Hipsta please!

29. apr. 2013

Ma pole varem eriti aru saanud neidst 9gagi naljadest, kus on “that awkward moment”, kui ei teha kodutul ja hipsteril vahet. No ilmselt seetõttu, et paljud ameerika kodutud käivad jumala normaalselt riides, samas kui Eesti kodutute puhul… noh, on hea, kui neil üldse ON midagigi seljas.

Ükspäev Konsumi ees aga oli mul esimest korda selline hetk, kus ma olin segaduses, kas tegu on joodikutest kodututega, kes prügikasti valvavad ja sealt taarat koguvad, või lihtsalt hipsteritega, kes vaikselt (pruunist paberkotist!!!) midagi rüüpavad.. Alguses oli päris kõhe neile läheneda, sest mulle üldse ei meeldi mööduda kuuest joodik-kodutust, eks. Mida lähemale jõudsin, seda kergemaks samm läks, sest oh seda rõõmu, poisid nagu ponksid, väljaveninud augulised kampsid seljas ja rüüpasid MATET!

Nüüd olen avastanud enda jaoks ka TLC kanali kogu selle Honey Boo Boo ja pulmakleitide-toddlersite sarjadega. Häbi tunnistada, kui palju need saated mulle meeldivad. Siinkohal tahaksingi pikemalt peatuda sel “Toddlers and Tiaras” teemal. Ma ei viitsi hakata lahkama seda, kui eetiline on lasta nii väikestel seksikates bikiinides ringi joosta, või hinnata laste ILU, või neid sellise meigikorra alla toppida. See las jääda igaühe enda otsustada.

Mis mind aga sellest kirjutama pani, olid ulmelised summad, mis ülesvuhvimiseks kulutatakse. Kas TÕESTI tasub see end võistlustel ära? Nii palju, kui ma olen vaadanud, on Ultimate Grand Prix (ehk see kõige kõigem auhind) olnud suurima summana 250 dollarit ja osavõtutasuna pead veel maksma näiteks 400 juurde :D Ja siis vaatad, kuidas emad räägivad, et näed, kaheaastase kleit maksis 700 dollarit, trikoovooru kostüüm 500 ja viimase vooru (mis tavaliselt oleneb võistlusest) kostüüm ka midagi 700ga. Pluss professionaalsed meikarid-juuksurid-lavalise liikumise õpetajad, mis kõik palgatakse. Pluss proteesid, kingad, sõit sihtkohta, hotellitoad (seda ma ei tea, ehk on see võistlejatele tasuta?)…

Just vaatasin üht osa, kus naisel olid kaksikud lapsed, ühe nimi oli
Alycesaundra ning tal oli 8000 dollariline kleit, ihukaitsjad ning tal
ja õel oli oma tuuuuuriibuss!!! Nagu, tegelikult ka? Ja siis see ema
rääkis, et “Kui ma ostan talle 8000 doltsise kleidi, siis pole seda
üldse palju tahetud, et ta laval säraks ja parima annaks ning kõike
teeks, mis mina tahan. NELJA aastane võiks juba sellest aru saada!”
Oook.

Ja kõik see siis tühise summa pärast… Okei, kroon saadakse ka, aga see on ju mingi odav julla ning maha seda ei müü. Nagu. Tõesti viitsitakse panna sellised summad magama, et võita heal juhul 200 dollarit ning kuulda, et su laps on kõige ilusam? Ma ei saa aru.

Ning no, kui juba jutustamiseks läks… Eks me kõik vaatame ja uudistame, mis teistel seljas on. Vahel ajavad mõned valikud muigama, mõned ahhetama. Mina olen konkreetselt stiili pärast mõnitamisest välja kasvanud ja enda arust olen üsna tolerantne- kandku, mida tahetakse. Kõigil on oma erinev maitse. Mulle ei pruugi meeldida need vanaemalikud villased seelikud ja noh, veidi boheemlaslikud riided, kellelegi teisele jälle ei meeldi minu lõhkised teksad. I can live with that.

Millest ma aga aru ei saa, on see, et KUIDAS inimesed ei suuda oma suurust õigesti hinnata? Mul on nii suva, mismoodi riides käiakse, aga kui mõni ajab ikka selga viis mumbrit väiksema kleidi, niiet iga voldike ja kehakumerus on näha… Kole on lihtsalt vaadata. Ma ei räägi siinkohal sellest, kui seljas on näiteks number väiksem särk. Pigem need ekstreemsemad olukorrad, kus vaatad klubipilte ja suurus L neiu on selga ajanud XS suuruses seeliku. Ja siis pärast õiendatakse, et õõõ, peaasi, et inimene end mugavalt tunneb, mida sa mõnitad. Sorri, kas tõesti on mugav olla kitsastes riietes?

Riie peaks ikka kandjat kaunistama, mitte naeruvääristama. Inimesel võib olla seljas midagi niiiiii kihvti, aga seda lihtsalt ei pane tähele. Nagu näiteks see pilt… Ma ei saaa aru, mis oli sellel inimesel mõttes, kui ta NIIMOODI välja tuli. A no, samas jälle, mis see minu asi on, eks :D

 Ja lõppu üks väike vahva faktikene ka:

You Might Also Like

  • Avatar
    Merily 29. apr. 2013 at 11:55

    Nendel missiemmedel on võistlustega eesmärk saavutada see, et lapsest saab kunagi Miss America või muu kuulus ja ilus inimene. Et nagu panevad juba noorelt alustala kõigele ja loovad nime, tutvusi.

    Magamapandud summad on tõesti ulmelised, samas on olnud võistlusi, mille peaauhind on nt 10 000 dollarit. Eks see selline emmede väljaelamine oma laste peal ole.

  • Avatar
    mesiliis 29. apr. 2013 at 12:39

    No kui raha on, siis miks mitte… Aga ma ei tea, ehitada tütre tulevik üles sellele, et ta on ainult ilus.. :D

    Minu arust seni, kuni laps ise tahab seal olla ja tunneb mõnu ja täiega naudib esinemist (nt see Honey boo boo), siis las tegutseb, kui on aega ja viitsimist. Aga paraku on nii, et enamik tunnistab, et elab lapse peal unistusi välja või viidaks lavale kisav laps, kes millegagi ära ostetakse, kes ei TAHA võistelda.

  • Avatar
    Liis 29. apr. 2013 at 14:12

    vastavalt oma numbrile riietumise kohta lugesin kunagi mingist välismaa foorumist või oli hoopis tumblrist. Mingi noor tüdruk küsis nõu, et tegelikult ta nö väga paks pole, kannab numbrit 4, aga nö "muffintop" häirib. Ja küsis siis nõu kuidas sellest kiiresti lahti saada. Vastus oli, et osta riideid suuruses 6.

  • Avatar
    mesiliis 29. apr. 2013 at 14:34

    :D Aga õige ju tegelikult…