17. märts 2014
/Elu on laul, nii habras ta viis, heliseb korraks ja katkeb siis. . 

Täna, kõige muu kõrval, tunduvad mu eilsed suured ja keerulised mured väga tühistena. See on minu jaoks nii mõistetamatu, kuidas juhuste kokkulangevuse tõttu või lihtsalt mõne tühise hetkega võib kõik lõppeda. Ma olen päev otsa mõelnud, mälestusi ja meenutusi taga ajanud. Ja siis on veel tee, mida mööda ma kogu aeg sõidan, mis tundub nii tavalisena, aga ometi enam seda pole. Või kuidas noored inimesed- sama vanad, kui mina ise- ei saa enam ühtki võimalust. Ja miskipärast tuleb alles sellistel hetkedel meelde, et peab päriselt elama, et tuleb elust võtta, mis võimalik, sest kunagi ei tea, mil tuleb sinu kord. Kunagi ei tea, mis elu toob ja mille ära võtab. 

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply