Fucking bleeding heart

22. juuli 2013

Mulle meeldib inimesi aidata. Ausalt kohe. Ja ma ei suuda paljudele abipalvetele “ei” öelda, sest kui minu võimuses on inimest aidata, siis miks mitte? Ei võta ju tükki küljest. Okei, kooliajal hakkas see juba mu uneajale, sest pool klassi avastas õhtul, et ohoo, homseks on referaat/kirjand/arutlus vaja teha, Liis, ole hea sõber, aita hädast välja. Eks ma aitasin siis.

Kui ikka märkan, et memmeke on pikali kukkunud, kellelgi kott ostudega katki läinud või keegi vajab abi bussist väljumiseks/sisenemiseks, siis olen alati üritanud aidata. Linnas elades on elu aga nii kiire, et sageli olen ma nii omas mullis ega pane ümbritsevat tähelegi. Ning kui lõpuks näen, mis toimub, on juba raudselt üks mutt kohal, kes kaagutab, et “noored on ikka ülbed küll” :D

Tänagi bussist välja tulles üks vana naine kukkus päris õnnetult. Ja kuigi ta ümber oli juba kaks abistajat, jäin ikka nagu töllakas sinna kõrvale vahtima. Halb tunne oli kuidagi, et ma oleks ju pidanud aitama. Siis ma nägin, et mutike oli purupurjus ja -nii piinlik, kui see ka poleks- südamevalu kadus ka kohe.

Kuidas teiega lood on? Ulatate sageli oma abikäe? Ja kas aitamine sõltub ka sellest, kes abivajaja on? Et kas selleks on korralikult riides, puhas ja tavaline inimene, või räpane, haisev joodik? Või lähete alati tingimusteta appi? Nõme on praegu tunnistada küll, aga mina nii kiirelt igasuguseid eluheidikuid abistama ei tõtta… Nende välimus, purjus oleks ja hais peletab eemale ikka küll, aga samas jälle on see väike hääleke peas, et inimestel ei tohiks ju vahet teha.. 

Ma olen ka selline inimene, kes jõuab igale poole ülivara. Mulle absoluutselt ei meeldi, kui keegi teine peab minu järelt ootama. Mina ise võin tühja passida, sellega probleeme pole. Seetõttu võtan ma tohutu ajavaru, kui kuskile jõudma pean. Sest noh, buss võib hilineda, ma ei pruugi õiget kohta üles leida, äkki satun ma avariisse või mind röövitakse, eks. Peaasi, et ei hiline!!

Seega ma saan väga aru inimestest, kes tulevad nii pool tundi varem kohale. Aga ka minu arusaamine lõppeb seal, kui kohale tullakse enam kui tund aega varem ja siis konkreetselt hädaldatakse, et miks mind juba pole. Ja kui lõpuks jõuan (samamoodi poole tunnise varuga), sõimatakse mul nägu täis, sest nemad pidid ootama. Nagu ma oleks räige hilineja. Not cool, inimesed.


You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply