Aladeen mothafuka

25. okt. 2012

Näksin pähklit ja mõtlen elu üle järele. Ega midagi rõõmustavat pole. Ma NII tahaks ühe asja ette võtta, aga sellega on lihtsalt meeletu kogus jahmerdamist, jamamist, sebimist…ja ma reaalselt ei tea, KUST pihta hakata. Muidugi veel miljon muud mõtet, et kõik läheb pekki ja pole mõtet üritadagi.
“Follow your dreams”– heh, kerge öelda, kerge on isegi mõelda, et jaa, homsest hakkan ma oma unistusi püüdma, aga KUI raske see algus on. Kui raske on reaalselt kuskilt kinni haarata ja oma unistuste teed minna, kui ees on musttuhat takistust. Õhhh. Vähemalt on mul jälle Walking dead, mille nimel esmaspäevi oodata.


Veidi kergematel teemadel, siis venna tuli minu juurde elama. Emps viskas ta kodust väljanaliiii, tal koolivaheajal nii parem kutsekas käia. Eile võtsime kõik klaasikese koorelikööri ja vaatasime “Diktaatorit”. Mida filmi ja mida nalja.

Mõtlesin, et kas või eksperimendi korras enam kolm kuud ei osta poest ühtegi uut riideeset, peale talvesaabaste. Kui, siis ebayst või sekkaritest. NII vihale ajab, kui ostad mingi kalli asja, mis pärast kaht pesu on topiline või värvist ära või välja veninud. No milleks ma siis raiskan. Ja noh, ega mul midagi nii vaja ka pole…

Või sessuhtes, et selline särk võiks siiski ju kapis olla:

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply