i think of you and your Marlboro lights

27. märts 2014

Üllatus-üllatus, aga ma olen jälle tööl. Lõpetamas 24-tunnist vahetust. Jälle. Ma ei kujuta ette, kui kaua ma peaks magama, et kogu unevõlg tasa saaks tehtud. Mul tunne, et ma siin blogis muust enam ei räägigi, kui sellest, et ma olen tööl ja magamata ja väsinud ja elan vabade päevade nimel (millest esimene, muuseas, on alles laupäeval).

Väga tüüpiliselt avastan igasugused filmid-seriaalid-muusika enda jaoks päris hilja, siis, kui kõigi jaoks on see juba been there done that olukord. Kuigi mulle üldse ei meeldi arvutis olles muusikat kuulata, siis Natalia Killsi Marlboro lights oli lihtsalt niiii heaks kaaslaseks sel magatama ööl.

Eelmisel nädalavahetusel otsustasin natuke oma positsiooni ära kasuta ja võtsin õhtuks sviidi koos saunaga enda käsutusse.. aga kuna ma pidin ise samal ajal tegelikult valves ka olema, siis minu jaoks midagi head ja lõõgastavat see polnud, nagu (loodetavasti) teistele. Noh, välja arvatud vaatepilt, kuidas Teele selili põrandal aeles ja end peegellaest imetles :D

Kevad tuli ning koos sellega vahetasin juuksevärvi ka. Tegelikult oli plaanis Margiti abiga ainult juured üle värvida, aga see roosa pudelike peeglilaual oli nii ahvatlev, et sekundiga mõtlesin uue plaani välja. Suures tuhinas värvisin kogemata isegi kassi selja täpiliseks.

Eile oli üle tüki aja selline sotsiaalne päev. Kõigepealt tulid Kati, Kadi ja Kaidu külla, jõime kohvi-kakaod, sõime kooki ja muljetasime veits. No ja muidugi arutasime kõigi elud ka läbi, kui juba rääkimas olime :D Siis käisin empsi-issiga Elvas, vanaemal jälle külas. Terve tee üürgasin kõvasti ja valesti isa “hingele mõeldud” lauludegle kaasa ja terve tee vanemad naersid mu üle. Üks tore perekondlik väljasõit oli. Pole tükk aega niimoodi empsiga lollitanud, niiet isa ei julge meie kõrval Konsumis kõndidagi.

Kuna kiirabi-postitusega tuli tagasisidena ka see, et hea kogemuse korral ei kiideta, siis ma väga tahaks kiita Elva haigla hooldusõdesid. Noh vähemalt osasid. Need paar korda, kui ma seal käinud olen, on kõik väga sõbralikud, abivalmid olnud ja saavad mu naljadest aru :D  Keegi pole mossis või tusane olnud ning just noored hooldajad on hästi hoolitsevad.

AGA samas kuulsin ma ka sellest, kuidas mul vanaema voodist maha kukkus, palatikaaslane oli terve aeg häirenuppu vajutanud ning mitte kedagi ei tulnud… ja nii mitu tundi. Saan aru, et võib-olla võtan kõike liiga isiklikult, sest tegu on mu vanaemaga, aga mu arust pole päris normaalne, et vana inimene peab varahommikul tunde külmal põrandal lebama. Pärast muidugi tehti jahmunud nägu, et kes kukkus ja kuna kukkus ja keegi ei kukkunud. Vanaema sinine külg rääkis teist juttu ning kuna mul tädi sellise karmi ütlemisega, kes puru silma ajada ei lase, tuli lõpuks välja, et noh jah, kukkus küll… No pluss paar pisikest juhtumit veel, kus mõned töötajad maru ülbikud pidid olema. Võta nüüd siis kinni…

Ma tahaks hullult juba ühe giveaway ka käima lükata, aga illlllmselgelt ei tee postiteenus minuga koostööd ja pean ühte asja veel ootama. Mainin lihtsalt selleks, et teis uudishimu äratada :D

 Oh, well, here’s a cat

You Might Also Like

2 kommentaari

  • Reply Kairi Jõemaa 27. märts 2014 at 20:16

    Kolmandal pildil on kass korralik punnsilm :D

    • Reply mesiliis 28. märts 2014 at 10:01

      Eiii ole :D Tal lihtsalt suured silmad :D

    Leave a Reply