Let the sky fall

27. nov. 2012

Mõned päevad veel ja teen väikse minipuhkuse Tallinnas ja Sauel- Sauel muidugi siis, kui ma ikka õige rongi peale oskan minna ja õiges kohas maha ka, kuigi väga tõenäoline on, et ma lõpetan kuskil Narvas :D

Ehk siiiiis- ma olen oma planeerimistega väga hiljaks jäänud. Tavaliselt oleks mul selle aja peale neli lehte graafikuid, rongi/bussiaegu ja erinevaid kohti üles kirjutatud, lisaks tagavaraplaanid ja tagavaraplaanid tagavaraplaanidele :D

. Ma ei tea, kust mul see planeerimisvärk alguse sai, aga mul on pm igaks päevaks olemas graafik. Mis kell üles ärkan-mis kell ja kaua on hommikusöök, mis kell ja kaua on dušiall käimine, mis kell ja kui kaua sõidan bussiga jms.

Praegu pole tegelikult asi nii hull, sest ma ei käi iga päev tööl, ja kui olen, pole see alati kindlast kellast kindla kellani ning mul on ka elukaaslane, kellega pean arvestama. Aga ma mäletan nii hästi, kui kooliajal sai eelmine päev hommikuasjad valmis mõeldud- 5.45 äratus, 5.50 kindel ülesärkamine, 6.00 peab olema kohv valmis, meigiga-juustega läheb 15 minti, selle ajaga peab kohv ka joodud olema jnejnejne. Ja kui ma tahtsin kauem magada, siis ei saanud ma lihtsalt “snooze” nuppu vajutada, vaid ma tegin enne mõttetöö, et “ahah, ärkan 6.00, järelikult peab kohv valmis olema 4 minutiga, meigi-juuste jaoks võib minna ainult 6 minutit jne”, sest kuskilt tuli see 15 ekstraminutit ju näpistada.

Pluss veel “lisaminutid”, sest kunagi ei teadnud, mis tulla võib- ka nüüd planeerides, kui ma tean kindlalt, et mul läheb ühe asjaga näiteks 10 minutit, arvestan ma 15ga, IGAKSJUHUKS. Kõige hullem on see, et ma reaalselt vaatangi kella pealt, et ma püsiks kindlalt graafikus.

Kõige hullem oli olukord, kui korraldasin Kadile üllatussünkarit ja ma jäin oma graafikust tund aega maha, mul ajud reaalselt ragisesid, kui ma üritasin asju cuttida, et see lisatund kuidagi tasa teha. Naljakas on see, et kui ma hakkangi mõtlema, et mis tuleb kiiremini teha, ei ole see kunagi täisarv minuteid, vaid ikka mingi 7 või 8 või 13 :D

Ja täna näiteks oli mul kindel plaan, kuna lähen postkontorisse, kuna tööle, kuna pessu jms. Selle rikkus ära kallis Märt, kes ütles ühtäkki “Kas sa 15 mintiga saad valmis, et me jõuaks Bondi vaatama?” Päris hea paanika oli, sest mulle ei meeldi plaane nii ümber teha, et mul ei jää varuaega (nt kui buss jääb hiljaks-postkontoris on pikk järjekord ja nii). Aga mis seal ikka., Märt lubas nachimucho’sid osta ja veenis mu ümber.

“Skyfall”… oli HEA. Ma olen vist ainult ühte teist Bondi-filmi algusest lõpuni näinud, niiet väga ei teadnud, mida oodata. Sessuhtes, et ma ise poleks raatsinud piletit osta, nii hea see film ka polnud, aga actionit oli, kurjam oli kihvt, naerda sai ja noo, see Skyfall-residents oli ikka võimas. Mulle niii meeldivad sellised vanad, massiivsed, tumedad ja kõhedad majad (mis ilmselgelt kummitavad :D).

Ja oma plaanimiste lõppu (olen blogikirjutamisega graafikus, muideks) lisan paar youtube-videot lihtsalt võrratutest viiulimängijatest. Mõlema kanal oli terve eilne õhtu repiidi peal:

Läheb tänase teemaga ka kokku:

                                     

You Might Also Like

1 Comment

  • Reply Pluxu™ 29. nov. 2012 at 12:54

    Ma ei ütleks, et planeerimine väga hull on. Pigem kasulik. Muidugi liiale ei tasu minna ja kui juhtub, et plaanist maha jääd, siis võib tekkida närv sisse ja ei suuda enam üldse toimida, kui ei ole piisavalt tagavara aega planeeritud. Aga üldiselt hullem on minu kogemuse põhjal siis kui sul ei ole aeg korralikult ära planeeritud.
    Kui sind ennast häirib, siis muidugi võid üritada vähem oma päeva kindlalt kontrolli all hoida, aga ära seda planeerimisoskust ära kaota. See on ikkagi oluline.

  • Leave a Reply