Pontypool

30. märts 2013
Eile õhtul, pärast seda, kui Märt oma töökaaslase juubelile kihutas, otsustasin üle pika aja ühe zombi-õhtu teha. Uurisin siis erinevaid lehti, et millised need must-see zombikad on. No kõva enamus on mul ära vaadatud, ülivanad mustvalged filmid ei sümpatiseerinud ning pilk jäi pidama filmil “Montypool”. Ma polnud varem kuulnud ka mitte sellest, kuigi ma hoian regulaarselt igasugustel top12494 zombiemovie nimekirjadel silma peal. Ühtäkki oli see igal pool, kuigi film on aastast 2008. Tund aega ootamist ja hakkasin vaatama.

Esiteks soovitan ma “Montypooli” kõigile, kellele meeldivad sellised natuke psühholoogilisemad filmid või lihtsalt põnevikud. Zombidega (minu õnnetuseks :D) tegemist nii palju ei olnud. Kui üks tavaline surnute film järgib kindlat süžeed ülestõus-armee ebasurnuid-ellujääjad-nende olmevõitlus ning pidevalt on tegevust, zombisid on palju ja noh, mingit üldist bigger picture-mõtet neis pole, siis Montypool ainuüksi oma ideelise osaga ületab kõike. Tegelikult ma ei tea, kas seda saab üldse päris zombikaks lugeda…

Ja muidugi see ülesehitus.. Super töö näitlejate poolt! Nagu ma ütlesin, siis enamik selle žanri filme on pideva tegevusega, kohati isegi liiga kiire liiniga. Montypooli tegevus toimub ainult ühes kohas: raadiojaamas. Seal on kolm põhitegelast ning mitte kordagi ei näita seda, mis toimub väljas. Kogu hirm, paanika ja aktsioon antakse edasi raadiosse helistajate kaudu. Ja ma ütlen, et see tekitab palju suurema pinge ja närvikõdi, sest vaataja peab ise ette kujutama, mis toimub. Ei ole selliseid veriseid lahinguid ja surnute eest ära jooksmist.

Alguses tundus, et film ei saa vedama ja ma juba ootasin, kuna nad välja murravad ja hakkavad zombisid tapma, aga lõputiitrite ajal mõtlesin, et see on üks parimaid zombikaid, mida ma näinud olen. Terve aeg pinge püsis ja lõppes väga wtf-hetkega.

Annan kiire ülevaate ka. Nagu mainitud, toimub tegevus raadiojaamas. Seal on vanem meesterahvas Mazzy, kauboi-redneck, kes on kibestunud ja vihane, tahab oma asja ajada, omal ajal ilmselt väga nõutud hääl raadiomaastikul. Produtsent Sidney, lahutatud naine, kes üritab Mazzyt kontrolli all hoida ning tehnikageenius Laurel-Ann, kes muuhulgas näeb ülinoor välja, aga on juba Afganistaanis missioonil käinud.

Alguses on kõik tavaline, kuni nende korrespodent Ken, kes hangib uudiseid oma helikopteriga. Tema annab esimesena teada, et ühe arsti maja juurde on kogunenud hullunud rahvahulk, majast voolab välja tohutus koguses rahvast ning et midagi on viltu. Ilmselt Keni kõned ongi kõige põnevamad, sest need annavad ülevaate, mis toimub väljaspool raadiojaama. Vahepeal üritavad nad stuudios infot leida, mis toimub, kuid kuskil pole midagi. Hiljem teatab Ken, kuidas inimesed üksteist tapavad, on nagu transilaadses seisundis, korrutavad ühtesid ja samu sõnu/lausekatkeid, söövad üksteist jnejne.

Nendega liitub mingi aeg doktor, kelle maja juures ilmselt see massivärk alguse sai. See oli tegelane, kes ajas mind kõige rohkem närvi, sest no kohe ei võinud normaalselt seletada, mis toimub ja kuidas toimub :D

Igaljuhul, filmi idee on selles, et viirus kui selline, levib sõnadega. Mitte hammustuse, vere, õhu vms kaudu, vaid sõnadega. Ja nakatunud on vaid inglise keel. Erinevatel inimestel on viiruse vallapäästmise “sütikuks” erinevad sõnad, mis nende jaoks ehk midagi tähendavad. Ehk kui ta kuuleb “nakatunud” sõna ja sellest aru saab, siis see päästab temas viiruse lahti ja ta muutub noh.. zombiks. Viimased jälitavad hääli, ehk kui oled vait, võid pääseda. Ja samamoodi hakkavad nad korrutama seda, mida nad kuulevad. Et kui keegi karjub “get out”, siis terve armee zombisid korrutab seda seni, kuni midagi muud kuulevad. Mingi väljapääs on ka, nt kui doktor saab viiruse, on tema sütikuks sõna “breathe”, ning nakatununa ei saa sa muud teha, kui seda sama korrutada. Doktor aga hakkas oma emakeeles (mis polnud inglise keel) rääkima, seosetut mula, mis mingil määral takistas viirust ja selle levikut. Aga no, kaua sa ikka vahetpidamata jutustada suudad…

Ja noh, sellesmõttes on neil muidugi väga loll otsus raadiosaadet edasi teha, sest neid sõnu kuulevad siis ju kõik ja mine tea, mis sõna kedagi tapab. Ning algusepoole said nad enda valdusesse ühe prantsuskeelse jutu ka, mis tõi näiteid sõnadest, mis on kõige rohkem nakatunud, et tuleb vältida pereliikmeid jnejne, lõpus oli lause “ärge seda teadet tõlkige”. Ning muidugi nad tõlkisid selle otseeetris ära, niiet jah. Tänks, mehed :D

Filmi lõppedes uurisin muidugi (nagu alati) filmi imdb lehe üksipulgi läbi. Seal oli päris huvitavaid teooriaid ja tagamõtteid ja sügavamaid tähendusi. Osasid märkasin isegi, osadest sain alles aru siis, kui see lahti seletati. Igaljuhul on see selline film, mida mina vähemalt tahan teist korda veel vaadata, et kõigest täpsemalt aru saada. Ja muidu no worriez, päris ilma zombideta see ka pole, mingi hetk tungib terve hulk neid raadiojaama ja see on üsna kriipi hetk. Mulle väga meeldis ja soovitan teistelegi :)

Ahjaa, see pidi olema tehtud ühe raamatu põhjal, niiet mind täitsa huvitab, kust ma endale selle hankida saaks. :D

You Might Also Like

  • Natuke kultuuri kah – Mesiliis 6. okt. 2015 at 23:10

    […] kodus istuda ja lihtsalt…oodata. Noh, kellel see õnnestub, kellel mitte. Samamoodi, nagu Pontypooli puhul, ei vaja see film kümmet eri kohta, kus filmida. Piisab ühestki, kui seda hästi […]