Karsummdi

6. mai 2013

Selveris müüakse muidu väga häid termostasse. Märt hommikul jättis enda oma (koos kohviga) maha ja tahtis, et ma selle talle viiendalt (!!) korruselt alla viskaks. Püüdis peaaegu kinni ka, aga mitte tilkagi kohvi maha ei läinud! Minu termostass oleks juba viskamise hetkel tühjaks jooksnud :D

Eile käisin tubli tartlasena esimest korda Karsummi vaatamas. Sixten vist luges mu blogi ükspäev ja tal hakkas kahju, et ma nii sõpradeta olen (:D:D), ning kutsus mind filmima. Märt oli ka paadiga elusid valvamas, niiet miks mitte.

Sain esimest korda Gopro‘d näppida, mis on üks päris vahva vidin ikka küll. Vaatasin teiste lennurakette ning mõtlesin, kus on inimestel ikka viitsimine. Sixteni tiimil oli ehitatud päris fäänsi katapult ning- nagu veel kahel teisel meeskonnal- oli ka neil see kurikuulus Põhja-Korea teema.


Alguses mõtlesin küll, et sealt mingit auhinnalist kohta ei tule, eriti siis, kui kõrval olid päris ehtsa Ränirahnude automobiiliga kutid. Aga no, ma ei teadnud nende plaani ka, mina nägin ainult katapulti. Tilbendasin seal niisama ringi, vahel filmisin paari huvitavamat kohta, vahel pildistasin ning vaatasin teiste karsumme.

Lõpuks sain ka oma alkoholitaset mõõta (ilma alkomeetrisse puhumiseta showd tegema ei lastud), ning sain kaks sammu filmijana laval astuda. Ma kujutan ette, et kõrvalt oli isegi lahedam vaadata, aga Sixteni meeskond oli täiesti ausalt oma võidud ja maksimumpunktid ära teeninud. Neil oli korralikult läbimõeldud kava, alustades USA lipust, mis kummipaadiga vees ulpis, lõpetades kostüümide ning sissejuhatava jutuga. Ja katapult lennutas kah ilusasti! See on see, et ei tasu hinnangut esmamulje põhjal anda, eks.

 

Ja kuigi mulle tegelikult meeldis Ränirahnude teema ning lohevärk ka (seal sai tossu ja tuld, onju), läksid nemad eelkõige oma jutuga alt, nagu paljud teised. Kõik paistsid ära unustavat, et nad on mikrofoni ees, et võiks natuke aeglasemalt ja selgemalt rääkida, mitte pudistada ja mikri ees keksida, et pool juttu üldse kaduma läheks. Võitjate diktoril oli hea selge ja rahulik hääl, sõjaväelaslikult käskiv, nagu teema ette nägi ja see andis ikka kõvasti juurde!

 

Pärast veest välja tulekut jooksid ajakirjanikud neile muidugi tormi (ma nägin VIST isegi Katrin Lust-Buchanani ära, omast arust nägin õigesti, aga mis ajast tema TV3s töötab?) ning auhinnaks saadi päris üks kast siidri-õllega, lisaks igasugused pääsmed ja asjad. Sain tasuks Metro-kaardi, et seal kord tasuta söömas käia ja paar purki, sest ILMSELGELT olin mina ju kõige tegijam asjapulk seal üldse :D Aitäh!

Hiljem olin veidi  paadi juures, kus päästjatel polnud midagi teha ning läksin koju ära. Õhtul läksime Märdi töökaaslase juurde Supilinna, grillima ning pühapäevaõdakut veetma. Ma polnud kuni eilseni Supilinna võlust aru saanud, ma olin vahel sealt ainult läbi sõitnud ja ei tundunud üldse ilus. Märdi töökaaslasel oli seal aga niiii super aed ning lihtsalt mõnus rahulik oli olla. Linnakära polnud üldse kosta, oli piisavalt eraldatust, samas olid majad ümberringi…ja no, üldse selline tunne oli, nagu oleks hoopis kuskil kellegi maakodus puhkamas, mitte linnas.


Nüüd olen tööl, istuda korralikult ei saa (istusin eile oma tagumiku niiiii valusaks :D) ja võiks ju ühe kohvi teha :) JA MIKS kuradi pärast, laeb viimasel ajal blogger ÜLIkaua pilte üles? Vahet pole, kas ma panen blogisse või picasawebi, ma võin surnuks end oodata…

/Ahjaa, pildid, mis pole minu enda tehtud, on võetud SIIT , SIIT ja SIIT

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply