tinderi-seiklused

5. mai 2017

Nonii! Ma ei teagi, kuidas seda postitust alustada :D Kui ma eelmisel suvel esimest korda Tinderi tegin, siis mõtlesin küll, et väga palju sellest eraldi kirjutama ei hakka. Kunagi ei tea, kes blogile peale satub ja mulle küll ei meeldiks lugeda, kuidas mu kohtingukaaslane (ükskõik, kui hea-halb deit oli) kõike avalikult lahkab. Teisalt jälle, nimesid ma ju ei maini, pilte ei lisa (ja oiii kui palju naljakaid pilte ma screenidena salvestanud olen) ning üritan siiski viisakaks jääda. Väga tüüpiliselt on esimene küsimus kas vestluse alguses või kokku saades “Miks sa tinderis oled, mida sa otsid?” Ma olen selle üle päris pikalt mõelnud, sest…ma ju ei otsi tegelikult midagi. Esimest korda äppi tõmmates olin lihtsalt uudishimulik, mismoodi asi töötab. Nüüd.. ma ei tea, ma isegi ei kasuta Tinderit selle eesmärgiga, et uusi tutvusi saada, vaid see on hea igavusepeletaja ning vasakule-paremale swipe’imine tekitab kohati täitsa sõltuvust. Seda ütlen küll, et Tinder ja matchide kogumine on ikka päris hea egoboost.

Kõik teavad, et Tinder toimib välimuse põhimõttel ehk hinnatakse ainult välimist ilu. Seepärast ma ei saagi vahel aru, mis toimub inimeste peas, kui nad panevad endast üles pilte, mis on udukogud või kus neil käes viinapudel, silmad pahupidi peas ja seljas augulised dressid või lihtsalt (plekilise) peegli ees tehtud alastipildid või selfi endast suurt pekikamarat söömas … Näiteid võib tuua lõpmatuseni. Ühelt poolt ma saan aru, kui pealiskaudselt see kõlab, sest inimesi ei hinnata ju piltide järgi, aga teisalt.. see Tinderi mõte ju ongi.

Kui nüüd rääkida konkreetselt minu tinderi-kasutamisest, siis kokku olen saanud seitsme noormehega, neist kaks jäävad eelmise aastanumbri sisse. Kuidagi on juhtunud, et praegu on kõik väga aktiivseks muutunud ja tahavad muudkui välja kutsuda. Päris mitmed vestlused aga ongi jäänud chati-tasemele ning osadele kirjadele pole ma isegi vastanud, mis on natuke ebaviisakas, aga mis parata. Iseenesest naljakas, sest selle jaoks, et keegi mulle kirjutada saaks, olen ma pidanud teda varem meeldivaks hindama, aga vahel ütlebki keegi lihtsalt “Tsau” ning ma juba tunnen, kuidas ei taha vastata. Samas võib natuke aega hiljem keegi teine sama tervituse kirjutada ning kõik on korras.

Kogu oma kasutamise ajaloo juures pole ma ise kordagi vestlust alustanud. Nagu öeldud, siis ma ei otsi konkreetselt midagi ja lihtsalt svaibin oma lõbuks, seega mu jaoks kellegagi jutusoonele saamine on pigem boonus, mitte eesmärk. Küll olen aga meeste jaoks ice-breakeri vist väga kergeks teinud. Nimelt enese tutvustamise kastikeses on mul vaid üks sõna “unistaja”. Praegu allesolevast 18st vestlusest on 16 alustanud variatsooniga lausest “Millest sa unistad?”. Üks kirjutas lihtsalt hei ning teine oli konkreetne: “Mis poosis sulle meeldib?” Mu lemmikpoos on loomulikult diivanil teleka ees lebamine, ühes käes Harry Potter, teises kummikommid… See polnud ilmselgelt vastus, mida ta ootas :D

Üldiselt on kõik mu kokkusaamised läinud hästi. Või noh, peaaegu. Tagantjärele vaadates, siis mõnest on jäänud pigem negatiivne emotsioon, aga samas midagi väga hullu pole olnud. Esimene kutt, kellega nii kokku sain, oli iseenesest tore. Mina, olles värskelt lahku läinud, muidugi midagi tõsist ei tahtnud, aga piisas mul vaid kaks korda silmi pilgutada, kui ma juba olin kogemata põhimõtteliselt suhtes. Kuna M. oli äärmiselt kinnine inimene, siis mõtlesin oma targa peaga, et järgmine võiks olla natuke rohkem suhtlemisaltim. Küsi, ja sulle antakse! Paraku oli see ühest äärmusest teise, sest antud noormees oli isegi liiga avatud, tal polnud absoluutselt probleemi kõigest rääkida. Mina pole juba oma loomult väga usaldav ja pean inimest veidi rohkem tundma õppima, enne kui julgen end üldse nii avada. Ja ma arvan, et ta ei saanud lõpuni aru, miks ma (pärast vähem kui kuuajalist suhtlust) ei tahtnud oma suurtest saladustest ja hingesoppides peituvatest mõtetest rääkida. Laiali läksime siiski sõbralikult.

Siis sain kokku noormehega, kes oli KA muidu väga tore, aga ta oli kuidagi nii.. üleliia vaimustuses kõigest, mis ma ütlesin või tegin. Veel enne, kui me olime kokkugi saanud, tegi ta fb chatis juba meie-plaane. Või näiteks ütlesin ilma tagamõtteta lause, et mul keefir läheb kapis alati halvaks, sest ma unustan seda juua, mille peale ta teatas, et “Ära muretse, edaspidi olen ma sinu juures ja joon ära, ei jõua halvaks minna.” Nagu.. kas ma kutsusin sind enda juurde või? :D :D

Sain temaga siiski ühe korra kokku, käisime söömas ja tegelikult vestlus oli tore. Sain temaga näiteks raamatutest rääkida, mis on alati väga suur pluss. Aga ta oli reaalselt nagu over-excited kutsikas, kes oli kõigest nii vaimustuses ja arvas, et ma olen niiiii tore ja niiiii lahe. Ma lõpuks mõtlesin juba, et ta mõnitab mind. Igastahes hakkas ta ka kõike kuidagi nii tõsiselt võtma ning ei saanud aru, kui ma lihtsalt ei tahtnud enam suhelda. Ma ütlesin läbi lillede viisakalt, ilma lilledeta viisakalt, üsna otse, ignosin… ja ta ikka ei jätnud. Lõpuks siis mainis, et “Sa vist pole huvitatud?” Ei, misasja? Mis mu välja andis?

Siis oli päris pikalt vaikus, sest vahelduva eduga lasin Tinderi maha ja tõmbasin selle jälle uuesti. Aasta alguses matchisin ühe mehega, kelle suhtes oli mul ikka väga hea tunne. Mitte küll alguses, aga edaspidisel suhtlusel. Saime kokku, kõik nagu sujus… kuni tuli karm reaalsus, et üks meist ei tule kaugsuhtega toime. Vihjena võin öelda, et mina see polnud :D Kui ma nüüd tagasi vaatan, siis päris hirmutav, kui lühikese ajaga ma omadega nii sees olin. Samas jälle, kuigi ma tõesti arvasin, et sealt võib midagi tulla, siis pidevalt oli mul vaikus-enne-tormi tunne. No selline rahutus, et kohe-kohe midagi juhtub. Peaks rohkem oma kõhutunnet kuulama.

Ja nüüd hiljuti on selliseid tinderi-kohtinguid tihedamalt olnud. Miskipärast elavad kõik Tallinnas, ei tea, kas vihje? Nendest  deitidest pole nagu midagi halba või negatiivset välja tuua. Ühe meeldiva noormehega käisin kinos (“Get Out” on awesome!) ning teine tõi mulle hommikul kohvi ja viis linnahalli juurde jalutama. Kohv+meri on ideaaaalne kombo ja see oli üks mõnusamaid kokkusaamisi. Nii vähe ongi mul vaja, lihtsuses peitub võlu.

Pikk sissejuhatus tehtud ja jõuan lõpuks selleni, mille pärast ma üldse seda postitust kirjutama hakkasin. Nimelt matchisin ühe kutiga, kes jutu poolest oli päris naljakas. No kõik, mis ta ütles, oli kuidagi nii geniaalne. Muidu oli ta okei, aga mingil hetkel hakkas ta liigne enesekindlus ja ainult endast rääkimine pisut häirima. Lõpuks, kui tükk aega suhelnud polnud, kirjutas mulle, et “Pmst võin sinuga kokku ka saada, teeme deidi.” No aitäh, et sa pmst VÕID seda teha, olgu jumalad tänatud :D

Sinnapaika see jäi, kuniks ta jälle kirjutas, et “Tule Tallinnasse, saame kokku.” Mina seepeale ütlesin vastu, et tulgu ise Tartusse…ja ta tuligi :D Okei, saime kokku, istusime minu juures diivanil ja rääkisime. Temast. Ainult temast ja tema seiklustest. Mulle jäi reaalselt mulje, et ta on oma juttu harjutanud, sest ta rääkis nii kunstlikult, aeglaselt ja liialdatud ilmekusega. Paar korda läks teema mujale ning kui ta hoogu sattus, oli ta kõnemaneer ja väljendus hoopis teistsugune. Siis ta sai aru, et midagi on valesti ja viis jutu sujuvalt jälle enda peale. Mina olin enda jaoks juba üsna alguses võtnud tema suhtes hoiaku, et eks ta üks douche on ja sellesmõttes oli lõbus, et ma pole mitte kellegagi rääkides nii irooniline olnud. Ma ei mõelnud vist ühtegi asja tõsiselt, mis ma ütlesin. Then again– ka tema ei mõelnud :D

Veidi jutustasime, mul mingeid erilisi tundeid ei tärganud, pigem ootasin, et ta võiks vaikselt minema hakata.. kui ta järsku – and i mean järsku!– istus mulle põhimõtteliselt sülle, et “vaatame, kuidas me meeldime üksteisele” ja tahtis suudlema hakata. Mina olin muidugi väga üllatunud ja küsisin: “PÄRISELT ka?”. Selle mõttega, et sa päriselt ka teed nii, lihtsalt lampi mõtled, et see on hea mõte? Tema sai mu šokist aru vist natuke teistmoodi aru ning mu keeldumise järel muutis taktikat: “Sa arvad, et keegi sind ei taha, et sa pole ihaldusväärne, sul on vist madal enesehinnang, sul pole palju austajaid.” Ma arvan, et mul on liigagi kõrge enesehinnang, et sellisele käitumisele järele anda. Kui ma endiselt keeldusin, et mul pole mingit tahtmist temaga midagi teha, teatas ta seepeale, et noh, kannata ära. :D

Minul tulid silme ette kohe igasugused pick-up artistid, kes tüdrukute mahategemisega neid oma võrku püüavad. Mul tunne, et see kutt oli samasugune, lihtsalt mitte nii osav. Kogu ta jutt (endast, muidugi), tundus nii harjutatud ja ettekirjutatud. Lisaks igasugused väikesed somplimendid, et minu enesekindlust õõnestada. Tema enesekindel käitumine, mis oli piiripeal ülbusega (kuigi tundus üsna teeseldud). Pärast mu esialgset keeldumist istus ta tagasi oma kohale ja siis alustas ta ignoreerimistaktikaga. Võttis oma telefoni ja tubli 15 minutit chattis seal, ise kommenteerides, et eks ta peab siis õhtuks omale tegevust otsima, aga mina võin samal ajal rääkida, ta kuulab küll. Ma ei tea, kas ta tõesti lootis, et kui ta mind ignoreerib, siis ma järsku hakkan teda tahtma?  Lõpuks tõusis ta püsti, istus UUESTI sülle ja tahtis UUESTI üritada. Kui ma ta ka siis eemale lükkasin, läks ta esikusse (“Võta oma kass siit ära!”), pani kingad jalga ning kõndis minema. Vaikides. Isegi head aega ei öelnud :D :D

Kogu see teema ja tema suhtumine, üritamine ning erinevate taktikate proovimine oli niiii naljakas, et sekund pärast seda, kui uks ta selja taga kinni läks, helistasin Karinile ja lihtsalt naersin telefoni, et päriselt on ka selliseid inimesi olemas? :D

Ma ei tea, kas tema arust läks see kokkusaamine hästi või mis, aga järgmine päev kirjutas igastahes, et kui ma Tallinnas olen, võiksin tema juurde minna. Aitäh, aga jätan siiski vahele :D

 

Ja pika jutu lõpetuseks üks lillade juustega pilt, kus ma väga kavalalt järgmisi Tinderi-ohvreid otsin:

looduslaps

8. apr. 2017

Vaevu sain end nädalavahetuse matkast välja puhata, kui juba võtsin uue ette. Sedapuhku koos Kariniga. Kruiisisime linnast välja ning ma ei osanud midagi muud tunda, kui tohutut rahulolu. Hea sõbranna, tsill muusika, õues on nii soe ja pime talv on selja taha jäänud.. Oeh, super.

Üks nunnu punakaspruun mägiveis

Mõnus vaikne metsaalune- raagus oksad ja roheline sammal

Võtsime suuna Selli-Sillaotsa matkarajani, sest Tartust väga kaugele trippida ei tahtnud. Kella nelja-viie ajal oli metsas ülimõnus valgus ja kuidagi nii lõõgastav oli jalutada, linnulaulu kuulata ning hingata sisse värsket kevadõhku. Loomulikult ei puudunud lisaks looduse pildistamisele ka Karini fotosessioon :D

Karini lemmikpoos “mina zen olemas ja taevasse vaatamas” :D

Mu kaunitarist sõbranna langenud kasepuul jalga puhkamas


Selle konkreetse paiga avastasin ma kunagi eelmisel aastal, kui talvel sai otsitud Tartu lähistel olevaid radasid. Minu jaoks asub see kuidagi nii kõrvalises ja tundmatus kohas, et pani lausa imestama, kui palju oli lisaks meile rajal inimesi. Eks ilus ilm kutsus jalutama.

Must-valge Karin on peaaegu sama ilus, kui värviline

Nüüd tahaks minna mõnikord samale rajale varavalges, kui päike tõuseb ja soovitavalt ka udu maad kataks. Kui siis Karinile veel mingi printsessikleidi selga saaks, siis oleks juba päris hea :D

Mina niisama maas istumas ja diibilt kaugusesse vaatamas

Mina niisama maas istumas ja põiepõletikku saamas, sest aasta esimene äikesevihm pole veel ära olnud

Korra eksisime õigelt rajalt kõrvale, sest tee läks kaheks ning otseloomulikult tegime vale valiku :D Karin oli natuke juba meeleheitel ja tegi videotestamendi, kus jättis oma kõige kallima vara (iphone’i) oma väikesele õele. Õnneks siiski leidsime tee vaatetornini, kust algas ka laudtee.

Karin sai päikeseprillid ette ja puhkab nüüd laudteel istudes jalga

Rada me päris lõpuni siiski ei teinud, sest tahtsin veel Kärevere vanal sillal mõned pildid teha, enne kui valgust täiesti kaob. Paraku polnud ma sellega arvestanud, et sillale olid kuidagi väravad ette tekkinud. Eelmine aasta neid seal veel polnud, kui mööda sõitsin ja pildistamisidee tekkis. See näitab aga seda, et oma mõtted tuleb kiirelt teoks teha, muidu võimalus lihtsalt kaob käest.

Mina rabas laudtee üle naermas

Veidi enne matkaraja parklasse jõudmist on üks talu, mille suures aedikus jalutasid kaks ülinunnut mägiveist- üks punakaspruun, teine must. Nad olid niiii sõbralikud. Alguses olid aediku teises otsas, aga kui mind nägid, kappasid kohe ligi ja poseerisid piltide jaoks.  Karin muidugi hoidis autot soojas, et kui üks neist peaks üle aia hüppama, saab minema kihutada :D Õnneks olid nad siiski väga  rahulikud ning ohtlikke olukordi ei tekkinud.

Punakas loomake oli julgem ja tuli kohe ligi, must alguses häbenes, hoidis kaugemale ja keeras ära, kui tahtsin pilti teha…

..ja siis muutus julgemaks ning trügis igale pildile :D

Oeh. Ma ei tea, kui mul on palju pilte jagada, siis mul on alati nii raske nende vahele teksti kirjutada. Võiks ju teha ka tavalise pildipostituse, aga ma kuidagi harjunud, et juttu ja pilte on enam-vähem pooleks, et üks täiustaks teist.. Aga noh, mis seal ikka, pole veel nii osav, et ühest jalutuskäigust 600-sõnalist kirjandit valmis vorpida :D Igaljuhul, kena laupäevaõhtut teile! Mina sätin end kohe valmis ning lähen veiniga Mairile (ja ta meriseale) külla :)

Btw, kas te Harry Styles’i uut laulu olete juba kuulnud? O.M.G!

vennaga metsas ellu jäämas

5. apr. 2017

Üle pika aja võtsin end lõpuks kokku, pakkisin asjad (ja Nässuka) ning läksin maale vanematele külla. Ideaalis mõtlesin, et ärkan igal hommikul koos päikesetõusuga, joon tassi kohvi ning lippan maja taga asuvasse metsa rebaseid pildistama. Reaalsus oli aga see, et ma lihtsalt lebotasin terved päevad, jagelesin vennaga ja nautisin vahelduseks seda, kuidas keegi teine teeb süüa.

Imeline Kristina värvis mu juukseotsad sinakas-roheliseks. Me likey!

Mulle tegelikult väga meeldib lapsepõlvekodus käia. Selline mõnus rahu ja nostalgia tuleb peale, nii kui uksest sisse astun. Paraku pole seal selliste sajuste ilmadega aga eriti midagi teha. Ja alatihti ongi olukord, kus linnas olles igatsen maale ning kui juba paar tundi vennaga üksteist kiusanud oleme, siis tahaks linna tagasi :D

Röövisin empsi karvase kraega jope ära, no niii mõnna!

Nagu öeldud, siis laupäeval oli äratus päikesetõusuga. Mina nägin vaimusilmas kuldseid päikesekiiri ja õrna udu. Aknast välja vaadates oli kõik aga ühtlaselt hall ja vihmane. Käiku läks plaan B ehk magasin edasi, lõunani välja, ja vennas tõi hommikusöögi koos kohviga voodisse. Not bad at all.

Kevadine uputus oli keset metsa lagendikule korraliku helesinise tiigikese tekitanud

Alla ma aga ei andnud ja ka pühapäeval oli äratus varahommikul. Kordus eelmise päeva stsenaarium ja ma jõudsin juba natuke solvuda, sest metsa minek oli üks põhjustest, miks ma üldse maale tulin :D Õnneks läks pika peale ilm ilusamaks ning 11 ajal pakkis vend oma kaitseväelaste seljakoti matkavarustust täis ja suundusime metsa.

Paar üksikut ja sihvakat kasepuud, helesinine taevas taustaks.

Muidu oli täitsa tore matkake, aga tulevikuks väikesed tähelepanekud:
-nii vara kevadel, kui kõik on pruun ja porine, ei tasu loota metsast samblarohelist loodust, kastepiiskades värelevaid ämblikuvõrke ja kepslevaid kitsekesi;
-kui lähed metsa pildistama, siis võiks looduspilte olla tsut-tsut rohkem, kui “mina-siin-teed-joomas”-pilte;
-tunne metsa, kuhu sa lähed, et ei oleks olukord, kus peab tund aega kõndima, et leida koht, kus ületada hiiglaslikku kraavi (mida lapsepõlves küll polnud…);
-ühest munast ei piisa kahele inimesele munapudru tegemiseks;
-mu vend kardab karusid rohkem kui mina;
-kui muidu keegi ühendust ei võta, siis tasub korraks ainult metsa minna ja levist välja ning kohe on 10 uut kirja ootamas;

Üks suur lomp keset metsa. Võib-olla oli võlujärv, mine tea.

Naljad kõrvale jätta, siis tegelikult oli väga kihvt. Kahju muidugi, et ma ei saanud selliseid pilte, nagu ma lootsin, aga vähemalt nägime kitse! Ühtekokku leidsime ka kolm jahimeeste vaatetorni. Üks nägi välja nagu see alus, mille peale vanasti piimapütte laoti. Teised kaks olid veidi asjalikumad, aga väga ära pehkinud, nii et üles ronida ei julenud. Aga ilmselt loomi on sealkandis palju, sest lisaks sellele kitsele nägime väga väga palju põtrade, rebaste ja teiste kitsede jälgi.

Üks tükk (loodetavasti) looma luustikust. Vend tuvastas väga asjatundlikult selle ära kui “See on mingi looma kolju…või vaagnaluu. Üks kahest”

Ma ei mäletagi, kuna viimati sai vennaga nii pikalt juttu räägitud ja tsillitud. Peab ütlema, et metsas tunneb ta küll end nagu kala vees. Teadis igasuguseid tarkusi jagada ja puha. Tegime kaks pikemat peatust ka. Ühe ajal keetsime teed ja kuulasime hirmuga metsahääli (olime liiga sügavale jalutanud). Teine kord valmistas vend lõkkel munaputru peekoni, vorsti ja sibulaga. Ta oli mulle mõeldes isegi ketšupi kotikesega kaasa võtnud! That’s love! :D

Lõunapaus venna tehtud munapudru ja leivaviiluga.

Mina parima matkariietusega- empsi parka, empsi saapad ja teksad. Vähemalt teetass on õige matkalise oma- kummist ja kokkuvolditav :D

Oma sinise hobusesabaga keset metsa casual’ilt teed joomas. Teen seda iga päev.

Õnneks leidsime kodutee ka vaevata üles ja leppisime kokku, et kui väljas rohelisem ja ilusam on, siis läheme juba ausalt varahommikul tagasi. Ja ikka päris ausalt, mitte “Kle, ilm nii kole, mis teeme? -Ah, magame edasi, lähme homme!” :D

Hunnik (vähemalt kümme!) sinililli, mis metsa all mind ootasid.

Igaljuhul, lähen hakkan nüüd kirjutama laste saamisest ja sõjast ja Süüriast ja arutlen Tammsaare teoste üle ja võrdlen turvahälle..või noh, ma ei tea, millest mitte-lapsikud 27-aastased blogivad?

Nali naljaks, aga see eelmise postituse kommentaar tabas tegelikult väga hella kohta, sest mul on just peal räige ebakindlus lapsik olemise suhtes. Ühest küljest on see täpselt see, mille ma oma sisutühjuse postituses välja tõin. Et ma ei taha kirjutada tõsistel ja “täiskasvanulikel” teemadel, sest see on liiga isiklik. Aga järele jäävad teemad ongi nii.. sisutud ja mõttetud ja kohati lapsikud.

Teisalt on mind viimasel ajal tohutult häirima hakanud see, et ma näen noor välja. Muidu oleks kõik ilus ja hea, aga kui saadakse teada, et ma tegelikult 26, siis see kerge šokk nende näos pole enam üldse meelitav :D Või kuidas nüüd öelda… Mul on paar tuttavat, kes reaalselt arvasidki, et ma olen mingi 20-22. Ja kui nad teada said, et ma korralikult mitu aastat vanem, siis reaktsioon oli jah nende poolt heas mõttes, et vau- nii noor näed välja.

Aga mina mõtlen automaatselt sellele, et ma näen noor välja, seega inimesed eeldavadki, et ma olen a’la 22 ja siis ongi see okei, kui ma teen lapsikuid nalju või loen Harry Potterit (seda loen samas kuni surmani). Ning sel hetkel, kui saavad teada, et ma tegelikult 26, siis vaadataksegi imelikult, et “issand, nii lapsik oma vanuse kohta :S” Umbes, et ise 26, aga kus sa oma eluga oled? Pidudel ja snapchati filtrites? :D

Ma ei tea, võib-olla ei arvata ka nii, aga need mu enda parakad, et ma peaks käituma kuidagi teistmoodi, täiskasvanulikumalt või nii, kuidas teised ootavad ühelt normaalselt peaaegu-27-aastaselt. Ma tegelikult saan aru küll, et see täiesti pseudoprobleem, ma mõtlen ise üle, et ma ei saa elada oma elu teiste arvamuste järgi, olen selline nagu olen ja tegelikult pole mul häda midagi, 27 pole ju veel niiiii muldvana. Aga vahel kui hakkan pikemalt sellest mõtlema, siis on küll tunne, nagu oleks vaip jalge alt tõmmatud :D

Lõppu üks armas pilt mu armsast Nässukast. Temal on suva, kui vana ma olen, peaasi, et jaksan söögikaussi täita.

 

veebruarist aprillini

5. apr. 2017

Oeh. Taaskord üks kuu möödas ja blogis endiselt vihiseb tuul. See on nagu üks lõputu nõiaring. Alguses pole midagi juhtunud, millest blogida saaks…ja lõpuks, kui tahaks midagi kirjutada, on nii palju aega mööda läinud ja nii palju juhtunud, et ei leia seda õiget otsa üles, kust alustada. Niiet olge valmis umbes sajaks pildiks, mul siiski kaks kuud vaja ära katta :D

Ühesõnaga.. käes on aprill ja kuu ning kahe nädala pärast saan ma 27. Proovin säilitada rõõmsat meelt, aga ausalt, kuhu mu elu kadunud on??? :D :D (väliselt naeran, sisimas nutan) Iga kord, kui ma juba olen oma vanusega leppinud, avastan, et oi, kohe saan jälle vanemaks ning kogu trall hakkab otsast peale. Ma ei tea, miks, aga mul on nii raske lahti lasta sellest kuvandist või ideaalist, mis ma enda jaoks seadnud olen. No teate, see soovunelm, mis pannakse paika umbestäpselt keskkooli lõpetades, et “viie aasta pärast olen ma oma eluga selles kohas”. Loogiliselt võttes saan ma aru, et alati ei lähe elu nii, nagu plaaninud olen ning see pole ilmtingimata halb. Aga vahel on sellised madalpunktid, kus hoiangi kätega peast kinni ja mõtlen, et this is not how it was supposed to be..

Põhimõtteliselt pensionieelik :S

Üritan leida endiselt tasakaalu töö ja muu elu vahel, sest ma ei ole absoluutselt harjunud sellega, et ma võtan nii palju tööd koju kaasa. Või et vahel pean probleemidega tegelema ka näiteks õhtul kell 9. Samamoodi vajab endiselt harjumist see esmaspäevast-reedeni töö, sest.. mul on nii palju vaba aega ja ma ei oska sellega midagi ette võtta :D Töö ise on mõnus, eks palju nüansse on veel tabamata jäänud ning alati ei ole kõik lust ja lillepidu, aga.. hea tsill on. Vähemalt praegu.

Prillikandja rõõmud, kui vihma sajab- veepiisad klaasil ja mitte midagi ei näe.

Veebruarikuu on olnud täis erinevaid emotsioone. Ühelt poolt tundsin, kuidas kõik hakkas vaikselt laabuma, tekkisid igasugused lootused-ootused ning sama järsku, kui nad tulid, lõppesid nad ära ka. Ma ei tea, kas asi on minus, aga kõik need Tinderi-teemad on läinud.. mitte nii hästi, kuigi algus on paljutõotav :D Oh well, mis seal ikka. Vähemalt saan taaskord tõdeda, et mul on sõbrad, kes mu igas olukorras suudavad naerma ajada.

Ja loomulikult parim kurbusepeletaja on mu Nässukas, kes nii armsalt kaissu poeb.

Veebruari alguses lasin kooli viimase päeva üle, et jõuda Karini üllatuspeole. Korraldasime Lindexi neidudega pisikese istumise, laulsime sünnipäevalaulu ning tegime Karinile naljakingi ja päriskingi. Viimase avamist filmisime ja see rõõmukarjatus, mis tuli, oli lihtsalt niiiii ehe :D

Üks neljane grupipilt mu armsatest neidudest. Blond ja kaunis Elisabeth, veiniklaasiga brünetist iludus Merilyn ning alati kelmikas Karin. Ja noh, duckface’iga mina ka :D

Ma kunagi juba kirjutasin, et ma ei saa aru, kust minuvanused endale uusi sõpru saavad. Aus vastus on- mine uude kohta tööle. Ma seniajani hämmingus, kuidas Merilyn ja Elisabeth nii minu masti inimesed on! Aegade parim otsus oli vist Lindexisse minna, ainuüksi nende inimeste pärast. Huvitav on see, et me kõik oleme nii erinevad, aga samas koos olles on kõik nii lihtne ja loomulik. Okei, huumorisoon on meil küll väga ühtiv :D

Veel üks grupipildike

Otseloomulikult sai tehtud korralikult fotosessioone ja kasutatud erinevaid snapchati filtreid. Kahjuks mul see app puudub, sest mu vana telefon ei raali lihtsalt mitut asja korraga välja. Ja kui ma pean valima, kas Instagram või Snap, siis valin ma esimese. Niiet terve õhtu pidid teised kõik snapi pildid ära salvestama ja eraldi mulle facebooki saatma :D

Kõigepealt Kariniga üks tavaline sõbrapilt…

..ja siis pilt koerakõrvade, nina ja kolm meetrit pika keelega.

Ning mu lemmik-filter- jänkukõrvad ja suured silmad

Muuhulgas mängisime ka reaalsuskontrolli. Teie ees kõige vaimukam, maavälisem, sõnaosavam, kuulsam, arukam ja rinnakam inimene :D

Edasi jätkasime õhtut erinevates klubides-pubides. Pole tükk aega nii hullu pidu olnud. Üle ma-ei-tea-mitme-aasta sai käidud isegi Maasikas. Lihtsalt vau, mida nad oma sisekujundusega teinud on. Superluks!

Klassikaline wc-s tehtud peegliselfi

Maasikas tehti mulle üks imeline kokteil, kus oli üksainus hiiglaslik jääkuubik!

Mis siis veel…Vahepeal otsustas Mairi kolida ning neil on nüüd imearmas uus pesake. Kamin ja kõrged laed ja palju valgust, mida sa hing veel tahta oskad. Võtsingi siis ühel päeval veini näppu ja kutsusin end külla. Õhtu täht oli loomulikult Theodor, Mairi imearmas merisiga.

Mina olemas kõver nagu S-täht, süles nunnu meriseake

Martini Asti ja Mairi tehtud hummus terasaiaga, ohsweetjesus, kui hea see oli!

Vaatan siin telefoniga tehtud pilte ja… kuidagi juhtus nii, et veebruar oli hästi pidune kuu :D Üks meeldejäävam üritus on ilmselt see, kui käisime Kariniga 5 miinust kuulamas ning ühtäkki avastasime end backstage’ist kaasa üürgamas lauludele, mille sõnu ma tänase päevani ei tea :D Mälestuseks on hunnik pilte, millest ma mitte ühtegi siia panna ei julge :D Ka hüppasin kunagi läbi oma sugulase sünnipäevalt ning vanurile kohaselt olin ma juba kell 12 öösel kodus. Järgmine päev põdesin nii rängalt, nagu oleks kolm nädalat jutti pidutsenud. #vanadus

Enne pidu kohustuslik sõbrapilt veinipokaali ja helendavate pärgadega

Mu üks sõbranna ütles, et ta niiöelda “enda kordasättimise aja” sisse on arvestatud ka selfide tegemised. Ma veel nii proff pole ja seepärast pean iga kord pärast fotosessi paar kiiremat liigutust tegema, et mitte hiljaks jääda :D

Full Lindex outfit. Need tumesinised laiad Holly&Whyte’i kontoripüksid on mu viimase poolaasta kõige õnnestunum ost!

Vana hea duckface

Vahepeal käisin taaskord oma endises koolis, vilistlaste pallimängudel. Mängisin saalihokit ja lõin reaalselt kokku 4 väravat (tänan aplausi eest). Põhimõtteliselt ootan Eesti koondisest kutset. Kahjuks meil aga väga hästi ei läinud ning oma mitu aastat järjest kestnud võitute rea pidime katkestama ja vastu võtma teise koha. Natuke kurb oli ka see, et võrreldes viimaste aastatega oli osavõtt üsna kesine ning seda õiget fiilingut ei tulnudki. Aga lõbus oli ikka. Mis sellest, et järgmisel päeval käsi-jalgu valutasin.

Suur grupipilt osavõtjatega. Mina olen see, kes nina nokib (võib-olla köhatasin parasjagu, me ei saa kunagi teada :D)

Õhtul, nagu tavaks, said kõik lennud kokku ja pidutsesid. Ma seekord nii seltskondlik polnud ning leidsin tee jälle Mairi juurde. Proovisime roosilimonaadi, segasime seda sprite’i ja rummiga ning ma arvan, et leiutasime uue kokteili.

Pokaalides roosilimonaad, laual roosad tulbid ja taustal praksumas kamin- idüll!

Järgmised pildid on natuke halva kvaliteediga ja üsna lambised, aga see lihtsalt nii armas, kuidas Mairi merisiga süüa palub :D Lõikasin parasjagu toorsalaamit, kui ta sättis end mu jalalabale istuma ja viiksus. Andsin natuke paprikat ja ta reaalselt tõmbaski end kahele käpale püsti ja “küsis” juurde nagu koerad seda sitsides teevad. Awww noh :D

Veel olen Kariniga klassikalisi movie-and-dinner kohtinguid teinud. Kui keegi teine meid ei kutsu, peame ise endid poputama, eks. Vana hea Aparaat ei vea oma rebitud sealihast burgeriga ikka mitte kunagi alt.  Ühe korra tegime kaks kinoseanssi järjest, sest kumbki ei viitsinud veel koju minna. Üheks valitud filmiks oli “Kaunitar ja Koletis”. Me olime ainsad täiskasvanud saalis ja saime mõlemad suure üllatuse, kui selgus, et tegu on muusikaliga :D Ega midagi halba öelda pole, naerda sai, muusika oli hea (kuigi osad laulud oleks võinud lühemad olla), aga ise ma seda filmi valinud poleks. Jutti vaatasime ära ka “Elu”, millest me ootasime põnevat kosmosefilmi vapustavate kosmosevaadetega. Ei, selle asemel saime kolm minutit Ryan Reynoldsit ja kõige igavama süžee. Ausalt, mitte ühestki tegelasest ei hakanud kahju, kui nad surma said. Ja enam Karinil filme valida ei lase :D

Mmm, mahlased Aparaadi burgerid kartulilootsikutega.

Proovisime ära uue Reval Cafe. Esiteks, no niiii head caramel cappuccinot pole ma veel saanud. Ja teiseks, see pistaatsia gelato viis lihtsalt keele alla. Praegugi on suu sülge täis, kui selle peale mõtlen. Muude söökidega on üsna.. keskpärane kogemus. Näiteks käisime kaastöötajatega seal päevapraadi söömas ning kana oli küll nagu tallanahk.

Karin pildistamas oma karamellicappucinot ja jäätist

Mmm, see imeline pistaatsia-gelato. Pool topsist on domino küpsise oma, aga see niiiii hea polnud.

Pooleldi tühjaks joodud tassid, piimavahust süda veel täitsa alles.

Teine kord sattusime sinna Elisabethiga ning kuigi mu salat oli maitsev, siis oli rohelist seal natuke liiga palju. Elisabeth võttis klaasnuudlid vokitud köögiviljadega ning esimene ports, mis talle toodi, oli nii tulisoolane. Teenindaja oli aga mõistev ja koka vabandustega toodi uus taldrik lauda. See juba maitses kuuldavasti paremini :D

Paar kanatükikest, mis upuvad rohelusse

Elisabethi klaasnuudliwok

Ja nüüd lõppu mõned pildid, mille kohta mul väga pikka juttu polegi.

Kevade esimene päev, mil sain nahktagiga tööle minna. Jeiiii!

Üle maeiteamitme aasta sai vaadatud uuesti “Eurotripi”. Selle vaatamine tõmbas nii peotuju sisse, et tegime vale valiku ja läksime Shootersisse :D

Käisin nädalavahetusel maal ja vennas tõi kohvi voodisse. Väga õige tassiga muidugi- the boss :D

Nässul nüüd komme teki alla magama minna ja siis mind mega etteheitva näoga vaadata, kui ma liigutada julgen. Sorri noh.

Igaljuhul, tõmban selle blogiga otsad kokku. Mul on veel jagada pilte sellest, kuidas vennaga metsas matkamas käisin ja Kariniga rabas jalutamas, aga nendest juba teine kord :)

 

procrastination as its finest

25. märts 2017

Seniajani on harjumatu, et mul on kõik nädalavahetused vabad ning võin teha, mis aga pähe tuleb. Mina muidugi mõtlesin, et nüüd on ideaalne käia nädalalõppudel pildistamas või maal vanemate juures või vanaema külastada või sõpradega koos olla või lihtsalt asjalik olla. Tegelikkus on muidugi hoopis midagi muud, sest niiiii hea on lihtsalt.. mittemidagi teha.

Täna võtsin eesmärgiks kooliasjad joonde saada, sest juba paari kuu pärast tahaks nagu lõpetada. Selle asemel, et oma (niigi pikaleveninud) nimekirja täitma hakata ja ehk paar esseed valmis kirjutada, olen ma otsinud terve päeva asendustegevusi.

Õppimise asemel olen ma näiteks:

-teinud neli tassi kohvi
-igaüht neist üliaeglaselt joonud, sest nautimine
-koristanud kappi
-lugenud Harry Potterit
-käinud kaks korda poes
-teinud kellegi teise kodutöid
-koristanud uuesti kappi, sest vanad asjad, mida enam ei kanna, jäid välja võtmata
-sorteerinud raamatud värvi järgi ära
-kudrutanud Nässuga
-teinud rahakoti korda ja vanadest tšekkidest puhtaks
-hoidnud 15 minutit peal näomaski (mina, kes ma absoluutselt ei talu näomaskide tegemist… ilmselt õppimine veel vastuvõetamatum :D)
-vaadanud paar tundi youtube’ist Glee laule
-lugenud wikiast kõigi Glee hooaegade ja tegelaste kohta
-lugenud imdb‘st nelja telesarja “trivia” sektsioonid läbi
-ebays shopanud
-lihtsalt diivanil lebotanud ja lakke vaadanud

Nüüd enam midagi huvitavat teha pole, aga kell juba nii palju, et ometi ei jaksa õppima hakata :D Selle asemel oleks vaja süüa teha ja kalendrisse homseks päevaks to-do listi kirjutada. Noh, võin lihtsalt noolega kõik tänase päeva ülesanded sujuvalt pühapäeva suunata :D