"Ebaõnnestunud" ebaõnnestus

29. nov. 2010

Kuna raamatukogus oli absoluutne raamatute põud, valisin just pealkirjas mainitud teose (autoriks Chris Kala) oma töötunde sisustama. Muidugi tahtsin ka näha, mis on selles raamatus nii erilist, et nõudis kohe nii suurt promotuuri ja meediakajastust.

Ma pean ütlema, et ma pole kunagi varem lugenud raamatut, mis oleks minus nii palju negatiivseid emotsioone tekitanud. Ma pole kunagi varem lugenud raamatut, mille puhul ma lihtsalt hoian kahe käega peast kinni ja ei saa aru, kuidas selline asi sai üldse kaante vahele jõuda. Ma pole kunagi lugenud raamatut, mille lugemiseks kulunud 60 minutit tundus nagu neli päeva. Ma pole kunagi varem lugenud raamatut, mille puhul ma võtan reaalselt kõrvale märkmepaberi ja hakkan paralleelselt lugemisega üles kirjutama kõike, mis mind häirib, ärritab, mis valesti on ja mis mulje raamat üldiselt mulle jätab- selleks, et ma lõpus ka näeks, kui palju neid asju kokku tuli.
Ja ma olen lugenud palju. Kohe väga palju.

Ma arvan, et just tänu kõikidele loetud raamatutele on mul üsna suur sõnavara, hea keeletaju ja kirjastiili tunnetus. Ei tasuks ka mainimata jätta kaht aastat ülikoolis, õppides eesti filoloogiat, sihtides keeletoimetaja ametit. Ning seetõttu ei suuda ma seda raamatut lihtsalt nurka visata ning unustada- sest minu arust oli see lihtsalt NIII halb.

NB. Kogu järgnev (ja ka eelnev) tekst on puhtalt minu isiklik arvamus. Jah, ma võisin paljudest lausetest, nende tähendusest ja loo üldisest mõttest valesti aru saada- aga kas mitte kirjaniku töö pole oma tekst kõigile arusaadavaks muuta?

Hakkame siis otsast pihta. Põhimõtteliselt on tegu ühe noormehe heietustega, mis juhtus, kui ta kaotas oma “elu mõtte”. Ehk läks tüdrukust lahku. Tegelikult on ju teema iseenesest tõsine, paljud kogevad nii valusaid lahkuminekuid, et depressioon võtab võimust ja pisimured löövad üle pea kokku. Raamatus see nii aga välja ei tulnud. Mis oligi üks suurimaid vigu.

Kirjanik peab muutma oma loo lugejale reaalseks. Nii, et inimene, kes raamatut käes hoiab, saaks kogeda sama, mis peategelane, tunda talle kaasa, olla koos temaga vihane-õnnelik-kurb jnejne. Vahet pole, kas tegelane on siis välja mõeldud või ka päriselt olemas.

Kuid seda sündmust, mis oli põhimõtteliselt raamatu üheks alustalaks, oli kirjeldatud nii minimaalselt, kuivalt ja ümbernurga. Ma ei saanud alguses arugi, et ta tüdrukust lahku läks, hiljem oli paar lauset nutmisest ja igatsemisest ja kuidas ta pole ikka neiust üle saanud. See lihtsalt ei mõjunud. Kui muidu peaks lugeja loosse sisse elama, siis mul oli küll väga pohhui- läks lahku siis läks. Sest kirjapildist tundus, nagu oleks kutil endalgi sama suva olnud.

Jah, ma olen kindel, et see nii ei olnud, pea iga lahkuminek on äärmiselt valus ja samas ka õpetlik kogemus. Aga teosest ei tulnud seda vajalikku emotsiooni küll kuskilt välja. Saan täiesti aru, et sellest võib olla raske kirjutada, kõik tuleb jälle meelde. Kuid kui teost on selle sündmuse najale üles ehitatud, siis PEAB seda suutma.

Sisu suureks miinuseks oligi loo edasiviiva mõtte puudumine. Kõik sündmused, mis olid kirja pandud, tundusid nii juhuslikult valitud, mitte üheski neist polnud sellist pointi sees, et juhtum oleks väärinud kirja panemist. Veidi mõttetu on ju lugeda lehekülgede kaupa, kuidas kutt vihkab RnB’d, kuidas ta kaklustesse satub või kuidas ta joomapidudel osaleb (aga ise ta ei alkoholi ei tarbi, joob cocat- seda fakti, et ta ikka COCAT joob, sai lihtsalt kõriauguni loetud. Ma ei leia, et see oleks nüüd nii oluliselt tähtis fakt, et peab iga natukese aja tagant üle kordama.)

Lisaks, mis hakkas nüüd silma- Rahva Raamatu kodukal on selle teose lühitutustuse juures, et “Annab hea ülevaate teismelise suhetest vanematega” vms. Mina küll mingeid suhteid seal ei märganud. Isa oli mainitud kaks korda- kui Chris neile veini ostis ja pärast, kui isa Chrisi välja viskas. Mingit aimu ma nendest suhetest ei saa, sest vanemaid ei vaevutud rohkem mainima, kui mõned korrad- päris hea ülevaade indeed.

Okei, selge see, et kõik raamatusse kirjapandud ei peagi olema mingi tagamõtte või hilisema moraaliga, on ka seiku, mis rikastaks romaani ja pakuks niisama meelelahutust- aga kui teost põhinebki ainult neil suvalistel sündmustel, siis pole seda enam ka väga huvitav lugeda.

Raamatut saatis pidevalt nii ülepingutatud deep olek. Oli näha, et osades kohtades üritati jätta sellist eriti sügava mõtlemisega inimese muljet, tekkis filosofeerimise alge.. Aga sinnapaika see jäigi, sest sellega mindi lihtsalt liiale.

Ülepingutatud olid ka väljendid, mis olid sageli väga ebaloomulikud, et neid oli halb (ja kohati ka lihtsalt naljakas) lugeda. Mõnikord oli see tõesti taotuslik, aga enamjaolt jättis kõik mulje, et autor tahab iga hinna eest haritud ja tark välja paista ning seetõttu otsustas ta  kasutada “keerulisemaid” ja kunstlikke lauseid.

Samas rubriigis “ebaloomulike ja kunstlike väljenditega” on pikad ja lohisevad laused, mille eesmärk näib olevat vaid see, et saaks ikka piisavalt palju tähemärke täis.
Näiteks lehekülg 244: “…käes on valge huinjaa, mida rahvale meeldib nimetada Wii-konsooliks.” Miks ei võinud lihtsalt olla lause “Käes on valge Wii-konsool”- miks oli vaja kogu lause pikaks ja lohisevaks ajada?

Üldse oli tekst tervikuna ülidetailne. Tähtsad sündmused olid kiirustades kirja pandud, samas võis aga lausa kaks lehekülge kirjedalda seda, kuidas tegelane ootas bussi ja vaatas graafikust vale päeva kellaaega. Või kuidas kutt peldikus s*ttus. Või kuidas kolmveerand lehte oli kirjeldus, kuidas ta ikka sõrmedega pangaautomaadi nuppudele “äsab” ja 75 krooni välja võtab. No milleks? See pole ju mingi oluline teave, et muudaks raamatukäiku kardinaalselt.

Eriti “vajalikud” olid mõned täpsustavad laused. Näiteks lehekülg 240: “Pühin oma kannikad puhtaks ning tõmban püksid üles, muidugi mitte nabani, poole kannini, sest that’s my style,” ja lehekülg 126: “Hugo ja tema sõber viskasid üksteisele korralikult ka kätt, kuid mitte nii-öelda “Houmie” viisil, vaid lihtsalt kui sõbralikult tervitades teineteist.”

Milleks on selliseid lauseid vaja? Eriti kui põhimõtteliselt pool raamatut kinnitatakse, kui lahe räppaririietus tal on või kuidas ta oma oma käeraputusi teeb. VÕib-olla see on tõesti juba norimine, aga minu jaoks on see nii ebavajalik ja nii naljakas. Laused, mida kirjutaks ehk 13aastane.

Ka oli teatud asju tüütavalt palju korratud. Peale coca-cola joomise oli teine põhiline teema,  k u i h e a sõber see Kertu ikka on. Iga jumala kord, kui selle tüdruku nime mainiti, pidi kindlasti tulema ka selgitus, kui BFF nad omavahel on.

Sündmuste rõhuasetus oli nii paigast ära. Ilmselgelt on kuti jaoks päris tähtis, et tal just ECKO riietus on, iga kord, kui ta midagi selga-jalga pani, pidi ikka firmamärgi ära mainima (ja kuna ta pani riideid järjest selga, siis muidugi tuli kohe loetelu, mis tossud, mis püksid, mis pluus, mis cap). Ja põhiline oli ka vipüritustel käimine ja kuulsustega samas ruumis olemine.

Mis veel silma hakkas, oli ropendamine. Mitte, et ma oleks hullult raamatus ropendamise vastu- kui asi on õigustatud, siis palun väga. Naljakas olekski lugeda noorteraamatuid, kus tegelased vahetavad üliviisakaid lauseid. “Ebaõnnestunud” teose ropendamine oli kuidagi nii.. pingutatud. Justkui oleks vahepeal meelde tulnud, et ‘ohh, noortekas, peaks paar “türa” sisse viskama’.

Toon siia näitena kõrvale Margus Karu raamatu “Nullpunkt”, kus oli ka päris palju ropendamist, aga seal see mõjus. Situatsioone ja dialooge oli kirjeldatud nii, et põhimõtteliselt mõni hullem sõna sobis kui rusikas silmaauku ja kus jutt tervikuna oli ladus, seda oli hea lugeda.

Kõige parem oli ikkagi see, kuidas raamatut läbisid igasugused roppsõnad, kuid ühe sündmuse lõpus, kus Chris oma käega ühe neiu pükstesse pääses, oli lause “Ma ei julge väga ropendada, kuna nooremad lugejad võivad saada ajutrauma siit niimoodi” (lk 47) Ahaaa. Aga seda ei mõtle, et äkki saavad nad ajutrauma mõned lehed edasi, kus toimub samamoodi hull ropendamine? Ja päris mõnusa stiilivea-sõnade halva järjekorraga lause on see ka muidugi.

Ma võisin küll jutust valesti aru saada (kahtlen samas, ma lugesin mõningaid olukordi lausa topeltüle), aga ma ei saanud aru, kuhu Chris selle teosega jõuda tahtis, mida ta sellega taotleb? Kogu loos olnud mitte midagi õpetlikku. Ehk ainult see, et “kui midagi perse läheb, las läheb siis sügavale- ometi ei viitsi ise midagi parema olukorra jaoks ette võtta.”

Kogu üldmulje- need juhuslikult valitud sündmused, tähtsusetute juhtude detailkirjeldus, mitte kuskile jõudmine- see jättis nii blogi mulje. Kutt olekski võinud parem blogi pidama hakata, siis oleks kõik (vigane ja mittemidagi ütlev tekst, päevakirjeldused jne) vastuvõetav olnud.

Ja kuna ma olen lugenud üsna palju noortekaid, siis nojah- paljud o n lihtsalt meelelahutuslikud, paljud on ka mingi suurema moraali või tagamõttega. Chris Kala teos oli nagu halb ristand memuaaridest (no, mis memuaare saab olla noorel kutil, kel pole põhimõtteliselt midagi suurt kogetud. Ok, peale ühe lahkumineku) ja igaäeva-blogindusest.

Sisust siis nii palju. Ehk keegi leidis selle õpetlik olevat, minu arvates oli see väga väga sisutühi.

Raamatu kui terviku teiseks suureks miinuseks oli õigekiri ja toimetamistöö. Kui alguses ma lasin igasugustel vigadel niisama mööda minna, siis mida leht edasi, seda hullemaks vead muutusid. Mõned olid minu arust nii absurdsed, et kirjutasin need  lihtsalt üles. Iseenesest oli see mulle, kui tulevasele keeletoimetajale, väga heaks harjutusülesandeks.

Okei, on päris palju sõnu, millega on kerge eksida, eriti kokku-lahku kirjutamine. Mõnd sõnapaari võib kirjutada mõlemat pidi, mõni oleneb kontekstist. Aga kui nii kirjanik KUI KA hilisem toimetaja lasevad trükki nii vigase teksti, on küll midagi lahti.

Toon ka näiteid. Minu arust on väga loogiline, et nimisõna+nimisõna kirjutatakse kokku, eriti kui esimene nimisõna lõpeb “s”-tähega. Näiteks lk 198: “kokkusaamis aeg”. Saaks aru, kui tõesti oleks tegu veaohtlike sõnadega, kõik me võime nendes eksida. Aga nii.. lihtsalt liitsõnad, mis riivavad lugedes silma, näiteks: vaese omaks, kirja töö, ise ennast, siin samas, kindla meelselt, haigla käike, kasvõi… Jah, mõned sõnad võivad olla ka lahku kirjutatuna, aga mitte sellises kontekstis, mida on kasutatud raamatus.

Olgu, ehk jäid need sõnad (ja teisedki, kõiki ei hakanud välja tooma), autoril kahesilma vahele. Aga siinkohal ongi tähtis TOIMETAJAtöö, kes sellised apsakad ja õigekirjavead likvideerib.

Üleüldse hakkaski silma halb toimetamine. Alguses oli kõik enam-vähem. Mida lõpupoole, seda enam tekkis vigu ning hakkas tunduma, et kutid (pean silmas nii Chris Kala, kui toimetaja Lars Truninit), ei viitsinud enam asjaga tegeleda ja tahtsid kõike juba kaelast ära saada.

Sest mille muuga õigustada nii paljusid komavigu, stiilivigu, õigekirjavigu, niisama apsakaid (kus koma oli sattunud sõna keskele, mitte lõppu) jne?

Aga et te niisama minu sõna uskuma ei pea, toon ka näiteid.

Kogu raamat oli kõikuvas ajavormis. Vahepeal olid mineviku sündmused kuskile olevikuteemade vahele surutud, nii ma paar korda ei saanudki aru, kas kutt läks siis tüdrukust lahku või ei? Samamoodi olevikus ja minevikus kirjutamine. No veidi lahedam on lugeda, kuidas kaks lauset on minevikus “tegin ja olin ja läksin” ning siis kohe paar lauset olevikus: a’la “lähen mööda teed ja vaatan kõrvale”.
Kogu see kõikumine tegi jälgimise äärmiselt raskeks.

Või kui ma enne mainisin, et tekst polnud üldse emotsionaalne. Noh, oli küll, aga valedes kohtades. Väga emotsionaalselt oli kirjeldatud, kuidas Chris jäi “meeletult kiiresti seisma valgusfoori taga”. Lk 128. Kuidas on üldse võimalik meeletult kiiresti SEISMA jääda? :D

Või kui leheküljel 152 KÜÜRITI oma käised üles. Ma lihtsalt vahtisin seda sõna ja mõtlesin, kui ebareaalne saab olukord olla? Vahepeal- eriti kui kirjutatakse raamatut- võiks ju teha lahti ÕSi ja teha selgeks, et küürimine on puhtaks tegemine. Mida autor aga öelda ja väljendada tahtis, oli käiste üles KÄÄRIMINE.

Mõned kohad olid lihtsalt.. naljakad. Näiteks leheküljel 107 koht, kus üks kutt VEAS oma perse kohale. Ei, ta ei vedanud, vaid veas. Kuulge toimetus, eesti keeles pole sellist sõna olemaski.

Sama lugu nime ‘Mihkel’ käänamisega. ISegi kalendris on olemas MihKLIpäev, mitte Mihkelipäev. Ja on ju nii loogiline käänata seda sõna nii, mitte “Me Mihkeliga ei saanud väga kaua…” (lk 267) Nii ka sõnaga ‘kiiver’ lk 226. Milline normaalne inimene käänab seda sõna ‘kiivERI’?

Samad stiilivead on mitmete sõnaühendite puhul. Leheküljel 106, kus kirjeldati hands-free süsteemi: “Mille põhjal Kertu mind kuuleb.” Sõna ‘põhjal’ saab kasutada ainult kontekstis, millega tahetakse öelda, et millegi alusel või millegi järgi toimub midagi (ettekande alusel, esmamulje järgi).
Samamoodi ei saa seltskonnast lahkuda hüvastijätlikult (lk 259) või võtta riiulilt  maasikalise lõhnalise asja (jah- maasikalõhnalise küll, aga mitte maasikalise lõhnalise)- lk 326.

Ei saa ka mainimata jätta sõnade valestikasutamist. Chris Kala arvates teeb kohtus märkmeid ja on pealtvaataja rollis vandenõu. Oo, äkki mõtled siiski VANDEKOHUST? (Lk 342)

Kõige rohkem vigu tekkis aga tsitaatsõnadega. Tsitaatsõnade kirjapilt jäetakse samaks, kuid sõna pannakse kursiivi. Ei, Chris, mitte jutumärkidesse.

Eriti naljakas on see, kui pooled tsitaatsõnad on õigesti kirjutatud, pooled mitte. No caffé latte on ühes lauses väga ilusasti pandud kursiivi ja puha, mõned read hiljem on kadunud nii kursiiv kui ka sõna õigekiri. Ja peaaegu igalt tsitaatsõnalt puudus käändelõpp. Sõna oli lihtsalt suvaliselt keset lauset visatud, vahel jutumärkides, vahel kursiivis, avhel läbiva suurtähega. (mis tuletab meelde, et ka Politsei auto on autori arust suure tähega. Samas ma ei tea, ehk pandigi ta sellise perekonnanime kandva inimese autosse..kahtlen)

Ning on olemas sõna homie, mitte houmie. Olgu, kui on taotuslikult tahetud see väljend eestipärastada, siis küll, aga siis ei kasutata seda kui tsitaatsõna, vaid kui omasõna ning sellisel juhul on sõnalõpp -i, mitte -ie. Üldse oli ‘houmie’   väljendeid üliüli palju, mis tekitas jälle lausetesse kuidagi ebaloomuliku kõla. Sest kirjutatud tekst peab kõlama ka valjult välja öeldes ladusalt, loomulikult ja hästi. Kui lugeda ükskõik, millist raamatus esinevat dialoogi valjusti ette, siis paneb ikka muigama küll. Jah, kirjapilt erineb päris palju päris kõnest, kuid hea ja loetava raamatu üks tunnuseid on, et mõlemat pidi (nii valjult kui mõttes lugedes) kõlab tekst loogiliselt ja kuulatavalt, mitte puiselt ja imelikult.

Igastahes, mina ei saa aru, mida see toimetaja tegi? Ma saan aru, et ehk ta ei tahtnud käsikirja originaali väga muuta, et jutt jääks samaks.. aga toimetaja ülesandeks o n võtta vigased laused ja tekstiosad, muuta need lugemiskõlblikuks, teha autorile ettepanekuid mõni asi kas või ümber kirjutada, et mõjuks usutavamalt ja paremini ning eelkõige parandada trükkimisel tekkinud apsakad, kontrollida õigekirja, parandada stiilivead, muuta laused vähem lohisevaks ning toimetada talle antud käsikiri nii, et tegu oleks vastuvõetava teosega. Siinkohal kõik eelnev ebaõnnestus.

Et olla aus- jah, tõepoolest, mingi moraalikatke ju isegi tuli. Paar viimast lehekülge raamatus. Kuid õige teos peaks peitma seda moraali ridade vahelt, et pärast lugemist jõuab lugeja ise sellele arusaamale. Mitte, et 97% tekstist on suvaline meenutustejoru ning lõpus on paar lehte essee-vormis moraali. ERITI kui see õpetlik jutt ei seostu absoluutselt eelnevaga.

Ja kui ma eelnevalt teadsin, et autor jättis raamatu kirjutamise pärast kooli pooleli…siis minu arust SEE raamat seda nüüd küll väärt polnud. Pigem oleks talle väga kasuks tulnud mõned eesti keele tunnid.

Raamatu tagakaanel on Lars Trunini lause: “Chris Kala on üsna tavaline tegelane, keda võiks mõnikord tänaval kohata..”

Ainus asi, millega ma nõustun. Ta on tavaline. Tundub, nagu oleks ta lihtsalt tahtnud midagi valmis kirjutada, kuna siis oleks ju õigustus kooli poolelijätmiseks (sest näiteks tekstist ma küll aru ei saanud, et ta just raamatu pärast koolist ära tuli). Aga kuna Chris on TAVALINE nooruk, polnud tal lugejale midagi ahhetamapanevat anda ja noh- olgem ausad, suuri elukogemusi ju ka pole, seega ta otsustaski kirjutada lihtsalt oma tavalisest elust. Ja seda äärmiselt vaimuvaeselt.

Veel üks L. Trunini lause: “Seks, viha, vägivald ja roppused on mõtted, mis mõlguvad meil kõigil. Chris julges need paberile panna.”

Jah, need mõtted on absoluutselt igal noorel. Mille jaoks on neid siis vaja veel eraldi kirja panna ja esitleda, kui kõik teavad seda nagunii? Kui need mõtted oleks esitatud mingi hea twist‘iga või hoopis teise nurga alt, mis annaks noortele uue mõtlemisaine või uue vaatenurga- väga super. Aga kui kõik juba niigi samamoodi sellistest asjadest mõtlevad…siis miks on vaja neid veel mõttetult korrutada?

Eniveis. Öeldakse ju, et halb reklaam on ka reklaam. Samamoodi on raamatutega. Kirjanikule on suurimaks komplimendiks, kui ta teos kutsub esile emotsioonidetulva- olgu see siis negatiivne või positiivne. Hoopis halvem oleks ju, kui raamat loetaks läbi, “noh..oli selline Harju keskmine”, visatakse käest ning siis unustatakse paari minutiga.

Kõneall olev teos aga.. ma ei tea. See lihtsalt o l i halb. Nii sisult kui keeleliselt. Kui nüüd tekib küsimus, miks ma seda üldse edasi lugesin, siis no.. alguses ma lihtsalt ootasin, kuna see kulminatsioon tekib. Pool raamatut ootasin. Siis sain aru, et ega siit midagi paremaks ei lähe küll, ainult halvemaks. Ning seejärel juba tekkis hasart, KUI PALJU silma hakkavaid vigu ma siis leida suudan :D (Selles postituses pole pooltki minu leitud vigadest mainitud, sest alguses ma ei pööranud neile nii palju tähelepanu ning seejärel tõin välja vaid sellised.. kõige lollimad)

Mul pole kunagi olnud kahju ajast, mille kulutan lugemise peale. See oli esimene kord.

Ahhaa, hästi. Lugesin facebookist teose fännilehte vms. Ja seal oli kirjas esiteks, et “Miks te arvate, et kirjavead on autori süü?” ning “vigu oli meeletult, aga need olid kindla eesmärgiga seal.”

Ma olen nüüd oma 10 minutit mõelnud, miks olid vead kindla eesmärgiga? Et teha raamat isikupärasemaks? Et mõjuda ikka “noortepäraselt”? Seda kõike annab teha ka õigekirjaga, lihtsalt palju mõjusama tekstiga. Kui enne oli mingigi austus autori ees, et vähemalt võttis kätte ja tegi midagi, siis nüüd.. ma ei tea. Meelega kirjutada vigane raamat? Ükskõik, kui noortekana või ehedana raamat mõjuma peaks- nende meeletute vigadega seda ei saavutata :D Eriti, kui need vead tõmbavad üldmulje veel rohkem alla.

Kui ma kedagi nüüd solvasin- autorit, toimetajat, inimesi, kellele teos väga meeldis.. siis palun vabandust. Minu eesmärk polnud kedagi isiklikult solvata, vaid põhjendada seda, miks mulle kõne all olev teos ei sobinud.

Kokku tuli neid märkmepabereid 9 (mõlemad pooled märksõnadega täis kirjutatud) Jap, ei näita neid märksõnu-poollauseid, sest mõnest võib jääda vale arusaam ja mõni või lihtsalt liiga kurjalt tunduda :D

You Might Also Like

11 kommentaari

  • Reply teele 29. nov. 2010 at 11:37

    Omg, lugesin just sama raamatut:D
    No lihtsalt ei suuda lõpuni lugeda, niii absurdne minu jaoks.

  • Reply MesiLiis 29. nov. 2010 at 11:42

    Ma kuidagi sundisin end läbi lugema, et saaks näha, kui kaugele on selle absurdsusega mindud :D

  • Reply Anu 29. nov. 2010 at 11:58

    Äkki sa lugeisd Justin Bieberi elulugu?

  • Reply MesiLiis 29. nov. 2010 at 12:03

    Justini oma oleks äkki huvitam olnud :D

  • Reply Dage 29. nov. 2010 at 18:14

    Väga põhjalik ülevaade ja tean nüüd raamatust eemale hoida :P, aga ausalt öeldes jääks asjast veelgi parem mulje, kui sa ise tagant kolmandas lauses "kõne all" lahku kirjutaksid. Ära võta seda solvanguna, vaid lihtsalt pisikese sõbraliku norimisena :)

  • Reply MesiLiis 29. nov. 2010 at 18:36

    Tore, kui natuke kasuks oli :)

    Oi, ma usun, et mul neid enda kirjavigu ja näpukaid on veelgi, endal jääb ka ülevaatamisel päris palju märkamata. Aga blogis saab selle vähemalt kiirelt ära parandada, raamatu puhul seda aga enam ei saa, mistõttu on teised ülevaatajad-märkajad veelgi olulisemad. :)

  • Reply Aveli 29. nov. 2010 at 22:58

    millalgi kuulsin telekast mingit intervjuud temaga, siis mõtlesin ka, et hm.. kool pooleli jätta, et raamatut kirjutada? head nahka sealt küll ei tule ja.. no ei tulnudki.

  • Reply MesiLiis 30. nov. 2010 at 09:48

    Siis oleks see õigustatud, kui see raamat oleks olnud midagi plahvatuslikku, midagi täiesti uudset.. aga no, mida on nii uut öelda ühel noorel inimesel, kellel pmst pole mingit kogemust? No mitte midagi :D Seega veidiii loll otsus oli tal küll :D

  • Reply kylaline 9. dets. 2010 at 05:04

    "Mõned kohad olid lihtsalt.. naljakad. Näiteks leheküljel 107 koht, kus üks kutt VEAS oma perse kohale. Ei, ta ei vedanud, vaid veas. Kuulge toimetus, eesti keeles pole sellist sõna olemaski."

    kuidas sa ütled siis sõna "viga" seesütlevas käändes, kui seda sõna eesti keeles olemas pole?

  • Reply MesiLiis 9. dets. 2010 at 12:56

    Siin sain natuke valesti end väljendatud, pidasin silmas eelkõige seda, et sellist sõna pole antud sõna "viga" käänamisel olemas :)

    Aitäh tähelepanu juhtimast.

  • Reply kui raamat ei meeldi… – Mesiliis 6. okt. 2015 at 23:08

    […] võtan kõrvale märkmepaberi, et üles kirjutada kõik, mis mind häirib. Viimati sai seda tehtud Chris Kala loominguga“Ebaõnnestunud” . Siis mul oli põhimõtteliselt kaks a4 täis kirjutatud ? Muide, selle viimase kohta arvan ma […]

  • Leave a Reply