töö otsimist-leidmist ning mulle öeldi, et tegelikult inimesed ise limiteerivad endid. Et vaadatakse töökuulutuse põhjal ära, et oh, mul ühte nõutud asja pole, järelikult ei hakka kandideerimagi. Aga selle valiku võiks jätta tööandja teha. Et kandideerida on mõtet igal juhul, ehk on see “nõue” midagi nii väikest või tuleb vastav oskus töö käigus, kunagi ju ei tea. Vahel loeb inimese enda töökus ja olemus isegi rohkem, mõne inimese cv võib olla ideaalne, aga näiteks vestlusel ei klapita kuidagi. No see loomulikult kõige kohta ei käi, et kui otsitakse ajukirurgi, siis vist pole tõesti mõtet kõigil tahtjatel kandideerida :D

Mu imeilus Nässukas, kes vaatab kaamerasse oma süütute helesiniste silmadega, justkui ta polekski kaks minutit tagasi mu mõlemad käed verele küünistanud.

Aga näiteks minagi olen väga paljudesse kohtadesse jätnud cv saatmata, sest pakkumises on kirjas vene keele oskus, mis on mul noh.. põhimõtteliselt olematu :D Samas ei tea kunagi, palju seda ametikohal tegelikult vaja on. Ka Lindexi töökuulutuses oli märgitud, et selle keele oskus vajalik, aga näed- ikka sain tööle. Ja endiselt pole seda ametipostil olles kordagi päriselt vaja läinud.

Lugesin ka tööotsimise kohta sellist kirjeldust: Naised ei kandideeri tööle siis, kui nad ei vasta ühele punktile nõutust. Mehed kandideerivad siis, kui nad vastavad vähemalt ühele punktile :D Ma ei tea, kui tõetruu see on, aga noh.. olgem ausad, naised on enesekriitilisemad, nõuavad endalt rohkem ja teisest küljest ei väärtusta end piisavalt. Näiteks ühte kohta kandideerides pidi lisama cv juurde ka palgasoovi. Ma lugesin natuke valesti ja neto asemel panin brutosumma. Pärast põdesin, et issssand, nüüd raudselt arvavad, et ma nõuan liiga palju raha ja selle pärast ei saa tööle. Üks sõber seepeale rahustas maha, et kle, kui sa tunned, et oled ka seda summat väärt, siis nii ongi. Läbirääkimiste käigus saab alati ka muus kokku leppida. Aga pigem sihtida kõrgele, kui leppida vähesega ainult sellepärast, et “äkki muidu ei võeta tööle”. No loomulikult pole siin ka kõik nii must-valge ja kõik oleneb siiski nii tööandjast kui -otsijast, aga üldjoontes on ju see õige. Miks kirjutada palgasooviks väiksem summa, kui ise tunned, et oled väärt rohkem, ainult sellepärast, et “äkki neile see ei sobi”? Küsija suu pihta ju teadupärast ei lööda :D

Ma niisama kaamerasse vaatamas ja oma eelmise aasta kõige viimast selfit tegemas. (Kai, mul pruunid juuksed!)

Igaljuhul, olen käinud päris mitmetel vestlustel, nii Tartus kui Tallinnas (kuigi ma polnud üldse valmis sinna kolima), mis kahjuks soovitud tulemust ei toonud. Samas ei saa ka öelda, et ma ebaõnnestusin, sest a) vähemalt kutsuti mind vestlusele, mis oli totaalne enesekindluseboost, ja b) iga vestlus õpetas mulle midagi uut ning andis rohkem kogemusi. Väga positiivne on ka see, et peaaegu igast kohast olen saanud alati vastuse ka siis, kui see on negatiivne. Et kirjutataksegi viisakalt, et ei osutunud valituks ja soovitakse edu, mis on mu arust nii super! Nii nõme ju, kui kandideerid kuhugi ja siis ootad vastust..ootad ja ootad ja jäädki ootama.

Tänaseks päevaks võin aga öelda, et olen leidnud omale uue töö. Ühelt poolt olen ma väga elevil ja õnnelik ning tunnen, et see sobib mulle. Teisalt on aga väike kartus. Sellesmõttes, et ma arvan, et ma saan hakkama küll, eks alguses ole ikka raskem, eriti kui mul selle-alast kogemust väga pole. Kartus on pigem seetõttu, et mulle ei meeldi enda elus teha suuri otsuseid, sest ma pole kunagi kindel, kas see on nüüd 100% õige. Ja siis ma olengi praegu olukorras, kus olen päris õnnelik ja ootusärevuses ning samal ajal natuke põen, kas ma ikka tegin õigesti seda pakkumist vastu võttes, kas see ikka tasub end ära või oleks pidanud ma ootama, kui saan rohkem erialasema töö, äkki peaks ikka Tallinna peale mõtlema jnejnejnejne. A noh, see endas kahtlemine on mul absoluutselt kõigega, isegi sellega, mida õhtuks süüa teha :D Mulle lihtsalt meeldib kõik oma otsused mega mega põhjalikult läbi kaaluda ja kaks kuud nende üle mõelda :D

Okei, olen nüüd pikalt kirjutanud põhimõtteliselt mitte millestki, aga kokkuvõttes tahan öelda, et… kõik hakkab justkui laabuma :)

 

PS. Panin piltidele allkirjad ka, sest armas Kai näeb sõnadega! :)

Vaade Tartu Raekojaplatsilt. Natuke kuusepuud, natuke maju ja natuke säravat hommikupäikest