tripletrouble

20. aug. 2013

edit: uhh, tagumine aeg see blogi ära avaldada. No aega pole üldse enam. Käisin töövestlusel, homme Tallinnasse koolitusele ja vast läheb kõik õnnneks! Ning ei anna paremat vaatepilti otsida, kui see, kuidas Märt mängib mingit imelikku mängu, kass samal ajal rahulolevalt tema peal välja sirutatult magamas :D

Igastahes, osade inimestega sai juba enne suve algust räägitud, et no enne sügist võiks ühe paaripäevase tripi ju seltskonnaga teha. Asi venis, sihtkohad muutusid, oli althüppajaid ning aegu ei saanud klappima…aga lõpuks, eelmisel reedel (praeguse seisuga vist üle-eelmisel) võis väike Põhja-Eesti reis alata.

Justnimelt väike, sest läksime kahe autoga ning kuuekesi, mina-Märt, Sixten-Karin ja Erki-Sandra. Sattus selline korralik paaride tripp :D Aga pean ütlema, et paremat seltskonda ilmselt poleks tahta saanudki, kaasa said õiged inimesed, kes võtsid kõike mõnusalt ja vabalt. Keegi ei virisenud ega hakanud targutama, kui me vahel lihtsalt mõttetult tiirutasime (sest geps oli veits metsapoole) ja õiget kohta ei leidnud, või ei vingunud, et kaks päeva peab metsas magama ning iuu, pesta ei saa. Või see, Erki… :D:D 

Esimene päev: Lähtelt hakkasime sõitma õhtul seitsme ajal, esimeseks sihtkohaks Kauksi, eelnevalt olime välja vaadanud mingi RMK ööbimiskoha ja puha. Ilmselgelt selle “õige” asemel leidsime kolm hiiiiglaslikku telkimisala, mis olid tasulised, ülerahvastatud ja Peipsist liiga kaugel. Sildid olid ka minuarust täiesti valesti. RMK silt näitas tasuta ööbimisplatse, viidad aga saatsid tasulistesse, õige koht oli tegelikult üks teeots varem.

Kõik, kes Kauksis nii ööbinud on, ilmselt teavad seda suurt RMK-ala, kus on mitukümmend laagriplatsi järjest laudade, varjualuste, grillide ja lõkkekohtadega. Kuna me aga nii hilja jõudsime, siis olid põhimõtteliselt kõik juba hõivatud, Sandraga siiski õnnestus üks väike hädine lauake leida :D

Poisid sättisid magalad valmis ja ausalt, kui ma meie ülipisikest telki Sandra normaalmõõdus telgi kõrval nägin, mõtlesin küll korra, et Märt magab jalad väljas. Ära siiski mahtusime. Nagu ikka, mehed tegelesid grillimisega, meie tegime salati valmis ja kiirelt Peipsi lainetesse. Ajuvaba, kui soe vesi oli ja kuiii mõnusad lained üle pea käisid!!

Meie oma on see väiksem :D

Sixten ja Karin said ilmselt kõige mugavama “toa”

Kuna me saime tõesti väga pisikese lõkkeplatsiga koha, siis läks liha sossutamisega parajalt aega. Õnneks oli meil kaasaskantav gaasipliit olemas, niiet vorstikesed tegime sellel. Ja missest, et liha veidi pooltooreks jäi, lihtsalt mõnus oli järjest pimenevas õhtus istuda laua taga, ümber hea seltskond ja veel paremad jutud!

Mõtlesime küll, et tuleb hea rahulik õhtu-öö, aga vist eksisime veidi. Ilmselgelt ei tulnud kõik seltskonnad Peipsi äärde nädalavahetust nautima, vaid oli vaja ikka korralikult ja eestlaste moodi umbtäis end juua.

Alguses oli suva, sest nad olid meist suht kaugel, aga just siis, kui kõige parem uni tuli, hakkas meie platsi ees üks arveteklaarimine pihta. Kõige naljakam oli muidugi see, mille üle vaieldi. Põhimõtteliselt nägi asi välja nii:
X: Tra kuhu sa lähed? Sa oled purjus!
Y: See pole sinu teema, hoia eemale!
X: Sa sõidad kogu aeg täis peaga!
Y: Sa tuled MULLE ütlema, palju MINA täispeaga sõidan?? Vaata, kui palju SINA seda teed!
X: Mis MINA?? Mina ei sõida ÜLDSE, väljaarvatud 50 meetrit ükskord tagurpidi. SINA sõidad täispeaga
Y: Eii sina, tra mu nii kopp ees, ma lähen juba nii närvi, sa ajad mu nii kettasse, ma enne polnud, nüüd olen, tra ma sulle annan!!!

Ok. :D

Lõpuks rahunesid kutid maha ja (loodetavasti) ei läinud keegi seekord täispeaga sõitma. Sai peaaegu uuesti magama jäädud, kui hakkas peale uus, terve öö kestev jama. Meie kõrvalplatsil oli nimelt üks selline.. noh, keskealine paar, kellel oli kaasas ka suurem koer. Päeval oli koer ilusasti kinni, aga öösel tõmbas end lahti. No eks need mööda minevad joodikud ka õrritasid teda ning ajasid marru..

Ja nii see tore kutsa siis jooksis mööda seda hiiglaslikku laagrit ringi, lõrises ja haukus kurjalt kõigi peale, ei lasknud inimesi mööda teed edasi, lihtsalt seisis teepeal ees ja no ausalt, ma arvasin, et ta läheb kellelegi kallale. Kunagi ei tea, mida segaduses loom pimedas teha võib, eriti kui ümber on nii palju lärmavaid inimesi.

Kõige parem oli muidugi see, et peremees magas ja naine siis istus telgi UKSE ees ja hõikas sellise pooleldi anuva, pooleldi vinguva häälega: “Reeksukeneee, tulee kojuuuu. Reksukene no tule siia, tuleee äraaa!” Seni hõikas, kuni koera haukumist enam kuulda polnud, siis läks telki tagasi magama ning kui loom tagasi lähedusse tuli, hakkas jälle vinguma. Tipp oli muidugi see, kui üks tüdruk hakkas lihtsalt karjuma, et koer tuleb talle kohe kallale, kutsuge ta ära, ja mutt lihtsalt istus niisama. Okei, paar korda hõikas ka mehele, et mingu toogu koer ära. Miks ta ise ei läinud, ei oskagi öelda kohe.

Nagu. TEGELT? Sul on ümber sadakond inimest, osad on perede ja väikeste lastega (okkk, nemad, ma loodan, siiski magasid siis), inimesed, kes on joobes ja lärmavad ning sa ei too oma koera ära? Sina ju vastutad looma eest, kui too midagi teeb, vahet pole, kas inimene ise õrritas või mitte. Kamanda oma koer karmi häälega koju, pane kinni või mine too ta ise ära. Mitte ära vingu paar korda telgiavas, et Reksukene-kallikene, tule siia. Põhimõtteliselt jooksis koer terve öö ringi, nuuskis meie telgi ümber ning hirmutas Karinit-Sixtenit ka korra.

Teine päev: Hommik algas muidugi öiste seikluste üle muljetamisega. Koera peremees oli ka üles ärganud ja tuli küsima, kas võib koera lahti lasta, sest “ta on ju alles aastane, tahab mängida”. No mina ei tea. Kui sa võtad koera nii tihedalt asustatud alale kaasa ja ta ilmselgelt sõna ei kuula, siis ei lase ikka küll tal vabalt joosta. Lõpuks andis mees taskust kaks õllepurki kah, vabanduseks :D:D

Üks väike hommikueine

Võtsime suuna Toila poole, väikse peatuse tegime ühe ilusa järve ääres, kus Erki ja Märt tahtsid kala püüda, aga juba teise heitega kaotas Erki landi ja Märt kukkus läks vabatahtlikult mudasesse vette sellele järgi, et õhtul me grillkala ei saanud, nagu suure suuga lubati. Tuju see siiski ei morjendanud, Sandra ning Kariniga avasime Sommersbyd ning elu oli jälle ilus (välja arvatud Karinil, kes oma täis pudeli järve äärde jättis :D)



Käisime läbi ka Kuremäe nunnakloostrist. Noh, et kui juba oleme ekskursioonil, siis ikka korralikult. Alati on huvitav selliseid kohti külastada, paneb mõtlema, miks on inimesed sellise elu valinud, sest üks asi on olla usklik, teine asi end maailmast täiesti isoleerida. Sisse oleks tahtnud ka muidugi minna, aga ma ei tea, kas seal käib see mingi kella-ajaga või kuidas. Igaljuhul olid trellid ees ning nunnad nühkisid kuldseid küünlajalgu ning põrandat veelgi läikivamaks, kui nad juba olid.




Toilasse jõudsime, siis suur parkla oli juba autosid täis ning kohal olid igasugused turvad ja piirded- Eesti Energia pidas suvepäevi.  Trippisime kivise mere äärde, kus julgemad hüppasid ka merre. Ma jalgupidi solistasin vees, väga külm polnudki, aga ilm oli parajalt tuuline ja polnud erilist tahtmist end märjaks teha. Alguses oli plaan ka Pätsi suveresidentsi külastada, aga kuidagi juhtus nii, et kõndisime hoopis tagasi autoni, sest nälg pressis peale.

     

Läksime Jõhvi ääres asuvasse kohta, kus oli “kamplekt lõuna”, mida tegelikult polnud. Koht ise oli päris kihvt, mõnusad nurgadiivanid ja värki, aga toit.. sai söödud küll ja iseenesest maitsel polnud midagi väga vigagi, aga soe see praad küll polnud :D

Jaa… siis ma ei mäletagi, mis me tegime. Käisime ilmselt poes ja hakkasime uut ööbimiskohta otsima, millega oli ka päris palju jamamist. Aa, Ontika pangal käisime korra, aga seal see keskmine trepp/vaateplatvorm oli ära lagunenud ja sellist korralikku vaadet ei saanud.

Ütlesin Erkile, et tehku fotograafi poos :D

Alguses pidime ööseks Mahule minema, aga mingid imelikud teetööd olid ja me sõitsime meeeletu ringiga ja oleks veel suuremaks seda pidanud tegema, siis aga otsustasime Kunda kanti minna. Seal seiklesime ka pisut ja tänu kohalikele leidsime ilusa valge liivaga ranna üles. Seal olid küll mingid väiksed lõkkeplatsikesed olemas, aga mingit korralikku telkimisplatsi kahjuks polnud. Pakkisime end uuesti autosse ja võtsime suuna Võsu poole. Lõpuks joppas ja sattusime ülihea laagri peale, kus oli kohe päris grill ja lõkkease ja laud ja..


Kraamisime asjad jälle välja, tegime friikaid, ülihead kanaliha lõkkel ja käisime krabi vähki vaatamas (ma tegelikult ei tea, kumb see oli, aga jube küll igastahes :D) Mängisime bailat, tegime väikse veini  ja vihmatibutamise ajal hakkasid kõik oma kokkusaamisjutte rääkima. :D Paaride pidu, siiski.



Kolmas päev:
Terve öö ma kartsin, et vihm läheb tugevaks ja ujutab meie telgi üle, sest Märt ütles, et see laseb läbi. Õnneks oli vihm vaikne ja stabiilne ning me olime puu all ka. Katsudes oli telk seest niiske küll, aga midagi läbi ei tilkunud. Tegime veidi kiirema hommikusöögi, väsimus hakkas juba tunda andma ning ilm oli ka kuidagi kehvake.




Tallinnas oli plaanis sõjaväeosast läbi käia ja Kasparit külastada, magasime ühe aja maha, jäime teist ootama. Et seda paari tundi veeta, läksime Arena3 suveterassile sööma, kus Sixtenil oli käpp sees. Kihvt nägi see välja küll oma mõnusate lebodiivanite ja sadamavaatega. Ilm läks ka nii päikeseliseks ja palavaks kätte ära, et pidin ära sulama oma teksade ja ketsidega.



Aga noh, see söök… okei, ei saa halvasti öelda, sest friikad olid maitsvad, kaste oli hea ja kanaliha ka (kuigi eelmise päeva grilliltehtu oli parem), aga salat oli küll lahtilõikamata suure hunnikuga taldrikule visatud, sekka paar tomatit ka :D Ja sessuhtes oli hea, et saime prae niiöelda “sõbrahinnaga”, sest kaheksa eurot selle eest oleks küll veidi palju maksta olnud.


Lõpuks uuele ringile Kaspari juurde. Ootasime ja ootasime, iga uus “külalistevastuvõtja” nägi temamoodi välja ja kui ta lõpuks tuli.. noh, marssimist ilmselt tänapäeval ei õpetata enam :D Otsisime siis vaikse nurgataguse, kuulasime muljeid ja naljakaid juhtumisi…ning mulle jõudis järjest enam kohale, et kurat, pooleteise kuu pärast on Märt ka läinud. Nalja oli jah hea teha, haahaa, sõjavägi, haahaa, aga nüüd, kus see minek nii käegakatsutavas läheduses on… no kurat, kisub kurvaks juba.

Iiigastahes, Kasparit oli hea näha, pole see sõjaväekord midagi nii hull. Lõpuks lasime ta tagasi lõunauinakule ning reisist väsinutena võtsime suuna kodu poole. Mõnus väss oli peal, kolm päeva on üheks tripiks täiesti piisav, kauem läheks juba liiga paljuks ja väsitavaks :D

Lõpetasime oma Põhja-Eesti reisi Lähtel kohalikku jalgpalli vaadates (kodukandi poisid võitsid, muidugi). Oli üks ütlemata mõnus nädalavahetus nende ägedate inimestega. Muidugi oleksvõinud veel rohkem enne ettevalmistada ja muid kohti vaatamas käia, aga eks teinekord oleme jälle targemad.

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply