crazy times

5. sept. 2013

Oooooh, mul endal on ka nii piinlik, et pole üldse blogi kirjutanud, aga kui aus olla, siis mul lihtsalt pole mitte kuskilt seda jõudu võtta. Kes oleks arvanud, et töötamine niiii palju aega ja energiat ära võtab, eks :D

Paljud juba ilmselt teavad, et vahetasin hiljuti töökohta. Tundsin ise, et Rüblikus olen jäänud kuidagi… paigale ning tahtsin vahelduseks midagi teist ja uut proovida. Täna andsin Terjele oma võtmed üle ja appppi, kui kurb hakkas. Ikka mitu head aastat sai seal töötatud.. Austasin poole kohaga, lõpus olin põhitöötaja (haa, karjääriredelil sain ka ikkagi tõusta :D)

 Oli lapsi, kes olid niiiii armsad, oli lapsi, kes ajasid väga marru.. sai proovida igasuguseid mänge, pidada sugulaste pätakate sünkareid, sai raha teenida.. Kõik oli ühesõnaga super. Aga noh, kuna ma üritan ikkagi suureks kasvada, siis selline töö mind eriti kuskile ei vii ning väga palju seal ei teeninud ka. Märdiga koos elades saab hakkama, aga kui ta nüüd sõjaväkke läheb, siis paratamatult mu väljaminekud suurenevad.

Niisiis võtsin vastu otsuse minna Coffee INi tööle. Ning jah- see töö on väsitav ning pingeline, aga omg, kuidas ma seda naudin! Kohvi tegemist, inimeste rõõmustamist juba varahommikul.. Ilmselt elulõpuni ma tõesti seal olla ei tahaks, aga praeguseks, kui mulle pole veel selget pilti tuleviku-minast ja tuleviku-tööst ette löönud, sobib see küll.

Nagu kõik teisedki, googeldasin mina ka enne tööleasumist CI’d. Leidsin ikka väga palju negatiivset, otsustasin aga sellegipoolest proovida. Mis ma öelda oskan- rikkaks tõesti selle tööga ei saa, täispäevad on pikad ja väsitavad ikka hullult ära, aga samas… ma ei tea, äkki räägib minus see pool, mis leiab kõiges positiivset või äkki on see lihtsalt alguse värk, aga mulle meeldib :)

Esimesed kaks päeva, mil üksi olin, olid küll megahullud. Just oli kool alanud ja kõigil olid sellised poolikud päevad ning Taskus osteti lihtsalt massides kohvi! Mul polnud reaalselt aega korraks hingegi tõmmata. Praktika mõttes hea, aga esimese tööpäeva kohta oli see a-ju-va-ba. Vähemalt on see hea, et mida kiirem on, seda kiiremini päev läheb. Ma loodan, et kogu see väsimus ning jõuetus tuleb lihtsalt sellest, et pole nii pikkade päevadega harjunud (Rüblikus sain ju lihtsalt istumise eest raha…) ning läheb kergemaks see tööl käimine. Noh, et koju jõudes oleks jaksu veel näiteks süüa vms.

barista problems…

Ja inimesed, kes mu juurest läbi käivad! No neid on ikka igasuguseid. Õnneks kedagi väga hullu veel kohanud pole. Ülimõnus oli, kui esimest päeva üksi tööl olles ajasin kassas midagi sassi ja ütlesin ühele välismaalasest kliendile, et sorri, mul läheb veits aega, it’s my first day, ning ta vastas mulle, et algaja kohta tegin ma talle väga hea cappuccino! Või kui inimesed lihtsalt tulevad ja naeratavad…

Ning Sina, armas ja hea blogilugeja, kes Sa tulid minu juurde jooki ostma ning ütlesid, et oled algusest saadik mu blogi jälginud, et ma kirjutan seda hästi… AITÄH Sulle! Ma olen praegugi nii sõnatu, varem pole keeegi (võõras) lihtsalt ligi tulnud ja blogi kiitnud. Sa tegid mu väsitava ja pika päeva ikka sitaks palju paremaks. Andis kohe jõudu juurde :)

Aaa… ja ühe teise töö sain ka muidu juurde. Mis seal ikka, ma ei kujuta ettegi, kuidas ma need klappima panen, aga everything is possible ja ma tahan mõlemat väga teha, mis sest, et see teine koht on põhimõtteliselt täiesti tavaline adminni-töö. Kuigi selle järgi, mis kadalipud/taustakontrollid vaja läbida enne tööle asumist, tundub küll, et ma läheks nagu presidendi enda sekretäriks :D


Vast saab ikka hakkama, nüüd kui Märt ära läheb, siis nagunii on aega mingi miljoni eest. Igastahes, loodan, et seda energiat ikka ammutan, et jõuaks tihemini ka blogisse ja te käige ikka Tasku Coffee INis mulle kassat tegemas, eks.

Ja maru raske on ikka vara hommikul tööle minna küll,
 kui üks pisike uksel täpselt selise näoga vastu vaatab: 

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply