3. aug. 2013

Surm on alati raske teema millest rääkida või mille kohta sõna võtta, seega olen ma üritanud sellest ka kõrvale hoida. Alati on neid, keda see on väga lähedalt ja valusalt puudutanud, kellele tuletab see meelde hetki, millest parema meelega hoiduda või kes leiavad, et blogis kirjutamine on väga kohatu.

Ma olen olnud selles mõttes väga õnnelik, et minust on see eemale hoidnud (kui välja arvata vanaema-vanaisa, kes läksid ainuüksi vanuse tõttu). Kuid ma tean paljusid neid, kes on kaotanud väga väga lähedase inimese ja ma ei suuda mitte kuidagi hoomata seda, mida tunnevad nemad. Ja need noored elud, mis on jäänud lõpetamata…

Põhjus, miks ma sellest üleüldse kirjutan, on see, et täna on ühe mu lapsepõlvesõbra, kelle elu lõppes 13aastasena, surmaastapäev. Kuigi ka tema lahkumine ei riivanud mind lähedalt, sest ta viimased eluaastad ei suhelnud ega hoidnud me üldse kontakti, ei saa ma ikkagi unustada neid aegu, kui me Kärknas kõik koos ringi jooksime, triffi mängisime ja lasteaias ühes rühmas käisime.. Naljakas, meie sõprus “kadus” tema kolimisega… alles hiljem sain ma teada, et ta elas (ja suri) minu kodust ainult mõne kilomeetri kaugusel, mis oli väiksem vahemaa, kui mu kodust Kärknani.

Minu mõtted on täna Sinuga, Kristina!

You Might Also Like

4 kommentaari

  • Reply Anonymous 12. aug. 2013 at 20:36

    Surm on teema, mille puhul inimesed peaksid siiralt õnnelikud olema, kui see neid puudutanud pole.
    Aga imelikul kombel, et salamisi oma õnne enesele hoida, on sul vaja kirjutada blogi millestki, mida sa absoluutselt ei mõista. Oleks arusaadav, kui tõesti hinge kriibiks valu, kui keegi su kõrvalt ebaausalt vara on lahkunud. Isegi siis oleks see mõistetav, kui too samune neiu oleks olnud su igapäeva sõbranna, aga tõsimeeli, loopida küünlaid ja silmakirjalikke sõnu stiilis 'me küll ei suhelnud enam, aga kahju on ikka'. See on lihtsalt ebaviisakas neiu suhtes, kes ebaausalt vara lahkuma pidi.
    Ausalt, kui sa blogid, siis kirjuta asjadest, mida sa oled kogenud, mis on muutnud sind ja sinu hinge. Mitte ära otsi suuri sõnu ja tundeid seal, kus sinu varbad pole teps mitte maad puutunudki.

    Aitäh! :)

    • Reply mesiliis 12. aug. 2013 at 21:17

      Vaata, sellega on jälle see, et "kui ma blogin", siis on on mul õigus kirjutada just sellest, millest ma (kirjutamis-)hetkel mõtlen, mida tunnen, millised emotsioonid mind valdavad, millisena mina midagi näen- ühesõnaga ma blogin kõigest, millest ma parasjagu tahan, vahet pole, kas ma "olen seda kogenud" või mitte. Ja kas pole mu isiklik blogi mitte koht, kuhu saangi oma mõtteid kirja panna? Ma ei usu, et iga inimene, kes blogib, oleks iga oma kirjapandud ideed/mõtet ise läbi kogenud ;)

      Ja ausalt, kui Sa arvad, et ma peaks kirjutama postitusi ainult sellest, mis "on muutnud mind ja minu hinge", siis sorri, aga Sa pole selle konkreetse blogi teemast (kui nii öelda võib) üldse aru saanud.

      Ning ei, ma ei leia, et see oleks silmakirjalik. Kas see, et me kaks aastat ei suhelnud kaotab ära tema olemise ja selle tähtsuse minu minevikust ja lapsepõlvest? Sina ei tea nii täpselt, mida ma sel hetkel mõtlesin või kuidas tundsin end mitmeid aastaid tagasi või kolmandal augustil seda postitust kirjutades :)

  • Reply Anonymous 13. aug. 2013 at 09:15

    Sa räägid siin blogi mõttest? Mis see õigemini oligi? Bitchida kuidas keegi midagi sinust või sulle räägib, bitchida kuidas sa pole rahul sellega, kuidas Märt ühte või teist asja teeb? Või lihtsalt olla nagu 13 aastane teismeline, kes sinu kõrval, ka kahjuks, näivad väga täiskasvanuliku maailmavaatega välja.

    • Reply mesiliis 13. aug. 2013 at 10:18

      Ma arvan, et oma isiklikus blogis võin ma "bitchida" nii palju, kui ma tahan- sellest ka sõna ISIKLIK ;)

      Ja vähemalt julgen mina seda kõike oma nime alt teha, mitte nagu Sina, kes Sa peitud anonüümsuse taha ja valad nii oma maailmavalu välja.

    Leave a Reply