Kuidas ma ükskord ülikoolis käisin

16. märts 2013

Ma olen juba tükk aega mõelnud sellist postitust kirjutada, kus annan ülevaate enda..noh, kogemusest ülikooliga. Ehk on kellelegi abiks valikute/mittevalikute tegemisel :)

Sina, kes sa loed, pea palun meeles, et järgnev jutt on ainult minu arvamus isiklikust kogemusest. Ma tean enda kursuselt inimesi, keda häirisid samad asjad, kes loobusid samadel põhjustel, tean neid, kes otsustasid end kõigest hoolimata läbi suruda ja tean neidki, kes saavad väga väga edukalt hakkama.  Kõik oleneb inimesest. Ja erialast :D

Mulle on juba tatist saadik ülikooli peale surutud, ja mitte mingit tavalist kõrgkooli, ikka Tartu Ülikooli. Tänu sellele oli mul endal juba selle kooliga mingi kinnisidee, et sinna ma pean saama. Uhke värk ikkagi. Pärast lõpetamist oli mul mingi aeg väga pingeline, sest pooled sugulased ootasid mu sissesaamist tasuta kohale, lõpetamist, magistrisse asumist… kuidas ma saingi nende ootusi petta, eriti kui mu ema ja vanaema olid mu heaks nii palju teinud ja ming igatpidi toetanud, ka rahaliselt.. Eks oma rolli mängis ka see, et ma ei tahtnud Tartust ära minna ning siin nagu muud valikut polnud, sest mina ja TTÜ Tartu Kolledžis? Või Maaülikoolis? Ilmselt mitte..

Ja kui ma sain Tartu Ülikooli sisse tasuta kohale, erialaks eesti ja soome-ugri keeleteadus, polnud nagu pikalt arutlemistki. See oligi mu suurim viga, et ma ei vaadanud-uurinud ringi. Ma võtsingi eesmärgiks saada sisse TÜsse, suva, et mujal oleks olnud mulle ehk midagi sobivamat. Mõtlesin, et mulle meeldib hullult lugeda, kirjutada, teiste vigu parandada, see on ala, mis mulle meeldib ja mida ma oskan, ju siis see eesti keel mulle sobib ka. Ehk oligi see kooli viga, et lävend oli nii madal ja sisse said ka need, kes väga polnudki sellest erialast huvitatud.. Meie kursusel alustas näiteks 70+ inimest ja kui me kõik oleks samal ajal lõpetanud, no tööturg oleks meid kindlasti rõõmuga vastu võtnud.

Kool ei teinud minu arust ka mingit tööd meie sealhoidmiseks, teaduskonnas oli pidevalt kuidagi negatiivne suhtumine, et “pooled teist nagunii ei lõpeta, raiskate aega, minge parem kohe minema”. Aga miks võtta siis niiii palju inimesi vastu, et siis lasta neil loobuda? Pigem teha vastuvõtutingimused raskemaks, et õppima läheks tõesti ainult need, kes seda väga tahavad..

Kõige rohkem, mis mind Tartu Ülikooli puhul häiris, oli see, et nt minu erialal polnud pea üldse praktikat. Ainult kuivad ja igavad loengud. Mul oli reaalselt semestri jooksul heal juhul kaks (tavaliselt üks) aine, kus sai natukenegi loengu ajal kaasa mõelda ja ülesandeid lahendada. Siinkohal räägin siis enda eriala ainetest. No näiteks “eesti keele suuline ja kirjalik väljendusõpetus”. Fakk, kui HEA see oli. Okei, suuresti oli see tänu üliheale õppejõule, kes tegi aine huvitavaks. Paar praktilist ainet oli veel, aga need olid vabaained, millel polnud mu erialaga mingit pistmist.

Mulle oli seda vähe. Rääkisin hiljuti empsi lasteaia juhatajaga, kelle poeg samamoodi läks TÜst minema, sest praktiline külg tema erialal puudus ning ta ütles, et peaks just olema vastupidi, et esimesed kolm aastat peaks olema rohkelt praktikat (et üliõpilane näeks varakult ära, mis/kuidas nt erialane töö käib) ja siis kaks aastat teaduslikku juttu.

Teine häiriv faktor oli totaalne motivatsiooni puudus. Pea kõik loengud olid 100-200 pealised, suures auditooriumis, õppejõud luges monotoonsel häälel slaididelt maha, midagi juurde ei lisanud ja materjal oli sõna-sõnalt netis üleval. Ma ausalt ei näinud põhjust, miks ma peaks kell 6 ärkama, et jõuda kella 8ks loengusse, seal tuimalt istuda, kui ma sama hästi võin ärgata endale sobival ajal ning töötada loengumaterjali läbi kohvitassi taga.. Lisaks riputati 30 eksamiküsimust netti üles ning eksamipaberile jõudis neist heal juhul 10 kõige mõttetumat. Või lõppes aine esseega. Mul polnud mingit motti pingutada, kui terve semestri võisin ainest puududa, et siis lõpus mõned küsimused ära vastata ning läbi saada.

Jah, kui üliõpilane väga väga tahab, siis ta selle motivatsiooni ka leiab. Selleks ajaks hakkasin mina aga oma valikus juba vaikselt kahtlema. Alguses mõtlesin, et asi on selles, et enamik ainetest olid alusained, küll lõpus huvitavamaks läheb. No ei läinud. Ma sain hakkama, tegin oma tööd-eksamid ära, vahel oli mõni ebaõnnestumine… aga mille arvelt? Üha enam hakkasin mõtlema, et see pole minu jaoks.

Üks hetk oli lihtsalt seis, kus ainukesed huvipakkuvad ained ei olnud mu erialaga üldse seonduvad, ehk vabaained. Näiteks ülipõnev loeng “Kultuuridevaheline kommunikatsioon”, või saksa keel, etnoloogia ja kultuuriantropoloogia või meedialoengud… Rääkisin empsiga, kes soovitas mul kõik ära kannatada… aga kas ma seda tahtsingi? Lihtsalt hambad ristis suruda end läbi erialalt, mis mulle enam mingit pinget ja huvi ei pakkunud, et saada kätte mingi paber erialal, millega ma end tulevikus üldse ei seostanud?

Kõik, kellega ma sellest rääkisin, soovitasid lõpuni minna, et kraad kätte saada. Aga olgem ausad, ehk 5 aastat tagasi oli see olukord, kus ükskõik milline kõrgharidus aitas igale poole sisse ja avas uksi. Enam see nii pole. Lõpuks oli käes aeg, kus ma lihtsalt ulgusin kodus koguuuuu aeg, sest ma ei tahtnud enam kooli minna. Alguses arvasin, et tegu sessistressiga, aga no ei. Mind ei hirmutanud mõte eksamist või läbikukkumisest või et õppida oli palju. Mul oli lihtsalt niii tugev vastuseis, viha ja vastikus eriala ja kooli enda suhtes.

Sel hetkel hakkasingi tõsiselt mõtlema lahkumise peale. Sest no, minu jaoks on ülikool koht, kus ma käin vabatahtlikult õppimas ala, mis mulle meeldib ja millega seoses ma end tulevikus töötamas näen. Et ma õpin erialal, kus mul on huvitav. Pole normaalne ju, et ma end niiii hullult sundima ja pressima pean, tundes tülgastust absoluutselt kõige vastu, ja eriti kui ma lõpuks sain aru, et nooo sellel alal ma küll töötama ei hakka. Mul on vaja tegutsemist ja korraldamist ja midagi rohkemat, kui teaduslik värk.

Lõpuks astusin hirmule (hirm vanemate, tuttavate, läbikukkumise, häbi ees..) vastu ning tulin tulema. Mis ma ikka veel rohkem enda ja teiste aega raiskan. Issssssand, ma pole vist kunagi veel nii rõõmus olnud, nagu suuuur koorem langes õlgadelt.

Minu ainsad etteheited koolile ongi ehk sellised, et mina tundsin, et meid ei innustata piisavalt, lastakse ehk liigagi kergelt läbi (samas mingit teadmistekasu ei saanud), praktiline külg puudus, enamik ainetest olid kuivad ja igavad, kuigi neid oleks võinud palju põnevamalt presenteerida…

Ega ma saan ise ka aru, et enamikus olen ise süüdi. Et ma ei pannud end varem maksma, et ma ei uurinud muude valikute kohta, mis sobinuks mulle paremini (no nt Viljandi huvijuhi eriala, Pärnu sotsiaaltöökorraldus jnejne), et ma ei mõelnud rohkem läbi, kas mulle antud eriala tõesti sobib…

Siinkohal soovitangi kõigil valikute tegijatel kindlasti mõelda, kellena end tulevikus näete. Mitte kindlal töökohal, aga mis tegevuses. Kas midagi korraldamas, kontoris töötamas, vabas õhus liikumas, juhtimas… Kui valite mingit eriala, mõelge väga läbi, kas te näete sellel alal end ka töötamas kogu järgneva elu. Sest  miski  võib teile ju väga väga meeldida (nagu mulle väga väga meeldib eesti keel, ausalt), aga kokkuvõttes ei sobi see teie iseloomu ja isiksusega. Ei pea minema õppima seda, mis meeldib, vaid seda, mida TAHAD.

Oeh, sai nüüd üks pikk jutt :D Tahaksin osata rohkem soovitada ja nõu anda, just erialase poole pealt, aga iga inimene on erinev, kelle jaoks on igav, kelle jaoks mitte. Nagu ma ütlesin, siis kuigi minul oli antud erialaga negatiivne kogemus, siis on ka neid, kellele see väga meeldib ja sobib (või filosoofiateaduskond üldiselt), aga ilmselt mina selleks inimeseks pole :)

Sügisest loodetavasti olen oma uue valikuga rahul, sest ma tahan täiega õppida. Kõige suurem mure mul ongi praegu sellega, et ma ei tea, mida. Ma ei tea absoluutselt, kellena ma tulevikus töötada tahan või mis mulle kõige rohkem sobiks. Ma tahaks KÕIKE õppida, aga mingi valiku tegema peab..

Lõpetuseks ütleksin lihtsalt, et elu on elamiseks liiga lühike, et olla õnnetu või oma valikutega
mitte rahul. Valikuid saab muuta ja kui nende “allaandmistega” jõutakse
lõpuks sinnani, kus ollakse endaga ja enda eluga rahul, siis miks mitte. Lõpuks olen ju mina see, kes oma valikutega elama peab.

Edit: Praegu vaatasin, et nii negatiivne jutt sai. Noh, eriala poole pealt küll, aga mul on ülikooliga ka positiivseid mälestusi. Alguses oli kõik väga super, sest noh, ikkagi Tartu Ülikool ja kõik oli uus-uhke. Mõned õppejõud ja ained on jäänud väga väga positiivsetena meelde, kõik need uued ja huvitavad inimesed, ilusad ja korras hooned, see teatud tunne, et käid ülikoolis…

You Might Also Like

9 kommentaari

  • Reply Anonymous 20. märts 2013 at 07:46

    Sa jätsid kooli kolmandal aastal pooleli või teisel? Julge samm, tegelikult. Arvan, et neid inimesi on tegelikult oluliselt rohkem, kes tahaksid samamoodi toimida, aga turvalisus on see, mis neid ülikoolis veel hoiab.

    Huvi pärast küsin, mitu EAP-d "kaotsi" läks sellega? Mul isiklikult oleks just nendest kõige rohkem kahju (+ muidugi kaotatud aeg). :D

  • Reply mesiliis 20. märts 2013 at 08:11

    Teisel aastal (no kaks pool, võtsin paberid välja just enne kevadsemestri algust). Oleks mul baka kestnud kolm aastat, oleks vast lõpuni pressinud. Kuna mu kõrvaleriala oli aga teisest teaduskonnast, oleks mul läinud bakaga 4 aastat ja siis ma mõtlesin, et kaht veel ma küll välja ei kannata.

    Ma ise kartsin ka hullult. Õppisin küll vastikust tekitavat eriala, aga mul oli mingigi kindlus olemas, et ma KÄIN koolis ja ÕPIN. Selle hetkeni kartsin ja mõtlesin, et teen vea, kui viisin paberi dekanaati. Majast välja astusin juba väga väga kerge südametunnistuse ja rõõmsa meelega :D

    Mul on endal ka kahju kõige rohkem ajast. Ma ei kujuta ette, mida kõike ma selle ajaga korda oleks saatnud :D Aga samas praegune aasta, miille ajal ma koolis pole käinud, on ka väga silmiavav olnud.

    Praegu on see hea, et EAPsid saab üle kanda, vähemalt osasid. Kui ma nüüd saan sisse/lähen õppima seda, mis mul praegu välja mõeldud on, läheb kaotsi u 25-30 EAPd. Tegelikult üsna suur kogus, aga suurema osa saan "päästa" :)

  • Reply Elen 22. märts 2013 at 18:26

    Jepp, jagan iga mõtet sinuga. Ka mina tundsin nii Tartu Ülikoolis. Kõik oli nii tuim ja õppejõudude suhtumine oli nii ükskõikne. Ma ei kahetse absoluutselt, et tulin Maaülikooli. Õppejõud on sinuga nagu sõbrad ning isegi minul kaugõppes on praktikat päris omajagu.

  • Reply Anonymous 22. märts 2013 at 18:47

    Super, et viitsisid kirjutada.
    Mina olen üks neist, kes õppis midagi, mida väga meeldis õppida. Aga töö mida ma teen, ei ole absoluutselt see illusioon, mis õppides tundus. Ma ei kujuta lihtsalt, ette et elu lõpuni sel alal töötaksin. Ma juba praegu ei taha hommikuti tööle minna. Eriline sitt on see, et neli aastat sai õpitud ja kui nüüd (sama lugu-tahaks ainult õppida, aga ei tea mida???) uus kõrgharidus ette võtta, siis on see tasuline. Kurb.

    Ja salaja närib ka see kahtluseuss, et äkki kui õpin uue ala selgeks, siis äkki ei meeldi see ka? Äkki ma pole kunagi rahul.

  • Reply mesiliis 23. märts 2013 at 10:45

    Elen- jaa, õppejõudude suhtumine häiris ikka korralikult, neile nagu oleks tähtis ainul see, et TÜ ikka on selle 3% maailma ülikoolide hulgas… Samas nt TÜ PÄrnu Kolledži kohta olen kuulnud, et seal samamoodi on õppejõud väga mõistvad ja nagu sõbrad.

    Anon- Njaa. Mul endal ka selline kartus, et kui ma nüüd ühe ala valin, äkki ei meeldi see ka ja siis jäängi niimoodi ühe koha pealt teisele pendeldama. Aga jah, see on eriti kehv variant, kui õppides on kõik okei ja töö pole ikkagi see, samas nii palju aega on selle jaoks kulutatud, et ei taha alla ka vanduda.

    Ma isegi ei kujuta ette, mis tööd ma teha tahaks, kas või umbes, nt et kontoritöö või mingi müügitöö või klienditeenindus… Raske see täiskasvanuks saamine ja oma koha leidmine :D

  • Reply L. 28. märts 2013 at 15:57

    Oehjah, ma ei tea, kas ma sain sinu postitusest inspiratsiooni või kardan nüüd veel rohkem :D.
    Igal juhul mina hakkan lõpetama alles oma esimest aastat Tallinna Ülikoolis ja ausalt öeldes, ma isegi ei mäleta, kas ma olin oma valikuga juba 1.septembril rahul. Ülikooli sai ka mindud sugulaste/perekonna surve tõttu (siiski kõik minu eelkäijad käisid ja olid rahul, miks mina teisiti). Kõige hullem on see, et ma maksan, et olla ahastuses mingi ülikooli ja hariduse pärast, mis käib mulle vastu.
    Tuttavate survel läksin kohe sügisel ka tööle, mis muidugi tõmbas ka õppimise igatepidi alla ja peale 3'e kuud, kui sain esimese vaba päeva (mõtlen nii koolist kui töölt) olin kaotanud igasuguse seltskondliku elu, sest isegi magamine oli raskelt pressitav minu päevakavva.
    Ma olen mõelnud (kasvõi alguses) akadeemilise võtta aga kardan, et ma ei suuda midagi aastaga saavutada või leida inspiratsiooni, millises tuules edasi liikuda ja olen veel hullemas segadues. Ning noh, kõige hullem on muidugi tunnistada oma viga ja abitust perele.
    Kõige suurem pettumus ongi vist enda suhtes. Ma läksin lihtsalt vooluga kaasa. Ei mõelnud sellele, mida mina tahan vaid tegin nii, nagu enamik minust ootas.
    Ega muud üle ei jää, kui virutada endale jalaga persse ja võtta ennast kätte. Päästa, mis päästa annab.

  • Reply mesiliis 28. märts 2013 at 17:14

    Njaa, mul oli sellesmõttes parem, et olin tasuta kohal. Aga samas jällegi, miks Sa peaks veel MAKSMA mingi eriala eest, mis sulle ei meeldi? Ma olen jõudnud läbi häda arvamusele, et ülikool on ikkagi koht, kus õpid tõesti seda, millega enda tuleviku seod, mtte ei sunni end seal käima…lihtsalt käimise pärast. Teiste pärast.

    Mul oli ka kõige raskem vanematele tõtt tunnistada, et ma pole rahul. Ma ei tea, kui mitu korda ma empsiga alustasin selle jutu rääkimist ja siis lihtsalt kinnitasin, et kõik on korras, sest ta oli nii uhke ja toetav. Ning noh, hilisem sõprade reaktsioon, et "alla andsin"… Loobumine millegi parema heaks on ju tegelikult nii tavaline ja õige, aga ometi on see piinlik ja häbiväärne, et kuidas ma pärast teistele otsa vaatan, kui selline läbikukkuja olen… Aga elu on elamiseks ja liig lühike, et olla õnnetu või oma valikutega mitte rahul- valikuid saab muuta ja kui nende "allaandmistega" jõutakse lõpuks sinnani, kus ollakse endaga rahul, siis miks mitte. Ja noh, muidugi see kuldne lause, et õppida jõuab alati.

    Mina läksin teisel aastal tööle, sain graafiku sättida nii, et ei kattunud kooliga. Aga juba mingi mõne aja pärast valisin külma südamega tööajad kooli ajaks ka, sest ma tundsin, et tööst on mulle rohkem kasu. Mingi hetk tuleb aga kahe vahel valik teha, sest väga raske on käia tööl ja samal ajal tublilt täiskohaga ülikoolis (noja pluss eraelu). Mina valisin töö.

    Ja see surve.. noh.. Mina läksin ka alguses kõikide sugulaste soovidega kaasa, aga lõpuks sain aru, et kurat võtaks, see on MINU elu, mina tean paremini, mida sellega teha. Okei, vahel teen vigu või midagi, aga mina olen see, kes kokkuvõttes oma valikutega pean edasi elama, miks ma peaks siis valima midagi, mis teeb mu õnnetuks?

    Ega ma midagi öelda oskagi, et Sind lohutada või nõu anda.. Kui Sa tunned, et tõesti ei jõua ja ei jaksa, on ehk kõige targem võta akadeemiline. Saad rahulikult puhata ja mõelda, mida teha tahaksid. Ja kui siis tõesti otsustad millegi muu kasuks, siis vähemalt nii palju lohutust, et päris palju ainepunkte saab üle kanda, et väga raisku see aasta ei lähe :)

  • Reply Elerin. 8. mai 2013 at 10:59

    Kahju kuulda seda, et osades teaduskondades nii on. Meid on ka loengusaalides sageli palju, aga okei, teinekord on igav, aga siis tuleb jälle huvitav seik ette. Ise õpin bioloogiat, õppejõud on enamuselt muhedad ja inspireerivad. Praktika koha pealt on meil asjad teisiti, sest ei saa näiteks rakkudega möllama hakate enne, kui sa ei tea, mis rakk teeb, kuidas teeb jne.

    Olen esimest aastat ja suvel 2012 mõtlesin ka, et ei tea, kas ikka tahan ja olen valmis õppima seda. Mul oli ka see jama, et mulle ei meeldinud miski, ainuke asi, mis veidigi põnevust pakkus oli bioloogia ja seega jäingi selle juurde. Ka mul ema tahtis väga, et ma ülikooli läheksin, aga seda pigem sellepärast, et ta ise ei käinud seal ja elu pole võib-olla sellepärast kerge olnud.

    Aga tuleb olla tugev ja kui ei meeldi, siis ei meeldi ja tuleb ära tulla. Tubli oled, et ära tulid. Mõned ei tee seda, mõned lähevad isegi õpetajateks ja on ka seal pahurad, seda ju ei taha keegi.
    Kõige paremat sulle tulevikus! :)

  • Reply mesiliis 8. mai 2013 at 11:12

    Eks ma ise mõtlesin ka alguses, et äkki läheb huvitavamaks, esimene aasta olid ju ainult alusained ja noh, selline "kordamisvärk". Ja arusaadav, et absoluutselt 100% ei saagi terve õppekava meeldida, aga minu jaoks huvitavamaks kahjuks ei muutunudki.

    Ma arvan, et asi oli selles ka, et ma ei teinud endale selle ala olemust selgeks, ma arvasin, et see võib mulle meeldida, aga ma põhjalikumat eeltööd ei teinud…

    Igajuhul bioloogia ning rakkudega möllamine kõlab väga põnevalt! :D

    Suured aitähid, ning sullegi edukaid õpinguid! :)

  • Leave a Reply