kui üritad olla eeskujulik ja söögikohtadesse mitte ronida

30. märts 2020

Ei teagi üldse, millest alustada. Ma pole varem väga selliseid negatiivseid kogemusi jaganud, aga praegu olen Tellitoidus niiiiiii pettunud  (ikka veel :D), et midagi hullu ja lihtsalt pean selle välja kirjutama. Äkki siis saan rahu :D

Reede õhtul olin Äksis ja mõtlesin, et tahaks midagi head süüa. Kuigi olin päeval korraks linnas, ei tundunud üldse hea mõttena minna ise mööda linna tuiama, söögikohtadesse passima ja ootama. Seda enam, et “midagi head” tahaks alles õhtul. Pealegi, meil on ju Tellitoit :)

Tellitoidul on valikus kenasti olemas näiteks nii Tartu linn, Haaslava, Ülenurme kui ka Tartu vald. Viimases asusin ka parasjagu mina. Jah, natuke kallim on see kojuvedu, aga mis siis. Panin kenasti oma tellimuse teele, Tellitoit KINNITAS selle, edastas toitlustajale, kes selle ka kinnitas….ja 10 min pärast tuli teade, et toitlustaja tühistas tellimuse, kuna asun piirkonnast väljas.

Mina ise mõtlesin muidugi, et toitlustajal endal ju suhteliselt ükskõik, kus ma asun, ega nemad seda kohale vii… seega loogiliselt võttes, peaks olema Tellitoit see, kes tühistas.. aga ei, “toitlustaja”.

Olgu.. mõtlesin siis, et ehk tõesti oli toitlustaja see, sest tellimus oleks valmis saanud õige pisut enne nende sulgemist. Tegime siis teisest kohast uue tellimuse. Taaskord, täitsin ära andmed, kus kenasti olemas, et asun ÄKSIS, mis on Tartu vallas, mis on nende teeninduspiirkonnas (vähemalt teoreetiliselt).. Taaskord kinnitas Tellitoit mu tellimuse, edastas selle toitlustajale, kes ka kinnitas ja samamoodi 10 min pärast tuli teade, et TOITLUSTAJA tühistas. Natukese aja pärast tuli sõnum eranumbrilt, kus öeldi, et Tellitoit ei tarni Äksi :)

Ma tean, et see on mõttetu pseudoprobleem, eriti arvestades, mis praegu toimub, aga ma läksin niiiiii kettasse. Nagu MIKS on lehel üldse valikus Tartu vald, kui tegelikult te siia ei too? MIKS edastatakse tellimus üldse toitlustajale, kui on näha, mis asukohaks on ja see siis nagunii tühistatakse? MIKS siis konkreetselt vassitakse, et toitlustaja tühistas tellimuse, kui tegelikult oli see tellitoidu-poolne?

Ja mille peale ma tegelikult üldse ärritusin, oli see, et ma ei tellinud ehku peale, et “äkki toovad siia”. Ma olen korduvalt näinud Äksis Tellitoidu autosid. Ma konkreetselt tean oma sõpruskonnas inimesi, kes on nädalavahetuse pidudeks tellinud sealtkaudu toitu ning nad asuvad veel kaugemal, kui Äksi (aga siiski Tartu valla piires).

Nagu.. ma ei tea, välistage siis juba eos piirkonnad, kuhu te EI tarni. Sest praegu on olukord, kus mul on üle 50 euro Tellitoidus kinni, sest maksta tuleb ju kohe ning tagastamine võtab aega kuni 5 tööpäeva :) Ja noh, lisame siia veel pettumuse ning tühja kõhu.

Või ehk oleks aeg oma süsteemi uuendada, et andmeid ja aadressi lisades annab kohe teate, et olete teeninduspiirkonnast väljas… mitte, et sisuliselt viiakse tellimus pea viimase sammuni ja siis tuleb teade, et kle ei. Sellessuhtes on Bolt food ja Wolt kindlasti paremad, sest näitavad juba enne tellimist ära, et sinuni ei jõua see toit kuidagi.

Ma ei tea. Ma igastahes väga pettunud.

Karantiinipäevik

20. märts 2020

Seekord hüppan ka mina rongile ning Liina eeskujul kirjeldada oma eilset isolatsioonipäeva. (edit: nüüd lugesin, et Merjel oli sama plaan.. no eks ma jään siis igale poole hiljaks :D)

Eelmisel nädalal vaatasime töö juures ühiselt Ratase esinemist ja hakkas natuke kõhe küll. Kohe tuli ka kiri juhatuselt, kus soovitati püsida kodukontorites. Hetkel olen ma väga rõõmus, et mul on võimalus olla kodus JA teha tööd edasi, sest tean, kui paljude sissetulekud kahanevad või kaovad sootuks. Kui ma näiteks klubis edasi töötaks, siis oleks ka mind oodanud palgata puhkus…

Suure ostuhullusega ma kaasa siiski ei läinud. Mõned pakid makarone ostsin ja veidi hakkliha/kanafileed sügavkülma. Peamiselt küll seetõttu, et kui asi läheks väga hapuks, siis põgeneksime nagunii maale, kus sügavkülm punnis, kelder hoidiseid täis ja kui lugu juba katastroofiliseks läheks, siis kanade näol on värske liha alati võtta (rääkimata munadest).

Pagendasingi end koos kassiga nädalavahetusel maale ära, kui tuli esimene takistus: saabus teade Kaitseliidust kott valmis pakkida. Tükk aega oli teadmatus, kuna ja kas minema peab. Nüüd on asjalood selgemad ja vähemalt 3 nädalat saan niisama karantiinis olla.

Teisipäeval selgus aga kurb tõsiasi, et pean tagasi linna tulema, kui tööd tahan teha. Nimelt pole maal internetti ning kui seni olen edukalt hakkama saanud telefoni hotspotiga, siis selle maht sai juba esmaspäeva õhtuks läbi.

Niisiis olen taaskord linnas. Ma olen kogu aeg hinnanud kodukontori olemasolu võimalust. Kui tõesti hommikul natuke halb olla, pole olnud probleemi kodus ravida. Aga nii pikalt see mulle küll ei meeldi. Kontoris on suurem produktiivsus, parem kohv ja loomulikult töökaaslased. Siin lõbustab mind ainult Nässukas, kes päikese käes mõnuleb.

Põhiliselt möödub mu päev diivanil tööasju tehes. Ütleme nii, et see on tööpäeva algus, sest lõpuks oli diivan täis erinevaid pabereid, laual märkmelehed ja noh.. olukord kaootilisem. Lootsin küll, et saan vahepeal kolida näiteks rõdule, aga tuul on väljas endiselt nii külm, et jääb ära. Ideaalne see muidugi pole, sest selg on lõpuks niii kange, aga ma pole endiselt suutnud ära otsustada, milliseid kõrgeid köögitoole tahan, niiet.. diivan it is.

 

Kui kohv pole hea ja peab leppima pätikaga, siis vähemalt tass on hea.

Kodus töötamine on umbes sama nagu koristamine. Hakkad suure entusiasmiga peale, tirid kõik kapid välja põrandale… ja siis leiad kolm aastat kadunud kleepsuraamatu ning pühendad järgnevad tunnid sellele. Nii ka seekord, kui mulle reaalselt tundus huvitavam sättida külmkapimagneteid ringi või korrastada telekaalusel olevat ehetepuud ning maalimistarbeid. Siit ka note to self: leia rohkem aega  joonistamiseks!

Peiks tõi eelmisel õhtul maakohupiima, niiet pidin ka selle ära kasutama. Otsisin aga koogiretsepti välja ja sügavkülmast marjad ka. Keskmine kaunistus on minu nägemus koroona olemusest. Nii näeb äge välja, aga kui koogi ahjust välja võtsin, siis nägi see välja nagu hunnik laienenud veresooni :D

Lisaks jõudsin valmis meisterdada ühe pasta carbonara… või õigemini pasta peaaegu-carbonara-asjadega-mis-kapis-leidus. Üldiselt tundub, et oli produktiivne päev, sest lisaks kokkamisele jõudsin kaks masinatäit pesu pesta, tolmu võtta, näomaski teha ja ka tööasjadega joonele.

Kuigi ma ausalt ei kujuta ette, kuidas saavad kodukontoris hakkama algklassiealiste laste vanemad, kes peavad lapsi pidevalt suunama, õpetama JA oma tööd ka tegema. Sellessuhtes olen ma väga õnnelik, et mul on ainult üks tähelepanu nõudev Nässakas, kes ronib keset töötegemist sülle ja hakkab näkku hingama.

Ühesõnaga, ma nüüd ei teagi. Erilist raskust see karantiin mulle ei valmista (igaks juhuks rõhutan, et MULLE. Tean, et on palju inimesi, kelle jaoks on asjalood palju, palju hullemad). Poes ei käi, rahvarohketes kohtades ka mitte. Töö tegemine on natuke kehvemaks muutunud, sest produktiivsus veidi langenud.. no teate ju küll, et kodus on alati midagi koristada ja teha… Negatiivne pool on see, et pole sõpru ja töökaaslasi tükk aega näinud, aga see väike hind mida maksta. Minu arust on Eesti isegi leebelt suhtunud praegusesse olukorda, ma ausalt imestasin, et võeti nii julge otsus vastu ja kehtestati eriolukord.

Eks näis, mis juttu ma ajan siis, kui karantiin on kestnud kuu ja/või karmimad meetmed kasutusele võetakse.

Seni aga lõbustan ma end peitusemänguga. Otsisin eile kassi taga, kartsin lausa, et olen ta (jälle) kappi kinni pannud. Ühtki häält vastu ei tehtud, kiss-kissitasin nagu lollakas.. kui siis avastasin magamistoa kardina tagant Kiska, kes oli väga rahulolematu, et ta und segasin.

EV 102 Pullijärvel

19. märts 2020

Kõik kirjutavad oma karantiiniseiklusi või jagavad niisama arvamust, mida hetkeolukorrast arvata. Mõtlesin, et hüppaks ka rongile, aga mul veel postitamata veebruarikuine lugu, kuidas Vabariigi aastapäeva Pullijärvel tähistasime… Ehk natuke ka muud lugemist.

Korraks praegust olukorda puudutades, siis mina olen absoluutselt seda meelt, et olge kodus ning kui vähegi võimalik, vältige kontakti. Ka siis, kui teil sümptomeid pole. Õnneks on mul selline töö, mida saab teha kodukontorist ning meie juhtkond andis käsu koju jääda juba eelmisel nädalal. Pagendasin end Nässakaga maale ja vastavalt käsule pakkisin valmis ka Kaitseliidu seljakoti.

Ma pole varasemalt väga teravalt ühtegi oma seisukohta kommenteerinud, aga inimesed, kes teadlikult sellisel ajal läksid reisile (sest niiiii odav on ju, ega meie haigeks jää) on täiesti idioodid. Paraku selliste inimeste mõtlemist ei muudagi. Endagi tutvusringkonnas on neid, kes läksid meelega Itaaliasse, et noh, äkki joppab ja jääb haigeks – pannakse Itaalias karantiini ning puhkus kuni kolm kuud. Jess ju! Ja nüüd on aktsioonid, “Toome meie inimesed koju! Eestlased koju!”. Sorri, aga ei. Miks peaks riik tõmblema nende eest, kes vabatahtlikult, olukorda naeruvääristades reisile läksid ja nüüd koju tahavad? Igaks juhuks mainin, et loomulikult need, kes töötavad välismaal ja/või olid seal juba enne, kui olukord hull oli, on teine lugu! Mina pean eelkõige silmas neid, kes olidki suhtumisega, faafaa, saan odavalt reisi ja lähen, suva see soovitus mitte reisida!”

Agaaa aitab sellest :)

Eelmise aasta jaanuari lõpus käisime seltskonnaga Pullijärvel. Sellest ajast saadik olen mõtisklenud, et võiks tagasi minna. Selline väike minipuhkus sõprade seltsis. Kuna meie sõpruskonnas on üks paar, kelle vabad päevad on alati ainult pühapäev ja esmaspäev, siis sättisime mineku täpselt nii, et meil kõigil oleks esmaspäev vaba – Eesti sünnipäevaks.

Pullijärve on iseenesest väga mõnus koht. RMK kolmetoaline metsamaja, mille kõrval on eraldi saun ning asukoht otse Pullijärve kaldal. Hubane ja mõnus. Eelmisel aastal kui seal käisime, oli majas ainult kaks voodit, teised pidid madratsitega põrandal magama, sel korral oli voodeid 6 ning lisaks veel 2 suurt madratsit. Köögis on olemas nii puu- kui elektripliit, pisike külmik, mõned potid-pannid ja mõned lauanõud. Isegi uus välikäimla on püsti pandud :D

Kuigi tahaks avastada teisi RMK metsamajakesi, siis kindlasti tahaks ka Pullijärvele uuesti minna. Näiteks suvel ja siis juba mitmeks päevaks. See on nii mõnusalt looduse keskel, et saabki end välja lülitada ja lihtsalt.. olla.

Sinna jõudes tegime kaminasse ja pliidi alla tule ning lükkasime suure supipaja keema. Me oleme viimasel ajal pundiga kuskile minnes harrastanud seda, et üks ostab kogu vajamineva kraami ja teised maksavad lihtsalt oma osa sealt. Nii väldime seda, et õhtul on laual 7 krõpsupakki ja dipikaste.. Seekord läksin isegi samm kaugemale ja nikerdasin menüü. Ärge neid vigu kommenteerige eks, sest noh.. vana hea google translate. Etteruttavalt ütlen, et sellest menüüst 100% õige oli ainult lõunasöök :D :D

Aeg ise kulges väga kiiresti. Katsime mõnusa laua ja sõime ühiselt suppi. Üks meist on vegan, seega saime võimaluse proovida ka erinevaid veganroogi. Näiteks giluvõiku maitses küll nagu päris!!

Pärast lõunasööki jäid mõned mehed purdele kala püüdma ja teised läksid matkarajale, mis viis tiirule ümber Pullijärve. Eelmise aastaga ei andnud väga võrreldagi. Kui siis sumpasime põlvini lumes, teadmata, kas oleme üldse õigel rajal, siis seekord oli selline.. kehv sügisilm. Saime päikest, vihma ja tuult.

Rajal on mitmes kohas välijõukad ja mänguväljakud erinevate atribuutikatega. Veidi maad majakesest edasi on Pullijärve puhkeküla. Seal on kokku 8 pisikest kämpat, grillmaja ning isegi (küll alles ehitusjärgus) duširuum! Pool nn rajast kulgeb läbi Misso küla, et näeb veidi kohalikku elu ka. Kõrvuti on seal uus kool ning vana, lagunenud kool. Huvitav on see, et vanas majas on isegi taimepotid ja tahvlid veel seintel… Omakeskis tegime nalja, et ju see on see kool, millega lapsi hirmutatakse: “Kui halvasti õpid, lähed kollide kooli!!”

Tiirult tagasi veetsime lihtsalt mõnusalt aega. Käisime purdel uudistamas, kuidas kaluritel läheb (ei läinud eriti hästi :D), tegime mõned naljad ja lihtsalt nautisime olemist.

Sain peiksiga pilti (nagu juba tavaks, siis imbus ka Paul pildile… :D) ning üle mitme mitme aasta tegime Kadiga ka sõbrapilti. Tavaliselt on üks meist kaamera taga, aga nüüd siis läks õnneks!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Pärast pikka ponnistust said mehed isegi kala ning ilma halvenedes sättisime end tuppa. Lebotasime kamina ees ja tegime mitu tiiru “Kes ma olen” mängu, mõned partiid kaarte (Misso kohalikust poest leitud minikaartidega) ja samal ajal kuulasime õpetussõnu, kuidas strateegiliselt mängida. No ma ei tea, kuidas jäävad osadel meelde, kes mis kaarte üles on korjanud, mis kaardid maha läinud.. :D

Kokkasime ühiselt ka õhtusööki, kuigi sellega läks natuke kehvasti. Väljas oli mega tuul, seega grillimine võttis niii kaua aega ja lõpuks aeg venis ja venis, mil sööma saime hakata. Aga maitsev oli ikka!!

Hiljem tegime sauna (no kes käis, kes mitte), ning julgemad läksid isegi järve ujuma! Mõnel läks öö päris pikale, mina aga pugesim juba keskööst voodisse. Hea otsus oli, sest hommikul oli väga värske olla :D

Kuna oli siiski Vabariigi aastapäev, siis tähistasime hommikul seda vastavalt – kiluvõikude ja Kadi meisterdatud koogiga, millel väga asjakohaselt nimeks Vabariigi auks.

Enne äraminekut tegime veel ühe tiiru ümber järve, seekord vastupidises suunas. Ilm oli niiiii ilus, ainult külm tuul rikkus veidi olemist.

Tegime rekordkiirusel raja läbi, vaatasime ühiselt veel telefonist paraadi ja kõnesid ning pakkisime asjad kokku ja suundusime kodupoole. Ikka ja jälle leian ma mõttelt, et sellised ettevõtmised olenevad niiii palju inimestest, kes kokku tulevad. Kui seltskond on mõnus ning klapib omavahel, siis on kõik tegevused meeldivad. Vahet pole, kas jalutada metsas, teha ühiselt süüa või istuda kamina ees, veini juua ja jutustada. Ning tundub, et see seltskond, kellega Pullijärvel käisime, on lihtsalt super :)

kui mõjutatav ma olen..

28. veebr. 2020

Olen juba tükk aega mõttes mõlgutanud postitust, kui palju tegelikult influencerid meid (õigemini mind) mõjutavad. Etteruttavalt öeldes, siis oma mõtisklusted olen alati võtnud kokku teadmisega, et ega väga mõjutagi, huvitav on lugeda-vaadata, aga miski mind ostma ajendanud pole.. Kuniks eile lugesin Mallu postitust, vajutasin Kodukoi lingile ja avastasin, et olin juba ostukorvi asju täis pannud :D Täna siis võtsin blogipuu lahti ning põhimõtteliselt samast teemast oli kirjutanud ka Printsess.

Kui rääkida blogimõjutajatest, siis enamjaolt olen ma kohanud pigem negatiivset vastukaja, et “Ah, kes ikka kellegi soovituse peale ostab” või “reklaamitakse niiiii kalleid asju, blogija jah saab tasuta, pööbel peab täishinna maksma”. Ma olen olnud ise ka rohkem seda meelt, et puhtalt kellegi soovituse peale ma raha loopima ei hakka. Pigem aga laiendavad suunamudijate reklaamid valikut. Paljudest asjadest-ettevõtetest-poodidest poleks muidu midagi kuulnud.

Hakkasingi siis mõtlema, kas ma olen midagi ostnud puhtalt kellegi soovituse peale, ilma ise midagi uurimata. Ja tuli meelde..mu esimene peegelkaamera Canon ja 50mm objektiiv sai ostetud konkreetselt selle pärast, et Iti tegi megailusaid pilte sellega. Ja loomulikult oli siis mul ka vaja. Kuna ma tehnikast aga suurt midagi ei jaga (tol ajal veel eriti mitte), siis tundus kuidagi turvaline osta kellegi järgi. Seda enam, et blogist oli ju pildikvaliteet jms näha.

Noh, kaamera ja obje kätte sain, siis muidugi selgus tõsiasi, et selleks, et saavutada nii säravad ja võimsad tulemused, on vaja lisaks heale kaamerale a) pilditöötlusprogrammi ja -oskust ning b) natuke õiget kätt kah.

Nii ma siis läksingi uhkelt photoshoote tegema, lootsin erksat ja säravat tulemust ja siis megalt pettusin. Mõtlesin korra juba juba, et omg langesingi reklaamiohvriks.. Siis aga õppisin töötlema (peaaegu :D) ja elu oli jälle ilus.

Üks imeline pilt Nässukast.. oiii ma olin pettunud, et ei saanud tulemust, kus varjud mängivad, tulukesed on eredad ja juhet näha pole… :D

üks loetud raamatuke

19. veebr. 2020

Raamatuäpid on minusuguse jaoks kui taeva kingitus. Ma olen nimelt üks neist, kes käib raamatukogus 2 korda aastas… ühe korra võtan korraga 10 raamatut ja teisel korral viin tagasi umbes 7 kuud hiljem :D Raamatute mittetagasiviimine on kohuuutav harjumus. Kas või juba selle pärast, et see 7 kuud pean ma alternatiivseid vahendeid lugemiseks kasutama, sest varem ometi ei saa neid ära viia :D

Äpp on sellessuhtes palju asjalikum. Kuutasu olematu, aga saan lugeda raamatuid nii palju, kui hing ihkab. Ja tagasi viima neid ei pea! Kui mõni teos eriti jama, siis pole ka rahast nii kahju, sest ühe raamatu poehind ületab juba kuumakse. Ainus miinus on see, et vahel on konkreetne raamat, mida  tahaks lugeda ja seda valikus lihtsalt pole..

Alles paar päeva tagasi lõpetasin Claire Mackintoshi teose “Ma lasen sul minna”. Psühholoogilised romaanid on mulle alati meeldinud ja see konkreetne oli väga kaasahaarav. Kohati vastik ja uskumatu, aga kaasahaarav. Ei saanud üleeile hakata õhtusöökigi valmistama enne, kui viimased peatükid läbi on.

Romaan algab jubedalt. Ühel hämaral ja vihmasel õhtul sõidab auto otsa 5-aastasele Jacobile, kes vaid korraks on ema käest lahti lasknud ja üle tee hakanud jooksma. Juht põgeneb sündmuskohalt ning ei ole ühtegi juhtlõnga, mis viiks juhtumi lahendusele lähemale. Kuud mööduvad, aga tapja endiselt leidmata.

Paralleelselt jookseb alguses kaks tegevusliini. Üks Jenna oma, kes kohe pärast õnnetust kaob, sest ei suuda oma hingevaluga toime tulla, teine politseitiimi oma, kes juhtumit uurib. Raamatu teises osas vahetub Jenna vaatepunkt kolmanda tegelasega. Raamatu esimene pool lõppes väga üllatava twistiga. Seda poleks ausalt osanud oodata. Ja tegelikult suutis autor väga oskuslikult seda nii kirjutada, et pea midagi ei andnud lahendust ära. 

Politsei vaatepunkt mind ei köitnud. Sellesmõttes, et jah..eks huvitav ikka teada, kui palju poliitikat mingite otsuste taga on või kuidas tegelikult uurimine käib (polegi nii, leiad kaamerapildilt aknast peegelduva auto ja suurendad selle numbrimärki ning pätt käes :D)

Aga kogu see liin oli nii.. äraleierdatud ja sisutühi. Kodune ema, kes kunagi oli KA uurija, ambitsioonikas mees, kes ootab edutamist, tema kena kaastööline.. Loomulikult tekivad abikaasade vahel pinged, sest meest pole kodus. Loomulikult tekib kaastöötajate vahel tõmme. Loomulikult on naisuurija veetlev, lõbujanuline, alati-õigeid-asju-ütlev ja mehe abikaasa kodune ema, kes käib ringi plekilises t-särgis ning kes (mehe arust) ei oska tööst rääkida. Samas oli politseiliin sellesmõttes vajalik, et sidus vaatenurgad (ka siis kui kolmas tegelane mängu tuleb) kenasti kokku ning oli n-ö maanduseks. Muidu oleks terve lugemine pingeline olnud.

Teises osas saab sõna niisiis kolmas tegelane, kes jutustab sündmusi oma vaatenurgast. Boyyy, let me tell you, see pole kerge lugemine. Tegemist on manipuleeriva ja jõhkra mehega, kes annab oma nägemuse enda ja Jenna kohtumisest, deitimisest, abielust.

Kui palju võetakse foorumites sõna koduvägivalla teemades, kus öeldakse, et “aga miks ta kohe ära ei läinud? Ma küll läheks, nii kui üks löök oleks.” Muidugi läheks…aga koduvägivald ei alga rusikahoobist. See algab pettunud näost ja lausest “Ah, et lähed sõbrannaga välja, ma olin meile kahele nii ilusa õhtu plaaninud…”, manipuleerivast “Kui sa mind armastaksid, siis sa oleksid rohkem kodus/suhtleksid sõprade-pere-töökaaslastega vähem”, kontrollivast “Las meil olla üks (minu) pangaarve, on kergem arveid maksta ja tegelikult ei pea sa üldse tööl käima” ja armukadedast “Teistel pole vaja su sääri vaadata, sa ju oled koos minuga, pane seeliku asemel püksid.”

See oli üks õõvastav ja samas huvitav vaade haige inimese mõttemaailma. Okei, küll üsna lihtsakoeline ja selline.. “klassikaline”, aga ma kujutan ette, et laias laastus mõtlebki selline inimene nii. Kuidas naine ise oma käitumisega on alanduse ja rusikahoobid ära teeninud, kuidas igat vale liigutust loetakse tema kui mehe häbistamiseks, kuidas pinge kasvab-kasvab, löögiga vallandub ja siis kõik hajub, on jälle hästi. Naeratus, kallis kingitus ja “ma enam kunagi nii ei tee.. kui sa õigesti käitud”.

Teose II pool oligi kõige pingelisem ja põnevam. Esiteks selle mehe vaatenurk, teiseks hakkas lõpplahendus järjest lähemale jõudma ning kolm tegevusliini hakkasid omavahel põimuma.

I pool seevastu aga venis ja venis. Juba sellepärast, et uurijate tegevusliin oli nii.. pealiskaudne. Ma ei saa näiteks aru, miks oli sisse toodud uurija poja kooliprobleemid, sest neil peatuti nii vähe ja see ei andnud midagi juurde. Jah, eks see oli üks abieluprobleemide põhjustaja, aga sama hästi oleks saanud põhjuseks võtta ületunnid ja töö juures veedetud aja.

Natuke tuimaks jäi ka Jenna osa. Alguses oli ta nii nii katki, aga mõne kuuga pani oma fotograafiaäri püsti, sai nunnu loomaarstist peika ja isegi koerakese. Ei taha seda öelda, et trauma üle elanud inimesed peaks elu lõpuni kurvastuses elama, aga kuidagi.. kiirustades käis kõik. Samas arusaadav – tegevust oli Jenna liini ju vaja, kaua ikka jaksab lugeda armetust majakesest ja enda karistamisest seal elamisega.

Aa, ja see põhjus, miks Jacobile otsa sõideti… Minu jaoks liialt.. “otsi kinni sõlmiv” ja otsitud põhjus. Pigem oleks mulle meeldinud, kui olekski ohver olnud lihtsalt valel ajal vales kohas. Aga samas saan ka aru, miks seda nii välja mängiti.

Kokkuvõttes üks hea psühholoogiline teos, mis hoiab pinget üleval ja jääb pikalt mõttesse keerlema, kuidas loetud elu ongi väga paljude jaoks reaalsus..

Muide, suur oli mu üllatus, kui sain teada, et autori teine romaan on “I see you”, mille ma olen ammu läbi lugenud. “I see you” on lihtsalt nii absurdne ja kohati igav, et sisu ja kirjutamisstiili poolest poleks ma kunagi arvanud, et sama autori sulest tulnud :D