Keegi ei küsinud

7. jaan. 2014

Tänane päev on nii tegevusrohke olnud, et ma olen praeguseks surmani väsinud. Kahjuks pean hommikuni aga tööl passima ja mul on ausalt tunne, et sekundiosuti seisab paigal.

Hommik algas väga vara ning pimedas leidsin tee bussijaama, et Lähtele sõita. Bussikas oli üks armas (ilmselt) esimese klassi õpilane ja kui ma pärast kohta hakkasin otsima, ütles ta nii armsalt, et “Sa võid minu kõrvale istuda, kui tahad!” :D Julge plix.

Aa, ja ükspäev pangas ootasin maailmapikas järjekorras, kui mu kõrval istus üks naine oma algklassides käiva tütrega. Alguses niisama jutustasid ja siis tüdruk ütles, et õpetaja soovitas ning ta tahab ise ka võtta osa võistlusest, kus tuleb üks leht proosateksti pähe õppida, et see siis ettekanda. Plix oli niiiii vaimustuses sellest ja juba valis raamatuid, ja terve aeg tegi ema teda üli vinguval häälel maha. “Sa ei saa sellega nagunii hakkama”, “Miks sa pead seda tegema?”, “Kas sa saad aru, et see üks leht on nii pikk, sulle ei jää see kunagi pähe!”, “Lõpeta nüüd ära, sa pole isegi nii pikka luuletust kunagi pähe õppinud..” jnejnejne.

Nagu tegelt ka? Okei, ma saan aru, et see võib olla ühe väikese lapse jaoks suur katsumus, aga no nii järjepidevalt ja halvustavalt lapse soovi maha teha… Tüdruk veel ütles ka hästi, et “Ära muretse, mina pean ju selle pähe õppima, mitte sina.” No tõesti. Pealegi, lastel on hea mälu, ega keegi käskinud tal Puškinit pähe õppida. Mul oli ka algklassides “Bullerby laste” esimesed kaks lehekülge näiteks peas ning näidendi peaosa jaoks polnud liiast pea 10 lehte teksti pähe tuupida. Ma loodan, et kunagi mina oma lapsi küll julgustan millegi poole püüdlema, mitte ei tee neid nii hävitavalt maha.

Lastest rääkides, siis empsi rühmas sai täna nalja ikka küll. Lõpuks aitasin neil last (jah, üht last :D) riietada õuemineku jaoks- teised said selle ajaga neli pägalikku riidesse, nagu konveieril :D:D Jube, kui keeruline ja aeganõudev töö on mudilase riietamine.

Hiljem sain Kadiga kokku ja tegime Prismas suurema söömise-shopingu. Kahjuks ostis Kadi täpselt samasuguse särgi ja vitamiinid, nagu minagi, ning ma tõesti ei tea, kuidas ma saan nüüd temaga sõber edasi olla, kui ta mind nii ahvib :S:S

Lõpuks haarasime Karmeni oma seltskonda ja istusime tund aega mõnusalt Werneris, kus on Tartu parim latte. Nii täiskasvanulikud teemad tulid arutusele, lisaks klassikokkutuleku planeerimine ja mälestusteradadel käigud, et polnud isegi häbi üle kohviku naeru lõkerdada.

Õigel ajal tuli ka see seltskond. Just siis, kui ma jõudsin juba peaaegu solvuda, et mul üldse sõpru enam Tartusse jäänud pole.

Ma muidu üldse ei viitsi igasuguseid moepostitusi tumblris jälgida, aga no kurat, see kleit… selles ma veel abiellun :D

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply