Birthday curse

24. apr. 2013
 

Mingid kõrgemad võimud ja härjapõlvlased ei taha vist üldse lasta mul Märdile ideaalset sünnipäevahommikut korraldada. No alati läheb midagi totaalselt aia taha. Olgu siis mingi pisiasi või konkreetne katastroof, mille pärast tahaks sünnipäeva edasi lükata :D

Esimene kord, kui me koos juba elasime, käisin ma ekstra maal ja vedasin selle suure rauast veneaegse vahvlimasina linna, hiljem peitsin nagu lollakas seda mööda korterit ringi. Sünnipäevahommikul ärkasin siis ülivara üles, et küpsetama hakata. Juba alguses oli vahvlitainas nii… vale. Oma koostiselt ja maitselt ja väljanägemiselt. No okei, kuidagi oleks ehk hakkama saanud. Ja siis ma avastasin ühtäkki, et see kuradi vahvimasin tahtis veneaegseid pistikuid, mida mul polnud.

Ma kontrollisin KÕIK pistikud läbi, isegi selle, mis vetsus oli (sest see nägi vana välja :D). Helistasin emale ja ulgusin tal telefoni otsas, vihaga viskasin taigna ka minema, ulgusin veel veits… ja seda kõike sel ajal, kui Märt õndsat und magas :D Midagi ma siiski kokku keerasin, ma mäletan, et rahule igastahes ta jäi.. hiljem alles tuli meelde, et oleks võinud ju sellest tainast pannkooke teha…

Eelmisel aastal oli ka midagi väga väga valesti. Toidud, mida ma olin terve aasta edukalt teinud, kõrbesid lihtsalt pidevalt põhja, pooled asjad läksid katki… no igaljuhul polnud just selline idülliline hommik, nagu ma ette kujutasin. Või noh, Märdi jaoks oli… Miskipärast ma nii täpselt seda ei mäletagi…

JA TÄNA. Kurat :D Mul on selline komme juba ammu, et kui on sünnipäev, siis see algab kohe ülestõusmisega ja peaks ikkagi eriline olema. Mitte, et viskan kingituse kätte ja teen lihtsalt kohvi. Hommikusöök ja kõikkõik peaks veidi uhkem olema. Ja siis ma kavandasingi hommikumenüüd mingi kaks nädalat ette, muretsesin asju ja plaanisin, plaanisin, plaanisin…

Tahtsin teha südamekujulistest pannukatest koogitorni, vahel vaarikamoos, Nutella ning maasikad. Eile jooksin pool linna läbi, sest kõik maasikad, mida müüdi, olid niiiii koledad. Juba mõtlesin, et loobun maasikaplaanist, aga kui ma midagi pähe olen võtnud, siis meelt ma enam ei muuda. Tegin poodide vahel topelttiire ning sain oma (üllavatalt head ning magusad) marjad kätte.

Hommikul ärkasin ilusasti üles, kastsin maasikad valge šokolaadi sisse, panin külmkappi tahkuma, otsisin kausid välja, et tainast teha ja… avastasin, et mul pole mitte ühtki muna. Mul, kellel kapis on neid väga sageli kaks kartongi, pluss väike pangeke vutimunadega. Ja siis avastasin, et mul pole ju piima ka. .  Ma ei tea, kuidas need mul kahesilma vahele jäid, sest ükskõik, mis muu sündmuse või toiduga on mul alati mitu päeva varem koostisosad kappi varutud. :D

Istusin taaskord traditsiooniliselt keset kööki, ulgusin veits, sest kapis polnud MITTTTE MIDAGI süüa peale müsli (aga piima ju polnud :D), vihma ka sadas.. No kurat, nii õnnetut situatsiooni pole veel olnud :D Ega’s midagi. Võtsin saiapätsi kapist välja, proovisin igatpidi, kuidas nad praadides paremini jäävad (hoiatuseks: õrnalt märjad ning kastetud suhkru sisse pole ÜLDSE hea kombo, ma ei tea, miks ma seda üldse üritasin). Köök oli kärsakat täis, mina palvetasin viie ilmakaare poole, et Märt üles ei ärkaks ja raiskasin peaaegu pool kotti saia ära.

Siis tegin vormiga neist lihtsalt peaaegu-südamed, röstisin õrnalt pannil ning tegin hoopis neist koogitorni. Vahele määrisin plaanikohaselt Nutellat ja vaarikamoosi, mis sai ÜLITÄPSELT otsa :D Peale tükeldatud maasikad, kõrvale šokolaadised maasud. Ja teate, see tuli miljon korda maitsvam, kui ma oleks osanud arvata!!

Igaljuhul, Märt oli rõõmus (nagu alati, sest tal jäi see hommikune draama taaskord nägemata), jäi söögi ning kingitustega rahule ja hommik läks korda. :)

Ja ma tean küll, et ma peaks juba targem olema ja varuplaani KA valmis mõtlema, aga ma miskipärast unustan selle alati ära.

Veelkord blogivahendusel ka, PALJU ÕNNE, KALLIS!


Kuna ma olen pea alati talle kingituste hulka lisanud midagi omatehtud, siis seekordki uurisin netiavarustes ringi. Küll on kole, kui tahad niii meisterdada ja annet ei jagu :D Igastahes, selle aastaseks kingiks sai purgike “50 reasons I love you”, ainult eesti keeles. Lihtsalt jube oli neid pisikesi paberilipakaid rullida ja sellest veel jubedam oli ainult nende kinnisidumine :D 

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply