No need juhututtavad

30. dets. 2013

Kuna Tartu on nii väike linn, siis ringi käies juhtub kogu aeg, et näen mõnda tuttavat nägu, kelle tervitamine on muutunud automaatseks- näed kedagi vastu tulemas ja juba naeratad ning tsautad…või kui tahad lahedam olla, siis viskad peaga veits ‘sup. Eile nägin ma jälle umbes nelja sellist inimest, keda eranditult alati teretan, aga kelle nimegi ma enam ei tea :D

Omal ajal käisin paljudes laagrites ja õpitubades, kus siis sai selliseid juhututtavaid ikka kümnete kaupa. Kõik oli vaja orkutisse sõbraks lisada, neile rates iseloomustusi kirjutada, et “issssssssand kui toredad meil need kaks päeva olid, sa nii lahe, iccicc”, ja siis..nende olemasolu üldse ära unustada.

Ja nüüd ongi olukord, kus kohtan no niiiii tuttavat nägu, automaatselt lipsab teretus välja, vahel isegi räägin paar sõna juttu “kuidas läheb-hästi-sul-mul ka” ja terve aeg mõtlen ise, kust kurat ma sind ometi tean, mis ometi su nimi on ja miks ma sinuga üldse räägin :D. Ükskord hakkasin mõtlema, et imelik on võõrastele inimestele nii tsau öelda, et lõpetan ära, aga  kui juba nemad ise enne mind ära tunnevad, siis oleks veits ebaviisakas pea kõrvale keerata ning sõnagi ütlemata minema kõndida. Nii ma siis teretangi poolvõõraid inimesi edasi ja loodan, et nemad mind ikka mäletavad ja teavad. :D

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply