Pettumustvalmistav lõpp muidu nii ägedale öölaulupeole

20. aug. 2013

Eile toimus Tartus uhkelt väljakuulutatud öölaulupidu “Järjepidevus”. Alguses polnud mul üldse tahtmist minna, sest ilmselgelt oli Märt taaskord tööl ja mul oli päris väsinud olla ka. Õnneks lahendas olukorra Maria, kes ütles, et plaanis juba kuu aega varem selle õhtu minuga veeta :D

Mina jõudsin laululavale kaheksa läbi nats. Ja inimesi aina vooris, vooris, vooris. Kui ma läbi Supilinna kõndisin, oli tunne nagu rongkäigus- lipud lehvisid, rahvas võttis juba lauluviit üles ning kõik kõndisid koos ühes sammus.

Igastahes, kohale jõudes ja Mariaga kokku saades, pidin kurvalt nentima, et ilmselt jääb pidu seekord ainult kõrvadele, sest rahvast oli niiiii tohutult ja iga vaba pind oli hõivatud. Aga kes otsib, see leiab! Täitsa üleval, kus pingid lõppesid ja oli müür vms, oli ruumi ikka metsikult..no võrreldes muude platsidega :D

Natuke aega seisime, kuulasime laule, ja leidsime isegi pinkidel istekohad. Sellessuhtes oli nii kõrgel hea olla- nägid kogu üritusest tervet ülevaadet. Rahvast oli nii kaugele, kui silm seletas, lipud lehvisid ja inimesed laulsid kaasa. Nägime ka, et lava ees, piirde juures oli täiesti tühi plats ja otsustasime sinna suunduda. Kõigepealt käisime muidugi sööginurgast läbi. Ausalt, seal oli pea sama palju inimesi, kui lauluväljakul :D Ja noh, selleks ajaks, kui me sinna jõudsime, oli siider vist igas kohas otsas… Üldse oli kuidagi kallis seal kõik, arvestades, et valikut polnud üldse.

Kui oma sihtkohta suunduma hakkasime, mõtlesin küll, et tegu on mission impossible’ga, aga minu üllatuseks olid kõik inimesed nii viisakad ja sõbralikud, et kui me vahelt läbi pugesime (muidugi ilusti vabandades ja paludes möödalaskmist), siis tõmbusid kõik eemale, ei vaadatud üldse kurjalt ja kõik olid noh.. rõõmsad.

Ja mina ei tea, kes kohapeal vingusid, et õõõõ rahvast oli nii palju, et istuda normaalselt ei saanud, kõik pressisid peale..lava ees oli vaba pinda päris palju. Inimesed said laiutada, istusid maas pleedidel, kohati oli isegi tühju klapp-toole. Ühesõnaga, seal oli hea lahe olla. Aga no, nagu kuulda oli, jäeti suur mass ka väravataha ootama, sest sees polnud ruumi. Läks veidi nihu vist selle korraldamispoolega, sest mismõttes ei lasta kaugelt tulnud inimesi sellisele üritusele?

Üks põhjuseid, miks me ette jõuda tahtsime, oli see, et saaks ‘asjas sees olla’. Kui üleval pingil istusime, olid nii tuimad inimesed meil ümber, et keegi ei laulnud ega midagi. Aga nii hüpleva ja kaasa elava rahva seas oli ikka tohutult mõnus olla! Sain oma olematu häälega ilusasti kaasa ka üürata, ilma et keegi aru oleks saanud “ou, sa ei oska laulda ju” :D Kuigi lauluvalik oli kohati küll naljakas, sest isegi tubli laulupidudel käija ning koorilaulja Maria ei teadnud osasid laule.

Alguses polnud üldse sellist väga õiget laulupeo tunnet. Vahepeal tundus, nagu oleks hoopis popmuusikute ja Tanel Padari kontserdile sattunud :D Lõpus aga, kui lauldi kõigile teada-tuntud laule (Isamaa ilu hoieldes, Eestlane olen…, Eesti muld ja Eesti süda, Ei ole üksi ükski maa jne), tõmbas seest õõnsaks küll, kui kõik ühel meelel laulsid ja kätest kinni hoidsid. Hästi hästi sügava ning harda mulje jättis seekord agaVolkonski esitus!

Üldjoontes võis laulupeoga rahule jääda. Ainuüksi rahvamass tekitas erilise atmosfääri, et midagi on toimumas. Ning kõik need Eesti lipud lehvimas, rõõmsad ning kaasaelavad inimesed..Oeh.  Õhtu tipp oli muidugi see, kui President must mööda kõndis :D Aga küll leidus ka miinuseid.

Kuulutati välja, et tervet laulukaart katab video tolleaegsetest tähtsamatest sündmustest.. ma ei tea, kuna seda veel lasti, äkki täitsa alguses? Sest kui ma kaart nägema hakkasin (natuke enne poolt üheksat), siis olid seal ainult mingid kujundid ning lõpus lasti seal Grapsi, Alenderi ja Vraidi vanu muusikavideosid. See oli küll veidi pettumustvalmistav, sest ma tegelikult päris ootasin seda.

Teiseks, no.. mina ei tea, kas tõesti ei saanud kuidagigi Ivo Linnat laulma “Eestlane olen ja eestlaseks jään” või “Isamaa ilu hoieldes”? Noh, Ott sai ka oma tööga hästi hakkama, aga he was no Ivo! Ja mis sel Laural seljas oli… ühe artikli kommentaarides oli päris tabavalt öeldud, et ta nagu ei hoomanud ära, mis üritusele ta täpselt tulnud oli, oma roosa kleidikese ja hiiiiiglasliku peaehtega. Ah, ma lihtsalt kade..

Veljo Tormise koorilaulud oleks võinud kõlada veidi varem, kui rahvas polnud veel nii väsinud, sest veidi naljakas oli, kuidas tõmmati kõigil hoog sisse, kõik elasid hullult kaasa ja siis hakkas leelotamine, mis kestis päris jupp aega. Mitte, et need laulud kehvad oleks olnud, vastupidi, aga aeg oli selle jaoks kuidagi vale, sest kõik ootasid Mägi esitust! Ning kuigi see video muinasjuttudest oli äärmiselt äge, oli see ka äärmiselt hirmutav, vähemalt mulle, kes ma koju pidin jalutama :D

Ja viimane, milles ma kõige rohkem pettusin, oli see, et ma ootasin terve aja Tõnis Mäge lavale, lõpuks ta tuli.. ja tegi ainult ühe laulu, milleks oli “Palve.” KÕIK skandeerisid, et ta laulaks ka “Koitu”, aga tuli hoopis mingi teine etteaste. Isegi pärast seda karjusid kõik ühestsuust, oodates ikka veel “Koitu”…ja siis tuli mingi random habemik lavale “Jah, koit tuleb igal hommikul, aga sellisena, nagu teie seda tahate, ta täna ei tule. Lepime nüüd ära ja lähme koju kõik!”

Nagu. Tegelt. NII lõpetadki öölaulupeo? Okei, ma saan aru, et seda laulu polnud kavas…aga mismõttes sa teed laulupeo, kus pole KOITU? :D Isegi Ott Lepland sai oma “Kuula”- laulu kaks korda esitada… Ja sul on võimalus lõpetada pidu mingi sajal eri viisil – kõige lihtsam on juhatada etteaste sisse sõnadega “ja nüüd algab õhtu viimane lugu”, näiteks– ja siis tehakse nii? Kui ta lavale poleks tulnud, poleks ma teadnudki, et ametlik programm on lõppenud.

Olguu, kuskil kavas oli kirjas, et “Lendab mesipuu poole” oli lõpulugu, aga olgem ausad, päris paljudel, kaasa arvatud minul, polnud seda kava. Ja siis tuligi muidu niii mõnusale õhtule selline jahmatav äkiline lõpp, mis jättis suhu veidi kibeda maigu küll. Sest no. Tegelikult ka?  :D

Hoolimata sellisest pettumustvalmistavast lõpust oli õhtu-öö iseenesest ju väga kihvt. Nägin oma silmaga, kuidas vahel on eestlased ikka väga ühtehoidev rahvas, olin uhke nende meeletult kaunite isamaaliste laulude üle ja sain tunda viimaste tekitatud südamevärinat, sest nii ilus oli ju…

Ma pilte eraldi salvestama-kopeerima ei viitsi hakata, eks te kõik näete neid delfist ja Postimehest. Need kaks illustreerivat pildikest on aga näpatud SIIT, autoriks Mari Luud.

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply