You know you’re old, when…

17. mai 2013

…kui juba kõik vanemad suguvõsaliikmed (ja peretuttavad) on vähemalt korra küsinud hoolitsevalt ja südamlikult “Kas ei oleks juba aeg järeltulija peale mõelda?”, selle asemel, et lapseteema peale nina kirtustada ja käega lüüa: “Ah, ta ise alles lapseke ju.”

Viimane võimalus osaleda ka giveaways, võitja loosin välja juba HOMME!

Ma olen seda postitust alates üleeilsest kirjutanud ja ikka pole valmis saanud. Ilmselt on asi selles, et olen kuskilt mingi haigusepisiku külge saanud ning pea on niii paks. Ma ei suuda mõelda välja midagi ebameeldivamat, kui see on sünnipäeval haige olemine (isegi keset suve kipsis olemine või kopsupõletikku jäämine pole nii halb- and i should know, ma olen mõlemad järgi proovinud)

Eile bussiga sõites mõtlesin, et kurat, ei ole see 23 midagi nii hirmutav, täitsa nooreke vanus veel. Ja siis tabasin ära, et järgmine aasta on see number juba 24 ning seee küll on minu jaoks juba vana olemine.

Lugesin töö juures juhtumeid, kus lapsed mäletavad oma eelmist elu. Noh, paljud tunduvad küll sellised fantaasiaviljad olevat, aga mõni laps kirjeldabki oma eelnevat elu, olustikku ja inimesi, ning kui uurima hakatakse, on kõik tõsiii. Päris kõhe. 10aastasest mõrvarist lugesin ka. Ma ei tea, miks, sest töö juures oli seetõttu üsna kõhe olla.

Üks päev käisin ülivara õppesõitu tegemas. Ei tohiks vist ikka kella 8ks endale aega panna, sest ma pole absoluutselt ärkvel. Päevad pole vennad ja mina tegin nii lolle vigu, et ma täitsa imestasin, kuidas õpetaja kõrval rahulikuks jääda suutis :D Mainin selle ka ära (sest päris mitmed on mu vingumispostitusest valesti aru saanud), et ma olen oma sõiduõpetajaga ÜLIrahul. Ta on kannatlik, rahulik, mõistev ja suudab mulle mu vead selgeks teha. Vahepeal teeb natuke karmimat häält, et ma saaks aru, kui tõsine viga on vms, aga kunagi ei lähe ta närvi (kui samal ajal mina lähen tal kõrval oma lollide apsakate tõttu järjest rohkem vihasemaks :D).

Eks mul too vingumispost tuligi sellepärast, et ma alustasin täiesti nullist ja ajasin ise ennast närvi, kui tegelikult oleks pidanud rahulikuks jääma. On päris loomulik alguses karta ja kahelda otsustes (näiteks selles, mis saatis mind pm kohe linna sõitma :D). Aga olgem ausad, mida ma oleks õppinud tiirutades neli korda platsil ringiratast? Igastahes jah, mina olen rahul, KUIGI see autokool võtab kõvasti rohkem aega, kui ma oleks arvanud :D

Väike fun fact ka: mulle üldse ei meeldi vaadata, kes ukse taga on. Kui ma kedagi külla ootan, on teine asi. Aga kui ma tean, et keegi ei peaks tulema ja ühtäkki on koputus… Mul lihtsalt on väga sügav vastumeelsus ukse avamiseks :DTelefoni ka ei võta vastu, kui võõras nr helistab. Tavaliselt kogun hea minuti julgust (uksesilmast ka vaadata ei tihka, äkkkki kuuldakse mu hingamist, eks), halvemalt korral teesklen lihtsalt, et mind pole kodus.

Teisipäev aga oli ka ukse taga kolkimine, võtsin südame rindu ja seekord tegin ukse lahti, unustasin ära, et mul oli ainult üks suur lohvakas t-särk seljas ja reklaami postkastidesse panev noormees oli päris üllatunud, silmad suured ja suu lahti. Pole tükil ajal nii piinlik olnud :D

Tõi mulle ebayst tellitud sõrmustepaki (enne trepist üles tulles just mõtlesin, et tellimus peaks juba kohal ju olema), et “ei mahtunud koos reklaamiga postkasti”. Ja kui pärast poodi läksin, avastasin veel ühe pakikese postkastis. Ei tea, kas seda ei viitsinud siis üles tuua mulle?


Kolmapäeval tegime Margitiga väikse tüdrukute õhtu, jõime siidrit ja veini, tegime juustuga kartuleid ning vaatasime ära “Su nägu kõlab tuttavalt” finaalsaate, mida kumbki näinud polnud. Muidugi kuulusid sinna juurde ka fotoshoodid mu suure valge parukaga, akna peal naabrite spioneerimine ja parajas koguses klatši.

Joon aga suures hulgas Teraflud ning loodan, et homseks olen jälle jalul :)

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply