Galaxy in her eyes

6. dets. 2019

Ma olen oma uut Sony kaamerat nii häbiväärselt vähe kasutanud, et ausalt on piinlik. Nädalavahetustel maale ikka vean kaasa, aga kaua ma kanu ja veetilku ikka pildistan…

Eks praegu mängib ka see rolli, et nii vara läheb pimedaks ja tööluusi väga teha ei taha. Küll aga olen rohkelt inspiratsiooni ammutanud instagramist ja nüüd otsin ajaauke, mil neid ka ise realiseerida.

Ühel õhtupoolikul leppisingi Dorisega kokku, et tulen töölt tsutt varem ära ning lähme teeme tuledesäras pilte. Ütleme nii, et esimese korra kohta olen üsna rahul. Sony alphake (lühidalt Sonya) teeb ka hämaras häid pilte ja üllatab mind iga korraga. Kui alguses natuke kahetsesin, et oma Canonist loobusin (töötas teine veel ju üsna okeilt), siis nüüd olen enam kui rahul. Mõned funktsioonid siiski vaja veel käppa saada ja üldine süsteem ka… näiteks otsisin nagu loll taga välku. Aga joke was on me, sellist sisseehitatud välku Sonyl polegi :D

Ühesõnaga, sai kiirelt möödaminnes prooviks mõned pildid tehtud ja kui nüüd leiaks aega, et neid samu korralikult uuesti teha, oleks juba päris hea.

elu, elu, elu

19. nov. 2019

Nonii…millest alustada. Igasugused blogipausid venivad alati nii pikaks, et kui lõpuks on aega kirjutada ja meenutada, on juhtunud nii palju. Siis on tükk tegu, et kõike meenutada ning seejärel löön käega, sest kes ikka viitsib lugeda asjadest, mis juhtusid pool aastat tagasi.

Märtsikuus võetud pisike nutsakas on nüüd suur volask, kelle meelistegevus on jalgpalli mängimine

See üks kord, kui Terminaator esines täpselt mu sünnipäeval Illukas. Vähe ei kasutanud seda siis ära :D

Vähemalt nii palju olen end kokku võtnud, et reisimuljed kirja panna…noh, pooleldi :D Endalgi hea hiljem lugeda. Küll aga ootavad oma järge postitused Kaitseliidu õppusest, millele järgnes Kevadtorm. Tahaks ikka loota, et leian endas selle viitsimise neist ka kirjutada, enne kui uued asjad peale tulevad :D

Et aga kiire update teha, siiiis…

-Ma kolisin. Mulle üldse ei meeldi elumuutused ning igasuguseid kolimisi kaalun väga kaua. Isegi mitte rahalise poole pealt, vaid mulle ei meeeeeeldi asju kokku/lahti pakkida, neid paigutada, sorteerida… Aga kui lõpuks end kätte võtan, siis tulemusega olen alati rahul. Nii ka nüüd. Uus kodu asub Ihastes ning kuigi see on tiba kaugel, siis kõik muud plussid kaaluvad selle kauguse üles. Uue kodu on hästi vastu võtnud ka Nässukas, kellele meeldib suur terrass ilmselt isegi rohkem kui mulle. 

Puges kotti ära, et teda jumala eest maha ei jäetaks.

-Vahetasin töökohta. Olen Illukas töötanud 2017. aasta jaanuarist ning sellesse kluppi matnud pea kõik oma nädalavahahetused viimase kahe ja poole aasta jooksul. No enam lihtsalt ei jaksanud. Kevadel, pärast pikka pikka kaalumist hakkasin ka mujale kandideerima. Üks proovitöö ja kaks vestlust hiljem ning vahetult enne jaanipäeva liitusin Civitta meeskonnaga.

Vaade kontoriaknast

Kusjuures, kui mulle proovitöö saadeti ja hiljem vestlusele kutsuti, mõtlesin, et ok, võin proovida, aga kuidagi… kutsuv see koht ei tundunud. Pärast vestlust läksin ma ära tundega, et this is it, seee on niiii minulik koht. 

Senini pole oma otsust kahetsenud- töökaaslased on põnevad ja ülitoredad, päevad tegusad ning ma reaalselt tunnen, kuidas mu ajumaht kasvab :D

Ega saagi kurta, kui töökaaslane keset päeva küpsetama hakkab..

 

-Jaaa sama kiirelt kui ära läksin, viis mu tee mind Illukasse tagasi ka. Vähemalt poole kohaga põhitöö kõrvalt. Tegelen edasi personaliga ning käin aeg-ajalt pidudel kontrollimas. Olin alguses üsna rõõmus, et ei pidanud Illukat täitsa ära kaotama, aga pea kolm kuud kaht töökohta on mu arvamust natuke muutnud.

See üks kord, kui käisin esimest korda klubis pildistamas..ilma  välguta :D

Eks paberil tunduski kõik tore ja kena- pool kohta, tegele asjaga, mida juba oskad…aga tegelikkuses on see siiski täiskohaga töö ning ma nägin, kui palju kannatas mu põhitöö, kui stressis ja väsinud ma olin kahe koha vahel pendeldamisest ja olin juba jõudnud ära harjuda sellega, et kõik nädalavahetused on vabad. Niisiis võtsin teist korda järjest vastu otsuse, et Illukast loobuda. Nüüd ongi mu viimane nädal ning kuigi mul on väga kurb minna (just kollektiivi pärast), siis samas ei jõua ma ära oodata, mil ma lõpuks vaba olen :D

Väikesed meenutused Halloweeni-peost:

-Olen järjest rohkem hakanud aru saama maal elamise võludes. Kui vanasti lapsena tundus kõik niiii tüütu kohustusena, siis nüüd ei jõua nädalavahetust ära oodata, et kass autosse pakkida ja linnast eemale saada.

Kiidab maaloleku heaks

No need romantilised jahilkäigud päikseloojangul..

Ja veel romantilisemad öised kalalkäigud.

Ühel nädalavahetusel tegime näiteks mahla. Vana veneaegse pressiga ja no milllllised lapsepõlvemälestused see kaasa tõi. Ei olnudki nii tüütu, kui meeles oli, hoopis hasart tekkis, palju seda mahla siis pressida jõuan. 

Esimest suve oleme pidanud mesilasi ning saanud kaks korda ka mett võtta. Ma pole üldse magusasõber ning ma pole üks neist, kes lusikaga mett/suhkrut sööks…aga kui värske kärjemee tükk on ees, siis mmmmmmm. Sain oma aastase magusaisu täis söödud vist. 

Teine üllatus on näiteks kanad.. Ma pole kunagi saanud kanapidamise võludest aru… noh, kui välja arvata munad ja liha, eks :D Aga nad on niiii ägedad!! Ja tibuna niiii armsad! Nagu looook at them!! 

Kolmas üllatus on mina ise. Õpin enda kohta ikka väga palju uut, ei oleks osanud arvatagi, et mulle meeldib hoidiseid teha :D Paljude jaoks ilmselt väga normaalne, aga ma pole kunagi teinud moose-kurke-marju-jms asju purki. Aga kus tekkis alles vaimustus, kui tegin tšillikastmeid või marineeritud kurke või paprikaid sisse.. Tahaks kohe veel. Järgmine katsetus on isetehtud liköörid!

-Käisime kanuumatkal. Minu jaoks oli see kolmas aasta, enamike jaoks aga juba 10s. Kahju oli sellest, et üks osalejatest hüppas viimasel hetkel alt ning seega oli meid paaritu arv. Olime kanuus kolmekesi ja kuigi alguses oli tunne küll super, sest ise ei pidanud tööd tegema, vaid sai loodust nautida, siis pikapeale muutus igavaks. Aga põnev oli ikka! Sai mõnest kohast läbi ragistatud, mis oli niiii kinni kasvanud, et pidigi vees kahlama ja kanuud tirima-lükkama, et edasi liiguks. Ja noh, eks hea seltskond teeb kõik toredaks :)

-Jõudsin vahepeal ära käia ka Gruusias. Nimelt toimus Civitta Offsite, mis siis tähendas seda, et kõigi kontorite töötajad said kokku ja lõbutsesid. No kes lõbutses, kes tormas ringi ja aitas, nii palju kui sai, eks. Aga ööbisime väga luksuslikus hotellis, kus oli hiiiiglaslik akvaarium ja kõrval hirvepark. Kavatsen sellest ka natuke pikema postituse teha.. kunagi :D

Vaade rõdult Mustale merele.

Ja vaade päevasel ajal, pole mitte halb nii tööd teha.

-10 aastat sai täis keskkooli lõpetamisest. Endiselt on selline tunne, nagu see oleks olnud sel kevadel. Saime ühe kambaga kokku ja veetsime toreda õhtu. Viisime tutipäeval istutatud puu juurde sildi ka, et kõik ikka teaks, et see on meie oma :D

-Jaa ega midagi muud põhjapanevat juhtunud olegi. Telefon (ja kaamera) on tegelikult pilte täis ja juba seetõttu peaks rohkem postitama, et ei peaks kõiki neid ühte postitusse suruma. 

Aga näiteks siiis…

Käisin ükskord kukeseeni korjamas ja pole elus näinud nii palju seeni ühes kohas

Õige tartlasena ei saanud minemata jätta Metallica kontserdile.. oli lahe, aga noh, mitte minu tass teed :D

Otsustasin, et mul on uut hobi vaja ja hakkasin katsetama vesivärvide ning akvarellidega

Käin endiselt rohuliblesid pildistamas

Üritan end ikka (ja jälle) kokku võtta, et lõpetada ära draftides nukralt seisvad postitused Eurotripi viimasest poolest, Kaitseliidu tegevusest, Gruusiast… Eks näis, kuidas see õnnestub :D

Eurotripp #2: Berliin, Hamburg, Bremen

23. aug. 2019

Noniii, jäime omadega Tšehhi ning asusime Saksamaa poole teele. Esimeseks linnaks oli Berliin.

Linnapiiri ületasime hilisõhtul ning senimaani oli sõit viperusteta sujunud. Mõnikümmend meetrit enne hotelli aga tabas meid üllatus- terve tänav oli politsei poolt kinni pandud. Suundusime lähedalasuva poe parklasse ja jäime ootama. Pea kohal tiirutas helikopter, vähegi kiirema sammuga kodanikud peeti kinni… Natuke pakkus närvikõdi küll. Kaua siiski ootama ei pidanud, umbes kolmveerand tunniga saime kenasti hotelli siseneda.

Järgmisel päeval lugesin, et lähedalasuvas bensiinijaamas oli toimunud tulistamine, üks endine töötaja oli relva käiku lasknud. Kusjuures, sel ajal, kui meid juba hotelli lasti, oli kahtlusalune täpselt hotelli ees maha võetud- käeraudadega pikali surutud, hulk politseinike (ja kaameramehed) kõrval. Selline põnev algus Berliinile.

Hotell ise oli täitsa okei, kuigi natuke kulmu kergitama pani, et tavalisest kahesest toast oli tehtud (ülikitsas) neljane tuba. Aga elasime üle, palju aega nagunii toas ei veetnud. Ja mu Saksamaa-armastus tuli niiii suure tuhinaga tagasi! Mu arust saksa keel on imeline, selles keelekeskkonnas olemine tekitas liblikaid kõhtu ja lõpuks võtsin julguse kokku ning natuke purssisin oma (juba ununevate) teadmistega seda rääkida ka. Niiiiiii mõnus!

Basic white girl oma jää-latte’ga

Järgmisel päeval seadsime sammud Berliini loomaaeda. Berliiniga on huvitav see, et seal on eraldi loomapark, loomaaed, akvaarium (loomaaia juures) ja aquadom. Tee siis valikuid, kui kõigis käia pole aega :)

Valituks osutus siiski loomaaed koos akvaariumikülastusega (21€/inimene). Berliini loomaaed on muuseas maailma kõige liigirikkam ning Saksamaa omadest ka kõige vanem. Esialgu vaatasime kohe üle akvaariumi, sest räägiti, et alligaatorite söötmisaeg pidi varsti algama. No seda küll ka nägime, aga midagi väga põnevat ses polnud :D

Kõige jubedamad vee-elukad polnud mitte hiiglaslikud kalad või haid…vaid see inimhammastega olevus :D

Hiiglaslikud kalad, sisalikud, maod, pisikesed haid ja millimallikad olid aga piisavalt põnevad, et huvi köita.

Meil läks loomaaias julgelt neli tundi ning mul on tunne, et igale poole me ei jõudnudki… Kõik tahtetud loomad said aga nähtud. Minu erilised lemmikud olid kaelkirjakud ja pingviinid. Okei, jõehobu meeldis ka. Aga muidu oli loomaaed kompaktselt üles ehitatud, sildid-viidad igal pool. Eraldi oli lindude ala, kus olid uhked isendid ning üle silla läks tee “Austraaliasse”- kängurud, wallabyd, laamad…

Külastasime Flak-Towerseid, mis on siis jäänukid II Maailmasõjast. Mõne koha pealt oleks võinud küll rohkem eeltööd teha (kivi minu kapsaaeda), sest selgus, et sisse tehakse ka ekskursioone. Kuigi need olid põhimõtteliselt aasta lõpuni välja müüdud. Tänapäeval on raske ette kujutada seda funktsioneeriva hoonena, siis pommidest ja kuulidest tekkinud kahjustused viisid veidi ajas tagasi küll..

Muidugi ei puudunud ka tavapärased turistikad, nagu Brandenburgi värav, Holokausti memoriaal ja Parlamendihoone. Ilmselt kõige sügavama mulje jättis memoriaal. Massiivsed graniidilahmakad, üles-alla vonklev maapind.. kõik hallides-tumedates toonides…

Väravast täispilti korraliku ei saanudki, sest parasjagu askeldasid mehed seal kraanaga ja korrastasid midagi.

Õhtu veetsime Alexandrplatzi kandis, sõime-jõime ühes korralikus Saksa pubis, mis oma feelingult oli nagu Püssirohu kelder (aga mitte nii ägeda kujundusega).

Pean ausalt ütlema, et Berliin mulle mingit sügavat muljet ei jätnud. Eks me ka ei käinud ülipalju ringi, aga kuidagi… ei olnud seda tunnet, et voh, meeeldib. Äge oli küll ja teistsugune, aga jah.

Enne äraminekut plaanisime minna Berliini mahajäetud lõbustusparki. Olin lugenud, et poolsalaja saab sinna sisse hiilida ja noh, mahajäetud kohad on mind alati paelunud. See oleks niiii lahe! Aga juhtus nii nagu ikka- ei mõelnud asja lõpuni läbi. Mõtlesin, et ok, paarist foorumist infoallikaks piisab, agaaaa ei. Selgus, et pargile on hiljuti uus aed ümber ehitatud ning kõva valve peale pandud. Lisaks saab sinna broneerida grupikülastusi, aga otseloomulikult olid need kõik väljamüüdud. Läks natuke nihu sellega.

Hooooopis parema mulje jättis aga Hamburg. Sellest hetkest alates, kui sinna jõudsime, oli mu süda võetud. Hamburg lihtsalt… pulbitses elust! Igal pool pisikesed baarid ja söögikohad, põnevad majad, suuuured graffitid (tegime nalja, et Hamburgis pole su maja äge, kui keegi sinna peale midagi teinud pole).

Olekult meenutas Hamburg mulle Londonit. Kuidagi sama vibe oli, sarnased kõrged ridaelmuboksidega majad… Asukoht oli meil suhteliselt hea. Kuigi raudtee sõitis põhimõtteliselt üle meie ööbimiskoha, siis St. Pauli linnaossa, Elbe jõe äärde ja suurele peotänavale Reepersbahnile oli vähem kui kaks kilomeetrit.

Väga väga palju oli poode St.Pauli jalgpalliklubi fännikraamiga. Iseenesest väga äge, sest nende logoks on luukerepea :D

Käisime Burger Labis söömas, no ülihea burger ja juustused friikad!

Fun fact: kuigi Amsterdami punaste laternate tänav on kõige kuulsam, siis Hamburgi oma (asukohaga Reepersbahnil) on aga Euroopa suurim. Jah, seal küll pole neid kurikuulsaid aknaid neidudega, aga hunnikutes vastavaid poode, live-sex-teatreid, klubisid, stripibaare jms on küll ja veel. Lisaks- kuidas teada, et tegu on bordelliga, mitte niisama stripikaga? Muidugi selle järgi, kui naistele on sisenemine keelatud :D

Kõndisime tänava läbi, astusime igasugustesse huvitavatesse poodidesse sisse ning lõpuks maandusime jõe ääres, St. Pauli sadamas. Tegime ühe kerge veinipausi ning nautisime ilma. Huvitav oli see, et paljud kohad tehti lahti alles pärastlõunal. Kui järgmisel hommikul söögikohta otsisime, siis noh. Ei leidnudki. Sest kõik olid kinni.

Järgmisel päeval tahtsime minna ka uppunud vrakke vaatama, mis pidid Hamburgi lähedal olema, kuid netis olev info saatis meid küll õigesse randa…aga tegelik koht oli umbes 20 km eemal. Ei hakanud rohkem niisama sõitma, selle asemel jalutasime pargis ning leidsime muinasjutulise mahajäetud maja. Muinasjutuline tähendas siinkohal küll kurja nõida..

Võtsime suuna Bremenisse. Otsisime kohe üles oma hosteli ja ma arvan, et Bremeni oma oli kõige.. viletsam. Asukoha mõttes superluks- vanalinna kõigest 1 km, aga toad olid väiksed, mustad ja katkised. Aga üheks ööks käis ka.

Jalutasime ringi ja need uhked katedraalid ja majad.. imeline! Liikusime jõe äärde mõttega, et istume mõnes kohas maha, sööme-joome-naudime…aga selgus, et pea kõik kohad pannakse juba kas enne üheksat kinni VÕI lõpetatakse toidu serveerimine ning antakse ainult õllet. Tegi tusaseks küll, et suur tänav jõe ääres, mis turiste täis ja kus saaks kõvasti teenida, pannakse lihtsalt.. kinni. Eestis ikka hoitakse hommikuni lahti, kui ainult kliente on :D

Bremen oli üks ilusamaid linnu, mida vaatamas käisime, aga samas melu poolest üks vaiksemaid. Või siis polnud me õiges kohas. Muide, Bremenisse sõiduks on vaja tanklast osta vastav kleeps. Me parkisime natuke keelatud kohas (mitte meelega) ning politseinikud viitasid sellele, et ilma kleepsuta on trahv kuni 400€ :) Aga väga toredad ametnikud olid, oleksid võinud korralikult huiama hakata.

Kahju on tegelikult sellest, et me reis sattus täpselt kuumalaine ajale. Me jõudsime nii normaalsetel aegadel linnadesse kohale, aga lihtsalt ei jaksanud trippima-uudistama minna 40kraadise palavusega. Seega käisime kas kaubanduskeskustes shoppamas või puhkasime hotellides. Aga ääääretult kahju, et “tänu” sellele jäi nii palju avastamata :(

Edasi võtsime suuna Amsterdami, aga sellest, kojusõidust ja kuludest kokku juba järgmine kord :)

Pildiuputus

7. aug. 2019

Võtsin hiljuti vastu raske otsuse ning saatsin oma vana ja ustava Canoni väljateenitud pensionipõlve pidama. Kuigi sel midagi otseselt viga polnud, siis tundsin, kuidas olin arengus toppama jäänud ning ei liikunud enam kuskile. Jaajaa, tean- palju oleneb fotograafist, ka seebikarbiga võib õige inimene imelisi pilte teha jnjnee… Aga olgem ausad, ka kaamerakvaliteedist oleneb palju.

Uue kaamera valimine on alatiiiii peavalu olnud. Ühelt poolt on vaja leida miski, mis oleks mõistliku hinnaga ja affordable… Teisalt mõtlen, et kui juba uus, siis ikka ka uus mudel, mitte mitu aastat vana eksemplar.. Seejärel hakka valima mudelite vahel ja objektiivide vahel. Siis tulevad juba mõtted, kas ikka on vaja…? Vana ju pole otseselt katki, mis ma ikka raiskan.. Ma olin nii kindel, et jään truuks Canonile, lihtsalt lähen poolkaadrilt täiskaadrile üles ja olemas. Kahjuks aga minu väljavalitu eelarvesse ei mahtunud ning uitmõtte ajal hakkasin ka muid marke vaatama.

Välistasin enda jaoks automaatselt Nikoni. Ma ei tea miks, aga mulle pole kunagi Nikoni kaamerad meeldinud :D Üha enam hakkasin piiluma Sony hübriidi poole. Kuulasin inimeste arvamusi ja sain aru, et tegelikult võin ma järgmise aastani mõelda, kas Canon või Sony. Mõlemal on oma head-vead. Sony kasuks rääkis see, et hind oli parem (Photopointis just oli soodukas) ning kaamera ise kompaktsem. Aga samas olin ju Canoni süsteemidega nii harjunud, ei ole veel selles firmas pettunud, et miks muuta midagi, mis toimib..

Võtsin siis aga südame rindu, tegin tellimuse ära ja järgmine päev läksin uuele Sony a7 hübriidile järgi. Katsetamist pidin mitu päeva edasi lükkama, sest aega lihtsalt polnud. Selle aja sees jõudsin kolm korda juba kahetseda, sest nii palju, kui ma Sonyt näppisin, tundus menüü ja kõik lihtsalt hullllumeelne.

Hakkasin siis vaikselt youtube‘i õpetuste järgi proovima ja katsetama. Leidsin isegi paar plussi- saan ise nö “kiirklahvid” määrata, mitte pole need kivisse raiutud. Suureks plussiks ka see, et lihtsalt kettaga libistades saan ava suurust muuta. Millega kõige rohkem aga hädas olin, oli see, kuidas saada pildistamisrežiim ekraani pealt silmaavasse. Oiii ma otsisin seda õiget nuppu, jõudsin sada korda kaamerat kiruda ja ostu kahetseda (minu canonil oli KÜLL üks pisike nupp režiimi vahetuse jaoks, eks!!), kui siis ära tabasin. Sony lihtsalt nii kõrgelt arenenud, et seal ava ümber väiksed sensorid- nii kui silma ligi panid, muutis automaatselt režiimi ümber :D

Siin postituses enamik pilte tehtud mu Sonyga (nagu ka eelmise postituse reisipildid). Mõned üksikud Canoni pildid lisasin ka, sest noh, tahaks neid ka jagada. Eks ma alles õpin ja katsetan, sest pole jõudnud veel võtta seda aega ja kaamera täiesti selgeks teha, aga hetkel olen väga väga väga rahul. Vahel ikka tasub riskida :)

Eurotripp #1: Auschwitz, Praha ja Bone Church

5. aug. 2019

Kunagi eelmise aasta lõpupoole tekkis poistel saunas (kus siis veel, eks) hea mõte teha suvel kambakesi eurotripp. Alguses küll arvasin, et mõtteks see jääbki, sest eks õllekõrvale annab kõike planeerida…kas aga ka täideviijaid on, see juba teine küsimus.

Kui kõik aga enam-vähem nõus olid ning seltskond koos, ei jäänudki muud üle, kui hakata päris samme astuma. Punkt üks oli paika panna marsruut ning riigid, mida külastada. Seejärel bookingu kaudu leida soodsad ööbimispaigad, et saaks umbkaudse eelarve kokku panna, ning viimase sammuna otsida sihtpunktides põnevaid vaatamisväärsusi ja kohti, mida avastada. Sounds easy?

No tegelikult veidi oli ka. Ühelt poolt oli raske korraldada midagi nii, kui keegi suurt kaasa ei rääkinud. Terve reisi ajal oli väike pinge, kas ikka sobib kõik ja kas kõik on rahul… Samas jälle mõtlesin, et kui ei meeldi, siis oma asi – aega kaasa rääkida ja arvamust avaldada oli küll! Etteruttavalt öeldes, siis tundub, et rahule ikka jäid kõik. Ka oli kahekesi plaani pidada ja asju paika panna kergem, kui kambakesi jageledes ning vaieldes.

Marsruudiks jäi meil Tartu-Krakow-Praha-Berliin-Hamburg-Bremen-Amsterdam-Taani-Rootsi (kruiis)-Tartu. Kokku kimasime maha umbes-täpselt 5000 kilomeetrit. Rentisime selleks puhuks ühe 8-kohalise auto, et me kõik ära mahuksime ning ei peaks mitme autoga trippima.

Esimene päev möödus sõitmise tähe all, alustasime juba 4.30 hommikul ning eesmärgiks oli jõuda õhtuks Krakowisse. Ainus põhjus selle linna külastamiseks oli see, et Auschwitz asub lähedal. Juba alguses leppisime kokku, et ööbimiskohad valime võimalikud soodsad, sest enamasti me sattusime sinna ainult magama, seega suurt luksust vaja polnud. Kuigi kõik kohad olid suht okeid (mõni rohkem, mõni vähem) ja midagi väga hullu ei olnud, siis pani imestama küll, kuidas Krakowi ja Praha hotellid olid samas hinnaklassis, aga viimane ikka peajagu esimesest üle!

Õhtuks jõudsime niisiis Krakowisse. Esmane pilk hotellile ja.. tundus, et tegu on mahajäetud kohaga, nii armetu nägi teine välja. Bookingu pildid olid tehtud näiteks siis, kui maja ees kõrguvaid puid veel ei kasvanudki :D Ehk aastal umbes 1976. Seest oli olukord õnneks tsuti parem. Veidi nõukaaegne mööbel, aga hind oli odav, vannituba suur ja puhas ning korralik hommikusöök hinna sees.

Jalutasime keskuse suunas, naersime 24/7 alkopoode, mis pandi juba kell 10 kinni… ja maandusime jõe ääres. Tartlased teavad sellist kohta nagu Väike Kuuba Emajõe kaldal. Noh, seal oli umbes samalaadne koht, ainult koorrrrrdades suurem. Kerged õlled-mohhiitod-burksid ning lugesime esimese pika päeva lõpetatuks.

Teine päev ja Auschwitz. Olin omastarust teinud korraliku eeltöö, et reisil ei tuleks ette viperusi, aga koha peal selgus, et netis leiduv info on veidi eksitav. Esialgse plaani järgi tahtsime Auschwitzi omapäi uudistada. Giidi ja suure turismigrupiga liitumine ei olnud eriti ahvatlev ning ise ringi vaatamine oli tasuta… seda aga siis, kui sisened enne kella 10t hommikul. Vähemalt internet ütles nii. Tegelikkuses on tasuta sissepääs ja omaette olemine siis, kui saabud kuni kella 9ni hommikul või pärast nelja õhtul. Muul ajal on kohustuslik liituda grupiga (vastavalt keele-eelistusele) ning kasutada tasulist giidi. Loetud arvustused (ja ka kodulehe info), et siis maksab pilet umbes 40 euri, ei pidanud paika. Meile läks see maksma 15€/inimene.

Kes plaanivad sinna minna, siis soovitan ajastada kohale jõudmise umbes üheksaks. Meie pidime ainult tunnikese järjekorras seisma, aga need, kes jõudsid lõunal..seisavad ilmselt tänaseni :) Ka olen väga rahul, et olime sunnitud giidi kasutama. Meile räägiti kordades rohkem, kui me oleks ise omapäi siltidelt lugedes teada saanud. Giidil oli väga hea inglise keel ja tempo oli paras, et kuulata ning vaadata. Ainus, mis häirima jäi, oli giidi kohutav vinguv ninahääl. Selline tunne, nagu tal oleks pidevalt nutt kurgus ja terve grupp peaks samamoodi veekalkvel silmadega olema.

Grupi algust oodates sai uudistada üht väljapanekut- koonduslaagri ellujääjad räägivad oma meenutustest.

Lainetavad astmed, mis on tundnud miljoneid jalapaare.

Tuuri sees oli ka tasuta buss Birkenau laagrisse. Olin (jällegi netist) lugenud, et see pidi olema huvitavam kui Auschwitzi oma, aga.. no ma ei tea. Jah, see oli kõle ja jube ja rusuv, aga ei mõjunud päris nii. Kõhedust tekitas aga see suur maalahmakas, mis okastraadiga ümbritsetud, need raudteerööpad keset platsi ning erinevates keeltes olev mälestusmärk. Üldkokkuvõttes oli tegu hariva ja mõtlemapaneva ekskursiooniga. Kui ikka näed tonnide viisi juudi naiste äralõigatud punupatse või tuhandeid nimelisi kohvreid või pisikesi kulunud papusid ning reaalselt teadki, et sealsamas, kus seisad, on toime pandud kohutav julmus… Paneb veidi mõtlema küll.

Minu arust on Auschwitz koht, kus peaks elu jooksul ära käima. Just sellepärast, et minevikusündmused püsiks meeles, et olla teadlik, kui kaugele on inimesed võimelised minema ning loota, et mälestuse “elushoidmine” takistab ajaloo kordumist.

Kes soovivad giidi kasutada, siis tegelikult soovitan selle ette ära broneerida. Meie läksime selle peale välja, et saame omapäi sees olla ning tegelikult see, et ingliskeelses grupis oli nii palju vabu kohti (meid oli 8), oli suuresti õnnemäng. Kuigi jah, eelmüügist täituvad grupid kiiresti- kaks kuud enne reisi vaatasin ning meie kuupäevaks olid kõik ingliskeelsed juba täis, üksikute vabade kohtadega.

Pärast koonduslaagri külastust võtsime suuna Praha poole. Jõudsime kohale suhteliselt hilja, seega pimedas väga aru ei saanud, kus-mis oleme. Hommikul avanes aga tänavalt ilus vaade meie linnaosale. Hotell oli armas, külastajaid ootasid padjal Praha magnetid ning hommikusöök oli korralik.

Hommikul võtsime suuna vanalinna. Mõned meie seast olid juba Prahas käinud, seega said nad oma mälestusi värskendada ning natuke teejuhiks olla. Mis ma öelda oskan… Tšehhi hakkas mulle meeldima juba sellest hetkest alates, kui autoga üle piiri saime. Vaated on imelised ning aknast välja vaadates ei hakanud kunagi igav- tasandikud, mäed, künkad, orud… Ei jäänud ka linn vaadetelt sugugi alla:

Tartlastele ehk midagi naljakat :D

Külastasime lossi ja katedraali, jalutasime sildadel ning tegime peatuse Beer Gardenis, mis -nagu nimigi ütleb- on väike õllekoht, kust avaneb ilus vaade ümbruskonnale. Muidugi see, et linn on nii erinevatel tasanditel, andis ka jalgadele tunda. Lõputud tõusud ja trepiastmed… Võttis ikka päris läbi, seda enam, et “ajastasime” oma tripi täpselt kuumalaine ajaks. Aga tegime vahepeal kerge kokteilipeatuse ja läks edasi. Väga hea idee samas, turistipiirkonnas lihtsalt aken lahti ja müüd läbi selle jooke. Esimest korda nägin, kuidas alkoholi mitte ei mõõdetud, vaid kaaluti.

Kuigi me käisime suhteliselt palju ringi, ei näinud me ilmselt pooltki, mida Prahal pakkuda. See on üks neist linnadest, kuhu ma tahaks kindlasti tagasi minna!

Pärast väsitavat linnatrippi suundusime aga umbes 80km kaugusel asuvasse Kutna Hora linnakesse, kus asub Sedleci luukamber. Maakeeli öeldes luukirik (bone church). Tegu on väikese kabeliga, mille ehituses ja sisekujunduses on kasutatud umbes 70 000 inimese luid, muuhulgas ka hiiglaslik kontidest lühter. Uhket katedraali siiski oodata ei maksa, kabel koosneb sissepääsust ning ühest suuremast ruumist.

Sees olles on kergelt naljakas tunne, ühelt poolt tead, et need on reaalsed inimeste luud…aga samal ajal ei tundunud need üldse päris olevat. Ilmselt seetõttu, et neid oli nähtavalt tõesti niiii palju- erinevad kondid, luud, kolbad… Kerge Halloweeni-poe tunne.

Kes Praha kanti satub, siis soe soovitus seal ära käia. Sissepääs maksis umbes 5€ kanti ning kuigi kirikus uudistamiseks ei lähe palju aega (u pool tundi), siis vaatepilt on päris äge :)

Jaaa see postitus on juba nii pikaks veninud, et siinkohal tõmban otsad kokku. Järgmine kord juba Saksamaast ja Amsterdamist :) Lisan lõppu üheainsa grupipildi, kus me kõik peal oleme. Palusin mööduval jaapanlasel pilti teha, sest noh… tundus, et ta võiks ju osata (tean, tean, rassiline profileerimine), aga tema tõestas vastupidist :D