“Kurb vaadata, kuidas sa nii väärakas oled”

3. märts 2014

Ma alguses ei plaaninud üldse sellest midagi siia blogisse kirjutada, sest noh, ma tunnen, et ma pole piisavalt adekvaatne kaasa rääkimaks ja olen raudselt millestki valesti aru saanud. Aga olen nüüd viimased neli-viis päeva pidevalt uudistel silma peal hoidnud ja minul on küll natuke hirm, kogu selle Ukrainas toimuva hullumaja peale. Ma ei saa lihtsalt aru, mida see Venemaa endast mõtleb. Ma tean küll, et igal pool räägitakse, kuidas see Eestit otseselt ei puuduta, aga.. Ma ei tea, kui Venemaa saab Ukrainaga oma tahtmise, siis minu arust on väga reaalne, et lähitulevikus leiutatakse ettekääne näiteks Narva marssida, et noh… ikka oma rahvuskaaslasi kaitsta.

Mu üks suurimaid hirme on see, et minu eluajal toimub mingi sõda nii, et Eesti on ka kaasatud. Ükskõik siis, mis põhjusel. Ma mäletan, kui see 9/11 oli, siis ma lihtsalt vaatasin telekast uudiseid, pisarad jooksid ja mõtlesin, et that’s it, kuigi ma olin nii noor, et ega ma suurt aru saanud, mis täpselt toimus. Ja kui lugesin nüüd ühe artikli pealkirja, et Ukraina kuulutas välja üldmobilisatsiooni… Umbes sama tunne oli, nagu näeksid õudusunenägu, ärkaksid üles, kui see poole peal on, ja ei saaks enam aru, kas see läheb nüüd edasi või ei. Õõõõh, ma kardan igasuguseid sõjaolukordi isegi rohkem kui uppumist :S

Oh, well, here’s a cat

Ülemise, pealkirjas oleva lause ütles mulle muidu kallis kallis Märt, kes täiega solvus, kui ma ta üle veits nalja tegin. Ise naeris nii, et kukkus voodist peaaegu välja ja siis ütleski, et ainult selle pärast naerab :D Kahjuks sel kuul ta enam välja vist ei saagi, sest kõrgendatud olukord ja whatnot… Niiet jäävad mu naljad ka ära.

Ma olen praegu tööl ja nii väsinud, et mul silmad iseenesest vajuvad kinni. Märts on ikka väga tihedate tööpäevadega. Eks ma enam-vähem teadsin ka, sest eelmised kaks kuud sai vähem tunde tehtud. No ikka nii, et vahel olin nädala jooksul ainult ühe päeva tööl. Sellegipoolest hakkasin veits nutma, kui uut graafikut nägin. Näiteks olin eile öösel tööl, sain hommikul kaks tundi magada ja tõmbasin päevase vahetuse kohe otsa. Kodu pole kunagi kaugem tundunud.

Ootasin eile õhtul bussi, et  tööle tulla, kui äkki üks kutt ligi tuli. Selline “Shaun of the deadi” Shauni sõbra nägu oli, ma ei viitsi googeldada ta päris nime :D

Küsisis siis, et oo kui mul bussini aega on, siis võiks veidi juttu ajada. Ma eriti ei tahtnud, aga mõtlesin, et need mõned minutid kannatan ära. Jaaaa…küsis siis kaks küsimust ning oli ülejäänud aeg vait. Selline mega ebamugav vaikus oli, üritasin siis ise natuke juttu rääkida, sain ühesilbilisi vastused. Lõpuks küsis “Sul kutti on või?”
-“Jaa”
“Aaa. Ok siis, ma mõtlesin, et võiks kunagi midagi teha… Aga olgu,” ja jäi jälle vait ning sujuvalt imbus minema.

Nagu tegelt? Ma ei tea, ma nagu eeldan, et kui inimene ise juba tuleb nii ligi rääkima, siis ta hoiab ise ka vestlust üleval või noh… vähemalt alustab seda :D Ja kui me oleme viis minutit piinlikus vaikuses olnud, sest millestki pole rääkida ning jutt ei jookse, kas sa siis tõesti tahad kuskile välja minna, et veel kauem vaikuses olla? :D Selline tore käitumine 25aastase poolt.

Vahepeal  kuulsin enda kohta ikka ilusaid-mitte nii ilusaid jutte ka. Lõpuks oli küll tunne, osad näevad tonti seal, kus seda pole ja mõtlevad, et mu maailm (=blogi) keerlebki ainult nende ümber. No ok, praegu keerlebki :(

Oh, well, here’s a cat

Tegime Sixteni ja Kariniga sushiõhtu, vaatasime “Ürgmeest” ning Eesti Laulu valimist. Nomnom.

Ma saan aru, et Eesti Laulu puhul on tegu uute tegijate-laulude avastamisega, aga mu arust on alati üsna samad näod seal. Hästi tore oleks, kui sellele karussellile saadetakse ikka eestikeelne laul… aga minu arust oli peale meie ainult üks riik veel, kes tõlgib laule Eurovisiooni ajal. Ja meil võib olla väga hea laul, aga olgem ausad, kui sõnadest aru ei saada, siis kostub teiste kõrvu see ühe suure blablablana. Tanja üle on mul hea meel, olgu kelle moodi tahes, vähemalt on korralik laul, mitte soigumine. Kui ta ainult tumedama kleidi selga saaks…või juuksevärvi kuidagi erksamaks teeks, sest muidu kadus ta küll lavale ära, oli nii… ühte tooni, hajus ja mannetu.

Vahepeal tegin ühe needikese juurde. Ja üks uus tatttoo on ka plaanis, kui vaid suudaks valida…

You Might Also Like

9 kommentaari

  • Avatar
    Reply Anonymous 3. märts 2014 at 18:27

    Päris lahe blog :D

    • Avatar
      Reply mesiliis 3. märts 2014 at 18:47

      Kui sa nüüd ei mõnita, siis tänks :D

    • Avatar
      Reply Anonymous 4. märts 2014 at 14:13

      Mõnitasin :D

    • Avatar
      Reply mesiliis 4. märts 2014 at 14:49

      i cry now :(

  • Avatar
    Reply imbi 3. märts 2014 at 21:31

    Esimene lõik su jutust on põhimõtteliselt TÄPSELT sama mis ma täna emaga rääkisin. Ja nii ongi. Mul ka vererõhk juba suht laes Venemaa pärast. Püüan hullude venelaste sotsiaalmeediapostitusi vältida, aga ikka sattusin Instagramis Putleri fännide otsa, õudne! Ok, proovin nüüd rahuneda :D

    • Avatar
      Reply mesiliis 4. märts 2014 at 12:36

      Jaaa. Ma ei tea, enamik eestlasi käitub, nagu see ei kõigutaks meid üldse, aga no, Ukraina pole nüüd niiii kaugel meist ja mine tea, mis mõtted Venemaal pähe tulevad…

  • Avatar
    Reply Pluxu™ 8. märts 2014 at 20:52

    Nunnu kodu kassil, ise tegid või poisid aitasid? Vanaisa juures Elvas on muidu üks kassi transportimise korv ka, teile vist kuluks see ära? Pean meeles pidama.

    • Avatar
      Reply mesiliis 10. märts 2014 at 04:30

      Märt kunagi ehitas.

    • Avatar
      Reply mesiliis 10. märts 2014 at 05:19

      Aa, ja seda korvi läheb vaja küll jap :)

    Leave a Reply