Kui maailmavalu võtab silmanägemise

26. jaan. 2014

Tegin editi ka lõppu..

Mul on viimasel ajal sees nii kahtlane tunne. Lihtsalt ei oska kuidagi olla. Nagu oleks oma eluga rahul ja nagu ei oleks ka. Tahaks..ära kolida, teise riiki, kuskile kaugele. Kogeda teist kultuuri, see omaks võtta, näha maailma, avastada uusi ja põnevaid kohti. Selline tunne, et see imelühike UK-reis tekitas minus maailmavalu üheskoos wanderlustiga.

Loen teiste blogisid või jutukesi ja mul on ääretult kahju, et ma ei julenud pärast gümnaasiumi võtta ette seda sammu ja lihtsalt ära minna, väljapoole oma mugavustsoonist. Okei, kui aus olla, siis tol ajal polnud mul isegi mõttes mitte välismaale minna ja nüüd kirun ennast, miks ma ometi sellistele võimalustele siis ei mõelnud, kui mul olid vabad käed. No kui päris aus olla, siis isegi, kui mul oleks see valik olnud, siis ma ei tea, kas ma oleks seda kasutanud, sest teada värk, et mul on iga asja jaoks plaani (ja nelja varuplaani) vaja.

Ja see on nii haige feeling, kuidas ma tean, et ma ei saa enam nii ise üksi otsustada ja spontaanselt kuskile minna, aga samas saaks ka, sest maailm on ju valla… Ma tunnen, kuidas mu elu Eestis on paigas, stabiilne, korras…aga nagu miski ikka puuduks. Seda on nii nõme öelda, sest ma tegelikult olen oma eluga rahul.

Mul on kahju, et mul ei tulnud varem pähegi kuskile nii minna, aga samas poleks mul siis praegu Märti. Ja ükskõik, kui väga ma ka ei tahaks avastada teisi riike, on tema minu jaoks tähtsam. Sest temaga näen ma oma tulevikku…samas aga ükskõik, kui tugevad mu tunded tema vastu ka poleks või kui õnnelik ma temaga olen, ei suuda need kustutada seda avastamis- ja reisimistungi.

See on ajuvaba, kuidas kõik on mul ju olemas ja mul on tunne, nagu ma ei tohikski vinguda. Sõbrad, perekond, kodu…kõik on Eestis ja ma tunnen niiii suurt soovi siit ära minna, avastama maailma, avastama iseennast. Praegu ma näen ainukese võimalusena seda, et koliksime Märdiga koos ära, aga no, milleks peaks ta oma heast tööst loobuma, sest tõesti- MIS mul siin puudub? Mitte midagi. Ma ei läheks “paremat elu” otsima või suuremat palka teenima, vaid lihtsalt…enda maailmavalu kustutama.

Võib-olla tuleneb see selles, et ma pole oma elus eriti palju reisida saanud ning viimase paari aasta lühitripid on mu silmi avanud. Aga mulle ei PIISA kolmest-neljast päevast või isegi nädalast. Ma tahan kõike ja palju ja…ahhh. Nii lõksus tunne on kuidagi.

Okei, praegu tõmbas silma märjaks, kui mõtlema hakkasin, et mul on ju NÄSSU ja päris jätangi ta maha :D

Rääkisin Märdiga ka oma igatsusest. Minu üllatuseks ütles ta, et on samuti mõelnud kolimise-reisimise peale, et võiks minna… Mina muidugi suurest õnnest hakkasin juba asju pakkima ja kortereid välismaale otsima, aga siis läksid me arvamused lahku.

Minu arust on praegu sitaks hea aeg minna- me oleme noored, meil pole väga siduvaid-suuri kohustusi, pole lapsi, me pole liiga tatikad… Tema arust on meil aga praegu stabiilne ja hea elu, miks minna, me oleme noored ja meil on SÕBRAD siin, et hiljem on palju kergem minna, kui juba oma elu elame… Mida kuradit me seni teinud oleme siis?? :D

Nagu. Ok. Siin läksid meie arvamused ikka täiega erinevaks. Minu arust on igatpidi, ka emotsionaalselt raskem kolida võõrasse kohta, kui ma olen näiteks viisteist aastat kodu ehitanud, kui mul on juba lapsed ja kindel töö/elu. Mis meil nii kümne aasta pärast pole enam sõpru? Või et mingi aja pärast kavatseme ebastabiilset elu elama hakata? :D

Oooeh. Igastahes kergem hakkas küll, et ta ka äramineku-mõtteid mõlgutanud on.

You Might Also Like

5 kommentaari

  • Reply Anonymous 27. jaan. 2014 at 07:35

    Mina soovitaks ikkagi mina. See on ikkagi SINU elu. Ja ma ei taha olla küüniline kibestunud bitch, aga suhetega võib juhtuda mis tahes. Pärast oled 35, lahutatud ja nutad, et nooruses jäid asjad proovimata:) (olen ise jätnud unistuste riiki minemata, kuna olin tol ajal koos just selle härra õigega. Jah, muidugi, oli tore väga mitmeaastane suhe, kolisime kokku. Lõpuks ikkagi läksime lahku, oleme siiani parimad sõbrad ja hüppaks kuuli ette tema pärast, aga see ei tähenda, et ma ei kahetseks seda, et tol hetkel otsustasin siia jääda).

    • Reply mesiliis 27. jaan. 2014 at 08:05

      Eks ma olen ise ka mõelnud, et võiks üksinda minna, kas või aastaks, sest no, kui suhe on tugev, siis ei tohiks ju midagi juhtuda, kui pole, siis… noh, ju siis pidi nii minema :D Aga minu jaoks oleks ideaal, kui me saaks koos minna…

      Seda kardan ma ka ise kõige rohkem, et kunagi ei tea, mis juhtuda võib ning pärast olen tõesti vana kibestunud mutike, kes oma eluunistused jätab kellegi teise pärast täitmata, kes ehk kümne aasta pärast mu elus enam polegi. :/

  • Reply Pluxu™ 27. jaan. 2014 at 10:55

    Globaliseerunud maailm. Ärgu põdegu nii väga sõprade pärast, hiljem on neid rohkem nagunii ja uues kohas uued sõbrad ja no worries selles suhtes. Küll ta aru saab. Rääkige veel läbi asja. Võib-olla on võimalik tal seal kuskil mujal ka sama tööd teha isegi? Think about it. Selles mõttes kahetseda saab ainult minemist, pärast kui midagi on, siis saab alati tagasi koju ju tulla, siin on turvaline ja sõbrad ja pere. Aga seal, tundmatuses, you never know. Ma arvan ka, et praegu on hea minna, hetkel hea aeg otsida ja mõelda ja vb isegi kooli minna välismaale? Think about it. ühte semestritki teha. Näiteks.
    Ja vanemana saab ka minna, muidugi, aga vahepeal võib ju koju tagasi tulla. Teil on mingi baasraha kogumise võimalus ka ja, ma ei tea, mina soovitan küll minna. Eriti kui midagi head leiad. Mingi tööotsa või kooli-värgi vms. Niisama trillitama-trallitama võib puhkuse ajal minna jne, aga elamise mõttes tasub mõelda laiemalt kui ainult Eesti ja Soome (eestlaste lemmik koht, kuhu minna)

    • Reply mesiliis 27. jaan. 2014 at 16:14

      Ma olen ise ka mõelnud, et kui ta saaks mujal päästjana töötada, oleks super, sest tagasi tulles oleks tal tonnide viisi rohkem kogemust ja praktikat, kui Tartus töötades. Õppimise peale olen ka mõelnud, aga siis tuleks enne selgeks teha, mida üldse õppida :D

    • Reply Mari 27. jaan. 2014 at 21:02

      Nõustun Pluxu-ga. Kui on tõelised sõbrad ja tõeline sõprus, siis peale x-aega välismaal olekut on ka kõige tõelisemad sõbrad alles tagasi Eestisse jõudes. :)
      Elan Sinu unistuste täitumisele kaasa! :)

    Leave a Reply