Birthdays are nature’s way of telling us to eat more cake

4. veebr. 2014

Mul oli üle pika aja üks superluks nädalavahetus. Osalt muidugi sellepärast, et Märt sai jälle koju, lisaks möödusid viimased päevad väga sünnipäevaliselt. Ja kui on olemas midagi, mida ma arrrrrrmastan, siis on need sünnipäevad! Minu jaoks pole vanusel vahet, aga õige sündimise päev peab olema kuidagigi eriline ja teistest tavapäevadest parem. Olgu selleks ainsaks erinevuseks siis kas või see, et keegi toob kohvi voodisse, mitte ei pea seda köögis jooma. Kui elad üksi, siis sucks to be you :((

Kui nüüd rääkida millestki, mida ma ei talu, siis on see enda sünkari tähistamise orgunnimine ja pidamine. Sellessuhtes, ma väga tahan seda teha, aga ma juba tean ette ära, et terve õhtu ma siis muretsen, kas kõigil on süüa, kas on juua, kas on lõbus, kes tuleb, millega tullakse, kas pärast kõik saavad ilusasti koju, kas keegi tahab äkki veel süüa…ja lõpuks pole mul aega ei pidu nautida ega end isegi mõnusalt svipsi juua.

Nüüd olen aga avastanud, et mulle täiega meeldib teistele (üllatus)pidusid teha. Esiteks on ülikihvt kõike korraldada ja plaanida, teiseks juba üllatatava nägu, kui ta kohale jõuab…priceless! Eks teistele peo tegemisel pean samamoodi muretsema, aga rõõmu on tonnides rohkem, kui näen, et tegin kellegi sünnipäeva kordades erilisemaks ning ta ise saab õhtut nautida!

Üldsegi arvan ma, et iga inimene peaks elus saama ühe korraliku üllatuspeo ning vähemalt korra selle ka kellelegi teisele tegema! Mina sain enda oma “kätte” mõned aastad tagasi, kui ma 21 sain, Kadile tegin Las Vegase stiilis peo kaks aastat tagasi, millest saab lähemalt lugeda SIIT.

Iiigastahes, pikk sissejuhatus viib selleni, et Sixteniga otsustasime teha väikese üllatuspeo Karinile!

Natuke kiireks läks, sest aega oli vähem kui nädal, aga sellegipoolest kõik sujus, öösel meisterdasin kassiga võidu värvilisi tähti ja tegin jooniseid (nagu tavaliselt).  No okei, mu tort ei tulnud üldse õige välja, sest ma võtsin kogemata vedela hapukoore ja kõik lagunes lihtsalt laiali. Õnneks see maitset ära ei võtnud.

Kaunistused said üles, thank god, et Eleny ka Kärknas oli ning söögitegemisega aidata sai ja nii õigeaegselt valmis jõudsime. Mul oli väga kahju, et mitmed sõbrad teadmata põhjustel tulemata jäid… Aga vähemalt läks üllatus korda, Karini võtsid vastu peopasunad, säraküünlad, tordivulkaan ning minikahurid, mis ta sädelusega üle puistasid. Mina olin õnnelik ja loodetavasti Karin ka, missest, et ta esimene reaktsioon oli tagasi esikusse joosta :D

Esmaspäeval viisin end jälle sünnipäevalainele, sest mu sõbranna poeg sai aastaseks. Ajuvaba, alles oli Kadil suur kõht ees ning nüüd tatsub niiii kihvt ja asjalik poisiklutt mööda elamist ringi…kuhu see aeg kaob?!? Et see number 1 ikka korralikult mööda saata, oli teemaks “Karupoeg Puhh”, Kadi oli asja uhkelt ette võtnud ja igasugused kaunistused ning plakatid meisterdanud . Aitasin söökidega, puhkusime õhupalle ning olime kingitustest kõige rohkem elevil, sest appppi kui lahedaid asju välja mõeldakse!

Süüa sai metsikult palju, aga kõik oli lihtsalt nii hea, et lausa pidi marinaadis liha sööma..või pitsat..või kooki…mmm söööök… Tegime hästi palju pilte, lapsed said mängida ja ma usun, et kõik jäid täitsa rahule! Paar tundi oli väike hingetõmbeaeg, saime kohvi juua ning natuke jutustada, kui tulid sugulased külla. Sai jälle süüa ja seekord natuke šampat ka endale lubatud.

Kaidu pidas end ikka superhästi üleval, ei jonninud ega midagi, oli kogu aeg üks rõõmus pisike poiss. Kui ma nüüd hästi mõtlen, siis mina polegi teda kordagi jonnise või pahurana näinud, alati ainult naerusena. Ja kuigi ta on nii tore ja armas ja tahaks teda lihtsalt kallllllistada, oli päris hea tulla oma koju, kus oli veits rohkem vaikust.

Eks vahel nii eriti Kadit ja Maigit vaadates tuleb titeisu endal ka, aga kuskilt ma lugesin ütlust, et seni kuni sa tahad nunnude laste juurest heal meelel koju minna ning vaikust nautida, siis pole veel “see õige aeg”. Minu puhul peab paika :D

Kui üleval pool mainisin, et mulle üldse ei meeldi oma sünkarit korraldada…siis sel aastal on meil Kadiga üks palju parem plaan, kuidas mu not-so-sweet-24 tähistada. Ma juba ei jõua ära oodata, maikuu võiks kiiremini tulla!

Ja et te minu kassist ära ei tüdineks, viskan siia paar pilti Kadi omadest, kes on haigelt suured karvapallid :D

You Might Also Like

2 kommentaari

  • Reply Anonymous 4. veebr. 2014 at 19:05

    hahah, need kassid, see valge paksuke on eriti tüdinud näoga :D ja mul on varsti endal ka sünnipäev tulemas ja mitte üldse ei taha seda! ma vist olen küll ainus…:D

    • Reply mesiliis 4. veebr. 2014 at 20:03

      Käisin tal päev otsa järel, võib-olla sellepärast tüdines :D

      Miiiiks? :D Sünnipäev on mu arust nii special day kuidagi..nagu suvevaheaja esimene päev :D Ainult vanemaks ei tahaks üldse saada..

    Leave a Reply