Mees ja sõjavägi

4. okt. 2013

Nüüd, kui Märt on asunud oma kohust täitma ning on järgnevad 8 kuud Võrus Kuperjanovi pataljonis, olen ka mina omadanud selle mitteametliku ja uhke kõlaga tiitli nagu “Ajateenija naine”! Wow, eks. Ja nüüd, kui ta on juba tervelt viis päeva ära olnud, mõtlesin kirja panna esimese mõtte, mida olen erinevatest foorumitest ja fb-kommuunidest tähele pannud.

Siit ta tuleb: eesti naine on üks igavene hädapätakas :D

Nimelt ükspäev oli vaba õhtuke ja buduaari foorumis kolades sattusin sõjaväe teema otsa, kus siis juba mitu aastat naised, kelle mehed aega teenivad, saavad muljetada, üksteisele külastuspäevadeks küüti pakkuda ja noh.. nutta. Sealt sain ka viite facebooki kommuuni, kus põhimõtteliselt sama idee, aga veidi päevakajalisem ja uuemate uudistega.

Lugesin siis ja no, ei jõudnud ära imestada, kui klammerduvad ja ahastuses mõned olla võivad. Juba teise päeva õhtuks oli mõnel pisarad valla, sest issssssssand, pole nii ammu mehega rääkinud ja ei tea, mis nendega seal toimub ja äkki on midagi lahti..ühesõnaga mure missugune, sest 2 minutiline kõne jäi tulemata. Nagu. Ma saaks aru, kui möödas oleks mingi kuu või nii, aga KAKS PÄEVA?? Neiud-naised, kas siis kohe üldse ei oska-saa-suuda enam meheta eksisteerida?

Ma ei räägi siinkohal ainult nendest, kelle mehed sel aastal sõjaväes on, vaid ka eelmiste aastate postitusi lugedes jäi tõesti mulje, et ühe keskmise naise jaoks on maailma lõpp, kui mõned kuud näeb meest ainult nädalavahetuseti. Selle asemel, et siis endale tegevust otsida, soojendada sõbrannadega suhteid, veeta aega iseendaga, nad uluvad foorumites, et apppii, kuidas ma küll hakkama saan. Jah, kuidas ma küll hakkama saan :S:S

Või kas eesti naised tõepoolest arvavad, et mehed on nii äpud ja ei kannata seda aega ära, sest no, ühe foorumlase kohaselt sooviks ta “väga oma vaese mehega kohad vahetada, sest need jubedad villid ja raske elu..” Nagu tõesti, enamike postituste toon on kas a) kuidas ma üksi olla saan, ma ju igatsen, või b) issssssand kui raske eluke mu tupsununnul on, peab natuke aega reegleid järgima ja käske täitma.

Eks siin ole ka jälle agasid. Saan aru, kui ollakse nt viimaseid kuid rase, siis ikka tahaks ju mehega selle aja veeta, või kui materiaalselt ei saaks üksi hakkama… aga niisama..?

Sessuhtes, et ärge saage valesti aru, muidugi ma igatsen Märti väga, loomulikult ma tahaks tema kaisus magama jääda ning temaga päevasündmusi muljetada, koos õhtust süüa.. aga no, ilmselgelt ma seda praegu ei saa ja seetõttu võtangi asja kaine mõistusega.

Ehk mingi paari kuu pärast ulun ma ka siin, et kuidaaaa ma üldse elus olen temata, aga teate, minu arust see kuu-kahe pealt nutmine on loomulik ja normaalne. Aga ma ei tea, ma peaks püsti hull olema, kui ma teise päeva õhtuks juba stressaks, et issand, midagi on juhtunud, tibuke ei helistanudki :((

Nagu, kammoon, kas te tõesti arvasite, et mehel on tundide viisi aega, et teiega telefonis kudrutada, ja seda eriti esimestel päevadel, kui kõik on uus, tundmata ja vajab harjumist, kui veel rutiini sees pole? Võib-olla ma olen tõesti ülekohtune, aga no, naljakas ja natuke halekurb oli lugeda, kuidas juba teisel-kolmandal päeval ei saadud kõnet/smsi ja siis oli kohe lahti paanika, et appi, äkki keegi keeras sitta ja telefonid korjati ära ja nüüd ei saa mittekunagi enam rääkida. Et ei tulegi nagu pähe võimalust, et äkki neil pole näiteks..hmmm. aega? :D

Ja siis on muidugi kohe on terve päev hukas, et kallikese häält ei kuulnud ja ei saa naeratadagi või oma asjadega tegeleda, sest mõtleks, mees on sõjaväes ja sa ei tea minuti pealt, mida ta seal teeb O.o

Või kuidas muretsetakse juba külastuspäevade üle.. Eks minagi tahaks, et see juhtuks juba näiteks homme, aga võttes asja kaine mõistusega, siis ilmselgelt läheb selleni vähemalt paar nädalat. Kuskil kommuunis halamine ja sõjaväe kõrgemate isikute siunamine ei muuda seda kuupäeva varasemaks. Tuleb, kuna see külastuspäev tuleb, ära ta ju ei jää. Kui ma peaks hakkama juba esimesel päeval stressama ja selle üle mõtlema, läheks ma vist lolliks.

Ja kuidas muretsetakse veel selle üle, kuidas mees sõjaväes hakkama saab. Okei, naised, ma olen enam kui kindel, et eesti mees pole nii memmekas midagi, et ei saaks need mõned kuud range korra all hakkama. Eks see elu pole tõesti mingi meelakkumine, palju on piiranguid, reegleid, harjutusi, ülesandeid.. aga ära surnud pole veel keegi. Seega ma jällegi ei saa aru, miks muretsetakse, et kas tibuke ikka kõhukese saab täis või kuidas neid ikka piinatakse nende kätekõverdustega. Noh, kui mökut meest tahate, siis…

Üldse tundub, nagu oleks paljudele naistele mehe minek tulnud üleöö ja nii äkki, et polnud aega isegi harjuda selle mõttega, et jah, nüüd kaheksa kuud on üksteise nägemine piiratud. Mina olen end juba tükk aega ette valmistanud, et ma ei saa iga õhtu telefonis temaga rääkida, et me ei näe iga nädalavahetus üksteist, sest mine tea, mis kord Kupis on… Ja siis ongi naljakas lugeda, kuidas teised hüsteerias on. Nagu, tõesti arvasite, et iga soovi peale saab kohe helistada ja rääkida, ja seda eriti alguses?

Ma ütlen veelkord, et ka mina pole nii kivist, kui ma siin tunduda võin ja ilmselt lasen minagi pisarad kunagi tulevikus valla, sest igatsus on suur, aga hetkel on vähemalt natukenegi uhke tunne, et jah, vähemalt pole ma nii äpu, et ei saa KAHTE päevagi üksi hakkama!

Ja noh, pean vist ära mainima, et see jutt ei käi muidugi kõigi kohta, sest kurbade postituste vahele eksis ära ka täitsa normaalseid ja mõistusega võtvaid naisi :D

You Might Also Like

10 kommentaari

  • Reply Anonymous 5. okt. 2013 at 06:45

    Loomulikult võid sa oma blogis avaldada arvamust ja kirjutada mida iganes, aga minu arust on see postitus ülekohtune. Võib-olla sellepärast, et tundsin ennast puudutatuna. Minu meelest on just niiviisi, et alguses on see nukrutsemine normaalne, sest asi on ju uus, vajab harjumist. Kui oled harjunud kellegagi kõike pidevalt jagama ja asju koos tegema ja enam ei saa, siis peab ju harjuma. Ja sa ütlesid, et mõne kuu pärast ehk pisardad ka veidi. Mina aga arvan, et mõne kuu pärast olen ma selle olukorraga harjunud. :)

    Teine asi võib ka see olla, et te olete Märdiga vist päris kaua koos olnud ja pole enam nii suurt vahet. Kõik on pigem kindel ja usud, et külastuspäevadel, linnalubadel ja reservi saades on kõik samamoodi nagu enne. Paljud aga on ehk värskelt armunud ja ei tunne ennast veel nii.

    Aga tore on lugeda, et sa nii rahumeelselt seda asja võtad. :)

    • Reply mesiliis 5. okt. 2013 at 11:53

      Ehk tõesti on asi ka selles, et oleme nii kaua koos olnud ja vb seetõttu ei tundugi sõjavägi nii suure draamana, sest meie suhtes midagi eriti ei muutu :)

      Aga no, ma vist väljendasin end ka veidi valesti. Muidugi on normaalne ja täiesti okei nukrutseda ja olla kurb või nutta ja igatseda.. Selles pole mitte midagi halba.

      Mina pean oma postitusega silmas aga neid ekstreemsemaid olukordi (mida on üllatavalt palju), kus naised ei saa kaht päevagi vastu pidada, ilma et ei oskaks endaga midagi peale hakata, kus enda olemust naisena määratletaksegi ainult selle läbi, kui mees on kõrval, kus mõned kuud sõjaväge tundub maailmalõpuna, sest ei osata ja ei suudeta olla natukene aega üksi ja üks olemata telefonikõne teisel eemaloleku päeval paneb juba musti depressiivseid mõtteid pähe, sest kuidas saaks üks naine naeratada, kui mees on sõjaväes ja ei helista..

      Kui kedagi väga solvasin selle jutuga, siis tõesti vabandused, aga nagu ma ütlesin, on täitsa normaalne igatseda ja olla kurb, aga kui sellega liialt üle võlli minnakse, siis on küll veidi naljakas.. :D

  • Reply Maris 8. okt. 2013 at 20:23

    Väga hästi kirjutad, tegid õhtu kohe rõõmsamaks! :)

    • Reply mesiliis 9. okt. 2013 at 18:02

      Oi, aitäh sulle! :) Tegid minu õhtu ka rõõmsamaks!

  • Reply silmakirjanik 22. juuli 2014 at 18:58

    See grupp on üks paras leinalaager ja kui me räägime asjadest, mis on rasked, siis ma suurema meelega ootaks 11 kuud oma poissi rahulikult kui veedaks oma 11 kuud seal grupis. Seal grupis on hoopis raske. Aga ma ei saa ära ka minna, sest äkki ma jään millestki tobedast ilma ja ma ei saa siis selle üle naerda. Seda ma ei tahaks.

    Aitäh aruka postituse eest.

    • Reply mesiliis 23. juuli 2014 at 09:47

      Eks pikalt kutist-elukaaslasest eemalolek on tõesti raske ja paratamatult pole see nii käkitegu. Aga samas pole asi nii hull ka, kui sealt grupist välja loeb. Väga tumedates toonides maalitud pilt ikka :D Mis asja nii üle võlli ajab, ongi see, et naised ei saa aru, et hoopis meestel on kõige raskem, et mitte nemad (naised) pole ohvrid vm.

      aitäh sulle kommentaari eest :)

  • Reply Anonymous 26. juuli 2014 at 10:45

    Jeesus küll, mõelgu nende naistele, kelle mehed on missioonil, vahel isegi mitu aastat, kust nad ei tea ka kunagi millal ja kas helistadagi saavad. Kusjuures neid on Eesti päris palju!

    • Reply Anonymous 8. aug. 2014 at 15:42

      Eesti KV saadab missioonile korraga max pooleks aastaks. Ei ole veel kordagi nii olnud, et mees läheb mitmeks aastaks missioonile.

  • Reply mesiliis 28. juuli 2014 at 11:38

    Nii on. See tulebki sellest, et enamik naisi mõtleb ainult endale, kuidas MINA hakkama saan, kuidas MINa selle aja üle elan, kui raske MUL on. Tulekski sellest üle olla ja rohkem meest toetada. Lisaks kaitseväes olemisele, tuleb neil siis ka naist veel lohutada :D

  • Reply I walk lonely streets and I talk big time dreams – Mesiliis 6. okt. 2015 at 23:09

    […] küll, kui kirjutasin blogisse pikalt naistest, kelle elukaaslased/kutid sõjaväkke lähevad ja nad oma silmi peast välja uluvad, et ei suuda […]

  • Leave a Reply