How ya doin’?

28. märts 2014

Leidsin ühe negatiivsema poole ka hotellis töötamisel. No peale lõputuna tunduvate ärkvelolekutundide, mis õnneks selle kuuga läbi saavad. Mehed lihtsalt tulevad külge lööma. Ja minu jaoks on see nii…ebamugav olukord, sest ma ei oska kuidagi käituda.

Ma olen peaaegu viis aastat Märdiga suhtes olnud ja noh, terve see aeg pole mul vaja olnud kedagi hoovi tõmmata või flirtida..mida ei teinud ma isegi siis, kui vallaline olin. Vahepeal pole ma sattunud ka sellistesse situatsioonidesse, kus keegi tuleks ise mesijuttu ajama, sest enamik aega oleme olnud tuttavate seltskonnas, kus kõik teavad, et ma olen Märdiga koos ning okei, vahel midagi ilusat ikka öeldakse, aga sinnapaika see jääb ka. Ja noh, mulle pole kunagi vastassugu palju tähelepanu pööranud, siis lisaks kõigele eelnevale ma lihtsalt ei oskagi reageerida.

Mul voorib siin päris palju kaitseväelasi edasi-tagasi, igas vanuses, enamik mehed. Kuna suur osa käivad kursustel, siis on tavaline, et ööbitakse meil vähemalt nädala, vahel koguni mitu kuud. Paratamatult olen ma ainus naisterahvas, keda nad siin näevad, nii päeval kui öösel. Paljud on mõnusad tsillid. Tulevad soovivad head päeva, teevad mõne komplimendi, ajavad paar sõna juttu ja kõik. I can handle that.

Ja siis on mõned sellised, kes hakkavad konkreetselt flirtima ja külvavad komplimentidega mu üle ja tulevad kogu aeg juttu ajama ja on megasõbralikud. Alguses olin päris meelitatud, sest noh, milline naine poleks :D Aga siis.. ma ei tea, ma ei oska kuidagi nende juuresolekul olla.Näiteks kui üks mult numbrit küsis, oli mu esmane reaktsioon megapeenikese häälega küsida “Miiiiis sa sellega teed?”
 -“No helistaks sulle.”
– “Miiiiiiks sa seda teha tahad?”  sest ma tõepoolest ei suutnud mõelda, miks üks kaitseväelane ja 10 aastat vanem mees mulle helistada tahaks :D:D

Või oli üks noormees siin, kes õhtuti ajas mitu mitu tundi juttu ja terve aeg kiitis mind ja tundis iga asja vastu huvi, nagu ma oleks maailma põnevaim inimene. Kuidaaas ma poetan sellise jutu sisse, et ou, back off, ma olen suhtes? Noh, ilma, et see imeliku või ülbena tunduks. Ja ma kardan täiega seda ka, et kui ma nii ütlen, siis tuleb välja, et ta tegelikult tahtiski niisama juttu ajada ning ma kujutasin kõike ette :D

Numbriküsijaga on kerge, sain ilusasti ära mainida, et mul keegi olemas, väga jagada ei taha seda. Kõik oli korras, ta oli sõbralik edasi ja kursus sai läbi. Sel nädalal oli tal uus kursus, mille ta võttis ekstra sellepärast, et saaks Tartusse tulla ja mind korraks näha. Kui ma tuletasin uuesti meelde, et jah, mul endiselt elukaaslane olemas, siis seekord see enam ei aidanud.

Võib-olla on teised sellega harjunud, aga mul on väga ebamugav olla, kui keegi käib pidevalt ja räägib, kuidas ta kogu aeg minust mõelnud on ja tahab edaspidi tihedamalt Tartus käia, et mind veini jooma kutsuda või lahkumisel mind kallistada soovib. Mitu korda ma jõuan öelda, et mul keegi olemas, ilma et see imelikuna tunduks, nagu ma hõõruks seda nina alla? Või mis ma peaks ütlema kutile, kes teab, et ma hõivatud, ajab niisama juttu edasi ja siis küsib äkki “ooo kuidas keeleneediga suudelda on? Ma pole seda kunagi kogenud!” sellise tooniga, nagu ma peaks üle leti ronima ja keele talle kurku toppima?

 Mul on väga raske öelda midagi karmilt otse välja või olla ebaviisakas, sest ma ei taha inimest solvata, eriti kui ta on näiteks kaks kuud jutti hotellis ööbimas ja ma pean samal ajal tööl olema. Terve aeg pean siis ise mõtlema, mida ma ütlen, et see ei kõlaks kahemõttelisena või flirtivana. Sellesmõttes mulle hullult meeldib inimestega suhelda, uusi tutvusi leida ja seepärast olen ma kõigiga üsna sõbralik, võib-olla nad siis saavadki valesti aru…

Kõige haigem on muidugi see, et kuigi ma ei tee midagi valesti, siis miskipärast on mul kogu aeg hullud süümekad, et oo endal mees sõjaväes ja siis mina räägin siin teistega juttu.

Okei, et aus olla, siis ühele ma numbri andsin, siin oli lõpupidu kursusega ja öösel lihtsalt piinasid mind mitu tundi. Kuna nad muidu olid täitsa okeid, kes tavaolekus ligi ei ajanud, siis lõpuks lõin käega ja andsin tüdinult esimese numbri, mis pähe lõi. Ema oma. Ise veel mõtlesin, et nii tuttav number kuidagi, aga miks mul peaks kellegi teise oma peas olema, eks :D Ja see oli lugu sellest, kuidas mu emps hommikul kell neli kõne sai….

Iiigastahes jah… eks see meelitav ole ja ego veits tõuseb ka, aga mida aeg edasi, seda ebamugavamaks läheb. Kui tegu on erinevate inimestega, siis on veel okei, kannatan ära, sest nagunii nad kaua siin pole. Aga kui pidevalt käib sama inimene ja rahule ei jäta, on juba imelik küll…

You Might Also Like

8 kommentaari

  • Reply Merilin 28. märts 2014 at 16:27

    HAHAHAHHAHAHAHAHAAA hea tsikk ikka, annad poistele ema numbri :D :D
    aga kujutan ette, kui ebamugav sul võib olla :/ kuskohas sa täpsemalt töötad?

    • Reply mesiliis 28. märts 2014 at 16:41

      :D:D Ma terve aeg mõtlesin, et see pole ju minu number, aga samas on nii tuttav,.. :D ma väga kirgas kriit polnud siis jap :D

      Eks ta ole jah. Kui lühikest aega peatuvad inimesed sellised on, siis pole nagu väga hullugi, ei ole aega nendega palju suhelda või pole tööl, aga kui kuu aega jutti sama inimene sama jutuga, siis on veidi halb küll..

      Taru hotellis :)

  • Reply Anonymous 28. märts 2014 at 17:26

    ma töötan ka teenindajana. mind valdavad samad tunded, kui keegi külge lööb. arvasin, et olen ainuke naine maailmas. ma lihtsalt vahin oma tuima kurja näoga nahhui sa tahad minust. vist ebaviisakas ma.

    • Reply mesiliis 28. märts 2014 at 17:36

      Kui niisama viisakalt tehakse kompliment vms, siis on küll päris meelitatud tunne peal, aga kui selline julm pressimine käib… Ma vahel ei saa arugi, kui nö tullakse külge lööma, mõtlen, et inimene on niisama sõbralik ja olen sõbralik vastu ja siis äkki lennatakse peale oma jutuga ja siis on hilja juba kurja nägu teha :D

  • Reply Anonymous 28. märts 2014 at 18:57

    Soovitan hankida kuskilt kullavärvi sõrmus ja siis kui tundub et noormehed liiga huvitatud on, see salaja laua all endale õigesse sõrme libistada. See võiks nagu kindlalt selgeks teha, et "jah, ma päriselt ka olen kellegiga koos mitte ei väida seda ainult sinule valetamiseks". Nemad ei pea teadma et sa päriselt abielus ei ole. Kui see ka ei aita, siis tuleks solvunult küsida, et "milliseks tüdrukuks sa ometi mind pead?"

    • Reply mesiliis 28. märts 2014 at 20:20

      Hahahaaa, appi kui hea plaan :D See petekas tuleb kindlasti kasutusele võtta

  • Reply Anonymous 29. märts 2014 at 11:38

    "Kuidaaas ma poetan sellise jutu sisse, et ou, back off, ma olen suhtes? Noh, ilma, et see imeliku või ülbena tunduks. Ja ma kardan täiega seda ka, et kui ma nii ütlen, siis tuleb välja, et ta tegelikult tahtiski niisama juttu ajada ning ma kujutasin kõike ette :D" mul on täpselt sama mõttekäik, see on awkward, üdini awkward olukord. Ma siiski annan enda numbrit, sest ma hullult põen, et kutt hakkab kohe helistama, et kontrollida, kas on ikka õige nr või et ma ikka tema oma ka saaks ja siis oleks special awkward olukord. Nüüd kui suhtes olen, siis enamjaolt numbrit ei anna, ütlen, et kui väga suur huvi on siis otsigu facebookist üles. (mul võõrad ei näe midagi ja ega ma ju ei pea ta sõbrakutset vastu võtma)

    • Reply mesiliis 29. märts 2014 at 11:56

      On jaa awkward, kohe kuidagi ei oska käituda :D

      Sellessuhtes, et ma ei andnud meelega empsi numbrit, tahtsin ikka enda oma anda :D Aga kell oli mingi neli hommikul, ma olin megaväss, ja siis nad tahtsid numbrit arvamismänguga teada saada a'la "esimene on viis, kas teine on neli?" ja siis nii tuligi empsi number, ma olin alguses jumala kindel, et see on minu oma, sest noh, esimene nr, mis peas oli…alles siis, kui ta helistama hakkas, et ma ka numbri saaksin, sain aru, et opsssti see läks küll võssa :D

    Leave a Reply