Natuke kultuuri kah

8. apr. 2013

Alustaks eilsest saatest “Su nägu kõlab tuttavalt”. No see lihtsalt sobib väga hästi pühapäeva õhtusse, kui saab natuke lebotada ja kaisus olla. Ja ma olen tegelikult väga üllatunud, et see nii hästi välja on kukkunud!

Näiteks Tanel Padar.. ma olen alati miskipärast arvanud, et ta on selline natuke ülbe rokkar, who doesn’t DO paroodiaid. Minu üllatuseks oskab Tanel väga edukalt ka enda üle naerda ja ma ausalt ei oleks ealeski arvanud, et ta võtab kätte ja teeb Tina Turnerit või MC Hammerit NIII KIHVTILT :D Kus ta vehkis tantsida ja selline energia oli taga.. Nagu ka Andrus Vaarik ütles, et on Tanelit nii kaua tundnud ja poleks midagi sellist temast oodanud. Mina ka poleks.

Evelini esitused mind suht külmaks jätnud, aga eilne Piaf… Taaskord oli Vaarikul õigus ja selline esinemine ei sobi paroodiasaatesse. Nii siiras ja armas! Või Tanja.. KUST tema sellise hääle võttis? Taaskord oli mul üks suuuur eksiarvamus, et noh, on selline üsna hea aga tavalise häälega lauljatar. Ning siis selline esitus? Hanna-Liina Björk meeldis mulle ka, kuigi minu arust niiii häid punkte ta ka ei väärinud.

Kahju oli mul aga Normannist. Muidu on tema etteasted olnud kesised, aga Villu Tammet tegi ta küll väga super hästi järgi, välimus oli no üks ühele. Kahjuks jäi tema esinemine aga Padari, Võigemasti ja Mihhailova varju…

Teistest rääkides, siis Taukar on oma põsesarnadega mu lempar, ta ikka üritab korralikult ja võtab esinemisi vabalt, naljaga. Oja Pets.. noh, tema on ilmselt just parodeerimise peal väljas, kui teised võtavad tõsisemalt asja. Ja Getter.. mina ei tea, vihub tantsida küll, aga mingit erilist etteastet temalt veel näinud pole. Aa, Elton John.. no kui ta laulu lõpetas, käed üles tõstis ja kaamerasse naeratas- EHTNE ELTON ju! Vot siis oleks ta küll rohkem punkte väärinud. Eile oleks pidanud tal ka rohkem Shakira juuksepahmakat pidanud olema.. Ja siis muidugi see, kuidas ta oma punktid annab alati Evelinile, sest “ta oli täna NIIIII NUNNNU!” :D

Paar sõna kirjutan oma ühest uuest lemmikzombikast, Rammbock: Berlin Undead.

Mul on alati olnud  väike kahtlus väikese eelarvega filmide kohta, mis pealegi on välismaa omad, et on ehk film sellevõrra kehvem (võrdluseks näiteks kõik need ZombiStripparite filmid) No Rammbock ära vaadatud, oli ainuke nurin see, et film kestis niiii vähe (59 minutit). Okei, see polnud ka päris hea, et tundus, nagu oleks terve film käsikaameraga filmitud. Päris korralikult pilt värises ja jõnksutas..

Mulle meeldis, et see oli jälle uuest vaatenurgast. Enamik zombikatest näitab seda, kuidas ellujääjad üritavad väljas hakkama saada ning turvalist kohta otsida. Kõik ei saa aga sellised julged kangelased olla ning Rammbock näitabki lugu sellest, mida teevad inimesed siis, kui nad otsustavad uksed lukku panna, kodus istuda ja lihtsalt…oodata. Noh, kellel see õnnestub, kellel mitte. Samamoodi, nagu Pontypooli puhul, ei vaja see film kümmet eri kohta, kus filmida. Piisab ühestki, kui seda hästi teha!

Üks peategelastest jättis väga hea mulje, noor kutt. Tegi vahepeal MacGyverit ja meisterdas kahvlitest rakulkasid, aga pärast leidis viisi, kuidas zombisid eemale hoida. Päris peategelane, mees, kes tuli oma endist tüdrukut tagasi võitma oli aga niiiii tossike ja äbarik, et üldse ei hakanud talle kaasa tundma. Või noh, veits..

Nakatunud olid lahedad, nende grimm eriti. Aga mina ei tea, kui kunagi läbi mingi võimaluse peaks päriselt zombid tulema, palvetan ma viide ilmakaarde, et nad oleks Romero omad, ehk aeglased. Miski pole hirmuäratavam, kui elav surnu, kes sind süüa tahab ja siis veel sprindib ka nagu Usain Bolt. Kui see peaks juhtuma, siis ma olen küll vist esimene, kes ära süüakse :D

Film ise hoidis pinget kogu aeg üleval, nii põnev oli vaadata, mis nüüüüüd saab, ning ehmatuskohti oli ka parajalt. Kuna see oli üsna lühike, ei hakanud lugu vedama ega muutunud igavaks. Me likey!

Edasi jätkan natuke raamatute teemal. Kunagi tükk aega tagasi sai loetud Erki Noole “Autogramm”. Mulle hullult meeldivad elulooraamatud, sest olgem ausad- kuulsatest inimestest maalib meedia hoopis teistsuguse pildi. Autobiograafiad näitavad aga inimeste teist külge, seda, mis sageli on võõraste eest varjatud. Lisaks seigad ning detailid, mis pole avalikkusele nii teada. Noole raamatut oli aga kohati halb lugeda, sest see hüppas ühe jutu pealt teisele, hästi palju asju jäi kuidagi poolikuks.

Näiteks alustati juttu ühe konkreetse juhtumi või teoga, siis tuli lause “nagu mitu aastat tagasi juhtus X kohas X inimesega” ning esimene jutt jäi lõpetamata või tuldi selle juurde tagasi hoopis teises peatükis, kui see toodi millegi teise näiteks :D Polnud seda järjekindlust ja ajajoon oli ka paigast ära. Vahepeal oli juttu noorusest, siis tulid lõpuaastad, siis jälle kooliaeg.. Raske oli järge pidada.

Aga ega see raamatut vähem huvitavaks teinud. Põnev oli lugeda, kuidas olümpiavõitja polnudki spordikooli ajal esirinnas ning supertulemustega, nagu võinuks ju arvata. Mis mind aga väga üllatas oli Eesti Spordikomitee käitumine. Kuna ma ise üsna spordikauge inimene, vaatasin ainult Noole tähtsamaid esinemisi, siis miskipärast arvasin alati, et tal kõvad sponsorid ja toetajad taga. Aga see, kuidas Nool pidi algusest põhimõtteliselt lõpuni ise pingutama ja asju ajama ning siis ka kõik blokkisid, või kuidas ta Reval Cupi korraldas… ainult siis oli spordikomitee tähtsust täis, kui Nool midagi saavutas. Muidu vaata ise, kuidas hakkama saad. Hoolimata raamatu hüplikkusest, oli seda põnev lugeda, hoopis teine lugu, kui ma oleks oodanud!

Lõpetan selle pika-pika postituse veel ühe raamatuga ehk see mu zombika teine osa.

Kuna see on inglise keeles ning kohati üsna keeruline, võttis aega, et end raamatust läbi närida. Ma olen alati maru kuri olnud, kui ma ostan raamatu ning siis see lõppeb mingi haige koha peal ära, et “loe teisest osast edasi”, eriti kui teos ise ongi mingi 200 lehte. No ei võinud siis need kaks raamatut kokku panna? Ja noh, olgem ausad, mõne puhul võiks “teised osad” üldse olemata olla.

“Deadline’i”
puhul mind see järjestaatus ei häirinud. Esimene raamat oli omamoodi tervik, mis oli üsna…lõplik. Teine osa sai otsa aga niiii haigelt ja niiii hea koha pealt, et ma pean oma eelarvest vist kolmanda jaoks ka raha leidma. Sari räägib tuleviku maailmas, mida asustavad zombid. Kuidas ellu jääda, milline on tehnika ning turvameetmed mitukümmend aastat tulevikku ning mida teeb valitsus. Esimene osa keskendus rohkem poliitikale, presidendivalimistele ja blogijatele, kes tõid tõe rahvani. Sellest rääkisin pikemalt SIIN.

Teine osa hakkab ajama “Feed’is” aset leidnud vandenõu jälgi ning kiht kihi haaval hakkab tõde päevavalgele tulema. Tegemist on hoopis suurema looga, kui esialgu paistab. “Deadline’is” pole rõhk niivõrd blogijatel ja ajakirjandusel, kui teaduslikul jutul, teooriatel ning tõestusel.

Ja no, ma olen selle raamatusarjaga igatpidi nõus- näiteks see, kuidas need zombid tekivad või kuidas käitub valitsus (või noh, ütleme siis nii, et valitsuse all mõtlen ma neid ilmatu suuri ning tähtsaid kujusid, kes niite tõmbavad). Igast olukorrast üritatakse kõrgemalt poolt siiski võtta seda viimast ning hoida võimu. Võiks just arvata, et sellises maailmas on tõde esmatähtis, sest kui lihtrahvas ei tea mingit olulist detaili, on nendega kõik. Aga see on nii tüüpiline, et valitsus hoiab kõike enda teada ning otsustab, millal nemad tahavad tõde rääkida- ehk millal see neile kõige kasulikum on. Vahet pole, et rahvastik järjest kahaneb ning miljonites inimesi  sureb.

“Deadline”
oli äärmiselt põnev raamat- veel põnevam oleks olnud, kui ma kõigest teaduslikust jutust aru oleks saanud :D. Tõde, mis (noh, pooleldi) välja tuleb, on jahmatav, sündmuste käigud on üllatuslikud ning sellised twist and turn kohti on palju. Ja nagu ma ütlesin, “Feed” lõppes ära normaalselt. Kui ma poleks teadnud, et on teine osa, poleks midagi katki jäänud, sest lugu oli kuidagi terviklik. “Deadline” lõppes ära niiiiiiiiiii ajuvaba ja haige koha pealt, et ma tükk aega jõllitasin raamatut, et tegelt ka? Nii lõppedki? Õnneks oli väike teaser ühe peatüki näol ka olemas ning mis ma ütlen, enne ma ei puhka, kui on ka viimane osa, “Blackout” läbi loetud :D

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply