külm jalutuskäik

28. nov. 2016

Wow, kas mul tõesti on kaks vaba päeva jutti? Ma juba praegu ei tea, mida kõike selle ajaga peale hakata ning tunnen end üle väga pika aja nii..väljapuhanuna. Nii võõras tunne :D

img_2033img_2065img_2046
Hommikul lõpetasin taaskord öise vahetuse ning selle asemel, et koju magama tulla, pidin hoopis töötervishoiukontrolli minema. Ma ei tea, kas viga on minu valikulises mäletamises, aga enda arust pole ma kordagi sinna hoonesse oma jalga tõstnud. Kolm aastat tagasi küll käisin ka kontrollis, aga hoopis teises kohas. Kuigi nad väitsid, et on pikalt seal tegutsenud, olid nad isegi mu patsiendikaardi ära kaotanud :D Muidu oli kõik korras, vererõhk oli lausa ideaalne! Vähemalt midagigi mu elus on :D

img_2034-2img_2039img_2038

Tulin siis väsinuna koju ja nagu minu kiuste oli väljas imeline päikesepaisteline ilm. Väga sobilik üheks jalutuskäiguks kaameraga. Pugesin küll teki alla ja tõmbasin end mugavalt kerra, aga no ei andnud rahu. Pikalt mõtlesin, mida teha ja kui lõpuks riidesse sain ning õue jõudsin, oli päike kadunud. Ja õhk jäine.

img_2082img_2099img_2083
Kuna ma aga juba välja tulnud olin (ega viitsinud jälle neli korrust üles kõndida), võtsin suuna Ihaste sillale. Taipasin, et ega must väga loodusfotograafi ole/tule, sest.. mul lihtsalt pole selliste pisiasjade jaoks silma. Ma ei pane tähele mingeid ägedaid kompositsioone, mis loodus ise pakub. Jah, kui on tegu imelise vaatega, siis küll, aga just detailid ja tavalisest asjast vinge pildi saamine on mu jaoks müstika. Selles mõttes on inimesi kergem pildistada, sest noh.. emotsioonid ja erinevad ilmed :D

img_2104-2img_2115img_2123

Jalutasin umbes silla keskpaika ära, vahepeal tuli isegi päike uuesti välja.. ja vaatamata külmetavatele sõrmedele oli ikka päris mõnus jalutuskäik. Muidugi just sel hetkel, kui ma tagasi kodu poole hakkasin minema, läks järsku pimedaks ja hakkas tuiskama. Kuigi ma olin soojalt riides (ei unustanud isegi kindaid maha), siis koju jõudes olin üks suur jääkuubik.

img_2139img_2168img_2152
Muidu poleks hullu olnud, aga selle hundinuiade pildiga astusin natuke ämbrisse (või teisisõnu vette). Ma nimelt vaatasin ja imetlesin seda suuurt põldu, mis ilusaid härmatanud nuiasid täis. Tormasin kohe sinna, ja alles siis, kui jalad märjad, tuli meelde, et hundinuiad ei kasva ju niisama põllul, vaid veekogudes… #looduslaps

img_2089
Tee peal kohtasin ka üht armsat koera, kellest ta omanik pilti lubas teha. Järjekordne ebaõnnestumine, sest see koer tõmbas meelsamini keelega üle mu objektiivi, kui et oleks kaugemal seisnud (või lasknud mul kaugemale minna) :D Ainus pilt, mis õnnestus, on kah fookusest väljas :D

img_2071
Jõudsin  lõpuks koju, sain Nässuka kaissu võtta ja nii me kahekesi mu uut seriaalileidu- “The real O’Neals“- vaatasime. Kuni ma lihtsalt magama jäin :D Homme on aga see mõnus päev, kus ma saan korralikult sisse magada, kulgeda omas rütmis ning kui ilmaga veab, siis ka ühe väikese photoshoodi Eedeni silla all ära teha.

Aga ilusat nädala algust teile, semud :)

img_2161

 

#tundaegapealkirjamõelnud

18. nov. 2016

Whaaaat, ja polegi kuu aega möödas, enne kui uus postitus üleval! Need on edusammud, ma ütlen!

Ma ei oska kirjeldada, kui väga ma detsembrit ootan! Mitte ainult jõulude pärast, vaid seeõttu, et mul on reaalselt terve kuu peale ÜHEKSA vaba päeva! Seda nalja pole ma näinud.. noh, juulikuust saadik :D Okei, osad päevad on seetõttu vabad, et mul on vaja natuke kohtuistungitel käia, aga i take what i get!

img_1715
Neljapäeval oli mul selline pool-vaba päev, mille puhul kutsusin end ise Karinile külla. Eesmärgiks oli meisterdada Karini empsile sünnipäeva puhul uhke kook ning nii muuseas ka Saadjärve äärde pildistama minna. Kahjuks vedas ilm ikka täiega alt, sest terve aeg sadas vihma, kõik oli ühtlaselt hall ja kole, et ei tulnud sellest plaanist midagi välja.

img_1780
Aga kuna tahtmine oli suur, siis trotsisime külma ja vihma ning läksime reaalselt kümneks minutiks välja tee peale, et saaks vähemalt ühegi ilusa pildi. Ma muidu tavaliselt ei kirjuta piltidele juurde, mis asju ma täpselt kannan, aga terve seekordne riietus on pärit Lindexist. Ma lihtsalt jumaldan seda seelikut! Mis mulle riidekaupluses töötamise juures tohutult meeldib, ongi see, et ma näen ära nii uue kauba, kui ka igasuguseid muid tooteid, mis muidu ehk silma ei hakkakski.

img_1778img_1782
Ma nimelt selline shoppaja, kes teeb poe peal kiire tiiru ja kunagi asjades sobrada ei viitsi :D Nüüd aga näen kõik üksikasjalikult ära ning tänu sellele olen leidnud ka riideesemeid, mis muidu mulle ei meeldiks, sest pole väga minu stiil ja mida ma isegi ei prooviks. See seelik on üks neist. Ma enam ei tea, mida ma selleta teeks :D

img_1785
Karini emale meisterdasime aga äärmiselt lihtsa Domino-toorjuustukoogi, mis kuuldavasti väga hea maitses! Sai vähemalt see eesmärk täidetud! Pidime küll selle õnnestumise nimel 20 minutit lausvihma käes poodi kõndima, aga tulemus oli seda väärt :D

img_1910img_1914img_1987
Pärast õuepilte veetsime hea tunni Karini toas pildistades, sest seal oli kuidagi nii mahedalt mõnus valgus. Aga seda ainult siis, kui fotograaf oli ühe kindla koha peal ja pildistatav teise. Nii kui üks kas või paar cm liikus, oli kõik rikutud. Mis seal ikka, ma loen fotosessi siis õnnestunuks, kui Karin vähemalt ühe pildi instasse lisab, niiet success!

img_1813
Ja noh, eelmise postituse jätkuks, siis.. tuleb ainult küsida, kui su soovidele vastatakse. Võib-olla küll mitte päris nii, nagu oleks tahtnud, aga ikkagi. Nimelt avastasin, et Karinil on kodus kamin täitsa olemas, kuhu oli otseloomulikult vaja tuli teha. Lisame siia majataguse Saadjärve, vahukommidega kakao, klaasi šampust, Harry Potteri viienda osa ning kõik One Directioni lood… ütleme nii, et päris ideaalilähedane. Kahjuks pidin õhtul küll oma koju ära tulema, aga abiks oli seegi :D

img_1920img_1923img_1927img_1994

Aga nüüd poen ma Nässukaga teki alla, loen HP viiendat osa ja ootan detsembrit. Milline metsik reedeõhtu! :D

kirjad Jõuluvanale

17. nov. 2016

Kõik ümberringi hakkavad vaikselt jõululainele jõudma ning kirjutavad pikki nimekirju sellest, mida nad jõuludeks soovivad.

Ma reaalselt ei oska praegu muud tahta, kui et… tahaks lihtsalt veeta kaks vaba päeva kusagil järve kaldal asuvas majakeses. Et ma saaks päev läbi metsas lumiseid talvepilte teha ja õhtul praksuva kamina ees veini juua ja Harry Potterit lugeda. On seda palju palutud siis või? :D :D

life happens

14. nov. 2016

Huhh.. ei teagi, kust nüüd alustada. Kuidas siis nüüd nii juhtus, et viimasest blogipostitusest on juba tervelt KUU möödas? Ma ei saa aru, kuhu ajal kiiret. Aga eks nii juhtub, kui balansseerid kahe töökoha + kooli + eralu vahel ja ma tegelikult juba huviga ootan, millal see murdepunkt tuleb.

img_1675
Nali naljaks, aga ma viimasel ajal mõelnud, et kõike on natuke palju. Mulle väga meeldivad oma mõlemad töökohad ning tööd tehes ma väsimust ei tunne.. aga kui vaatan viimasele kahele kuule tagasi, siis mul reaalselt vist polegi olnud kaht järjestikust täiesti vaba päeva. Okei, on, aga siis olen ma koolis :D Ühesõnaga, olen hakanud otsima muid võimalusi ja lahendusi. Mul on arvutis järjehoidjates megapikk nimekiri tööpakkumistest, mis mind väga huvitavad ja paneks mind proovile ja kuhu ma tahaks kandideerida. Ainus viga on see, et need kõik asuvad Tallinnas. Kuigi ma olen suvest saadik vaikselt pealinna poole piilunud, siis ma ei tea, kas ma olen selleks sammuks valmis, sest.. minu armas Tartu ju!

img_1683

Pidev tööl olemine on ka põhjuseks, miks ma nii vähe bloginud olen. Ühelt poolt pole üldse aega ning see vähene vaba aeg kulub sõbrannade või lihtsalt lebotamise peale. Teisalt pole nagu millestki rääkida, kui ma kogu aeg rakkes olen. Siinkohal tahaksin südamest tänada ja tervitada kaht väga väga toredat blogilugejat, kes võtsid kätte ja astusid Lindexis ligi, et anda mulle juurde indu tihedamalt blogimiseks.

Minu jaoks on alati tundunud kuidagi imelik, et võõrastele inimestele läheb korda, mida ma siin kirjutan või endast jagan, seetõttu on see rõõm, kui keegi ütleb, et loeb mu blogi, kordades suurem, kui sõprade puhul. Kahel järjestikusel väsitaval tööpäeval kulusid need väikesed vestlused aga marjaks ära ning see oli teist NII armas! :) Sellessuhtes oli teil mõlemal õigus, kui lootsite, et annate sellega juurde veidi rohkem tahet kirjutamiseks. Andsite küll! :)

img_1691
Vahepeal ma ikka loen teiste postitusi, kus arutatakse, kas üldse jätkada blogimisega või mitte. Mul endal pole kunagi olnud sellist mõtet, et nüüd lõpetaks täiesti ära. Eks ikka on madalperioode, kus lihtsalt ei jaksa midagi kirjutada ja siis jääbki pikem paus sisse.. Aga isegi nende pauside ajal pole ma kunagi mõelnud, et lõpetaks. Blogimine on olnud minuga aastast 2007 ja ma kuidagi ei oska päris ilma selleta enam olla.

Samas on aga nii kerge lasta kirjutamispausidel pikaks venida, isegi siis, kui on, millest kirjutada. Ikka mõtlen, et ah- homme on ka päev ja küll jõuab. Tegelikkuses tuleb aga lihtsalt see aeg kuskilt võtta, sest mida kauem kirjutamist edasi lükata, seda raskem on hiljem kusagilt uuesti alustada. Ma siinkohal isegi ei hakka lubama, et nüüd hakkab postitusi tihedamini tulema, aga üritan end parandada küll.

img_1687
Mis siis veel vahepeal juhtunud on peale töö? Olen saanud paar eluõppetundi selle kohta, et ei tasu teistelt eeldada samasugust käitumist nagu endalt. Et kui mina olen teatud põhimõtetega ja arvan juba eos, et kõik käituvad sama siiralt, siis paratamatult see nii pole. Ma ei tea, miks see mind iga kord üllatab, peaks ju nagu oma vigadest ükskord õppima hakkama :D

Siis käisime Kariniga peol, mis polnud lõppkokkuvõttes üldse nii hea (kuigi algas väga hästi) ja lõpetasime hotelli sviidis külma pitsat süües ja lihtsalt pisardasime :D Mis tagantjärele mõeldes on tegelikult väga naljakas, aga tol hetkel oli küll tunne, et kõik maailma hädad olid korraga kaela vajunud.

Pühkisin üle pika aja kaameralt tolmu maha, polnud seda põhimõtteliselt kuu aega puudutanud. Lootsin küll ilusat päikeselist talvist ilma, aga nagu kiuste mu ainsal poolvabal päeval sadas lund ja kõik oli üleüldiselt hall. Läksin sama targalt koju tagasi, lihtsalt vedasin megarasket kotti mööda linna ringi, sest.. miks mitte.

Agaaa, igaljuhul, lõpetan oma öise vahetuse, saan natuke magada ja uue energiaga tagasi tööle. Ilusat esmaspäeva, semud! :)

img_1692

mõned mõtted

15. okt. 2016

Kas ma magasin täna kella neljani õhtul või JAA? Nii hea ja mõnus on olla, viimase tunnikese sai rahulikult voodis mõnuleda, Nässukas kaisus nurrumas. Sai mööda korterit loivata, kuuma kohvi juua, süüa teha ja mis kõige parem- mitte kuskile polnud kiiret! Tegin diivani peale lebola, panin küünlad põlema ja nautisin üle pika aja nädalavahetust.

img_1662 img_1663

Eile õhtul ootas mind kodus aga kaks pisikest üllatust. No okei, üks polnud kodus- läksin töö juurde koduvõtmete järgi ja nägin, et ohhoo, võtmekimp on äkki megaraske. Tuli välja, et Kerttu, kes mu Tallinnas-olemise ajal Nässukat hoidis, oli sinna lisanud maailma kõige lahedama Harry Potteri võtmehoidja. Nagu whaaaattt, õnneks on ikka nii vähe vaja :D Jõudsin siis koju ja järsku avastasin, et…..MUL ON NÜÜD PRÜGIKAST!! Ka selle oli Kerttu toonud :D Maru kasulik ikka, peaks tihemini vist ära käima.. Aga jah, õnneks on nii vähe vaja vol 2!

img_1668-2

Mis mind aga nii õnnelikuks ei tee, on mu uued saapad, mida ma pole veel kätte saanud. Nimelt tellisin ühe veebilehe kaudu väga normaalse hinnaga jalanõud. Kuna nende asukoht on Tartus, siis oli valikus ka see, et võin ise asjadele järgi tulla. Selle ma võtsingi ja ise olin jube õnnelik, et hoidsin 3 eurot pakisaatmistasu kokku. Noh, seda nii kaua, kuni selgus, et saabastele saab järgi minna AINULT argipäeviti kell 17. Just, lugesite õigesti. Ei ole ajavahemikku, et sellest ajast kuni selle ajani. Lihtsalt kell viis ja punkt. Küsisin veel igaks juhuks üle, äkki sain valesti aru, aga eip. Nüüd ongi mul olukord, kus ma terve nädala olen hommikuti vaba, aga kella viie ajal alati tööl ja saapaid kätte ei saa. Wtf, ausalt :D

Igaljuhul, naudin nüüd tunnike veel küünlaid, Harry Potteri viimast osa ja tassi teed, et siis sammud juba Tarusse seada :) Ilusat nädalavahetuse jätku, semud!

Ahjaa, saadaks tervitused ka mu eilsele bussi-pinginaabrile, kes esimese kahe minutiga oskas välja peilida nii mu fb-profiili, instagrami kui ka blogilehe. Ma ei jõudnud end istmel sisse seadagi ja mantlit seljast võtta, kui tal juba mu facebook lahti :D Võib luuresse tööle minna küll! :D