Armusin veits

16. okt. 2013

Ma pole kunagi olnud eriline Londoni või Inglismaa fänn, see sihtpunkt pole kunagi olnud mu places-to-visit nimekirjas ja üldse olen alati mõelnud, et noh, kui võimalus on, miks mitte ära käia, aga ise ma poleks elus ekstra viitsinud sinna reisi korraldamisega vaeva näha.

Aga oh, kuidas ma eksisin. Selle nelja päevaga võitis Inglismaa ning eriti London täiesti mu südame ja praegugi on täitsa kurb olla, sest ma seal pole! Kohe järgmisel tagasiolemise päeval hakkasime Kadiga juba uut reisi planeerima :D

Alguse sai meie väike nädalavahetuse get-away Tartu-Tallinna maanteel, kus Sebe Noorteekspress suri keset sõitmist mingi viis korda välja. Bussijuht oli kah nii vana, et selline tunne oli, nagu oleks tal süda koos bussiga seisma jäänud. Õnneks jõudsime vaevu-vaevu lennujaama.

Kohtusime oma reisiseltskonnaga ning kokku oli meid kõiki 10. Siinkohal tahaks südamest tänada Liinat, kes viitsis ja suutis reisi kokku panna, seda orgunnida ja meid üheksat mööda Londonit ringi vedada. Lihtsalt super! Inimesed olid ka õnneks hästi toredad kõik (no üks näiteks oli Sirle ema :D), et nendega oli rõõm reisi nautida. Keegi ei vingunud ega tujutsenud ja kõik olid lahedad. Eriti muidugi Liina, kes terve aeg oma juhtumiste ja seiklustega meelt lahutas.

Lendamisega oli see mul esimene kogemus ning alguses võttis ikka seest õõnsaks küll. Mõnus kartus oli ka sees, aga kui kõrvade lukkuminemine välja arvata, oli päris mõnus. Saime pilvede sees-peal-all-kõrval olla ja noh..taevas!!

Nagu vahukoore sisse laskuks..

Inglismaale jõudes võtsime kohe jälle bussi, et siis “kodukanti”, Golders Greeni, sõita. Sealkandis oli päris suur juutide kogukond ja neid oli täitsa huvitav jälgida, isegi väikestel poistel olid hiiglasuured mantlid ja kaabud ning pikad lokkis bakenbardid. Hästi palju oli ka nö. sisserännanuid. Näiteks nendes kesklinnast eemalasuvates poodides olid müüjateks eranditult mustanahalised või moslemid ning suur osa nendest ka mehed.

Samas meeldis see mulle rohkem, et me ei elanud uhkes turistidele mõeldud linnaosas, vaid nägime seda päris ehtsat elu, kuidas suur osa londonlasi tegelikult elabki. Ja need mõnusad ridaelamud… Meie linnaosas nägin ma ainult kaht kortermaja ja need olid ka pikkupidi suured, mitte üles kõrgustesse. Palju ilusam vaatepilt, kui näiteks meil Annelinna kortermajad üksteise küljes kinni

Esimese söögipeatuse tegime KFCs, viskasime siis kotid hotelli ja läksime shopingule. Meie tänaval oli hästi palju selliseid pisikesi poekesi, kus pea kõik maksis 5 naela, lisaks kohvipoed, kõikvõimalikud toidukauplused, Starbucks… Kusjuures, suur osa sekkaritest (vähemalt need, mis meie kandis olid), töötavad mingi heategevuse heaks, et aknal on suurelt kirjas, keda/mida nad toetavad ning tulu läheb annetusteks.

Suure ostlemise tegime muidugi Sportsdirectis. Ajuvaba, kolm korrust lihtsalt asju täis, pidime Kadiga peaaegu lolliks minema :D Poes on ikka nii hea vaadata asju, parem kui neil kodukal, sest pooli riideid pole ma netis näiteks märganudki (ega oskaks otsida ka).

Kõrvalpood oli disainerite asju täis, näiteks jäi silma üks üliiimahe Karl Lagerfieldi ilma käisteta jakk ja mul tekkis suur kiusatus kogu raha sinna alla panna, õnneks sai kaine mõistus võitu. Õhtu lõpetasime Tescos, kus oma KFCst järgi jäänud kanale salati kõrvale ostsime, mida siis oma pisikeses hotellitoas nautisime.

Teine päev algas päris varakult, juba pool 8, hommikusöögiga. Terve öö ja hommik takkapihta oli vihma sadanud, niiet päris mure oli kohe, aga õnneks läks ilm väga ilusaks. Jalutasime Kadiga teisi oodates väljas ja haarasime kodutänavalt Starbucksi Pumpkin Spice Latte kaasa.

Elis sai mu Starbucksi nimeks

 Üritasime Liinaga sammu pidada, metrooga liiklemist selgeks saada ja suundusime esimesele hiiglaslikule turule. Asju oli nii palju, et ei teadnud, kuhu silmi panna. Kogu energia läks vaatamiseks ja tuulamiseks, niiet pilte nagu ei jõudnudki eraldi teha :D


Päris naljakas oli hinnavahe ka. Kotid, mis siin on heal juhul 30 eurot, olid seal 5-15 naela. Näiteks see kuulus pruuni värvi lühikeste sangadega tote-bag, kus teine kott ka sees on, maksis 10 naela, facebookis olen näinud, et osad müüvad lausa 45ga seda. 

Mis mulle hullult meeldis, oli see, et müüjad ei hakanud enda kaupa pähe määrima ja peale suruma. Teretasid viisakalt, vastasid küsimustele ja soovi korral tegid isegi alla veits, aga ei olnud sellist pealetükkivust, et oleks ebameeldiv olnud. 

Suurema osa ajast veetsimegi turu peal, sest see oli mingi kilomeetrite pikkune tänav, kus mõlemal pool olid siis kas poed või lahtised putkad. Iga teine pood oli telefonividinate jaoks ning värsket kraami müüdi kausitäite kaupa, kusjuures üks kauss maksis 1 naela, olenemata sellest, kas seal sees olid apelsinid, kartulid või viinamarjad.


Turu kõrval oli kohe mingi kaubanduskeskus ka, aga sinna enam ringi vaatama ei jõudnud, kiirelt võtsime ainult BurgerKingist midagi näksimiseks, et kõhtu täita ja üritasime netti saada. No või-ma-tu! Kui me veel hotellist küsisime sealse interneti kohta, et ongi nii aeglane, siis adminn vastas, et oo see nii kiire nett, mitte keegi pole kunagi kurtnud. Eks me, eestlased, oma 3g ja 4g kiirustega ära hellitatud :))

Lõpuks sõitsime kahekorruselise bussiga pika maa maha ühte suurde ostukeskusesse, kus oli kõikvõimalikke poode, meid paelus muidugi Primark. Jalad olid mõnusalt väsinud, aga hea rahulolu oli ka sees, sest nii palju uusi asju sai jälle :D

Otsisime söögikohta ka, üle tänava oli selline.. diner’i tüüpi koht, täpselt selline, nagu filmidest näha võib ning omanikeks oli itaalia pere. Kõik olid hästi sõbralikud, taldrik oli hiiglaslik (maksis ainult £3.80), maitses ülihästi ning kõige lõpuks toodi lauda käsitsikirjutatud (!!!) tšekk. Mitut sorti kastmed olid tasuta ning “suur jook” tähendas pea liitrist klaasi Pepsit! Vahepeal see omanik vms tuli juttu rääkima, et kust pärit oleme ja kohe teadis, et eelmine õhtu oli Eesti-Türgi jalgpallimäng olnud. Lõpuks, kui ära läksime, hõikas terve kohvik tagantjärgi “Byyeeee!”

Üldse üllatas, kuiiiii sõbralikud kõik inglased on. Iga asja peale tänavad või paluvad, tulevad niisama juttu ajama, teenindajad on superviisakad.. eestlastel on, mida õppida. Näiteks kui Inglismaale lennukiga läksime, siis inglased aitasid kohe kõik kotid ja asjad maha tõsta, lasid lennukist väljumisel vahele.. Eesti jõudes tahtsin Kadi kohvrit ülevalt kätte saada ja kõik vaatasid selliste nägudega, et no nahhui kuhu sa nüüd ronid, aitamisest rääkimata.

Sõitsime elektrirongi ja metrooga tagasi kodukanti, esimesega sõites sai õhtust Londonit piiluda, no võttis ahhetama ja läbi akna pilte tegema küll.

Hotelli jõudes viskasime kõik ostud voodi peale laiali ja hakkas pihta see riiete sees sobramine :D Hiljem tulid neiud-naised korra meile viskit jooma, Kadiga käisime veel jalutamaski ning kui keskööl kõht tühjaks läks, lasime nuudlitel hea maitsta. Ahjaa, hotellituba oli iseenesest meil väike (nelja peale), aga meil oli VANN ja nagu.. eesruum tugitoolide ning kohvi/tee materjalidega.

Pühapäev taas varakult äratus, taaskord sadas, aga kahjuks sadu järgi ei jäänudki. Läksime Liverpooli, et ka seal üht turgu külastada, aga no niiii kehvake oli rahvasummas vihmavarjudega liikuda või vihma käes üldse asju vaadata. Midagi õnneks kaasa sealt siiski haarasime.

Korraks tegime tiiru ka Camden Townis, mis on üsna halva kuulsusega, sest noh, see pidi suht selline narkokant olema. Ka seal oli kahel pool tänavat tuhat poodi ja 16-aastane emopliksist mina oleks õnnes olnud, sest seal oli rõhk just alternatiivsel moel ja vidinatel. Lisaks iga natukese aja tagant neoonvärvides sildid “Tattoo and piercing“. Praegu mõtlen, et ühe pisikese mälestustattoo oleks võinud ju teha :D Ja tohtutult oli neid valgeid t-särke, kus peal kuulsused või praegu popid kirjad/sloganid. Üks koht, kust sisse piilusin, nägi reaalselt välja nagu särkide labürint :D

Täiega oleks tahtnud seal ringi vaadata ja pilte teha, sest majad ja poed olid seal niii huvitavad, aga kuna vihma sadas, jalad olid märjad ja üldse oli ebamugav olla, läksime Kadiga hotelli. Vahetasime riided, soojendasime end kohviga üles ja läksime vaatamisväärsusi jahtima.

Juba esimese päevaga saime metroo päris hästi selgeks, et polnud muret kahekesi liigelda. Tegelikult on see süsteem ikka väga lihtne, lihtsalt on vaja teada, kus oled ja kuhu minna tahad, kuigi enne reisi kodust seda metrooplaani vaadates tuli küll ahastus peale :D

Esimesena otsisime üles Kings Crossi raudteejaama, sest noh, HARRY POTTER ja platvorm 9 3/4 ju :D Me otsisime täiega seda taga, tegime mitu tiiru ümber platvormide ja kui ma lõpuks infost küsisin, et kus see on, siis ta näitas näpuga mu selja taha… ja ma ei tea, kuidas me seda ei näinud, kui seal reaalselt oli rahvamass ümber ja me olime mitu korda sellest mööda kõndinud.

Oleks tegelikult tahtnud selle pooliku käruga pilti ka teha, aga järjekord oli metsik! Mina arvasin, et see noh.. selline tavaline värk, et lähed ja kohe saad pildi tehtud, aga eiii. Seal isegi töötaja olemas, kes paneb sulle vastava maja värvides salligi kaela ja siis aitab sellel “lehvida”, kui seina sisse hüppad. Väga vinge :D Kui seal mingi 50 inimest seisnud poleks, oleks ilmselt kohe sinna seina äärde tormanud.

Järgmisena külastasime Buckinghami paleed, mis oli VÕI-MAS! Muid sõnu lihtsalt selle kirjeldamiseks pole! See ehitis ja kõik kujud ja üldse see väljak.. no ülimahe ikka.

Ega ma kade pliks polnud, tegin ikka teistest ka pilti: 

Jalutasime Hyde pargi suunas, nägime võimsaid mälestusmonumente, kohtasime üht austraallast, kes alguses oli lahe, siis juba pealetükkiv ja põikasime läbi tänavalt, kust ainult miljonärid ostavad (oli raha maitset nagu tunda küll). Kõndisime pisikese osa pargist ka läbi, oravad jooksid vabalt, luiged-pardid lunisid saia.. no oleks päike ka paistnud, oleks kõik super olnud.

Edasi võtsime väikse Starbucksi, ning jalutasime London Eye ja Big Beni suunas. Lihtsalt awesome! Nii mõnus oli Thames’i ääres jalutada, soe kohv käes ja nautida hämarduva Londoni ilu. 
Oiii, kas tõesti leidsin wifi üles? 

Kahjuks jäid seekord päris paljud asjad nägemata, näiteks Londoni sild ja ma oleks väga tahtnud ka Briti muuseumisse minna.. aga kuna me olimegi selle nädalavahetuse-tripi plaaninud shoping-reisiks, siis ülesanne sai täidetud! Eks järgmine kord Kadiga kahekesi minnes vms saame ise oma aega ning sihtpunkte planeerida, praegu oli meil üsna must maa ning kohad valis välja Liina. 

Viimasel õhtul võtsime veelkord oma lemmiku KFC Mighty Bucketi, natuke grillitud köögivilju ning vaatasime Big Bang Theoryt. Kuna meil oli ka vann olemas, siis päris jätsimegi selle võimaluse kasutamata ning igaüks sai natuke lõõgastuda ning kottide kandmisest väsinud lihaseid lõdvestada. Ja varahommikul, kella kolme paiku, hakkasime jälle lennujaama sõitma…

Mulle hullult meeldiski see, et me nägime nii Londoni kesklinna ja uhkeid tänavaid, samas ka sellist päris-elu, kuidas enamik sealseid inimesi igapäevast elu elab. Ja kontrast kahe linnaosa vahel oli tohutu! Kui me oleks omapäi läinud, siis ilmselt oleksime ostlemisega piirdunud ainult Oxford streetil, aga kuna Liina on Inglismaal elanud, teadis ta näidata selliseid nurgataguseid kohti ja turge, kuhu turistid sageli ei satugi, samas osta ja vaadata on seal aga kordades rohkem…

Ja kui ma enne ütlesin, et teeninduskultuur on seal väga kaugele arenenud, siis internetiajastu kohta seda öelda ei saa, selline tunne, nagu oleks 2000. aastasse sattunud, kus wifi kuskil ei levi või küsitakse hotellis ühe tunni neti eest ühe naela :D A vähemalt oli igal noorel iPhone, niiet eks see kompenseerib. .

Igaljuhul oli reis meeldejääv ning super, ma ei suuda sõnadega vist edasi anda seda tunnet ja emotsiooni, mis terve reisi aja meid Kadiga valdas! Saime tunda inglaslikku sõbralikkust ning viisakust ja nautida tähelepanu, mis meile osaks sai, tuulasime riietekeskel mõnuga, maitsesime Starbucksi ning veetsime mõnusalt aega… Jääb üle vaid järgmist aastat oodata :)

Oeh jah, sai nüüd tuhat pilti lisatud, aga pole vast hullu. Ostudest teen kohe postituse järgi :)

You Might Also Like

4 kommentaari

  • Reply Maret A. 16. okt. 2013 at 21:41

    Mul jäi kahjuks suur osa postitusest lugemata, sest ma surin lihtsalt kadedusse ära :(((

  • Reply Sibille 17. okt. 2013 at 03:22

    Oeh ma tahan ka tagasi. Elasin(proovisin elu) kevadel londonis. Kodu igatsus sai võittu aga mida päev edasi, siis tunnen et tükk mu südamest kuulub just sellele linnale. Ootan juba uut kevadet, et taas enda kodinad pakkida ja kuu-kaks seal olla :P

    • Reply mesiliis 17. okt. 2013 at 04:32

      Jaa, ma tahaks ka niimoodi pikemalt veidi seal elada. Ilmselt mitte elulõpuni või aastateks, aga kas või paariks kuuks, et lihtsalt Londonit põhjalikumalt tundma õppida, näha kõike, mis see linn pakub :)

    Leave a Reply