Ahoi! sailor

4. mai 2013

Avastasin siin ükspäev, et mul pole üldse normaalseid sõpru. Nagu.. Naljakas. Just selliseid sõpru pean silmas, kellele vabal päeval helistada ja Kanali äärde istuma minna. Või kellega kõik hullud ideed teoks teha. Või lihtsalt, ilma eelneva planeerimiseta, spontaanselt jäätist minna sööma. Iseenesest nad on mul ju täitsa olemas, aga kaks tükki istuvad Tallinnas ning Kadil on (imearmas, may i say) beebi, kes vajab tähelepanu veits rohkem kui mina. Ja mul on sõberid, kellega näiteks kord kuu või kahe jooksul kokku saada, väike siider võtta, muljetada ning end lolliks naerda, aga kellega ei ole võimalik näiteks igapäevaselt suhelda. Mul lihtsalt pole Tartus enam seda “oma inimest”.

Ja et oleks selge, ma ei räägi üldse lähtekatest, sest semud nad ju on, aga nad olid Märdi sõbrad enne ja mul oleks imelik nendega niisama, ilma Märdita, ringi tsillida. Okei, täitsa kurb hakkas :D

Üldsegi, mis inimestel viga on? Kõigil on mingi faking isu absoluutselt KÕIKE fb-s jagada, et aga omale hullult kuulsust saada ja näidata, kui head samariitlased nad on. Ma ei mõtle üldse neid auhindade-jagajaid. Just neid, kes leiavad maast mingi suvalise võtmehoidja ja “otsime koos omanikku”

Või mobiilid. Okei, kui nad on väljalülitunud, palun väga, jaga. Aga kui telefon on sees, otsi kontaktidest “Ema, musi, tibu, issi, venna” või mingi “mu südameke bff” number ja HELISTA. Omanik saab tunduvalt kiiremini oma kõnemasina kätte. Aga ei. On ikka vaja näidata, et just tema selle leidis ja just tema on nii hea, et tahab omanikule seda tagastada.Näiteks me Kadiga leidsime ka rahakoti dokumentide ja asjadega. Ei tulnud mõttessegi kohe pilt Facebooki toppida. Läksime hoopis politseisse, kus omanik parasjagu avaldust kirjutas. Aega võttis ka tunduvalt vähem, kui teha pilt, jagada ning loota, et Tartu inimese seinalt jõuab kaotatud rahakoti pilt Pärnus elava inimeseni.

Alles hiljuti oli, kui keegi jagas pisikese lapse dokumendifotot. All oli veel tekst, kuidas see mitu aastat(!!!) tagasi kohvikusse jäeti, seal see leti peal seisis, aga keegi huvi ei tundnud. Äkki nüüd, mingi viis aastat hiljem tuntakse puudust ja tahetakse tagasi.. No sorri, kui seda siiiiiis otsima ei tuldud, siis ilmselgelt seda ei olnud vaja pakiliselt tagasi saada. Ja on ka asi, mida jagada. Dokumendifotosid tehakse teadagi mitmekaupa ja lapsest tehakse väiksena  üldiselt rohkem kui üks ametlik pilt. Kah asi. Äkki ta vanemad ei tahagi, et lapse pilti nii levitatakse? Ah, ma lihtsalt kade, et mul midagi jagada pole :D:D

Viimasel ajal on mul absoluutselt võimatu minna raamatupoodi ja tulla sealt tühjade kätega tagasi. Ma võin oma viimased kopikadki ära raisata, et aga saaks midagi uut ja põnevat lugeda. Nüüd ma olen veidi tagasi tõmmanud ja soetan ainult soodushinnaga neid. (Aga kui müüja ikka ütleb, et hoolimata oma mitte-tudengi staatusest saan ma ikka tudengisoodustust, no katsu sa mitte veel kaht raamatut kaasa haarata).

Nädala jooksul on koju kaasa tulnud Katrin Lust-Buchanani biograafia ning Lindqvisti “Harbour”. Lisaks uus märkmik. Ma olen täiesti hull märkmike järgi, sest neisse on nii põnev asju kirjutada, eriti kui nad UUED on :D Ja kui ma neisse juba midagi kirjutanud olen ning seega nad enam uued pole, panen ma nad kappi ära, et uus osta!

Lusti raamat on läbi loetud ja noh… mina olin sel ajal ilmselt kuskil mujal, kui ajakirjandus tema valedest ja väljamõtlemistest pasundas. Ja ma ei saanudki aru, miks teda nii süüdistati? Eestlaste kadeduse pärast, et keegi saab staaridega pilti teha? Sest kõik tõendid ja asjad ehtsuse kinnitamiseks olid ju olemas. Ja milline on Eesti ajakirjandus… funny business. Üldse tundus, et Katrin kirjutas selle raamatu, et kõigile eestlastele näidata, et ta EI valetanud. Naljakas oligi, kuidas ta nii palju närve kulutas, et kõike tõestada. Milleks, haters gonna hate.

Raske oli veidi lugeda, sest teoses polnud nagu ühtlast püsivust. Vahel ei saanud aru ka midagi, sest Kaie nimi oli Katja, aga pool peatükki oli muudkui Kaie-Kaie ja siis äkki tuli Katja-Katja. Teiste nimedega samamoodi, oleks võinud siis võtta ühe nime, mida kasutada vms. Kuigi ma vahel ta õhtulehe blogi lugesin, oli mulle näiteks suureks üllatuseks, et ta põhimõtteliselt peaaegu lahutas oma abikaasast.. Igaljuhul oli lõbus lugemine, sest Kaja Wunder oli ikka totaalne mõrd :D

Teine raamat on “Let the right one in” autori poolt. Selline…konkreetne õudukas, eile üksinda kodus olles edasi lugeda ei julenud. Ja noh, kahes lauses on seni ka Eestit mainitud :D (Tegevus toimub Rootsis ja autor ise rootslane).

Miskipärast on mul kappi tee leidnud ka mitmed meremehesinised/-triibulised asjakesed. Eile näiteks soetasin tumesinised ülbed püksid- sellised, mis ülevalt on veits laiemad ja.. pff, ma ei oska seletada. Lisaks triibulised baleriinad.. Okei, neid ma ise poleks kindlasti ostnud, aga Märdi vanaemal “lihtsalt vedelesid tutikad kingad-võta endale”. Aitäh :D

    

Üldiselt peaks tihemini oma reklaamkirjadele pühendatud meili ka vaatama, sealt võib vahel ikka leida häid pakkumisi. Ma kord kuus (kui meeles on) käin tühjendamas seda, aga eelmine teisipäev jäigi silma, et kurat, ma olen Takko vip-klient ning saan neli talongi, mis annavad 15-30% soodustust. Kehtisid viimast päeva. Ilmselgelt Kadiga Takkosse ja kahe peale saim protsendid ära kulutatud! Uus ja väga vajalik mahukas kott kõigest 9 euroga!

Ning lõpetuseks, eile sain kätte kaks ebay-sõrmust. KAHE nädalaga olid kohal ja pakendatud ilusasse karbikesse. Nii hea, et nüüd saan pakke kätte uuest Maximast, Narva mäel, mitte ei pea kuskile kaugele loksuma.

 

Varem tellisin ehteid jumala suvalt- peaasi, et hind oleks soodne ning tagasiside hea. Nüüd veedan tohutult rohkem aega, et otsides müüjat, kelle käest saaks korraga mitu mitu toodet, et ei peaks ootama kümne paki tilkumist.

Vahel läks ebays sobramine nii vihaleajavaks ka, sest kuigi valikus oli näiteks “free shipping”, siis eseme müügilehe peal oli IKKAGI saatmistasu. Siis avastasin, et kuigi mul on “Estonia” valikuks tehtud, on lehe all pool “Shipping and payments“ides ikka mingi USA. Sealt ära muutes sain teada, et meile on ikka tasuta ja juhhhei! :D Okei, segane ja mõttetu jutt, aga ma olin vahepeal juba päris kurb, sest kõik ilusad sõrmused olid hiiglasliku saatetasu eest, mida ma tegelikult polekski pidanud maksma :D

You Might Also Like

2 kommentaari

  • Reply Anonymous 4. mai 2013 at 14:29

    Sul on juba nii palju raamatuid kogunenud. Mis raamatud sul su suurest kogust veel puudu on?

  • Reply mesiliis 4. mai 2013 at 14:58

    Tegelikult on mul neid ikka väga vähe, eriti hakkab see silma mu suuuuure raamaturiiuli juures, millest täidetud on ehk veerand…

    Ja KÕIK on puudu. Ma võiks soovitud teoseid loetlema jäädagi, sest käsi lihtsalt ei tõuse maksma oma niigi väikse palga juures 28-…eurot raamatu eest, kuigi ma loen seda mitu korda :D

    Aga mis kõigepealt pähe torkavad on näiteks Stephen Kingi raamatud (eesotsas "Shininguga", või need Erseni "Toimikute" sarja raamatud, võiii Carlos Ruiz Zafroni teosed või tohutul hulgal elulooraamatuid…

  • Leave a Reply