Velotuur

16. juuli 2013

Ilmselt pole kellelegi suureks uudiseks, et ma absoluutselt ei salli sporti. Kõik sai alguse aastate eest kehalise tunnis, sest mulle üldse ei meeldi pingutada ninast verd välja mingi mõttetu tulemuse nimel ja siis ikka saada hindeks mingi mõttetu “kolm”, sest keegi kuskil oli kirjutanud normi, et vot selle tulemusega sa paremat hinnet ei saa. Ükskõik, kui palju sa ka ei pingutaks. Nii ma siis enam ei pingutanudki. Tegin asjad ära, mis vaja, aga ülemäära indu sellesse ei pannud.

Ma tean, kuidas kõik räägivad, et õõõõ jooksmine on nii vastik, aga pärast see rahulolutunne on eufooriat tekitav. No ei. Kui ma jooksen, siis terve aeg mõtlen, kuidas mul pistab ja kuidas ma enam ei viitsi ja kuidas ma koju tahaks. Ning kui jooks läbi, siis suure rahulolu asemel on mul hoopis õudus: Kas ma pean seda UUUESTI tegema?

Ainus vähegi sportlik tegevus, mida ma tõelise naudinguga olen teinud, on jalgrattasõit. Kui veel gümnaasiumis käisin, oli esimese lume sulades mul ratas väljas, sest isssand kui hea oli kihutada nii, et veremaitse on suus, võidelda tuulega ja pärast see tuimus jalgades, kui ratta seljast maha saad… Kirjeldamatu!


Vahepeal tekkis küll pikem paus, sest ilmselt ma päris osav rattasõidus pole ja tegin läbi ühe õnnetuse. Pärast seda ma nii rõõmuga enam ratta selga ei istunud. Linna kolides aga polnud mul ratast kuskile panna ning mulle väga ei meeldi tihedas liikluses kruiisida.

Nüüd kui Märt tõi oma ratta linna, sain selle sadula peaaegu õigele kõrgusele ning tegin proovisõite, sain aru, kui väga ma seda kõike igatsesin. Muusika klappides mängimas, tuul juustes, see pingutus..lihtsalt taevalik. Esimene kord tegin niisama proovisõidu 10 kilomeetrit, paar päeva hiljem pidin vanaemale pulmapilte viima, ja miks mitte rattaga? Pea 20 kilomeetrit korraga sõita peale nelja aastat pausi võttis ikka läbi küll. Aga rahulolu tuli ka!!

Ainuke, mis häirib, on see, et kergliiklusrada lõppeb poole tee peal ära ning siis peab maanteel sõitma, kus kihutavad täiesti hoolimatud rekkad (terve tee on vaba, võiks natukenegi kõrvale tõmmata, et ei lähe kõigest 2 cm varuga mööda, aga eii). Igastahes, loodan rattasõidu uuesti traditsiooniks muuta :)

Teistest uudistest rääkides, siis saime lõpuks kiisupoja koju tuua..või noh, toodi tema meile koju kätte. Väike nässakas Nässu. Praegugi magab mul kõrval, päikeseloigus.

Mu kaks väsinud nunnukat

Võiks veel rääkida pulmast, kus me nädalavahetusel käisime, aga pilte on nii tohutult (mina üksi tegin juba veidi alla 700 pildi, rääkimata fotograafist :D), et pean neid natuke sorteerima ja siis tuleb üks pikem-põhjalikum postitus ka sellest. Pidu oli igastahes väga super ning mul on Karine&Ivo üle ainult hea meel :)

Esimene avalik ülesastumine ilma prillideta :D
Empsiga

You Might Also Like

3 kommentaari

  • Reply Kadi 16. juuli 2013 at 11:48

    Appi kui lase nässakas kass – minu kassihullu süda just sulas nende piltide peale :D Ja prillideta pildid .. tükk aega vaatasin mis värvi kleidis sina oled.. seni kuni kerisin alumise pildile ja siis tuli "aaaaaa". Väga hästi sobib prillideta-sinu look! :)))

    • Reply mesiliis 16. juuli 2013 at 12:00

      Jaaaa! Ta on päriselt veel nunnum ja veeel pisem. Ma ei taha üldse kodust ära minna enam :D

      Aitäh! Seda on hea kuulda, ma selle koha pealt veidi ebakindel, pole end aastaid prillideta näidanud :)

  • Reply Pluxu™ 16. juuli 2013 at 15:18

    No ilmselgelt prillid teevad ikka teise inimese kohe. Aga mulle meeldib su soeng hoopis :)
    Ja kiisu, oh kiisu…ma nii ootan juba aega kui ma saan ka paikseks jääda ja siis tahaks ka kiisut vist ikkagi. Mis sellest, et ma nii vähe aega päevast reaalselt tegelikult linnakodus veedan… oeh.

  • Leave a Reply