your lips my lips, apocalypse

19. juuli 2017

Teate seda olukorda ja tunnet, kus teil on silme ees mingi teatud riideese ning te lihtsalt ei leia seda õiget, mida ette olete kujutanud? Teate, mis on sellest veel halvem tunne? Kui leiate selle ideaalse riideeseme, mis on 100% selline, nagu olete tahtnud…ja siis avastate, et see ei sobi absoluutselt selga :D #materiaalneliis

Ma olin sama näoga nagu Nässukas, kui leidsin oma ideaalse topi…ja siis avastasin, kui kole see seljas oli :D

Mu äärmiselt daamiliku poosiga kass

“Tule ja paita mu siidpehmet ja karvast kõhtu…et ma saaks kõik küüned ja hambad sulle kätte lüüa :):)” Ela siis sellisega koos

Ma ei tea, kuidas järjekordne suvi on jälle peaaegu möödas, ilma et ma midagi teha oleks jõudnud. Samamoodi ei tea ma, miks tundub iga kord hea mõte võtta just suvel endale lisatöö. Seekord aitan välja üht tuttavat, kellel oli puhkuseasendajat vaja. Einoh, raha on hea küll, aga ausalt, ma ei tea, kes mul selliseid otsuseid laseb teha, kui ma ilmselgelt neid teha ei oska ja pärast kahetsen natuke :D

Üks osa jaanipäevast möödus Kanepi metsade vahel, kus oli nii mõnus ja rahulik

Ja mis seal salata, seltskond oli ka väga muhe :)

Teine osa jaanipäevast oli Pühajärvel. Oli küll lahe, aga järgmine aasta jätaks pigem vahele :D

Avastasin natuke aega tagasi, et viimase kahe kuu jooksul pole mul olnud ühtegi sellist rahulikku kodus ärkamist. Sellist päeva, kui saangi magada nii kaua, kui tahan ja kohvi juua! Ma reaalselt ei mäletagi, kuna ma viimati hommikul kodus kohvi jõin ja vaikselt päevaga alustasin. Viimasel ajal on kuidagi tamp väga peal, öösiti ei saa magada ning hommikuti samas peab juba kuuest üleval olema. Arvestades seda, et ma pole üldse hommikuinimene, siis jah…

Kui mõtteid on liiga palju peas, siis on alati hea idee Mairi tagaaias veinitada

..või Krissuga Emajõe ääres mojitosid nautida

Tegelikult  selliseid mõnusad hommikuid on olnud küll, lihtsalt mitte enda kodus. Olen mõned korrad põgenenud Tallinnasse ja mingil põhjusel meeldib seal aina enam. Kahtlustan merd. Mulle ei meeldi eriti laevaga sõita ega ujuda, aga mere ääres olla on alati kuidagi nii rahustav. Vahet pole, kas on tuuline ja vihmane või ilus ja päikesepaisteline ilm- nii kui meri paistma hakkab, ununevad kõik mured ning kergem on hingata.

Meri, mu arm


Viimane kuu on olnud..katsumusterohke. Mitu halba uudist päevaste vahedega tegid oma töö. Lisame siia mingid mõttetud pinged ja oma ülemõtlemised ning tagajärg on, et ma pole paar nädalat saanud korralikult magada. Päeval on hea kerge kõik mõtted kaugele lükata ja keskenduda konkreetsele hetkele. See läheb mul kahjuks aga meelest, et öösel tulevad kõik need eemaletõugatud mõtted hooga tagasi ja siis juba nende eest ei põgene.

See aga ei tähenda, et ma ei üritaks :D Mulle tutvustati üht Netflixi sarja “The Ranch” ning kui ma seda paar päeva binge watchinud olin ja see ära lõppes, siis oli päris kurb olla küll. Nagu, mida ma nüüd oma eluga peale hakkan? Uued osad tulevad alles novembris, aga sinna on niiii kaua aega. Kuna “The Ranch” on mõnusa “That 70’s show” vaibiga (ehk sellepärast, et kaks peaosalist on mõlemas sarjas samad..), siis võtsingi viimase uuesti ette. Ostsin omale uue pehme pleedi ja isssssand kui hea on selle all keras olla, veini juua ja sarja vaadata. It’s the small things!

Nässukas alati sellise näoga, kui ma pööran millelegi muule rohkem tähelepanu kui talle

Olen isegi pildistamise nii tahaplaanile lükanud, aga kuna mind kutsuti üht pulma natuke jäädvustama, siis peaks kaameralt tolmu ära pühkima. Et midagigi meelde tuletada, kutsusin Mairi õhtusele jalutuskäigule ja noh, ütleme nii, et sai tunnetuse veidi tagasi küll. Aga ainult veidi. Lisaks avastasin, et mu autofookus ei taha hästi enam koostööd teha ja mälukaart on omadega läbi.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et life’s good, aga samas pole ka, suvi on möödunud kahe silmapilgutusega, ma olen lugenud nii häbiväärselt vähe (uusi) raamatuid ning maale puhkama polegi põhimõtteliselt jõudnud. Ma arvan, et mu perekond on mu juba  välja arvanud enda hulgast. Hea, kui nad mu nägugi mäletavad :D

Aaga okei. Ilusat kolmapäeva jätku teile ja ma lähen teen ühe järjekordse tassi kohvi, et siin kummitusmajas ikka vastu pidada.

 

kui vaikusest saab harjumus

22. juuni 2017

Ma olen blogimist nii kaua edasi lükanud, et endal on ka imelik. Ma ei tea, kuhu on kadunud mu kirjutamistahe või soov kõik toimunud sündmused üles märkida.. Mida aeg edasi, seda rohkem tunnen ma blogimisest puudust, samal ajal aga tahan järjest vähem end siin jagada. Kui varem mõtlesin pidevalt kuidas ma mingit juhtumit või teemat siin kajastaks ning koostasin mõttes juba blogipostitusi, siis nüüd –nii kurb, kui see ka poleks– ei tule mu väike pesa mulle vahel päevi meelde. Ja kui tuleb, siis lööb mind süütundega oimetuks.

See ainus päev sellel suvel, kui tõesti oli megailus ilm. Peipsi veepind oli nagu klaas ja taevas sinine- idüll!

Õhtul päikeseloojangu ajal oli veeeel ilusam, sest neeeed värvid!

Tahaks öelda, et mitte-kirjutamise põhjuseks on see, et midagi erilist mu elus ei toimu, aga that’s a lie. Tahaks öelda, et absoluutselt pole aega rahulikult maha istuda ja üks pikk postitus valmis vorpida, aga that’s another lie. Ma olen kuidagi kaotanud selle stabiilsuse ja püsivuse. Kuigi ma ei salli pikaaegset rutiini, siis praegu tunnen sellest küll puudust. Hea planeerimise korral jõuaks samas kõike- blogida, lugeda, lugemisest blogida.. Isegi kui mul poleks midagi asjalikku öelda (haha, nali, mitte kunagi pole :D), saaksin jagada pilte, mida on to-hu-tult kogunenud. Samas oleks praegu juba natuke piinlik postitada Alatskivi-tripi pilte, mis toimus aprillis :D :D

Hakkasin loodusfotograafiks ja püüdsin kaamera ette orava. Esimest korda elus suutsin olla nii kiire reaktsiooniga (või oli orav lihtsalt nii aeglane..)

Kuigi ma pole ka päris sellel arvamusel, et inimene peaks end iga päev ületama ja iga päevaga kuskile kõrgusesse arenema, siis praegu tunnen küll, et viimased paar kuud on täiesti paigalseis olnud. Ühelt poolt on kõik rutiinne (töö-kodu-sõbrad-töö-kodu-sõbrad), teisalt on kõik kuidagi nii kaoses. Ma lihtsalt tunnen, et ma ei jaksa midagi teha, niiiii kurnatud on kogu aeg olla. See on ainus esmaspäevast-reedeni tööl käimise miinus. Viis päeva teed tööd, nädalavahetus on täis pakitud igasuguseid üritusi ja käimisi ning kui lõpuks pühapäeva õhtu kätte jõuab, on kõik energiavarud viimseni kulutatud…aga järgmisest päevas algab jälle töö. Ma vist viimased kuu aega nii ringi lennanud, et pole ühtegi vaba päeva, mil saaks lihtsalt… OLLA.

Willipu külalistemaja väike kaarsillake, mille peal sai õhtu jooksu tehtud ikka hunnik romantilisi perepilte :D

Okei, ma tegelikult ei tahtnud üldse sellest rääkida, vaid jagada suvepäevade pilte, mis ka eelmiste lõikude vahele susatud said. Tuleb tõdeda, et meil on päris lahe kollektiiv ning tegelikult on väga kahju, et seda püsivust pole aastateks, vaid näod vahetuvad üsna tihti. Aga oh well, eks see kuulub klubitöö juurde.

See hetk, kui silmapiir kaob ära, sest taevas ja vesi sulavad ühte ja kõik on niiii sinine. Ujumas on näha muidu naaritsat (või ta peaotsa), kelle üks neiu osavalt angerjaks tituleeris :D

Okei, väga palju on ka töötluse taga, aga mida helesinist laguuni!

Suvepäevad toimusid meil Peipsi ääres Willipu külalistemajas. Ärge laske end nende kodulehelt petta- tegu on väga kihvti kohaga. Ma olin alguses ka pigem mitte-nii-positiivselt meelestatud, sest kodukal olevad pildid pole absoluutselt meelitavad, aga koht ise on super! Ilus, suure varjualuse ja saunaga, Peipsi kohe lähedal, suur maa-ala.. Ööbida saab nii majas kui ka kämpades (mis on seest väga korralikud ja varustatud wc’dega). Ainus norimiskoht on ilmselgelt võrkpalliplats. Võiks olla hoonetekompleksile veidi lähemal ning plats võiks olla ikka liiva täis, mitte umbrohu-kruusa segu.

Kehvast võrguplatsist hoolimata olid kaks võistkonda väga hakkajad ning pidasid mõnusad lahingud maha

Mulle miskipärast meeldivad kõik fookusest väljas olevad pildid rohkem. Õigemini, fookuses on võrkpallivõrk ja inimesed taga udused.

Ilmaga vedas meil ikka täiega! Veel paar päeva enne toimumist oli natuke mure, et mis saab, kui tõepoolest ongi vihmane ja külm, aga laupäev oli imeline! Tegin ära ka selle suve esimese ujumise ning arvestades seda, et meil tugevaid soojakraade pole pea üldse olnud, oli vesi ikka väga mõnus. Lisaks oli vaade Peipsile imeline! Taevas oli sinine ja vesi oli sile nagu peegel.

Poisid kasutasid võimalust veest välja tulles poseerida. Kas just kõige õnnestunumalt, aga jah.. :D

Süüa sai, juua sai veel rohkem ja tundub, et jäädi üldjoontes kõigega rahule. Eks nüüd tagantjärele mõtlen küll, et oleks võinud rohkem mänge olla või neid läbi viia (turvaülema autos on salalaegas mängudega :D), aga.. aeg kadus kuidagi nii kiiresti käest. Ma mõtlesin küll, et päev läheb väga pikale ja venib (mina jõudsin peokohta 12ks juba), aga pilgutasin paar korda silmi ja juba oli õhtu. Time flies, when you’re having fun :)

Väike snäkivaagen, mida on praegu päris piin vaadata, sest mul kõht max tühi.

Ja mis oleks klubi suvepäevad ilma dj-puldita ja peotümmita? Liisa lisas playlisti mu suureks rõõmuks ka Backstreet Boysi :D Õhtu oli kohe neli korda parem!

Mainin veelkord ära, et meil on super kollektiiv! Ilmselt just seltskond tegi suvepäevad nii kihvtiks. Paneb lausa põnevusega ootama järgmisi töötajte koosviibimisi. Nüüd mõtlen, et oleks võinud ju teha paar suurt grupipilti ka kõigiga, kes kohal olid. Aga noh, eks siis oli nii palju ringisebimist ja suhtlemist või lihtsalt õhtu nautimist, et ei tulnud nagu meeldegi. Samas pilte tegin ma  kokku 600 ja peale… Andis neid sorteerida. Võite pakkuda, mitmel pildil mina olen (vihjeks võin öelda, et see number riimub sõnaga tuus :D)

Lisaks muudele jookidele tegime pangetäie mojitot, oli hea, jaa!

Käisime vee ääres nii ilupilte tegemas kui päikeseloojangut vaatamas. Vapramad, kes varahommikul veel üleval olid, nägid ära ka päikesetõusu, oli selline tore punkt väsitavale ööle.

Imeline Ketter!

Mitte-nii-imeline Kristjan, kellest mul on ilmselt kõige rohkem pilte :D

Dat romance tho :D

Ühesõnaga, Willipu külalistemaja soovitan küll kõigile. Väga ilus koht, kus veeta mõnusalt aega. Minu teada saab seal bronnida nii kogu kompleksi kui ka kämpasid eraldi (suured grillid ja lauad on ka olemas).

Lisaks kajakatele nägin Peipsil ka luikesid. Pildi kvaliteet on nagu on, sest pime aeg ja telefonizoom, aga loojangu ajal luik kaugel ujumas oli ilus vaatepilt :)

Lõpetan nüüd selle niigi pikaleveninud postituse ära päikesetõusu-pildiga. Loodan, et teil kõigil tulevad vinged jaanid ja annan endast parima, et järgmine postitus poleks kuu aja pärast (ise ka ei usu enam enda lubadusi samas.. :D)

 

it’s been a long time

2. juuni 2017

Maailma kõige kehvem blogija siinpool, tere jälle, üle pika aja! ma ei mäletagi, kuna viimati nii korralikult kohvitassiga end diivanile sättisin, plaaniga blogi kirjutada. See on lihtsalt uskumatu, kuidas aeg lendab, kui midagi teha pole :D Ma olen esmaspäevast saadik seda postituste lehte vaadanud ning ei oska kuskilt alustadagi. Kas teha üks pikk ja pildirohke postitus võõõi jagada see mitmeks erinevaks? Sellised dilemmad. (Alustasin postitusega esmaspäeva õhtul. Täna on reede…)

Pimedas on kõik kassid mustad- ehk Nässukas õhtul akna peal istumas ja roosat taevast ning vikerkaart imetlemas. Seekord ei kukkunudki alla :D

Esmaspäeval ärkasin kulleri telefonikõne peale ning kuigi mulle meeldib tohutult pakke saada, siis see 10 minutit enne äratuskella helinat on kuldaväärt! Ma loodan väga, et kuller mu natuke toriseva hääle andeks andis. Mina muidugi mõtlesin, et mind on ootamas väike pakike, aga selle asemel sain hoopis suure kasti Amwaylt! Amway tooted on suhteliselt kiirelt muutunud mu lemmikuks, lisaks juustele mõeldud asjadele on neil ülimõnus põsesärapuna palett ja maailma parim lainer. Seekordses pakis peitis ennast hunnik kehahooldustooteid. Ma pole jõudnud veel täpsemalt süveneda, mis kõik seal on, aga silma jäi jumet parandav seep. Juba kibelen katsetama. Suuur suur aitäh. Mul on hea meel, et hoolimata mu vähesest blogimisest olen neil endiselt meeles :)

Kõige uudishimulikum on muidugi mu kass, kes ei lasknud isegi kasti rahus avada, vaid ronis sinna peale püherdama

Mõnusalt värviline sisu- punases osas Nourish-tooted, rohelises Refresh ja sinises Protect

Premeerisin end sünnipäeva puhul ka uue telefoniga. Õigemini olen uut valinud juba pea pool aastat, sest ma ei suutnud otsustada, kas tahan iphone’i või mitte :D Kui aga välja tuli uus Huawei P10, mis on niiii heade näitejatega (kaamera 20pixlit, whaat??) ning näeb ülihea välja ka, siis olin kiirelt müüdud. Okei, mitte väga kiirelt, sest mulle meeldib suuremaid oste alati hästi kaua kaaluda. Mõtlesin, kas mul ikka on uut vaja, sest vana Huawei ju töötas ka.. aga siis tuli meelde, kuidas mul mahtus telefoni ainult kaks rakendust (snapchati ja tinderit korraga omada ei saanud, candycrushist rääkimata :D), messenger jooksis pidevalt kokku ja aku sai juba poole päevaga tühjaks. Seni olen p10’ga väga väga rahul, eriti kaamera kvaliteediga!

Mille muuga ikka telefonikaamerat katsetada, kui mitte äraõitsenud võilillega :D

Nässukas võilillevarte vahel elu mõtet otsimas ja diibilt kaugusesse vaatamas

Nässukas lillepeenras elu mõtet otsimas ja diibilt kaugusesse vaatamas

Ebemetega võilill pärast esimest puhumist…

…ja pärast teist- ainult üks ebe jäi tugevalt külge. Kohe näha, kes neist hommikuputru sõi :D

Ja veel üks Nässukas keset rohelist murudžunglit

Vahepeal, nagu mainitud, sain jälle aasta vanemaks. Viimased kaks aastat on sünnipäevad väga kiirelt mööda läinud ja pole mingit erilist tunnet olnud. Suuresti seetõttu, et eelmisel aastal kolisin ma päev enne vanemaks saamist üksi elama ja sel aastal olin kooliga hõivatud. Et aga mitte päris nutuseks seisu jätta, läksin kolmapäeval neidudega välja peole. Plaani võetud kiire pidu kujunes taaskord pikaks ning neljapäeval tegin koolis oma esimesed arvestused küll veel mitte nii selge peaga :D Õige päeva õhtu oli seevastu väga mõnus, sest Pirita ja šampus ja šokolaadikook! Ma olin nii väsinud, et oleks peaaegu püstijalu magama jäänud ja absoluutselt polnud tuju tähistada, niiet selline vaikne mahe õhtu oli väga on point.

27nda eluaasta puhul kasvatasin loomakõrvad

Snapchati loomafiltritega on julge isegi ilma prillideta pilte üles panna

Ülejäänud aja olen.. veetnud kas tööl, koolis või pildistades. Käisime Kariniga Alatskivil, eelmine nädalavahetus pildistasin Kadi väikest-suurt perekonda (ja sain üle maeiteakuipikaaja SAUNA!). Hooaja esimesed grillil tehtud šašlõkid sain ka põske pistetud. Igati korda läinud nädalavahetus. Kuigi mulle väga meeldib see esmaspäevast-reedeni töö, siis ainus murekoht on vahel nädalavahetustega. Tuleb ju kõik üritused kahte päeva mahutada ning lisaks jätta endale aega puhkamiseks ja välja magamiseks ka.. kui viimast aga ei saa, siis on esmaspäeval oi-oi kui raske üles saada. Vahetustega töö oli sellesmõttes parem, et tegid paar päeva tööd, paar päeva puhkasid ja repeat.

Mu lemmikpilt- mustvalge kaader Kadist võilillepõllul, Mirko süles. Kadi on minu poole seljaga ja ilmselt vaatab helgema tuleviku suunas :D

Ja teine lemmikpilt- Mäidu ja Kadi nagu noored armunud ning ei pane tähelegi, kui vanem vennas on väiksema (õrnalt) peahaardesse võtnud :D

Ükskord ammu-ammu käisime Mairiga uues söögikohas, mille nimi on Trikster Tihane. Üsna Aparaadi moodi, ka hipsterliku vaibiga, aga nende rebitud pardilihaga burger (ja bataadifriikad) on ikka peajagu üle Aparaadi burksist! Pluss teenindus oli väga meeldiv. Ja kui heast teenindusest rääkida, siis.. Mu töökohast üle tee asub hiljuti avatud kohvik PõhiLõuna (kus Marimell Tartus oma supikööki tegemas käis). Olen sealt aeg-ajalt kohvi tööle kaasa ostnud ning ükskord pidin erandkorras laupäevahommikul ka kontoris käima. Kuna siis uksel veel lahtioleku-aegu polnud, mõtlesin lihtsalt ust katsuda, et eeeeehk on nad avatud ja saab kohvi. Uks oli lukus, seega asutasin end minema. Minu üllatuseks tuli aga omanik välja ja hõikas mu sisse. Ütles, et nad küll suletud, aga “püsikliendile teeme ikka kohvi!” No niiiii armas. Lisaks olid kassad neil suletud ja mul sularaha polnud kaasas, mispeale ta teatas, et “Ah, tuled teine kord läbi ja maksad.” Nagu..wtf. Ma pole kuskil nii mõnusat teenindust kohanud!

Jaaa..ega muud nagu polegi. Üritan varsti kirjutada natuke ka Harry Potteri uuest (näidend)raamatust, visata üles nii Kadi perepildid kui ka Alatskivis käigu omad ning siis tahaks võtta lõpuks ette paar Vonneguti teost, mis mul juba paar kuud laua all tolmu koguvad.

BTW, kuna mul nüüd siiski uus telefon, saan ma ometi lõpuks normaalselt snapchati kasutada (ja meeletus koguses igasuguste filtritega pilte teha…), niiet kel huvi, siis leiab mu sealt vana hea “mesiliis” nime alt. Aga hoiatan ette, et enamasti jagan ma selliseid pilte, kus on töökaaslase meisterdatud päevatsitaat (täna oli selleks “I had to take a sick day. I’m so sick of these people.”) ja päevajook (milleks oli täna mmmmõnus kookose-frappe.


BTW 2, ma ei  tea, kui normaalne see ühe 27aastase kohta on, aga ma olen hullult hakanud fännama Hensugusta videosid. Nagu ajuvaba, kui naljakas ta on :D Tema kanal on üks kahest, mida ma subscribe’inud olen :D Ma üldiselt väga youtubereid ei jälgi, mingil ajal hoidsin neil Eesti kuulsamatel küll silma peal, aga nende videod kaotasid kiirelt uudsuse. Nüüd vahel ikka vaatan  ja mõne puhul mõtlen küll, et kuidas tal niiiii palju jälgijaid on. Okei, ma pole ilmselt sihtgrupp ka, aga tõesti… noormees ise kena välimusega, aga niiiiii igav, et iga kord kui video käima panen, siis nendin, et isegi tavalise valge seina vaatamine on põnevam :D

Aga olgu, pakin tänaseks asjad kokku ja lippan Mairi juurde filmiõhtule. Ilusat algavat nädalavahetust ja lootke, et lund sadama ei hakka vms :D

Ja lõppu üks pilt sellest toredast õhtust, kui Taukar on bändiga Illusionis esinemas käis ning sain kohe oma ametipositsiooni ära kasutada, et backstage’is pilti teha. Pildil ka mu alati särav Elisabeth, kellega sai tol õhtul tehtud rohkem kui üks shot. Süüdistan teda, et mul järgmisel päeval nii halb oli, et emadepäevaks koju minnes pidin õhtu otsa põrandal lebama, sest liigutada oli raske :D

tinderi-seiklused

5. mai 2017

Nonii! Ma ei teagi, kuidas seda postitust alustada :D Kui ma eelmisel suvel esimest korda Tinderi tegin, siis mõtlesin küll, et väga palju sellest eraldi kirjutama ei hakka. Kunagi ei tea, kes blogile peale satub ja mulle küll ei meeldiks lugeda, kuidas mu kohtingukaaslane (ükskõik, kui hea-halb deit oli) kõike avalikult lahkab. Teisalt jälle, nimesid ma ju ei maini, pilte ei lisa (ja oiii kui palju naljakaid pilte ma screenidena salvestanud olen) ning üritan siiski viisakaks jääda. Väga tüüpiliselt on esimene küsimus kas vestluse alguses või kokku saades “Miks sa tinderis oled, mida sa otsid?” Ma olen selle üle päris pikalt mõelnud, sest…ma ju ei otsi tegelikult midagi. Esimest korda äppi tõmmates olin lihtsalt uudishimulik, mismoodi asi töötab. Nüüd.. ma ei tea, ma isegi ei kasuta Tinderit selle eesmärgiga, et uusi tutvusi saada, vaid see on hea igavusepeletaja ning vasakule-paremale swipe’imine tekitab kohati täitsa sõltuvust. Seda ütlen küll, et Tinder ja matchide kogumine on ikka päris hea egoboost.

Kõik teavad, et Tinder toimib välimuse põhimõttel ehk hinnatakse ainult välimist ilu. Seepärast ma ei saagi vahel aru, mis toimub inimeste peas, kui nad panevad endast üles pilte, mis on udukogud või kus neil käes viinapudel, silmad pahupidi peas ja seljas augulised dressid või lihtsalt (plekilise) peegli ees tehtud alastipildid või selfi endast suurt pekikamarat söömas … Näiteid võib tuua lõpmatuseni. Ühelt poolt ma saan aru, kui pealiskaudselt see kõlab, sest inimesi ei hinnata ju piltide järgi, aga teisalt.. see Tinderi mõte ju ongi.

Kui nüüd rääkida konkreetselt minu tinderi-kasutamisest, siis kokku olen saanud seitsme noormehega, neist kaks jäävad eelmise aastanumbri sisse. Kuidagi on juhtunud, et praegu on kõik väga aktiivseks muutunud ja tahavad muudkui välja kutsuda. Päris mitmed vestlused aga ongi jäänud chati-tasemele ning osadele kirjadele pole ma isegi vastanud, mis on natuke ebaviisakas, aga mis parata. Iseenesest naljakas, sest selle jaoks, et keegi mulle kirjutada saaks, olen ma pidanud teda varem meeldivaks hindama, aga vahel ütlebki keegi lihtsalt “Tsau” ning ma juba tunnen, kuidas ei taha vastata. Samas võib natuke aega hiljem keegi teine sama tervituse kirjutada ning kõik on korras.

Kogu oma kasutamise ajaloo juures pole ma ise kordagi vestlust alustanud. Nagu öeldud, siis ma ei otsi konkreetselt midagi ja lihtsalt svaibin oma lõbuks, seega mu jaoks kellegagi jutusoonele saamine on pigem boonus, mitte eesmärk. Küll olen aga meeste jaoks ice-breakeri vist väga kergeks teinud. Nimelt enese tutvustamise kastikeses on mul vaid üks sõna “unistaja”. Praegu allesolevast 18st vestlusest on 16 alustanud variatsooniga lausest “Millest sa unistad?”. Üks kirjutas lihtsalt hei ning teine oli konkreetne: “Mis poosis sulle meeldib?” Mu lemmikpoos on loomulikult diivanil teleka ees lebamine, ühes käes Harry Potter, teises kummikommid… See polnud ilmselgelt vastus, mida ta ootas :D

Üldiselt on kõik mu kokkusaamised läinud hästi. Või noh, peaaegu. Tagantjärele vaadates, siis mõnest on jäänud pigem negatiivne emotsioon, aga samas midagi väga hullu pole olnud. Esimene kutt, kellega nii kokku sain, oli iseenesest tore. Mina, olles värskelt lahku läinud, muidugi midagi tõsist ei tahtnud, aga piisas mul vaid kaks korda silmi pilgutada, kui ma juba olin kogemata põhimõtteliselt suhtes. Kuna M. oli äärmiselt kinnine inimene, siis mõtlesin oma targa peaga, et järgmine võiks olla natuke rohkem suhtlemisaltim. Küsi, ja sulle antakse! Paraku oli see ühest äärmusest teise, sest antud noormees oli isegi liiga avatud, tal polnud absoluutselt probleemi kõigest rääkida. Mina pole juba oma loomult väga usaldav ja pean inimest veidi rohkem tundma õppima, enne kui julgen end üldse nii avada. Ja ma arvan, et ta ei saanud lõpuni aru, miks ma (pärast vähem kui kuuajalist suhtlust) ei tahtnud oma suurtest saladustest ja hingesoppides peituvatest mõtetest rääkida. Laiali läksime siiski sõbralikult.

Siis sain kokku noormehega, kes oli KA muidu väga tore, aga ta oli kuidagi nii.. üleliia vaimustuses kõigest, mis ma ütlesin või tegin. Veel enne, kui me olime kokkugi saanud, tegi ta fb chatis juba meie-plaane. Või näiteks ütlesin ilma tagamõtteta lause, et mul keefir läheb kapis alati halvaks, sest ma unustan seda juua, mille peale ta teatas, et “Ära muretse, edaspidi olen ma sinu juures ja joon ära, ei jõua halvaks minna.” Nagu.. kas ma kutsusin sind enda juurde või? :D :D

Sain temaga siiski ühe korra kokku, käisime söömas ja tegelikult vestlus oli tore. Sain temaga näiteks raamatutest rääkida, mis on alati väga suur pluss. Aga ta oli reaalselt nagu over-excited kutsikas, kes oli kõigest nii vaimustuses ja arvas, et ma olen niiiii tore ja niiiii lahe. Ma lõpuks mõtlesin juba, et ta mõnitab mind. Igastahes hakkas ta ka kõike kuidagi nii tõsiselt võtma ning ei saanud aru, kui ma lihtsalt ei tahtnud enam suhelda. Ma ütlesin läbi lillede viisakalt, ilma lilledeta viisakalt, üsna otse, ignosin… ja ta ikka ei jätnud. Lõpuks siis mainis, et “Sa vist pole huvitatud?” Ei, misasja? Mis mu välja andis?

Siis oli päris pikalt vaikus, sest vahelduva eduga lasin Tinderi maha ja tõmbasin selle jälle uuesti. Aasta alguses matchisin ühe mehega, kelle suhtes oli mul ikka väga hea tunne. Mitte küll alguses, aga edaspidisel suhtlusel. Saime kokku, kõik nagu sujus… kuni tuli karm reaalsus, et üks meist ei tule kaugsuhtega toime. Vihjena võin öelda, et mina see polnud :D Kui ma nüüd tagasi vaatan, siis päris hirmutav, kui lühikese ajaga ma omadega nii sees olin. Samas jälle, kuigi ma tõesti arvasin, et sealt võib midagi tulla, siis pidevalt oli mul vaikus-enne-tormi tunne. No selline rahutus, et kohe-kohe midagi juhtub. Peaks rohkem oma kõhutunnet kuulama.

Ja nüüd hiljuti on selliseid tinderi-kohtinguid tihedamalt olnud. Miskipärast elavad kõik Tallinnas, ei tea, kas vihje? Nendest  deitidest pole nagu midagi halba või negatiivset välja tuua. Ühe meeldiva noormehega käisin kinos (“Get Out” on awesome!) ning teine tõi mulle hommikul kohvi ja viis linnahalli juurde jalutama. Kohv+meri on ideaaaalne kombo ja see oli üks mõnusamaid kokkusaamisi. Nii vähe ongi mul vaja, lihtsuses peitub võlu.

Pikk sissejuhatus tehtud ja jõuan lõpuks selleni, mille pärast ma üldse seda postitust kirjutama hakkasin. Nimelt matchisin ühe kutiga, kes jutu poolest oli päris naljakas. No kõik, mis ta ütles, oli kuidagi nii geniaalne. Muidu oli ta okei, aga mingil hetkel hakkas ta liigne enesekindlus ja ainult endast rääkimine pisut häirima. Lõpuks, kui tükk aega suhelnud polnud, kirjutas mulle, et “Pmst võin sinuga kokku ka saada, teeme deidi.” No aitäh, et sa pmst VÕID seda teha, olgu jumalad tänatud :D

Sinnapaika see jäi, kuniks ta jälle kirjutas, et “Tule Tallinnasse, saame kokku.” Mina seepeale ütlesin vastu, et tulgu ise Tartusse…ja ta tuligi :D Okei, saime kokku, istusime minu juures diivanil ja rääkisime. Temast. Ainult temast ja tema seiklustest. Mulle jäi reaalselt mulje, et ta on oma juttu harjutanud, sest ta rääkis nii kunstlikult, aeglaselt ja liialdatud ilmekusega. Paar korda läks teema mujale ning kui ta hoogu sattus, oli ta kõnemaneer ja väljendus hoopis teistsugune. Siis ta sai aru, et midagi on valesti ja viis jutu sujuvalt jälle enda peale. Mina olin enda jaoks juba üsna alguses võtnud tema suhtes hoiaku, et eks ta üks douche on ja sellesmõttes oli lõbus, et ma pole mitte kellegagi rääkides nii irooniline olnud. Ma ei mõelnud vist ühtegi asja tõsiselt, mis ma ütlesin. Then again– ka tema ei mõelnud :D

Veidi jutustasime, mul mingeid erilisi tundeid ei tärganud, pigem ootasin, et ta võiks vaikselt minema hakata.. kui ta järsku – and i mean järsku!– istus mulle põhimõtteliselt sülle, et “vaatame, kuidas me meeldime üksteisele” ja tahtis suudlema hakata. Mina olin muidugi väga üllatunud ja küsisin: “PÄRISELT ka?”. Selle mõttega, et sa päriselt ka teed nii, lihtsalt lampi mõtled, et see on hea mõte? Tema sai mu šokist aru vist natuke teistmoodi aru ning mu keeldumise järel muutis taktikat: “Sa arvad, et keegi sind ei taha, et sa pole ihaldusväärne, sul on vist madal enesehinnang, sul pole palju austajaid.” Ma arvan, et mul on liigagi kõrge enesehinnang, et sellisele käitumisele järele anda. Kui ma endiselt keeldusin, et mul pole mingit tahtmist temaga midagi teha, teatas ta seepeale, et noh, kannata ära. :D

Minul tulid silme ette kohe igasugused pick-up artistid, kes tüdrukute mahategemisega neid oma võrku püüavad. Mul tunne, et see kutt oli samasugune, lihtsalt mitte nii osav. Kogu ta jutt (endast, muidugi), tundus nii harjutatud ja ettekirjutatud. Lisaks igasugused väikesed somplimendid, et minu enesekindlust õõnestada. Tema enesekindel käitumine, mis oli piiripeal ülbusega (kuigi tundus üsna teeseldud). Pärast mu esialgset keeldumist istus ta tagasi oma kohale ja siis alustas ta ignoreerimistaktikaga. Võttis oma telefoni ja tubli 15 minutit chattis seal, ise kommenteerides, et eks ta peab siis õhtuks omale tegevust otsima, aga mina võin samal ajal rääkida, ta kuulab küll. Ma ei tea, kas ta tõesti lootis, et kui ta mind ignoreerib, siis ma järsku hakkan teda tahtma?  Lõpuks tõusis ta püsti, istus UUESTI sülle ja tahtis UUESTI üritada. Kui ma ta ka siis eemale lükkasin, läks ta esikusse (“Võta oma kass siit ära!”), pani kingad jalga ning kõndis minema. Vaikides. Isegi head aega ei öelnud :D :D

Kogu see teema ja tema suhtumine, üritamine ning erinevate taktikate proovimine oli niiii naljakas, et sekund pärast seda, kui uks ta selja taga kinni läks, helistasin Karinile ja lihtsalt naersin telefoni, et päriselt on ka selliseid inimesi olemas? :D

Ma ei tea, kas tema arust läks see kokkusaamine hästi või mis, aga järgmine päev kirjutas igastahes, et kui ma Tallinnas olen, võiksin tema juurde minna. Aitäh, aga jätan siiski vahele :D

 

Ja pika jutu lõpetuseks üks lillade juustega pilt, kus ma väga kavalalt järgmisi Tinderi-ohvreid otsin:

looduslaps

8. apr. 2017

Vaevu sain end nädalavahetuse matkast välja puhata, kui juba võtsin uue ette. Sedapuhku koos Kariniga. Kruiisisime linnast välja ning ma ei osanud midagi muud tunda, kui tohutut rahulolu. Hea sõbranna, tsill muusika, õues on nii soe ja pime talv on selja taha jäänud.. Oeh, super.

Üks nunnu punakaspruun mägiveis

Mõnus vaikne metsaalune- raagus oksad ja roheline sammal

Võtsime suuna Selli-Sillaotsa matkarajani, sest Tartust väga kaugele trippida ei tahtnud. Kella nelja-viie ajal oli metsas ülimõnus valgus ja kuidagi nii lõõgastav oli jalutada, linnulaulu kuulata ning hingata sisse värsket kevadõhku. Loomulikult ei puudunud lisaks looduse pildistamisele ka Karini fotosessioon :D

Karini lemmikpoos “mina zen olemas ja taevasse vaatamas” :D

Mu kaunitarist sõbranna langenud kasepuul jalga puhkamas


Selle konkreetse paiga avastasin ma kunagi eelmisel aastal, kui talvel sai otsitud Tartu lähistel olevaid radasid. Minu jaoks asub see kuidagi nii kõrvalises ja tundmatus kohas, et pani lausa imestama, kui palju oli lisaks meile rajal inimesi. Eks ilus ilm kutsus jalutama.

Must-valge Karin on peaaegu sama ilus, kui värviline

Nüüd tahaks minna mõnikord samale rajale varavalges, kui päike tõuseb ja soovitavalt ka udu maad kataks. Kui siis Karinile veel mingi printsessikleidi selga saaks, siis oleks juba päris hea :D

Mina niisama maas istumas ja diibilt kaugusesse vaatamas

Mina niisama maas istumas ja põiepõletikku saamas, sest aasta esimene äikesevihm pole veel ära olnud

Korra eksisime õigelt rajalt kõrvale, sest tee läks kaheks ning otseloomulikult tegime vale valiku :D Karin oli natuke juba meeleheitel ja tegi videotestamendi, kus jättis oma kõige kallima vara (iphone’i) oma väikesele õele. Õnneks siiski leidsime tee vaatetornini, kust algas ka laudtee.

Karin sai päikeseprillid ette ja puhkab nüüd laudteel istudes jalga

Rada me päris lõpuni siiski ei teinud, sest tahtsin veel Kärevere vanal sillal mõned pildid teha, enne kui valgust täiesti kaob. Paraku polnud ma sellega arvestanud, et sillale olid kuidagi väravad ette tekkinud. Eelmine aasta neid seal veel polnud, kui mööda sõitsin ja pildistamisidee tekkis. See näitab aga seda, et oma mõtted tuleb kiirelt teoks teha, muidu võimalus lihtsalt kaob käest.

Mina rabas laudtee üle naermas

Veidi enne matkaraja parklasse jõudmist on üks talu, mille suures aedikus jalutasid kaks ülinunnut mägiveist- üks punakaspruun, teine must. Nad olid niiii sõbralikud. Alguses olid aediku teises otsas, aga kui mind nägid, kappasid kohe ligi ja poseerisid piltide jaoks.  Karin muidugi hoidis autot soojas, et kui üks neist peaks üle aia hüppama, saab minema kihutada :D Õnneks olid nad siiski väga  rahulikud ning ohtlikke olukordi ei tekkinud.

Punakas loomake oli julgem ja tuli kohe ligi, must alguses häbenes, hoidis kaugemale ja keeras ära, kui tahtsin pilti teha…

..ja siis muutus julgemaks ning trügis igale pildile :D

Oeh. Ma ei tea, kui mul on palju pilte jagada, siis mul on alati nii raske nende vahele teksti kirjutada. Võiks ju teha ka tavalise pildipostituse, aga ma kuidagi harjunud, et juttu ja pilte on enam-vähem pooleks, et üks täiustaks teist.. Aga noh, mis seal ikka, pole veel nii osav, et ühest jalutuskäigust 600-sõnalist kirjandit valmis vorpida :D Igaljuhul, kena laupäevaõhtut teile! Mina sätin end kohe valmis ning lähen veiniga Mairile (ja ta meriseale) külla :)

Btw, kas te Harry Styles’i uut laulu olete juba kuulnud? O.M.G!