No see Eesti kiirabi…

6. märts 2014

Ma olen alati igasuguseid buduaari-facebooki kiirabikogemusi lugedes arvanud, et inimesed äkki võimendavad asja veidi. Sellessuhtes, don’t get me wrong, on ka neid juhtumeid, mida lugedes tundub tõesti, et midagi on selle Eesti meditsiiniga valesti, aga just need igasugused pisiasjad.. Eks alati tundub ju enda häda kõige suurem ja kui olla valudes, tundub ka minut tunnina.  Ilmselt olen nii arvanud just seetõttu, et endal on vastavad kokkupuuted väga head olnud. Ja noh, minu sõbralistis väga selliseid hulle juhtumeid ei jagata ka ning kuna enda lähedastel pole ka miskit kurta olnud, siis on kõik minu jaoks kuidagi kaugeks jäänud.

Kuus käeluumurdu, veresoonkonna kasvaja eemaldamine, jalgrattaga puruks sõidetud jalg… ei saa öelda, et need kogemused oleks meeldivad olnud, aga arstidele-kiirabile midagi ette heita ka pole olnud. Okei, kui jalaga traumakas olin, siis tundus minu jaoks küll kohatu, kui mu haava teistele näidati ja siis öeldi, et viigu mind kuskile taharuumi, ma hirmutan teised patsiendid ära :D

Igastahes, seniajani olin mina kiirabist päris heal arvamusel. Peab olema tugev inimene, et sellist tööd teha. Teisipäeval sai mu vanaema aga insuldi. Kuna tal on see vanade-inimeste-telefon, kus on võimalik ühe nupuvajutusega hädaabi-kontaktile helistada, jõudis ta tädile teada anda, et midagi on valesti. Tema siis kutsus ka kiirabi.

Kiirabi tuli kohale, kehitas õlgu (sest hoog oli üle läinud) ja soovitas aspiriini anda. Et mis seal ikka, pole midagi häda ju. SEST HOOG LÄKS ÜLE. Mis siis, et vana inimene oli endaga täiesti läbi. Mis siis, aspiriin ikka aitab :) Kiirabi läks korraks minema, tädi mõtles, et käib korra kodust läbi ja siis tagasi vanaema juurde, kui tuli teine insult.

Põhimõtteliselt oli kiirabi umbes 10 kilomeetri kaugusele jõudnud sõita, kui tuli ots ringi keerata. Vanaema ei võtnud jalgugi alla, aga sellest hoolimata käsutati teda, et kõndigu ise autosse. Nagu päriselt?? Pärast haiglas öeldi empsile (no ja tema teab omast kogemusest), et insult tulebki kahe “hoona”, alguses nõrgem laine ning siis tuleb tugevam, et kuidas kiirabi seda ei teadnud??

See olukord on minu jaoks nii mõistmatu. Kuidas saab töötada KIIRABIS ning siis olla nii hoolimatu, et ah, pealtnäha pole midagi viga, läks vist üle… kuigi mõned kuud tagasi oli tal ka mingi südameprobleem ja viidi kiirabiga ära. Kuidas saad töötada sellises kohas, näha, et vanainimesel on midagi viga ja siis tahta, et ta omal jalal autosse läheks?

Kiirabis, päästes ja politseis olevad inimesed peaks seal töötama ainult siis, kui nad tahavad seda ka teha, mitte ei vihka sisimas igat tundi, et oma hoolimatu käitumisega teistele valu tekitada. Tõsi ta on, et aina vähem inimesi armastab oma tööd ning paljud on mingi koha peal ainult, et raha teenida. Aga no tra, mine ole siis kuskil poes müüja või ehitaja, teeni raha ja vihka oma tööd siis. Neil kolmel erialal töötades võiks ja peaks olema midagi muud motiveerivaks, kui ainult palk.

You Might Also Like

13 kommentaari

  • Reply Kairi Jõemaa 6. märts 2014 at 15:37

    Järjest enam ma veendun, et kiirabis töötavad idioodid, ma ei saa aru kuidas sellised sinna üldse tööle on võetud? Igale sellisele tahaks jalaga perse panna ja soovitada neile näiteks koristaja amet valida!

  • Reply Kätlin 6. märts 2014 at 15:37

    Kui minul augustis oli mingi südamejama, kui südamelöögid olid üle 220-ne, siis õnneks olid mul küll normaalsed arstid. Kuigi hoog oli üleläinud, siis viidi ikkagi haiglasse. Võib olla mängis rolli see, et olin 8ndat kuud rase. Kontrollis otsustati mind siiski haiglasse jätta ja tehti mitu testi. Selles suhtes et suhtumine oli vägagi mõistev. Isegi kiirabiautos hakati niisama lobisema minuga. Haiglad mulle ei meeldi, aga selliste arstidega olen nõus isegi haiglasse minema.

  • Reply mesiliis 6. märts 2014 at 15:40

    Mul on endal ka olnud head kogemused.. okei, viimane oli küll päris mitu aastat tagasi ja mul on tunne, et just umbes viimasel neljal aastal ongi see allakäik alguse saanud.

    Täna lugesin ja pöörasin tähelepanu rohkem inimeste endi kogemustele, varem pole neid nagu nii uurinudki, aga nüüd loen ja imestan, mida fakki, MIKS läheb inimene kiirabisse tööle, kui teda teise inimese tervis absoluutselt ei koti.

  • Reply Liisa 6. märts 2014 at 15:54

    Mu ühika toakaaslane on praegu EMOs residentuuris. Pärast 12h tööpäeva oli ta jumala läbi, sest emosse lähevad ka inimesed, kes peaksid hoopis perearsti/eriarsti poole pöörduma. Ma saan aru, et praegune situatsioon oli hoopis teine, aga valeväljakutseid saab kiirabi ka palju (või vähemalt emosse jõuavad inimesed, kes peaksid mujalt abi saama). Ma ei õigusta kiirabi üleolevat suhtumist, sest minu meelest peab olema altruistlik, et minna kiirabisse tööle ning antud situatsioonis oli asi hirmus vale. Ma arvan, et palk ei motiveeri tegelikult nii väga kiirabis töötama, sest päästjad ei saa teab, mis head töötasu.
    Kokkuvõtteks (sest ma pole kindel, kas eelnevast jutust on aru saada või ei): kiirabis peab töötama vastutulelik inimene, aga samas tuleb aru saada, et kiirabitehnikud on ka inimesed, kes peavad päevast päeva ja ööst öösse tegelema tegelastega, kes on valesse kohta jõudnud omadega.

    • Reply mesiliis 6. märts 2014 at 16:11

      Ma saan aru, et see on hullumeelne töö, vahetused pikad, pluss see kõik on ju väga kurnav. Emos olen mina kogu aeg hästi sõbralike inimestega kokku puutunud, et selle kohta ei ole midagi halba öelda. :)

      Sellesmõttes, et ma saan täiesti aru, et kiirabi/haiglatöötajad on ka inimesed, neil on väga raske ja kurnav töö, pikad töötunnid… Kõigil on vahel mõni kehv päev, kus tahes-tahtmata valatakse oma halb tuju esimese ettejuhtuva peale. Ja muidugi võimendab asja veel see, kui töö tehakse raskemaks just nende valeväljakutsete ja vales kohas olemistega.

      Aga samas, mida enam ma netis ringi uurin, seda enam saab selgeks, et praeguseks on negatiivsed kogemused kõvasti ülekaalus, et enam pole tegu üksikute juhtumitega. Ja siis tekibki küsimus, et no milllleks sa töötad sellisel alal, kui oma olemusega näitad välja, et seda teha ei taha. Nagu ma ülalpool mainisin, siis minu arust on see langus just paari viimase aastaga tekkinud.

  • Reply Elen 7. märts 2014 at 17:57

    Kui minu vanaema detsembri lõpus mitu korda kokku kukkus ning talle kiirabi kutsuti, siis kiirabil oli selline suhtumine, et te hakkate ju ära surema ja mis me teist sinna linna ikka viime. Me võime teid sinna EMO-sse viia, kuid tagasi peate te sealt ise tulema. Õnneks mu vanaema on nii kange mutt, et viskas 50-eurose laua peale ja sõnas "Raha mul on!" ning sammus ise autosse. EMOs süvendati talle veel rohkem, et ah te olete vana inimene ja hakkate ära surema.
    Lõppkokkuvõttes pärast mitmeid uuringuid diagnoositi vanemal mingi viirushaigus ja sügav depressioon. Ning mis viis teda veel rohkem depressiooni ?! See, et inimesed, kelle ülesandeks on elusid päästa, nad süvendavad inimesele, et ta hakkab ära surema. Mis sest, et ta on VANA inimene, see ei tähenda, et ta kohe ära sureb. Müstiline arusaam ja käitumine. Samas, kui ise olin jaanuaris vingumürgitusega haiglas, siis olid nii kiirabi töötajad kui ka haiglas olevad inimesed väga toredad :)

    • Reply mesiliis 10. märts 2014 at 05:18

      Jaaa, meil vanaemaga oli põhimõtteliselt sama lugu. Et mismõttega hakata ära viima-ravimeid raiskama, kui nagunii minekul.

      No need arstid-õed, kellega praegu suhelnud olen, kui haiglas külas olen käinud, on ka kõik väga meeldivad ja toredad olnud. :)

  • Reply miamammu 7. märts 2014 at 20:59

    Negatiivsed kogemused on sellepärast ülekaalus, et neist antakse teada. Kui sul oleks hea kogemus olnud, kas sa siis oleksid siia kiitva postituse teinud? Enamus inimesi igatahes ei tee. Miks? Aga miks peaks, see ju on nende töö. Ja isegi kui tuleb mõni kiitev postitus, siis negatiivne varjutab selle ikkagi. Kahju, aga noh, selle töö me oleme endale vlainud ja siis tuleb ka seda korralikult teha.

    • Reply mesiliis 10. märts 2014 at 05:15

      Mina lugesin negatiivseid kogemusi erinevatest foorumiteemadest, kus oligi lihtne küsimus tõstatatud: "Kogemused kiirabiga" vms. Sinna sai tahtmise korral vabalt ka häid postitusi jätta ja neid oli tehtud ka :) Eks ta tõsi ole, et ükskõik, millega seoses, negatiivne kogemus jääb pikemaks ajaks meelde, kui positiivne.

      Ning oma viimase lausega võtsid Sa minu arust kõik väga hästi kokku, nii selle postituse, erinevad kogemused kui üleüldse suhtumise: Kui olete selle töö endale valinud, siis tuleb seda ka korralikult teha :)

    • Reply miamammu 11. märts 2014 at 13:27

      Samas ei saa öelda, et meedik kunagi väsinud või halvas tujus ei või olla. Ta lihtsalt ei või seda järgmise patsiendi peal välja elada. On mul endalgi olnud juhuseid, kus patsiendi ees hoian naeratust ja alles ukse taga omaette olles saadan p**sse.
      Aga isegi neid negatiivseid kogemusi lugedes ei tea kunagi, mis seal asja juures veel oli. Näiteks võin tuua situatsiooni, kus brigaad võttis autosse joobes meesterahva. Õde tegeles temaga kui üks hetk too meesterahvas talle kallale läks. Selle peale kargas püsti parameedik (mees), rabas ukse lahti ja lükkas patsiendi autost välja. Kaineks saades see mees tõenäoliselt mäletabki ainult seda, et ta välja visati autost, jälle negatiivne kogemus juures. Rääkimata kõrvalvaatajatest, kes ei tea ju midagi kallaleminekust, vaid nägidki ainult välja viskamist.

    • Reply mesiliis 11. märts 2014 at 14:05

      Ei olegi seda öelnud :) Ülalpool kirjutasin ka, et see on arusaadav, kui vahel on mõni kehvem päev, halvem tuju, see täiesti normaalne, sest ka meedik on inimene.

      Samas on raske tõmmata joon selle vahele, mis on näiteks lihtsalt halva tuju väljaelamine, mis hoolimatus töö/patsiendi suhtes. Näiteks nüüd, kui me tegime märkuse mainitud kiirabitöötaja kohta, siis meile öeldi, et tema kohta on ennegi selliseid kaebusi laekunud.

      Ja nagu ma kirjutasin ka, siis igaühele tundub enda häda kõige suurem ja enda valu kõige tähtsam… Suur roll on situatsioonil endal. Kõrvaltnägijad ei pruugi tõesti teada, mis täpselt toimus… Eks see kõik ole kaheotsaga asi. Igal lool on mitu eri külge :)

  • Reply Anonymous 10. märts 2014 at 08:56

    Veresoonkonna kasvaja eemaldamine…? Kas ma lugesin õigesti? Ehk kirjutad sellest lähemalt palun?

    • Reply mesiliis 10. märts 2014 at 14:07

      Lugesid õigesti :)

      See pole tegelikult midagi nii hullu, kui kõlab. Tegu on nahapinnal olevate moodustistega, mis asuvad veresoonte peal. Umbes nagu sünnimärgid, aga punast värvi (ja suuremad on verd täis valgunud).

      Mul oli umbes viiendas klassis üks kaela peal. Tavaliselt jääb see lihtsalt pisikeseks laiguks või on natuke nahapinnast kõrgemal, mul hakkas täiega kasvama ja oli üliiiisuur. Päev enne arsti juurde minekut tõmbasin öösel selle kogemata katki ja see oli hull, kui palju verd tuli..

      Praegu on mul neid vist kolm tükki üle keha, kaks on pisikesed punased täpikesed, üks aga kasvab järjepidevalt, niiet sellega käin kontrollis kogu aeg, et midagi hullu poleks :)

    Leave a Reply