Pildiuputus

7. aug. 2019

Võtsin hiljuti vastu raske otsuse ning saatsin oma vana ja ustava Canoni väljateenitud pensionipõlve pidama. Kuigi sel midagi otseselt viga polnud, siis tundsin, kuidas olin arengus toppama jäänud ning ei liikunud enam kuskile. Jaajaa, tean- palju oleneb fotograafist, ka seebikarbiga võib õige inimene imelisi pilte teha jnjnee… Aga olgem ausad, ka kaamerakvaliteedist oleneb palju.

Uue kaamera valimine on alatiiiii peavalu olnud. Ühelt poolt on vaja leida miski, mis oleks mõistliku hinnaga ja affordable… Teisalt mõtlen, et kui juba uus, siis ikka ka uus mudel, mitte mitu aastat vana eksemplar.. Seejärel hakka valima mudelite vahel ja objektiivide vahel. Siis tulevad juba mõtted, kas ikka on vaja…? Vana ju pole otseselt katki, mis ma ikka raiskan.. Ma olin nii kindel, et jään truuks Canonile, lihtsalt lähen poolkaadrilt täiskaadrile üles ja olemas. Kahjuks aga minu väljavalitu eelarvesse ei mahtunud ning uitmõtte ajal hakkasin ka muid marke vaatama.

Välistasin enda jaoks automaatselt Nikoni. Ma ei tea miks, aga mulle pole kunagi Nikoni kaamerad meeldinud :D Üha enam hakkasin piiluma Sony hübriidi poole. Kuulasin inimeste arvamusi ja sain aru, et tegelikult võin ma järgmise aastani mõelda, kas Canon või Sony. Mõlemal on oma head-vead. Sony kasuks rääkis see, et hind oli parem (Photopointis just oli soodukas) ning kaamera ise kompaktsem. Aga samas olin ju Canoni süsteemidega nii harjunud, ei ole veel selles firmas pettunud, et miks muuta midagi, mis toimib..

Võtsin siis aga südame rindu, tegin tellimuse ära ja järgmine päev läksin uuele Sony a7 hübriidile järgi. Katsetamist pidin mitu päeva edasi lükkama, sest aega lihtsalt polnud. Selle aja sees jõudsin kolm korda juba kahetseda, sest nii palju, kui ma Sonyt näppisin, tundus menüü ja kõik lihtsalt hullllumeelne.

Hakkasin siis vaikselt youtube‘i õpetuste järgi proovima ja katsetama. Leidsin isegi paar plussi- saan ise nö “kiirklahvid” määrata, mitte pole need kivisse raiutud. Suureks plussiks ka see, et lihtsalt kettaga libistades saan ava suurust muuta. Millega kõige rohkem aga hädas olin, oli see, kuidas saada pildistamisrežiim ekraani pealt silmaavasse. Oiii ma otsisin seda õiget nuppu, jõudsin sada korda kaamerat kiruda ja ostu kahetseda (minu canonil oli KÜLL üks pisike nupp režiimi vahetuse jaoks, eks!!), kui siis ära tabasin. Sony lihtsalt nii kõrgelt arenenud, et seal ava ümber väiksed sensorid- nii kui silma ligi panid, muutis automaatselt režiimi ümber :D

Siin postituses enamik pilte tehtud mu Sonyga (nagu ka eelmise postituse reisipildid). Mõned üksikud Canoni pildid lisasin ka, sest noh, tahaks neid ka jagada. Eks ma alles õpin ja katsetan, sest pole jõudnud veel võtta seda aega ja kaamera täiesti selgeks teha, aga hetkel olen väga väga väga rahul. Vahel ikka tasub riskida :)

Eurotripp #1: Auschwitz, Praha ja Bone Church

5. aug. 2019

Kunagi eelmise aasta lõpupoole tekkis poistel saunas (kus siis veel, eks) hea mõte teha suvel kambakesi eurotripp. Alguses küll arvasin, et mõtteks see jääbki, sest eks õllekõrvale annab kõike planeerida…kas aga ka täideviijaid on, see juba teine küsimus.

Kui kõik aga enam-vähem nõus olid ning seltskond koos, ei jäänudki muud üle, kui hakata päris samme astuma. Punkt üks oli paika panna marsruut ning riigid, mida külastada. Seejärel bookingu kaudu leida soodsad ööbimispaigad, et saaks umbkaudse eelarve kokku panna, ning viimase sammuna otsida sihtpunktides põnevaid vaatamisväärsusi ja kohti, mida avastada. Sounds easy?

No tegelikult veidi oli ka. Ühelt poolt oli raske korraldada midagi nii, kui keegi suurt kaasa ei rääkinud. Terve reisi ajal oli väike pinge, kas ikka sobib kõik ja kas kõik on rahul… Samas jälle mõtlesin, et kui ei meeldi, siis oma asi – aega kaasa rääkida ja arvamust avaldada oli küll! Etteruttavalt öeldes, siis tundub, et rahule ikka jäid kõik. Ka oli kahekesi plaani pidada ja asju paika panna kergem, kui kambakesi jageledes ning vaieldes.

Marsruudiks jäi meil Tartu-Krakow-Praha-Berliin-Hamburg-Bremen-Amsterdam-Taani-Rootsi (kruiis)-Tartu. Kokku kimasime maha umbes-täpselt 5000 kilomeetrit. Rentisime selleks puhuks ühe 8-kohalise auto, et me kõik ära mahuksime ning ei peaks mitme autoga trippima.

Esimene päev möödus sõitmise tähe all, alustasime juba 4.30 hommikul ning eesmärgiks oli jõuda õhtuks Krakowisse. Ainus põhjus selle linna külastamiseks oli see, et Auschwitz asub lähedal. Juba alguses leppisime kokku, et ööbimiskohad valime võimalikud soodsad, sest enamasti me sattusime sinna ainult magama, seega suurt luksust vaja polnud. Kuigi kõik kohad olid suht okeid (mõni rohkem, mõni vähem) ja midagi väga hullu ei olnud, siis pani imestama küll, kuidas Krakowi ja Praha hotellid olid samas hinnaklassis, aga viimane ikka peajagu esimesest üle!

Õhtuks jõudsime niisiis Krakowisse. Esmane pilk hotellile ja.. tundus, et tegu on mahajäetud kohaga, nii armetu nägi teine välja. Bookingu pildid olid tehtud näiteks siis, kui maja ees kõrguvaid puid veel ei kasvanudki :D Ehk aastal umbes 1976. Seest oli olukord õnneks tsuti parem. Veidi nõukaaegne mööbel, aga hind oli odav, vannituba suur ja puhas ning korralik hommikusöök hinna sees.

Jalutasime keskuse suunas, naersime 24/7 alkopoode, mis pandi juba kell 10 kinni… ja maandusime jõe ääres. Tartlased teavad sellist kohta nagu Väike Kuuba Emajõe kaldal. Noh, seal oli umbes samalaadne koht, ainult koorrrrrdades suurem. Kerged õlled-mohhiitod-burksid ning lugesime esimese pika päeva lõpetatuks.

Teine päev ja Auschwitz. Olin omastarust teinud korraliku eeltöö, et reisil ei tuleks ette viperusi, aga koha peal selgus, et netis leiduv info on veidi eksitav. Esialgse plaani järgi tahtsime Auschwitzi omapäi uudistada. Giidi ja suure turismigrupiga liitumine ei olnud eriti ahvatlev ning ise ringi vaatamine oli tasuta… seda aga siis, kui sisened enne kella 10t hommikul. Vähemalt internet ütles nii. Tegelikkuses on tasuta sissepääs ja omaette olemine siis, kui saabud kuni kella 9ni hommikul või pärast nelja õhtul. Muul ajal on kohustuslik liituda grupiga (vastavalt keele-eelistusele) ning kasutada tasulist giidi. Loetud arvustused (ja ka kodulehe info), et siis maksab pilet umbes 40 euri, ei pidanud paika. Meile läks see maksma 15€/inimene.

Kes plaanivad sinna minna, siis soovitan ajastada kohale jõudmise umbes üheksaks. Meie pidime ainult tunnikese järjekorras seisma, aga need, kes jõudsid lõunal..seisavad ilmselt tänaseni :) Ka olen väga rahul, et olime sunnitud giidi kasutama. Meile räägiti kordades rohkem, kui me oleks ise omapäi siltidelt lugedes teada saanud. Giidil oli väga hea inglise keel ja tempo oli paras, et kuulata ning vaadata. Ainus, mis häirima jäi, oli giidi kohutav vinguv ninahääl. Selline tunne, nagu tal oleks pidevalt nutt kurgus ja terve grupp peaks samamoodi veekalkvel silmadega olema.

Grupi algust oodates sai uudistada üht väljapanekut- koonduslaagri ellujääjad räägivad oma meenutustest.

Lainetavad astmed, mis on tundnud miljoneid jalapaare.

Tuuri sees oli ka tasuta buss Birkenau laagrisse. Olin (jällegi netist) lugenud, et see pidi olema huvitavam kui Auschwitzi oma, aga.. no ma ei tea. Jah, see oli kõle ja jube ja rusuv, aga ei mõjunud päris nii. Kõhedust tekitas aga see suur maalahmakas, mis okastraadiga ümbritsetud, need raudteerööpad keset platsi ning erinevates keeltes olev mälestusmärk. Üldkokkuvõttes oli tegu hariva ja mõtlemapaneva ekskursiooniga. Kui ikka näed tonnide viisi juudi naiste äralõigatud punupatse või tuhandeid nimelisi kohvreid või pisikesi kulunud papusid ning reaalselt teadki, et sealsamas, kus seisad, on toime pandud kohutav julmus… Paneb veidi mõtlema küll.

Minu arust on Auschwitz koht, kus peaks elu jooksul ära käima. Just sellepärast, et minevikusündmused püsiks meeles, et olla teadlik, kui kaugele on inimesed võimelised minema ning loota, et mälestuse “elushoidmine” takistab ajaloo kordumist.

Kes soovivad giidi kasutada, siis tegelikult soovitan selle ette ära broneerida. Meie läksime selle peale välja, et saame omapäi sees olla ning tegelikult see, et ingliskeelses grupis oli nii palju vabu kohti (meid oli 8), oli suuresti õnnemäng. Kuigi jah, eelmüügist täituvad grupid kiiresti- kaks kuud enne reisi vaatasin ning meie kuupäevaks olid kõik ingliskeelsed juba täis, üksikute vabade kohtadega.

Pärast koonduslaagri külastust võtsime suuna Praha poole. Jõudsime kohale suhteliselt hilja, seega pimedas väga aru ei saanud, kus-mis oleme. Hommikul avanes aga tänavalt ilus vaade meie linnaosale. Hotell oli armas, külastajaid ootasid padjal Praha magnetid ning hommikusöök oli korralik.

Hommikul võtsime suuna vanalinna. Mõned meie seast olid juba Prahas käinud, seega said nad oma mälestusi värskendada ning natuke teejuhiks olla. Mis ma öelda oskan… Tšehhi hakkas mulle meeldima juba sellest hetkest alates, kui autoga üle piiri saime. Vaated on imelised ning aknast välja vaadates ei hakanud kunagi igav- tasandikud, mäed, künkad, orud… Ei jäänud ka linn vaadetelt sugugi alla:

Tartlastele ehk midagi naljakat :D

Külastasime lossi ja katedraali, jalutasime sildadel ning tegime peatuse Beer Gardenis, mis -nagu nimigi ütleb- on väike õllekoht, kust avaneb ilus vaade ümbruskonnale. Muidugi see, et linn on nii erinevatel tasanditel, andis ka jalgadele tunda. Lõputud tõusud ja trepiastmed… Võttis ikka päris läbi, seda enam, et “ajastasime” oma tripi täpselt kuumalaine ajaks. Aga tegime vahepeal kerge kokteilipeatuse ja läks edasi. Väga hea idee samas, turistipiirkonnas lihtsalt aken lahti ja müüd läbi selle jooke. Esimest korda nägin, kuidas alkoholi mitte ei mõõdetud, vaid kaaluti.

Kuigi me käisime suhteliselt palju ringi, ei näinud me ilmselt pooltki, mida Prahal pakkuda. See on üks neist linnadest, kuhu ma tahaks kindlasti tagasi minna!

Pärast väsitavat linnatrippi suundusime aga umbes 80km kaugusel asuvasse Kutna Hora linnakesse, kus asub Sedleci luukamber. Maakeeli öeldes luukirik (bone church). Tegu on väikese kabeliga, mille ehituses ja sisekujunduses on kasutatud umbes 70 000 inimese luid, muuhulgas ka hiiglaslik kontidest lühter. Uhket katedraali siiski oodata ei maksa, kabel koosneb sissepääsust ning ühest suuremast ruumist.

Sees olles on kergelt naljakas tunne, ühelt poolt tead, et need on reaalsed inimeste luud…aga samal ajal ei tundunud need üldse päris olevat. Ilmselt seetõttu, et neid oli nähtavalt tõesti niiii palju- erinevad kondid, luud, kolbad… Kerge Halloweeni-poe tunne.

Kes Praha kanti satub, siis soe soovitus seal ära käia. Sissepääs maksis umbes 5€ kanti ning kuigi kirikus uudistamiseks ei lähe palju aega (u pool tundi), siis vaatepilt on päris äge :)

Jaaa see postitus on juba nii pikaks veninud, et siinkohal tõmban otsad kokku. Järgmine kord juba Saksamaast ja Amsterdamist :) Lisan lõppu üheainsa grupipildi, kus me kõik peal oleme. Palusin mööduval jaapanlasel pilti teha, sest noh… tundus, et ta võiks ju osata (tean, tean, rassiline profileerimine), aga tema tõestas vastupidist :D

Raamatujutud

17. juuli 2019

Noniii. Mul on kirjutamata Kevadtormist, suurematest elumuudatustest (muuhulgas vahetasin tööd, läksin paar päeva tagasi Canoni peeglilt üle Sony hübriidile, kolisin), oma sünnipäevast..rääkimata sellest, et mul on jagamata ilma liialdamata sadu pilte. Aga kusagilt tuleb alustada ning täna kirjutan ma hoopis oma suurest kirest- lugemisest.

Kevadtormil oli sel aastal harukordne juhus, kus õhtul oli vaba aega kohati liigagi palju. Et mitte niisama tunde tühja passida, otsustasin hetkeajel tõmmata Elisa raamatuäpi. Ma ei teagi nüüd, kas see oli hea või halb lüke. Ühelt poolt hea- satun lugema väga palju rohkem kui varasemalt (maikuust alates kokku 20 raamatut) ning kõik bussisõidud on sisustatud. Teisalt jälle on nüüd olukord, kus ma loen üsna valimatult. Kui varasemalt ise poest ostes või raamatukogust laenutades olid kriteeriumid rangemad ning iga suvalist teost ikka koju ei vedanud, siis noh.. nüüd on latt allapoole vajunud.

Mõtlesingi, et tutvustan veidi loetud raamatuid (kõik kuuluvad põnevus- ja krimiromaanide hulka), äkki kellegi on mõni öökapiraamat puudu :) NB: pildid ei kuulu üldse postitusega kokku….aga kuhu mujale ma neid ikka sokutan :D Ja spoilerdan võib-olla ka..

Esimeseks raamatuks on “Gone girli” autori (Gillian Flynn) sulest ilmunud “Paha paik”, mis räägib ühe perekonna traagilise loo. Peategelane Libby on 31-aastane naine, kes oma eluga absoluutselt hakkama ei saa. Minevikusündmuste tõttu on ta omadega läbi ning ega ta väga ürita ka midagi muuta. 7-aastasena kuulis ta pealt, kuidas ta teismeline vend kogu perekonna (ema ja õed) mõrvas. Just tema tunnistus saatis venna vangi. Terve oma elu elatus ta heategijate annetustest, mis aga vanemaks saades kokku kuivasid, sest noh… nunnut 7-aastast orbu toetatakse ikka parema meelega, kui täiskasvanud läbikukkujat.

Erinevate sündmuste kokkulangevuste tõttu kohtub ta ühe noormehega, kes peab nn mõrvamüsteeriumite klubi. Ehk kogub kokku inimesi, kes huvituvad mõrvadest, mõrvaritest ja muust sellisest. Libby juhtumile keskendunud grupp on veendunud, et tapjaks on hoopis keegi teine… Nii hakkabki naine koos sellesama noormehega jälgi ajama. Alguses vastumeelselt ja raha pärast, hiljem juba ise uudishimulik olles.

Raamatu tegevus toimub kahel ajajoonel- tänapäevas ning tapmistele eelnenud päevadel. Kuigi tavaliselt mulle sellised mitme-vaatenurga-teosed väga ei istu, siis sel korral andsid need hea ülevaate nii Libby, ta venna kui ka ema-õdede ellu. Eks üsna kohe oli selge, et vend süüdi polnud, aga tee selle järelduseni ning kes lõpuks süüdlane oli, oli iseenesest põnev. Samas nüüd mõtlen, et suurim twist oleks olnud see, kui vend olekski süüdi olnud :D

Mulle meeldis, et raamatus oli mitmeid pöördeid ja suunamuudatusi, samas väga palju oli ka etteaimatavat mustrit. Suur pluss oli aga näiteks Libby täiskasvanu-elu kujutamine. Ei olnudki nii, et “kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks” ja kangelanna on mineviku raskuste tõttu tugevam ja parem inimene. Samuti oli põnev (ja omamoodi kurb) lugeda, kuidas väikestest valedest, sõprade ees uhkustamisest saab alguse massispühhoos, mille tagajärgi on võimatu kustutada.

“Viimased tüdrukud”, autoriks Riley Sager, on põnevik, mis on väga sarnane slasher-õudukatele. Loo keskmes on Quincy- noor naine, kes kümme aastat tagasi elas ainsana oma sõpradest üle veresauna. Noored läksid metsamajja pidu panema, sattusid aga noaga hullu otsa ning elavana lahkus vaid peategelane. Meedia tituleerib ta “Viimaseks tüdrukuks”, mis on ajakirjanduse poolt pandud hüüdnimi talle ja veel kahele neiule, kes on samalaadse asja üle elanud.

Quincyle pole kunagi meeldinud sellesse eksklusiivsesse kluppi kuulumine ning ajakirjanduse teelt hoiab ta ka eemale. Kui üks neidudest aga surma saab ning teine Quincyga ühendusse asub, peab ta oma minevikule silma vaatama. Tänase päevani ei mäletanud ta seda õudset ööd (kuigi vähemalt üks politseinikest on kindel, et ta mäletab ja varjab midagi), nüüd hakkab kild killu haaval see tagasi tulema.

Iseenesest on tegu sellise kerge meelelahutusliku raamatuga. Väga õudne see pole, mõned head pöörded on, aga suur osa on ka etteaimatav. Lisaks läks lool käimatõmbamisega päris kaua aega. Teisalt oli juures mõnus aspekt, kus peategelane elab näiliselt ideaalset elu, on suutnud mineviku selja taha jätta ja sellest võitjana väljuda…aga kui sellesse fassaadi ühe “Viimase tüdruku” saabumine mõra lööb, hakkab tegelikkus välja tulema. Sellessuhtes jättis sama mulje, nagu kõik slasher filmid- vaadatav, aga meeeh.

Kolmas ja neljas teos on sama autori poolt, kelleks on C.J Tudor. “Kriidimees” räägib loo keskealisest Ed’ist, kes elab üsna.. mannetut elu. Õpetaja, funktsioneeriv alkohoolik, ilma pereta. Kui ta noor oli, raputas nende linnakest teismelise neiu mõrv. Arvatav tapja saadi küll kätte, aga aastaid hiljem tuleb Eddie sõber jutuga, et teab, kes tegelikult süüdi on. Veidi aega hiljem sõber sureb. Ed hakkab tubli kodanikuna jälgi ajama, sest tallegi tundub, et lahendatud juhtum nii lahendatud polegi.

Ütlen ausalt, et loo tutvustus oli põnevam, kui lugu ise. Jah, eks siin oligi nüansse, twiste ja lõpptulemus nii etteaimatav polnudki, aga… salapärast jäi puudu, sellest “miskist”. Kuigi üks loo lõpplahendustest oli väga üllatav, siis keskpärast muljet see ei päästnud.

Kuigi ka see teos pani palju mõtlema. Just selle peale, kuidas erinev olemine (siinkohal albiino), tekitab automaatselt ühiskonnas tunde, et oled süüdi. Kuidas kuulujuttudest tekivad nähtamatud käed, mis tõukavad kuristikku. Kuidas sageli otsustatakse minna kergema vastupanu teed ja sobitatakse enam-vähem sarnane pusletükk sinna, kuhu see tegelikult ei kuulu- ainult seetõttu, et ühiskonna surve oli suur ning lihtne lahendus varnast võtta.

Sama autori “Annie Thorne’i kadumine” oli minu jaoks palju nauditavam. Loo keskmes on Joseph, kes täiskasvanuna pöördub tagasi kodulinna. Ta on läbikukkunud õpetaja, kel kaelas hiiglaslik hasartmänguvõlg. Tagasipöördumine ongi suuresti seoses peitu pugemisega võlanõudjate eest. Samas on ta šarmantne ja oskab hästi bluffida. Õpetajakoht, millele ta oma endises koolis kandideerib, on vabanenud just seetõttu, et eelkäija oli väidetavalt tapnud oma poja ning ennast. Loomulikult asub Joseph elama ka samasse majja, kus kõik juhtus.

Temagi minevikus on midagi, mida parema meelega tahaks unustada. Ühel ööl ta väike õde kadus. 48 tundi hiljem tuli ta jälle välja, kuid miski tema juures oli valesti. Õnnetuseks hukkus ta koos Josephi isaga mõni aeg hiljem avariis. Kodukohta tagasi jõudes märkab Joseph paratamatult sarnasusi minevikus juhtunud ja praeguse olukorra vahel.

Loos on palju tagasivaateid minevikku, Josephi lapsepõlve ning paralleele tema praeguse eluga, eriti läbisaamist kunagiste sõpradega. Samuti hakkab ta lähemale jõudma õe kadumise saladusele. Sellesmõttes oli lugu ootamatum ja mitte traditsiooniline põnevik. Samas on väga palju sarnasust Stephen Kingi “Lemmikloomasurnuaiaga”. Ehk loo lõpplahendusest saab aimu juba varem. Kuigi minu jaoks ei muutnud see suurt midagi- lõpplahenduse ümber keerlevad pisiasjad ja sündmused olid ka siiski väga huvitavad. Veel meeldis mulle võrdlus tema sõpradega, millised olid suhtes noortena ning millised nüüd, täiselaistena. Kes kellega veel suhtles, milline elu kellelgi oli.

“Vaikiv” mets” (autoriks Tana French) on lugu politseiuurijast, kelle minevikus (ülllatus üllatus) on saladusi. Kord varateismelisena läks ta kahe oma sõbraga metsa mängima….tagasi välja sealt tuli ta üksinda, tossud verd täis. Null mälestust ning kadunud lapsi ei leitud kunagi. Rob vahetas nime ning naudib oma tööd, mõtlemata minevikus juhtunule. Siis leitakse aga lapse surnukeha sealtsamast, kust kunagi läksid ta oma sõbrad kaduma. Rob asub oma partneriga seda uurima, üritades kindlaks teha, kas tegu on eraldiseisva juhtumiga või on sündmused omavahel seotud.

Raamatu tempo oli mõnus ja kaasahaarav, pidevalt tuli välja uusi kilde, mis pani janunema lõpplahenduse järgi. Palju oli kujutatud Robi ja Cassie (ta partner) omavahelist suhtlus, mis tundus nii sundimatu. Teate küll, kuidas vahel mõjuvad dialoogid punnitatult või üritatakse tegelaste sädet nii ilmselgeks teha, et see tundub võltsina. Siin nii polnud.

Et mitte väga palju spoilerdada, ütlen, et mulle meeldis lõpplahendus, aga samas jäi teos lahenduseta :D Ja ma pole ammu lugenud raamatut, mis ei sõlmiks kõiki otsi kinni, kus ei oleks (vähemalt peategelasele) rahuldavat lõpptulemust, niiet ühelt poolt väga nauditav, teisalt… kurat küll :D

Eelmised teosed saab kokku võtta kõik ühe nimetajaga: minevikudraama ja sellega olevikus tegelev inimene. Seega viskan siia lõppu ühe noorteka: “Üks meist valetab” (Karen McManus)

Alguses kulges lugemine vaevaliselt, sest a) ma vist noortekatest välja kasvanud ja b) iga peatükk oli erineva teismelise vaatenurgast. Mingis mõttes oli huvitav, sest kõik lapsed esindasid erinevaid klikke ja inimtüüpe, aga kuna neid oli kokku 4, siis paratamatult ei suutnud autor neid piisavalt erinäolisena kujutada. Ehk see üks stiil kulges läbi kõigi silmade ning muutis nad üksteisega sarnaseks.

Lugu ise räägib viiest õpilasest, kes jäetakse pärast tunde. Üks neist sureb, esialgu tundub, et lihtsalt õnnetu juhuse tagajärjel. Kuna surnud poisi näol on tegu aga “Gossip girli” sarnase tüübiga, kes kõigi kooli õpilaste saladusi teadis ja need oma blogis avaldas (sealjuures oli tal dirt‘i ka nelja peategelase kohta), hakkas politsei asja lähemalt uurima.

Selline lihtsalt kirja pandud jutt sõprusest, reetmisest (raskuses-näed-kes-su-sõbrad-on), populaarsest tüdrukust paariaks muutumisest (ja vastupidi), heidiku ja kooli priimuse suhtest, iseenda leidmisest… ja enda süütuse tõestamisest koos õnneliku lõpuga. Kõik see on üsna keskpärane.

Mis aga ajendas üldse raamatust kirjutama, on lõpp. Võib olla keegi hammustab selle varem läbi, aga minu jaoks oli see väga üllatav. Ja pani mõtlema, milleks on tänapäeval lapsed võimelised, kui kaugele on nad nõus oma kiusu pärast minema. Okei, see üks ajend on mu jaoks veidi kaheldav, aga noh… on ka väiksemaid tõukeid olnud suuremateks asjadeks.

Ühesõnaga.. sellised suht okeid öökapiraamatud, mida hea ajaviiteks lugeda. Kuigi ma pole veel koperdanud “ohh niiiii hea” teose otsa, siis ühtki väga halba lugu pole ma ka veel kohanud, mille lugemisel ajast kahju hakkaks.

SERE ehk elasin üle

3. apr. 2019

Oktoobri lõpus tekkis seoses Kaitseliiduga võimalus teha läbi kursus nimega SERE. Väga lühidalt kokku võttes on tegu ellujäämiskursusega, kui pikemalt lahti seletada, siis iga täht märgib eraldi õppust/taset ning mis omakorda jaguneb veel sammudeks. SERE= survival, evasion, resistance, escape ehk üleelamine, vältimine, vastupanu, põgenemine. Mina tegin läbi niiöelda esimese “tähe” ehk üleelamise taseme esimese sammu (suvine toimetulek looduses). Ees on ootamas veel talvine toimetulek ning üleelamine purustatud taristuga asulas. Siis võib S’ile joone peale tõmmata ja asuda E kallale.  Esimene etapp on ettevalmistav õpe, mis on suunatud üksiksõdurile. Selle läbinud isikud suudavad eraldusse sattudes edastada oma täpse asukohta, oskavad säilitada oma elu ja väärikust ning peavad vastu kuni isikunaastet teostava üksuse saabumiseni. Lisaks juurde siis oskused, kuidas maandada eralduses stressi, asendada varustusosasid ja muud.

Kui ma algselt kursusele kandideerisin, siis esimesse gruppi ma ei pääsenud. Ei saa öelda, et ma ülemäära kurb oleks olnud, sest noh.. ma selliseid otsuseid teen alati suure õhinaga (“MUIDUGI ma lähen!!”) ning alles hiljem hakkan mõtlema, kas on vaja end ikka igale poole toppida või, ise ei kuula pakkumist lõpunigi, kui juba nõus minema.

Siis aga tuli teade, et 12-14. oktoober on minek ning ega enam pikalt mõelda polnudki. Vähemalt selles saan endaga rahul olla, et kui ma midagi juba olen otsustanud-lubanud, siis ma selle ka ära teen. Kartsin ma kursust muidugi rohkem, kui oleks vaja olnud. Eks paneb pulsi natuke kiiremini käima küll, kui sõjardist vend mu uudist kuuleb ja selle peale täiesti emotsioonitult otsa vaatab ning teatab: “Sa sured seal ära ju.” Lisaks kuulsin igasuguseid hirmujutte, mis seal tegema peab ning mu suurimaks kartuseks oli see, et mind lastakse täiesti üksi kuskile metsa lahti ja noh…jää nüüd siis ellu. Kujutasin juba ette, kuidas istun kõik need kolm päeva kuskil kännu otsas ja ulun nutta :D

Hirmutati mind veel sellega, et eraldi nö meeskondadele antakse söögiks kas elus jänes või elus kana. Veetsin kaks päeva googeldades ja youtube’i videosid vaadates, kuidas tappa-nülgida jänest ja kana, niiet lõpuks olin päris pettunud, kui meile jagati 24h kuivtoidupakke….

Kana ega jänest ei saanud, küll aga hernesuppi, mis metsas maitses niiii hea

12nda oktoobri õhtupoolik jõudis kätte palju kiiremini, kui oleks soovinud. Jõudsin peas juba kümme korda mõelda, et ei taha-jõua-viitsi-jaksa, aga kui minek juba käes oli, siis oli tuju juba kõrgel. Eks selle motivatsiooni leidmisega oligi natuke probleeme, sest ilmad olid nutused ja vihmased ning kogu aeg oli mõttes suur ja soe voodi, mis koju ootama jäi :D

Kogunesime umbes kuue ajal õhtul, tehti veel viimased kuivad loengud ning kontrolliti üle varustus. Rangelt oli ette antud, mis võis kaasas olla ja mis mitte ehk polnud juttugi mugavustest, mis SIILi ajal olid. Isegi veeplaskut ei võinud kaasa võtta. Ja siis, väga hilja ja väga pimedas alustasime oma sõitu tundmatusse.

Ma olen maailma kõige kehvem orienteeruja, mu jaoks on kompass, koordinaadid ja kaardi lugemine võrdväärsed matemaatikaga (ma ei oska matemaatikat). Ning kui meid siis keset ööd kuskil suvalises kohas välja lasti ning kästi asukoht määrata, siis ma korraks mõtlesin küll, et enne leian ma kodutee Põhjanaela järgi, kui koordinaatide abil :D Minu suureks kergenduseks jagati meid rühmadesse, seega ei pidanud ma kordagi midagi päris üksi tegema- vastasel juhul seikleks ma praegu ilmselt juba Läti metsades…

Kuna mul on läbimata sõduri baaskursus, pandi mind ühte gruppi nii-öelda kogenumate vendadega, mis mulle sobis. Mina muidugi arvasin, et kutid teevad kõik ise ära ja ma longin nende järgi, aga juhtus hoopis vastupidine- mind pandi ees liikuma ja hakkama saama. Iseenesest hea, sest kust muidu need oskused ja kogemused tulevad, kui ainult kõrvalt vaatad. Ning nii me siis keset pilkat pimedust esimese peatuspunkti poole kõndima hakkasime. Taevas oli nii imeliselt tähti täis ja lausa lust oli kõndida.

Seda siis senikaua, kuniks jõudsime metsavahelistele teedele, mis olid nii kottpimedad, et lihtsalt palud mõttes, et ikka otse kõnniksid, mitte kuskile kraavi. Meie tempo oli veidi aeglasem (teised grupid panid mööda), sest mulle õpetati üksteise järel pimedas kõndimist nii, et teisi ära ei kaotaks. Nipp on selles, et tuleb tihti selja taha vaadata :D Sellest hoolimata olime peatuspunktis esimesed!! Saime kiita ka, et nii vaikselt tulime, meid ei kuuldudki.

Ootasime teised ka ära ning kõndisime veeeeel, seekord siis laagripaika. Seal näidati meile käega metsa alla ja öeldi, et minge magama. Mis seal ikka. Otsisime ühe puu, toetasime kolmekesi seljad vastu tüve, üritasime leida mugava asendi ja…magasime. Ma ikka ütlen, et elus tuleb järgi proovida uusi asju ja kui ma nüüd aus olen, siis see puu all magamine oli üks põhjustest, miks ma üldse kursusele läksin :D Et noh, katsetaks ära, kuidas on. Ütleme nii, et kui vihma oleks sadanud, siis oleks ikka päris kehv olnud. Öö oli aga mõnus, veidi hakkas külm ja noh, ega magada korralikult ei saanud, aga uus kogemus kirjas.

Laagriplats oli selline. Grupid olid kõik üksteisest piisavalt kaugel, et teisi ei näinud.

Hommikul kell kuus oli juba äratus ning mets oli…pime. Saime loa teha esimese lõkke ning kiirelt midagi süüa. Ma ei tea, miks, aga sellistes laagrites on mu söögiisu alati null. Ka SIIL’il väga palju ei söönud.. Iseenesest peaks kas või sundima midagi sööma, sest energiat kulub palju ning väsimus on kiire tulema.

Päev koosnes loengutest ning praktilistest ülesannetest. Mõned asjad olid tuttavad juba põhikoolist, näiteks vee filtreerimine erinevate kihtide abil. Kahe päeva jooksul õppisime mitmesuguseid sõlmi põimima, looduses olevaid asju enda kasuks ära kasutama (et tööriistu teha, mida süüa, mida mitte, kuidas asukohti määrata jms), erinevat tüüpi lõkkeid ning signaaltulesid meisterdama, ilma tikkudeta tuld tegema..

 

Üheks vee filtreerimiskihiks on süsi

Tempo oli suhteliselt rahulik. Ma jälle (oma teadmatuses) kujutasin ette, kuidas me jookseme mööda metsa ringi, aga tegelikkuses püsisime terve aja oma laagriplatsil. Lõpuks anti igale tiimile erineva varjualuse tüüp, mille ümbruses leiduvate vahenditega pidime valmis ehitama. Meie oma tuli päris uhke ning kuigi tahaks aupaistes ka ise peesitada, siis seekord tegid suurema töö ära mu meeskonna kaks noormeest. Mina tassisin materjale, põimisin-kinnitasin oksi üksteise külge ja noh.. olin jalus :D

Teine öö möödus rahulikult, olime kordamööda lõkkevalves ja jõime vaarikavarte teed. Kuigi lõke oli olemas, siis minu arust oli külmetamist oluliselt rohkem, kui esimesel ööl, mil pidime lihtsalt niisama puuvarjust sooja otsima. Väike nipp jälle tulevikuks- puid tuleb ette varuda ikka väga palju, sest öösel pimedas kändude otsa koperdamine, et paari oksaraagu leida, oli suhteliselt jube.

Meie onnike, kui see lõpuks valmis oli

Viimasel päeval, lisaks mõndadele loengutele, pidime laagriplatsi korda tegema ja lammutama oma suurepärase onni maha. Hakkasime tegema ettevalmistusi kursuse viimaseks etapiks, väljatõmbamiseks ehk isikunaasteks. Mis mind üllatas, oli see, et isegi kui tullakse päästma ja saad nii-öelda omadega kokku, koheldakse sind ikka kui vaenlast. Et kui omasid näed, pole mõtet rõõmust õhku hüpata ja tormijooksu nende poole teha :D Seejärel jagunesime kaheks meeskonnaks, mõlemale anti erinev signaaltule tüüp, mille valmis pidime tegema ning süütama. Moodustasime taas algupärased tiimid ning meile näidati ette kohad, kuhu me peitu peame minema ning ootama kontakti. Meile anti ta kirjeldus, tema pidi ütlema märgusõna, misjärel saime koordinaadid, kus toimub linkimispunkt.

Kui ma eelmistel päevadel ei mõelnud kordagi, et on raske või ei jaksa, siis see teekond linkimiskohta oli lihtsalt kohutav. Öösel tulles kõndisime mööda teed ning kaardi peal sai kenasti trajektoori paika panna. Nüüd pidi liikuma üle aasade, läbi metsa ja võsa ning seda nii, et kursilt kõrvale ei kalduks. Lisaks oli antud ajalimiit, mille sees pidid kohale jõudma. Otseloomulikult pandi mind kompassi ja kaardiga kõige ette kõndima, sest õpi, Liis, õpi. Esimene kord, kus mul olid pisarad niii kurgus, sest eks magamata ööd-tegusad päevad-vähe toitu oli parajalt kurnanud, varustus oli raske, kiiver vajus silmile, relv jäi IGALE POOLE kinni… Ja ürita siis tihedas sarapuuvõsas leida õiget teed, kui otse ees on lihtsalt tihe oksamüür, millest ei anna läbi ragistada.. Samal ajal selja taga ootavad teised minu ja mu otsuste järel. Siis ma mõtlesin küll, et kurat…näete, et mu struggle is real, tulge appi :D (Aususe mõttes igaks juhuks tunnistan, et nad ikka aitasid mind ka palju)

Aga jõudsime oma linkimispunkti ja seda väga suure ajavaruga. Kui siis natuke puhata sain, tundus maailm jälle helgem ja sõit kodupoole võis alata. Nädala lõpus ootab mind juba taktikaline laskmine, nii et saab korraks jälle kontsad ja kleidid saabaste ja relva vastu vahetada.

Tai 2019

28. märts 2019

Noniii, puhkus selja taga, võiks värskelt oma muljed kirja panna (ja raudselt saan postitusega valmis alles 2023nda aasta talveks :)) Ühesõnaga, eelmise aasta sügisel võtsime väikese pundiga vastu otsuse, et kaks nädalat puhkame Tais, Pattayas. Minu jaoks tuli see väga õigel ajal, sest ma olen viimased pool aastat tundnud, kuidas hakkan kohe-kohe läbi põlema. Eks tööstress ja kaks aastat jutti (ka öösiti) töötamist on oma jälje jätnud.

Sellisel õigel soojamaa-reisil polnud ma varem käinud ka, seega minu jaoks oli see kõik suhteliselt uus ja tundmatu olukord. Seda enam, et Tai pole mind nii kunagi tõmmanud…ühesõnaga olin kõigele avatud, mis juhtuda võib. Kui ma esialgu arvasin, et kaks nädalat on ikka veidi vähe, siis praegu leian, et see oli täpselt paras aeg, et end kõiiigest välja lülitada ja lihtsalt olla, aga samas et tekiks lõpupoole ka pisike koduigatsus. Korra kartsin küll, et ei suuda töö peale mõtlemist lõpetada, sest varemgi lühemate puhkuste ajal ette tulnud, et poole kohaga olen ikkagi mõttes Illukas. Õnneks nii ei läinud ja hetkel, mil lennukisse istusin, läks absoluutselt kõik tööga seonduv meelest.

Lühidalt kokku võtta see 2 nädalat, siis… oli awesome! Sai kõvasti päikest ja sooja, ringi tripitud, niisama lebotatud, pidutsetud.. kõike. Samas kuigi jäin reisi (ja Taimaaga) rahule, siis mina isiklikult sinna iga aasta ei kipuks. Kunagi tahaks kindlasti tagasi minna, aga niii palju ootab veel avastamist… Näiteks Vietnam.

Alguse sai meie reis Riia lennujaamast, kus lükati lendu kena kolm tundi edasi…ja siis veel poolteist. Iseenesest polnud hullu, sest vahepeatuses (Usbekistanis) oleks pidanud nagunii selle sama aja passima, nüüd saime aga otse ühelt lennult teisele. Ütleme nii, et õige mõte oli mitu raamatut kaasa võtta, sest 13 tundi lendamist on ju-be! Isegi filme ei saanud vaadata, sest kõik olid mingid kohalikud Usbekistani omad ja aastast 1977 :D

Üllataval kombel oli lennukitoit isegi päris hea..või oli kõht siis nii tühi

Kohustuslik lennukitiivapilt ka ikka

Kohe alguses võtsime sellise hoiaku, et end ribadeks ei torma, aga samas kõiki päevi basseini ääres ka looja ei lase. Kahe nädala jooksul oligi selline mõnus tasakaal, kus vahepeal tegime kultuuripäevi, käisime ringi, trippisime, uudistasime.. ja siis olid päevad, mil vedelesime mere ääres, basseini ääres, vees, tegime lõunauinakuid… Ühesõnaga selline mõnus tsill, sai end rahulikult välja puhata. Kuskile kiiret polnud. Sellessuhtes olid reisikaaslased mõnusad, et arusaamatusi polnud ja enam-vähem sama suhtumine oli kõigil.

Ma mingit ümberjutustust tegema ei hakka, lasen parem piltidel enda eest rääkida ja lisan omapoolseid tähelepanekuid.. osaliselt seetõttu, et ega ma päris täpselt ei mäleta, mis järjekorras-mida tegime ja teiseks on mul pilte kõvasti rohkem kui juttu.

-Meie piirkond (Jomtien), kus olime, kubises Vene turistidest. Ega neil midagi häda olnud, lihtsalt “tänu” neile ei tahtnud kohalikud absoluuuuutselt kaubelda. Mis sa ikka viie eestlasega kaupled, kui kõrval venelased maksavad silma pilgutamata nõutud summa ning isegi vahetusraha ei küsi tagasi.. Lisaks oskasid KÕIK kohalikud, noortest vanade memmekesteni ideaalset vene keelt. Ma vähemalt arvan, et ideaalset, sest ma ei saanud neist aru :D Inglise keelt ei rääkinud aga pea keegi. Isegi hotelli adminnid oskasid heal juhul ühte lauset.

-Hotellivalik oli hea. Toad olid küll üsna väikesed ja kulunud, aga palju puhkuse ajal ikka hotellis konutatakse? Basseni(de)ala oli aga väga super! Meri oli kohe lähedal ning rand puhas. Igal õhtul käisid hotelli töötajad seal korda hoidmas. Meres ujuda muidugi ei saanud, sest lained olid mõnusalt suured, niiet lihtsalt läksime rinnust saadik vette ja lasime lainetel end tagasi kaldale kanda.

Hotelli aia juures nägime varaani (?) Nägi suht jube ja suur välja.. ma nüüd ei teagi, kui lohutust see pakkus, kui ta lõpuks aia alt sisse lipsas, sest noh.. see oli hotelliaed :D

-Hotellist üle tee algas suur toidutänav. Sellessuhtes nõustun Marimellidega, et mida urkam koht, seda audentsemat toitu saab. Ka seal olid pressitud üksteisele otsa plastiktoolid ja -lauad, kaetud vakstuga. Selline koht, kuhu muidu üldse sööma ei kutsuks. Aga oi-kui-head-söögid. Meil Kadiga oli eesmärk süüa võimalikult palju mereande (eriti krevette!!) ja proovida erinevaid asju, mida Eestist ei saaks. Need supid, mida me proovisime…..no kui maitseküllased!

Selline see oli. Päeval suhteliselt inimtühi, õhtul päikese loojudes pungil rahvast täis.

Käisime ühes viiskamas kohas ka söömas. Viisaka all pean silmas, et olid korralikud lauad ja metallkahvlid :D

-Suitsetada tänaval ei võinud, selleks olid ettenähtud nurgad. Küll oli see lubatud aga absoluutselt igas klubis, pubis, go-go baaris…you name it. Ja olgem ausad, see oli kohutav! Õhtu lõpuks oli tuhatoosi hais küljes ka siis, kui ise ei suitseta. See vist häiriski mind pidude ajal kõige rohkem.

-Esialgu sõitsime ringi tuk-tukidega. Siis leidis meid üks taksojuht suurema autoga (meid oli 5), kellelt võtsime numbri. Iga kord, kui kuskile vaja minna oli, saatsime talle sõnumi. Andsime teada kellaaaja ja sihtpunkti, tema saatis vastu summa. Ma ei tea, kas me maksime talle rohkem, kui taksomeetri järgi või ei, aga see oli kohutavalt mugav lahendus. Kutt sõitis hotelli ette, viis meid nõutud kohta ning sageli jäi sinna ka ootama, kuniks me oma shoppamised-vaatamised ära tegime, et meid siis tagasi viia. Eesti rahasse arvutatult olid need summad igastahes naeruväärselt väikesed, seda enam, et kogusumma jagasime ju viie vahel ära.

Proovisime ära selle, kui kalad surnud nahka söövad. Olematu hinna eest. Väga naljakas ja kohati külmavärinaid tekitav tunne oli…aga jalad pärast iiimeliselt pehmed.

Ühel naisel tänaval oli kaasas pisike leemuripoeg. No niiiiiii armas

-Pattaya peotänaval käisime kaks korda. Kuigi mind isiklikult ping-pong-showd ei tõmba, siis noh.. kui juba, siis juba. Ma ei tea, mida ma ootasin..võib-olla tõesti suuremat šõud. Tegelikkuses oli üks suur ruum, kus keskel nelinurkne lava, nagu poksiareen, mille ümber pingid. Siis tulid järjest pigem matsakamad naised oma numbrit tegema. Viskasid keset lava selili, seelik üles ja hakkasid hargivahest nooli-jahukotte-palle välja tulistama või imevigureid välja tõmbama. Ütleme nii, et “oh-kui-äge” emotsiooni asemel valdas mind pigem mõte, et mis nende naiste elus nii valesti on läinud, et peab raha teenimiseks žiletiteri tupest välja tõmbama. Või ma ei tea ka, võib-olla Tais on see väga prestiižne amet..?

Esimesel õhtul Walking Streetil külastasime jääbaari. Kõik olid seal paksude puhvaikadega, me lippasime lühkarites sisse ja tundsime end kui kodus

-Proovisime ära kuulsa ämbrimohhiito.. Mis ma öelda oskan, kõik koksidd on seal mega kanged. Long Islandile pandi korgitäis cocat, mojito oli ainult rumm mündilehtedega.. Ma saan aru jah, et eks eesmärk on turiste täis joota, et rohkem raha kulutaks… aga kui mind juba esimese kokteiliga käpuli joodetakse, mõtlen ma ainult kodust ja voodist, mitte veel jookide ostmisest :D

-Üleüldse oli peotänav natuke reaalsuskontroll. Kõik teavad, et seal seksiturism lokkab, aga ma miskipärast ei arvanud, et see niiii ränk on. Tavapärane, kui go-go baarides tellisid 50+ aastased koledad vanamehed omale verinoore neiu kõrvale ja lasid kätel aga käia, naise näol kramplik naeratus.

-Go-go topless baarid olid veidi.. igavad? Istud suitsuses ruumis (sest iga.jumala.inimene. kasutab võimalust sees suitsu teha) ning pikk kitsas lava on poisikese keha ja silikonpommidega naisi täis, kel bikiinide ülaosa ripub selja taga, et boobsid ikka nähtaval oleks. Ma ei saanudki aru, kas neil oli niiii suur tülpimus, nad olid laksu all või lihtsalt ei suutnud 15cm kontsadega tantsida, aga nad konkreetselt lihtsalt õõtsusid natuke edasi-tagasi. Eks ma räägin siin nüüd endale vastu, et alles kurtsin, kuidas vastik vaadata seksturismi, aga samas vingun, kuidas naised ei tee showd, vaid lihtsalt..on. Ühest küljest on halb vaadata ja mõelda, kui vastik neil on, samas jälle, kui ise oled peotujus puhkusel, siis kipub see kiirelt meelest minema ja noh.. elu.

-Kui on miski, mida oma bucketlistist maha tõmmata, on see Pattayas go-go baaris tantsimine. Vaatasime, et mis nad niisama õõtsuvad seal heade laulude keskel ja lõime tantsu laua juures lahti. Natukese aja pärast tuli koha Madaam koos turvaga. Korraks juba kartsin, et viskavad välja, aga ei, saatsid viisakalt lavale meid hoopis :D Kaks korda öelda ei lasknud. Riided jäid meil küll selga, aga ülifun oli siiski.

-Tahtsime tegelikult minna ka drag-queenide showd vaatama, aga no ei leidnud õiget kohta. Samal ajal kui me Phuketis olime, jäid kaks kutti Pattayale ja vist elasidki peotänaval. Andsime neile ülesandeks leida meie viimaseks õhtuks õige koht üles, aga ka nemad ei leidnud. Ja kui me jälle koos peole läksime, siis igas klubis, kuhu sattusime,  teadsid baarmenid juba neid kaht nimepidi ja joogid olid juba valmis ootamas :D

-Phuket meie jaoks muljet ei avaldanud. Mulle meeldis, et see oli kuidagi orus? Ümberringi mäed ja selline..pigem madalamate majadega koht. Ehk tegime ise lollisti, et ei võtnud hotelli turismipiirkonda, aga no ma ei uskunud, et kontrast kesklinnas niiiii suur oleks. Meie põhieesmärk oli siiski Phi Phi saar, seega Phuket oli väike vahepeatus lihtsalt, kus palju aega ei veetnud, seega ei näinud mõtet otsida seal turismipiirkondi ja -randu. Aga jah.. Pattaya meeldis oluliselt rohkem.

-Valisime hotelli suuresti piltide järgi. Nii orki polnud veel lennanudki. Aga me nõudlikud pole, bassein jahutas, tuba iseenesest oli ilus ja valgusküllane. Aga jah, nagu ma ütlesin, siis ilmselt valisime vale piirkonna, kus olla. Järgmine kord juba targem.

-Kõige parema mulje jättis aga Phi Phi. Ma olen kogu aeg arvanud, et kõik need pildid, kus helesinised laguunid ja kumivalged liivarannad, on läbinud kerge fototöötluse. Aga päris ausalt- kõik ongi nii, ideaalne paradiisirand. Korra tekkis kiusatus megakiirelt ööbimine leida, et jääme hoopis sinna. Lõpuks jäime siiski esialgse plaani juurde, et päev Phi-Phil, õhtuks Phuket ja siis tagasi Pattayale. Juba leppisime aga kokku, et sinna saarele läheme kindlasti tagasi ja pikemaks!

-Mina oma pealiskaudse kogemuse pealt soovitan kindlasti massaaže. Esiteks hind olematu, teiseks max lõõgastav ja hea, kolmandaks-Tai naised on tugevate ja osavate kätega ning teavad, mida teevad! Phi Phi saarel kasutasime võimalust ja lasime teha ka jalamassaaži- vaade sinisele merele oli ainult boonuseks. Väga ära hellitatud tunne tekkis.

-Kohalikud on kõik üliiiiisõbralikud. Turgudel tuldi küll pakkuma oma asju, aga kordagi ei hakatud peale käima. Phuketil võtsime ka ühe taksojuhi numbri, väga tore naine oli. Hakkasime turult umbes 7 ajal õhtul liikuma, helistasime talle ja tuli järgi. Suur oli me üllatus, kui tal oli kogu pere kaasas- mees roolis, poeg kupatati taha n-ö lahtisesse pagassi… Meil Kadiga oli NIII piinlik, me üldse ei mõelnud, et äkki tal tööpäev läbi. Ega ta öelnud ka midagi, kohe, et jaaa tulen muidugi järgi.. Uskumatu :D

-Käisime päris mitmel ööturul. Need on kohad, kus saada väga head toiduelamust, proovida erinevaid maitseid ja nii muuseas suveniire shopata. Seal on hea see, et toite ei pea ostma suuri koguseid, vaid näiteks saab kas pisikese karbi või vardaga osta. Meile sobis see variant rohkem, sest tahtsime kõike natuke proovida.

-Pattayas käisime esimesena Jomtien Beach ööturul, mis avatud iga päev 17-22.30. Söögi poolest tasus kindlasti minna, hinnad soodsad ja valik suur. Suveniire oli seal ka palju, aga niisama riideid-jalatseid pigem vähe. Või noh, putkasid ikka oli, aga kõik olid ühesuguste kleitide-särkide-sandaalidega, mis väga meie maitse polnud. Sealt leidsin ülivinged haikala lõuad, mis oleks ühele noormehele nii hästi kingituseks sobinud.. aga ma polnud kindel, kas ma sellega ikka Eestisse pääsen, seega jäi see minust sinna maha.

-Ainult nädalavahetustel avatud Thep Prasit turg oli sellesmõttes parem. Kõvasti suurem, veidi eksootilisema söögiga ning valikut rohkem. Muuhulgas olid seal müügil ka kutsikad, kassipojad, papagoid… Erinevaid riideputkasid oli ka hulgim, aga nagu väga ei tõmmanud miski nii. Lisaks oli mu arust naistele vähe kasinam valik- meestele ägedaid särke, pükse, dresse, jalatseid oli igal pool, naisteriided olid rohkem 60aastase mammide stiili…

Proovisin ära ka ritsikad. Maitsesid nagu soolased kõrbema läinud sihvkad. Korraks mõtlesin, kas võtta ka tõuke, aga siis tuli isegi mul piir ette :D

-Phuketil külastasime Walking Streeti, mis oli pikk tänavaturg. Oli erinevaid live-esinemisi, palju süüa (nagu ikka) ja nipsasjakesi. Kuigi keskmine hind oli kallim, kui Pattaya turgudel, olid riided päris ägedad.

-Kuna see turg asus vanalinnas, olid majad hoopis teistsugusemad. Me jõudsime sinna siis, kui turg oli just lahti tehtud, pool aega saime rahulikult vaadata ja uudistada, siis täitus terve tänav rahvamassidega.

Parim jäätis- kookosemaitseline, serveeritud kookose seest ja põhjas kookospiim, kuii hea!

-Kadiga kahekesi käisime ka Chillva Marketil (avatud neljapäevast laupäevani 16-23). Noh, ütleme nii, et kõik turud on üldjoontes samad, aga sellel konkreetsel oli rohkem pisikesi söögikohti, kus terve perekond oli tööle pandud. Sõime suppi kohas, kus vanaisa majandas pinkidega, ema kutsus inimesi ligi, vanaema oli köögipoolel ja väike poiss tõi meile söögid ja muu vajaliku. Lisaks nii-öelda uuele kaubale, said seal turul ka kohalikud ise oma asjadega kaubelda, nagu kirbukas või nii. See turg oli üldjoontes kõige odavam neist, kus käisime. Näiteks ostsin sealt ühe t-särgi, samasugune maksis Thep Prasitil 100 bahti rohkem.

Chillvas proovisin esimest korda kammkarpe. Ma ei tea, kas asi oli nende valmistamisviisis või et ma ei proovinud koos kastmega, aga see oli kõige jubedam maitseelamus reisil. Ei saa aru, miks Pete ja Manu alati õnnis naeratus näos ohivad, kui kammkarpe söövad :D

-Sellest veidi maad edasi hakkas hiiglaslik toiduturg. Kuna meie jaoks oli kell juba palju ning me olime päevasest Phi-Phi reisist väsinud, siis ringi ei vaadanud, ostsime kiirelt hotelli kaasa ainult vett, värskeid puuvilju ja mingi imelise ahju-röstsaia kombo juustuga.

-Pattayas külastasime Underwater World’i, mis siis-nagu nimestki järeldub- veealune maailm. Hiiglaslikud kalaelukad, pisikesed haid, raikalad, millimallikad.. kuigi kogu ala läbikäimine käis minu jaoks üsna kiiresti, siis vaatamist ja ahhetamist oli omajagu.

-Soovitan ajastada oma mineku kalade söötmise ajaks. Alguses mõtlesime, et klaas on suurendusega, sest pole võimalik, et tuukriülikonnaga täiskasvanud inimene söödab kalu, kes on temast kolm korda suuremad. Ma poleks väikest varvast ka sinna vette pannud :D

-Pärast veealuse maailma külastamist trippisime Sanctuary of Truth muuseumisse. Tegu on maailma suurima ainult puidust ehitisega, mida kaunistavad imelised puuskulptuurid. Selle ehitust alustati 1981 ning endiselt on see konstruktsiooni all. Ehk ärge ehmatage, kui sinna minnes antakse teile töömeeste kiivrid ning tellingud on püsti.

-See tõsiasi, et endiselt ehitati, ei rikkunud sugugi kogemust ning vaateid! Sinna minekuks peavad naistel olema kaetud õlad ja põlved. Kui endal lühikesed riided (nagu meil), sai kas osta või laenutada (pärast sai raha tagasi) pikki rätikuid, mida endale ümber siduda.

-Lisaks sai seal elevantidega sõita, aga kuna ma põhimõtteliselt selle vastu olen (sellepärast ei läinud me ka elevandikülla), siis ainult söötsime üht. Oleks saanud ka paadiga merele kala püüdma/haisid söötma minna, aga mehed(!!) olid väsinud ning nii see vahele jäi.

-Põhikohtades, kus turistid pildistasid, oli ka nö palgaline fotograaf, kes nii möödaminnes pilte tegi ning hiljem sai neid osta. Mõtlesin ikka, et korralik paberikulu, sest kõik pildid prinditi välja (vahel pandi isegi juba puuraami sisse) ning… enamik neid ei ostnud.

-Sanctuary’s oli üks fotonurk ka, kus sai selga tõmmata kuninglikud rõivad, kätte anti mõõk ja sai troonil istuda. Kui tahtsid ise oma fotokaga pilti teha, maksis see 100 bahti, kui nende fotograafiga, siis…äkki oli 500. Priit kasutas kohe võimalust.

-Kusjuures, soodsam on piletid ette osta netist. Me vaatasime mingid hinnad kodulehtedelt ära, millega arvestasime, läksime kohale ja selgus, et hind on palju kõrgem.. Näiteks veealune maailm maksis kohapeal 500 bahti, netist ostes 280, Sanctuary of Truth muidu 450, netis 350 bahti. Okei, netis lisandus väike teenustasu, aga kui kõik piletid korraga osta ja see kamba peale ära jagada, siis oli see suhteliselt tühine summa.

-Pattayas olles tegime tripi lähedal asuvale saarele Koh Larn, tõlkes siis korallisaar. Alguses plaanisime minekut kiirpaadiga, mis hõlmab endas buffee-lõunat, snorgeldamist ja paraplaaniga sõitmist (hind oli natuke üle 1000 bahti)…aga lugesin hinnanguid ning väga enam ei tõmmanud. Lõuna pidi olema suvaline pisike nuudliports ning saarel viibimise aega üsna vähe, sest isegi kui sina ei taha snorgeldada, pead ootama nende järel paadis, kes seda tahavad. Meie hüppasime aga praami peale (30bahti ots), loksusime küll veidi kauem, aga saime saart omal käel avastada.

-Seal rentisime rollerid, mis maksid olematu summa, arvestades, et saime need täispaagiga terveks päevaks. Fell pani muidugi juba esimeses kurvis külje maha, sest oli vaja ikka vaadata, mis masin välja võtab. Mina samal ajal näiteks tänasin õnne, et ei otsustanud tema selja taga istuda. Rolleriga trippimine oli mõnuuuus- tuul sasis juukseid, sai natukenegi värskendust ning nägi saart palju paremini. Kuigi järske mägesid ja tõuse oli nii palju, et vahel oli tunne, nagu sõidaks otse mööda seina üles ja kohe hakkaks tagurpidi alla veerema. Siinkohal mainin, et minu jaoks on roller kõige jubedam ja ebaturvalisem liiklusvahend üldse. Juba kooliajal, mil enamikel olid rollerid olemas, ei istunud ma mitttttte ühegi selga. Isegi nüüd pidin ikka kogu julguse kokku võtma.

-Saarel on kokku 6 randa, me käisime vist kõik läbi. Ja eranditult kõik on lumivalge liiva ja läbipaistva veega, mis kaugelt vaadatuna on niii mõnusat värvi.. Ka on seal suur istuv Buddha kuju, paar püha paika ning mäe otsas paiknev tempel. Kui enamike asjadeni sai kenasti rolleriga, siis üles templisse viis 250 trepiastet, mis kuumal päeval panid korralikult proovile.

Seal kõige kõrgemas tipus on tempel, alumine on nö vahepeatus, kust hakkavad trepiastmed. Pildilt jäi välja alguspunkt, kus on Buddha kuju ja munkade meisterdatud suveniirid.

-Alati ei pidanud siiski kaugele minema, sest ka hotellipiirkonnas oli palju teha. Erinevad toidukohad, spordibaar, jõusaal, tennis… Mitu õhtut veetsime rannas õllet juues ja jutustades. Kui ma millestki üldse puudust tundsin, siis meie külmast siidrist! Okei, jõime küll Smirnoff Ice’i, aga see pole ikka see..

-Väga huvitavalt läheb seal juba pool seitse-seitse pimedaks. Ja kuna toas meil konditsioneer möllas, siis iga kord, kui hakkasime välja minema, tuli kananahk ihule.. tundus kuidagi, et kui toas külm ja väljas pime, siis raudselt hakkab jahe ning vaja kampsun kaasa võtta. No kui siis õue jõudsin ja 30 soojakraadi näkku plahvatas, oli ikka päris hea küll.

-Põlesin lausa kohutavalt ära. Isegi kreemid ei aidanud. Lisaks, pärast esimest korraliku päeva päikse käes, ärkasin järgmisel hommikul üles paistes silmadega- no selline ilus pompsunägu oli ees. Ostsime turu pealt jahedaid aaloe-näomaske, mida iga päev korra tegime, see tõmbas paistetuse tagasi. Rinnaesine oli suhteliselt jube, sest kuigi esimene kord tuli nahk ilusasti maha, siis Phi-Phi saarel oli päike kuidagi palju…teravam ja valusam, et see uus värske nahk sai korralikult haiget. Pihustatavas pudelis kookosõli oli suureks abiks, et nahka niisutada, ilma ei kannatanud.

Ma nüüd ei teagi, mida veel kirjutada. Põhiasjad said vist kirja, aga eks palju on meelest ka läinud, millest oleks tahtnud kirjutada. Ühesõnaga oli max mõnus puhkus. Sain end tööasjadest 100% välja lülitada, seltskond oli hea.. Juba praegu igatsen ma taga neid paradiisirandu, soojust ja basseini ääres lebotamist- eriti, kui ma nüüd jälle kontorilaua taga istun ja väljas ulub külm tuul :D

Ostudest rääkida, siis ma võtsin endaga kaasa hunniku suveniire, kohalikku rummi (mis maitseb nagu piiritus), kookospiima, supipõhjasid, maitseaineid, küüslaugupastat ja muid kokkamistarvikuid, mõned ehted, sallid, paar riietuseset ning palju palju palju pilte.

Kulud:

Reis (paketikas): 795€, sisaldas lende, transfeere hotelli ja lennujaama vahet, hotelli koos hommikusöökidega. Hea oli see, et seda ei pidanud tasuma kohe, vaid osamaksetena alates eelmise aasta oktoobrist.

Kuluraha: 460€
Siin sees on nii shoppamised, suveniirid, tuk-tuki/taksosõidud, transfeer hotell-lennujaam-hotell (Phuketile minekuks), peod, söögid, massaažid, Okeanaariumi ja Sanctuary of Truth külastused. Alguses vahetasin Pattayas 250€. Sadu bahte läks muudkui siia-sinna, vahepeal tuli juba hirm, et palju ma kulutanud olen… no esimese nädala lõpuks umbes 150 eurot :D Phuketil võtsin välja veel 150€, mis oli loll tegu, sest kurss oli halb. Ainus põhjus, miks välja võtsin, oli see, et me polnud väga pikalt vahetuspunkte näinud….et siis pärast pangaautomaadi külastust kolme meetri pärast ühele otsa koperdada.

Kaks päeva enne äraminekut vahetasin veel 60€ ümber, sest meil oli plaan suurejooneliselt puhkus Walking Streetil lõpetada. Noh, ütleme, et suht mõttetu oli, sest seal ei läinud pea üldse raha, kuigi pidutsetud sai korralikult. Ei hakanud tagasi eurodeks ka enam vahetama, seega tellisin meile viimases uhkemas söögikohas rohkem toite proovimiseks ja võtsin kaasa mõned suveniirid planeeritust rohkem.

Kuna need viimased 60€ vajasid kulutamist, siis tellisin viimasel õhtul meile igasuguseid põnevaid roogi, mida Eestis ei saaks. Näiteks pardinokad (mis maitsesid nagu ülegrillitud kanatiivakesed) ja krokodilliliha (mis maitses nagu liha ikka, ainult vintskem)

Lisaks pildil olevatele asjadele, võtsime kolmekesi igaüks veel prae + joogid ning arve tuli kokku umbes 27€….


Phuketile reis: 113€
, edasi-tagasi lend oli 91€, hotell 22€ nägu kaheks ööks.

Reisikindlustus: 29,12€

Kokku: 1352,12 €. Pole paha, arvestades, et enamik rahast läks sujuvalt viie kuu jooksul maksmiseks ning selle eest sai kaks nädalat puhata ja seda nii, et reaalselt ei keelanud endale midagi. Kui ikka asi meeldis, siis hinda väga ei vaadanud ja nautisime jooke-sööke, mida aga tahtsime, ei hakanud kokku hoidma.

Nüüd olen ma aga tagasi külmas Eestis, tunnen puudust (lisaks soojusele ja merele ja basseinile) värsketest puuviljadest ja smuutidest, ajan kuuendat korda nahka ja mõtlen igatsusega juba suvele..või uuele reisile, eks näis, kumb varem tuleb!