üüriturg ja korterite hinnad

14. aug. 2016

Veel eelmine aasta arvasin, et ma ei pea kunagi enam üürikate otsimisega jändama. Elu tegi aga omad korrektuurid ja paar kuud tagasi avastasin end lootusetu näoga erinevaid kinnisvaraportaale uurimas. Liitusin ka väga mitme Facebooki-kommuuniga, mis pealkirja järgi sisaldas kuulutusi “otse omanikelt” ehk siis ilma vahendustasuta üürimist. Teoreetiliselt oleks see ju päris tore, aga paraku tahtsid enamik omanikke saada lisaks ühe kuu üürile ette ka tagatisraha (mis vahel oli koguni kahe kuu üüri suurune). Iseenesest on see täiesti arusaadav, teisalt jälle tegi see sama välja, et võtta korteri maakleri kaudu ja see “tagatis” maksta talle vahenduse eest. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Nimelt sellest, kuidas inimesed lihtsalt hindavad oma kortereid ja eluasemeid täiega üle. Ma ei tea, kas põhjus on silme ees virvendavates euromärkides, korteri emotsionaalses väärtuses või kartuses, et üürilised rikuvad korteri ära ja raha kulub hiljem remondiks..võimalik, et asi on kõigis kolmes või hoopis milleski muus.

Aga see on ikka #absurd, kui ühetoalise ahiküttega toauberiku eest, kus pole pea üldse mööblit, köök on kole ja pesemisvõimalused/wc on koridoris või üldkasutatavad (kui neid üldse on), tahetakse 250 eurot. Ja seda isegi mitte kesklinnas, vaid “miljööväärtusliku” Karlova lõpus. Ma saan täiesti aru, et kui omanikud ise on seal sees elanud, siis loomulikult on korter südamelähedane ning hinna võtmisel lähtutaksegi pigem mälestustest ja emotsioonidest, kui reaalsest olukorrast, aga… ma ei tea. Väga imelik ikka. Ja siis ma uurisingi näiteks KV’st kortereid, mis (küll maakleritasuga) olid tunduvalt odavamad. Ilmselt sest maakler annab ka oma ratsionaalse, kõrvalseisja hinnangu.

Kui jutt juba siinmaal on, siis mina näiteks ei saa üldse aru neist, kes teevad hämaras korteris või lambivalguses välguga koledaid ja uduseid pilte, kus toad segamini ja kraanikausis uputavad nõud. Minu arust peletab see potentsiaalse üürija (või ostja) täiesti eemale. Esimene asi, mida vaadatatakse, ongi pildid. Korter ise võib olla ideaalses asukohas ja tegelikult päris ilus, aga kui pildil on omaniku riidekuhjad ja üleüldine segadus, siis ma isegi ei tahaks sellist kohta vaatama minna. Ma mõtlesin, et tänapäeval (eriti, kui maaklerid teevad pilte), on asi paranenud, aga oh ei.

Mul läks selle korteri saamine üsna valutult. Muidugi oli mul ka parajalt aega seda teha, sest sain vanas kohas edasi elada ja rahulikult otsida, aga samas oli mul päris palju nõudmisi, mis kitsendas oluliselt valikut. Esiteks pidi kindlasti olema lubatud koduloom, olemas pidi olema ka pesumasin ja pigem möbleeritud korter (just voodi ja mõni kapike). Ja noh, siis muidugi veel muud pisiasjad, et eelistasin keskkütet ja ikkagi keskmise/üle keskmise välimusega uut kohta, sest.. mu jaoks oli isegi jube oma kodust välja kolida, aga kui ma oleks pidanud minema vanasse, pimedasse ja koledasse korterisse, siis… oleks asi olnud palju palju hullem :D Selliseid kortereid, mis kõik tingimust täidaks, oli aga üsna vähe. Või õigemini oli, aga wayyyy over my pricerange. Ilmselt oleks ma lõpuks lati alla lasknud ja leppinud ka ainult sellega, et võib kassiga koos sisse kolida, aga läks õnneks mul seekord. Eks praegugi tilgub süda iga kuu natuke verd, kui üüri ära maksan, aga samas teiste korterite hindu vaadates saan aru, et olen isegi odavalt selle saanud :D

Ühesõnaga jah, natuke ülehinnatud on see meie väike üüriturg. Aga seni, kuni on nõudlust ja tahtjaid, saavadki korteriomanikud määrata just sellise hinna, nagu nemad tahavad. Kui neli inimest vinguvad hinna üle, siis viies ohkab ja võtab korteri ära, sest muud valikut pole.

mis on ühe raamatusõbra suurim pahameele tekitaja?

13. aug. 2016

Ikka see, kui keegi on raamatust VIIS lehte lihtsalt südametult välja rebinud. KÕIGE põnevama koha pealt. Kes see teeb nii?? Ja kes kurat on nii salaja minu isiklikust raamatust suutnud viis lehte välja rebida ja seda nii märkamatult teha, et on isegi karistusest ilma jäänud???

Wtf, ausalt.

happy tuesday

9. aug. 2016

Mul oli tegelikult üks ilus plaan jagada hiljutise fotoshoodi pilte, millega ma olen niiiii rahul! Lisaks ilusatele poseerijatele, meeldis mulle väga ka lõpptulemus. Aga kahjuks on Anu (endine reidikuulsus) muutunud oma eksponeerimisega ülimalt privaatseks ega soovi neid kuskil üleval näha. Olin eile ikka #max solv, sest ma olen päris harva oma tehtud piltidega nii rahul… Mis seal ikka, jagan siis neid kaadreid, mis sai jalutamise vahel niisama ümbruskonnast tehtud :D

IMG_8627IMG_8874IMG_8872

Vähemalt tuli Anu eile veini jooma ja mu südamepuistamist kuulama, see tõmbas solvumist tagasi. Natuke võimatu on pahane olla, kui ta oskab isegi kõige kurvemal ja pisaraterohkemal hetkel mind naerma ajada ja (lõpuks juba) õnnepisaraid köögikäterätikusse kuivatama panna :D

IMG_8636IMG_8686IMG_8908

Nüüdseks on mu kuupikkune puhkus (mille ajal ma siiski megalt tööd rassisin) läbi saanud ning olen üle pika aja jälle Tarus. Kuigi ma arvasin, et saan augustis nii Kroonpressi kui ka Taruga koos hakkama, siis kahjuks lõi reaalsus mu plaanid sassi. Muidu oleks kõik okei, aga ühel töötajatest on augusti keskel juba uus puhkus. Mis seal ikka, tulin KP’st varem ära, kui planeerisin. Sellegipoolest ootan juba õudusega, mis saama hakkab, sest kaks-kolm vahetust on sellised, kus ma reaalselt jooksengi ühest kohast teise, et jutti tööl olla. Vähemalt ei pea Tarus ma midagi tegema, saan rahus oma seriaale vaadata ja pähkleid mugida.

IMG_8614IMG_8883IMG_8906

Täna plaanisin nii palju asju korda saata + mul on kaasas vana hea “Saladuslik saar”, mille tahtsin uuesti läbi lugeda.. aga juhtus kuidagi nii, et viimased kolm-neli tundi olen ma googeldanud ja lugenud igausguseid inimröövi-mõrvade juhtumeid. Kõik sai alguse 9gagi pildist, mille kommentaariumis jagati jubedaid juhtumisi ja kurjategijate-ohvrite nimesid otsimiseks.

See kõlab nii halvasti, aga mind väga huvitavad sellised kas lahendamata jäänud müstilised kuriteod või võikad mõrvad. Nagu.. mis toimub inimeste peas, kui nad otsustavad kellegi elu lõpetada? Mis neid selleni viis? Kas viga oli kasvatuses või nendega juhtunud sündmustes või ongi asi selles, et “sünniti halvana”? Näiteks lugesin wikist James Bulgeri kohta, kes oli kaheaastane poisiklutt, kelle kaks kümneaastast naga lihtsalt.. surnuks peksid. Mismoodi on selline asi võimalik? Midagi peab mõistuses ikka väga puudu olema, aga mis? Miks nad on sellised?

Või mis põhjustel jäävad inimesed kadunuks? Miks neid ei leita? Kuidas on võimalik kaduda rahvarohkes kohas paari minutiga nii, et sellest ei jää jälgegi? Ma olen kogu aeg mõelnud, et Eestis ikka hea elada, pole üldse nii hulle juhtumeid, kui välismaal. Ja nüüd viimasel ajal kõik ainult kaovad kuskile. Googeldades jõudsin ka sellise Perekooli teemani, kus arutletaksegi kadunud inimeste üle, muuhulgas tuuakse välja juhtumeid aastakümnete tagusest ajast. Ja kuigi see teema on niiii jube, on seda kõike päris huvitav lugeda. Just seda, kuidas tol ajal uurimine käis, kuidas süüdlased leiti (kui leiti) jms. Ühesõnaga, õudne, aga ometi ei saa lugemata ka jätta.

IMG_8606 IMG_8611

Ja nüüd ma ootan siin töö juures viimase tunnikese ära, et lõpuks koju saada, vaatan “Big bang theory”-sarja umbes kolmandat ringi ja natuke paanitsen juba ette ära selle pärast, mismoodi ma jaksan selle kuu üle elada. ÕNNEKS on augusti viimane/septembri esimene nädal mul Tarust taaskord kinnimakstud puhkus… Ma väga loodan, et keegi esimest kooli-nädalavahetust sellesse aega ei keevita :D

IMG_8951

 

ühepäevane kiirpuhkus

5. aug. 2016

Olen juba mitu nädalat plaaninud maale minna. Ideaalis oleks tahtnud seal kohe mitu-mitu päeva veeta, pakkida Nässuka kaasa ja lihtsalt lebotada. Aga siis, üksteise järel, kadusid ilusad ilmad ja mu vabad päevad. Lõpuks mõtlesin, et ka üks ööpäev on parem kui mitte midagi. Pakkisin oma suure spordikoti kokku ja jäin oma transporti ootama.

Vahepeal olid mu vanemad jõudnud seenel käia ning nende saak oli umbes 10 kukeseenekest. Niipea, kui ma maale jõudsin, otsustas isa, et nüüd läheme uuele ringile. Kaalusin otsust kaks sekundit, kas visata õunapuu alla lebosse või minna metsa…viimane võitis. Tiirutasime ülikaua ringi ja jõudsime otsapidi raudselt juba Jõhvi. Mida polnud, olid aga ilusad seenekohad. Õigemini neid oli, aga teeäär oli autosid täis, ei hakanud sinna trügima.

IMG_9043IMG_8982IMG_8984IMG_8987
Selle asemel nägime poolpõlenud metsa ja palju palju PALJU kruusateid. Lõpuks, kui olime kuskil pärapõrgus (pange tähele, et mul isa teadis terve aeg, kus me oleme…), tegime peatuse ja avastasime kullasoone. Ma pole elus nii palju kukeseeni näinud. Alguses mõtlesime, et oleks super, kui saaks ühe pangekese täis, lõpuks vedasime metsast välja suure koti + suure pange. Ilmselt polnud sealkandis keegi seenel käinud, sest osad kukekad olid juba väga vanad.

IMG_8968IMG_8997IMG_8998
Isa ja vend korjasid hoogsalt seeni, ma natuke aitasin, aga enamasti olin ma kõhuli maas ja pildistasin veetilku. Usual no :D Avastasin ka, et see orienteerumine pole ikka üldse minu ala. Ma terve aeg pidasin silmas, kust tulime, kuhu läksime ja omast arust teadsin küll meie asukohta.. Kui siis lõpuks auto juurde tagasi pidime minema, selgus, et ma hakkasin reaalselt vastassuunas kõndima :D

IMG_9028IMG_9029IMG_9041IMG_9046
Koju jõudes oli empsul juba esimene laar kukeseeni praetud, sõin kõhu täis ja jätsin nad meie suurt saaki puhastama. Ise pakkisin jalgrattakorvi vesipiibu, veini ja juustusnäkke ning väntasin Kolliotsale. Nimelt oli Mairi ka samal ajal oma vanemaid külastamas ning ei saanud ju lasta võimalust käest. Ma polnud niiii kaua seal käinud, aga minnes tuli selgelt meelde, kuidas kooli ajal sai õhtuti jalutamas käidud või viljapõllul pilte tehtud..

IMG_9062IMG_9063IMG_9067IMG_9069
Õnneks oli õhtuks päikegi välja tulnud ja nii me Mairi isa ehitatud grillmajakeses istusime, sõime värsket kurki vaheldumisi juustu ja pitsaga ning veini-vesika kombo oli üllatavalt hea. Mmmõnus!

IMG_9090IMG_9092IMG_9093
Kui juba hämarduma hakkas, tuli koju tagasi minna. Mairi veel ütles, et oh kui hea, et naabrinaisel enam väikseid koeri pole, sest need jooksid alati tee peale haukuma (ja vahel vb hammustama ka). Seda ta aga unustas öelda, et selle naabri naabril on ka suur must koer, kes harrastab lahtisena ringi joosta. Ausalt, kui see monstrum võsast välja hüppas ja taga ajama hakkas… ma pole elus nii kiiresti vändanud. Nagu kiuste oli empsi rattal kõige raskem käik peal ja ma ei näinud pimedas seda vahetada ka :D Üldse hea, et ma ehmatusest kraavi ei keeranud. Koju jõudsin, siis jalad värisesid. Jälle tuli meelde, kuidas see lahtiste koerte hirm saatis mind alati, kui pimedas vaja Mairi juurest koju jalutada. Ju-be!

Hommikul sain aga kaua magada, vend tõi kohvi ja hommikusöögi voodisse ning hiljem viskas isa otse ukse ette ära. Mida elult veel tahta? Noh, ainult seda, et ma poole tunni pärast tööle ei peaks minema, aga seda on juba natuke palju küsitud :D

IMG_9097 IMG_9102

endiselt elus…

27. juuli 2016

… aga vaevu :D

Tegelikult on kõik tsill. Kroonpressi-vahetustega olen üldiselt ära harjunud. Naljakas on ainult see, et öised vahetused lähevad kuidagi kiiremini ja on vähem kurnavad. Lisaks on see hea ettekääne päeval paar uinakut teha. Ma arvan, et ainus põhjus, miks ma positiivset nooti hoida suudan, on see, et mul on teadmine, et ma ei pea seda tööd enam kaua tegema :D Ilmselt siis, kui see olekski mu põhitöö ja seda teadmata ajaks, räägiks ma siin hoopis midagi muud.

Natuke on seal olemine ka mu mõtlemist muutnud. Või noh, ei saaks öelda, et päris muutnud, aga veidi teise pilguga olen hakanud tarbimiskultuuri vaatama küll. Põhiliselt ikka seetõttu, et ma reaalselt näen (ja tunnen oma käte, selja, jalgade, õlgadega), kui palju tööd ja vaeva läheb ühe suvalise ajakirjatellimuse täitmiseks. Ja lihtsalt selleks, et see ostetaks kalli raha eest, loetakse korra läbi ja siis lihtsalt visatakse minema. Okei, tõsi, ega nende ajakirjadega muud teha olegi, aga sees natuke kihvatab küll, kui näen prügikastis kortsus perioodikat ja samal ajal tahavad mu käed otsast kukkuda ning pöidlad ei liigu.

Eelmine kord mainisin, et natuke kurb on, kui kiiresti suvi mööda läinud on ja pole nagu midagi teha jõudnud, peale tööl olemise. Nüüd sai seda veidi parandatud. Ma olen alati arvanud, et mõnusaks tsillimiseks tuleb ilmtingimata linnast välja sõita ja vaikust nautida. Tuleb aga välja, et tegelikult leiab ka linnas sees rahulikke kohti.

IMG_8123IMG_8127

Esmaspäeval võtsimegi Mairiga plaani vesikaõhtu. Alguses tahtsime olla kas Kanali kõrval või siis spordihoone taga suurel muruplatsil, lõpuks läksime aga Emajõe äärde, sest.. kalapüük and stuff. Kuigi sinna jõudmiseks pidi läbi võsa ragistama ja nõgestega natuke võitlema, siis lõppkokkuvõttes oli see ikkagi parem variant. Vee ääres on nimelt sellised pisikesed nö “augud”, kus on väike plats, vaade jõele, kui veab, siis ka liivariba ja üsna palju privaatsust. Kuna me otsustasime ka vorstikesi grillida, siis praegu tundub küll nats mõeldamatu, kuidas me oma instant-grilliga kuskil väga avalikul muruplatsil tossutanud oleks…ja samal ajal mugides tublisid tervisesportlasi vaadanud :D :D

IMG_8116IMG_8129
Selle asemel saime nautida rahu ja vaikust, palju jutustada ja loota, et järgmisel päeval saab suitsulatikat. Etteruttavalt öeldes, siis kahjuks nii ei juhtunud. Meiega liitusid ka Anu-Enrico, kes jäid natuke hiljaks ja konkreetselt valetasid mulle kõrva, et nad on ära eksinud. Jõudsin juba hulluks minna, sest ma ei oska üldse teejuhiseid anda, kui võsast hüppas vastu itsitav Anu, kes hakkas sekundi pealt Õvi-nalju tegema.

IMG_8139aIMG_8146
Ühesõnaga, polnudki vaja pikka planeerimist ja organiseerimist, et nautida üht mõnusat tsilli õhtut. Nagu Mairi ütles, siis tunne oli täpselt selline, nagu oleks linnast välja sõitnud kuskile puhkama. Mmõnuus :)

IMG_8141