Mida nostalgiat

24. apr. 2014

Ma olen vist korduvalt maininud, kuidas mulle ei meeldi youtube‘ist videosid vaadata. Osalt on see kehva neti süüa ja osalt…ma ei tea, ma lihtsalt ei viitsi :D Noh, välja arvatud siis, kui mul kindel laul mõttes, mida kuulata tahaks.

Aeg-ajalt tuleb mul aga vanade heade 90ndate tuju peale ja siis vaatan lihtsalt terve õhtu Backstreet Boysi või S Club 7i või Stepsi vanu videosid. Naerda saab ikka korralikult, sest mida riideid ja mida laule, eks :D Täna hakkas kummitama aga Tiziano Ferro laul “Perdono” ja kuidagi läbi selle jõudsin oma kunagise armastuse, 5ive‘ini.

Ma olen reaalselt kaks tundi neid videosid vaadanud, uurinud bändi ajalugu, liikmete elusid.. pole tükil ajal nii põnev olnud. Omal ajal, kui fänn sai oldud, siis sellist ligipääsu videotele polnud, samamoodi ei olnud googeldamisvõimalust, niiet päris huvitav on igasuguseid fakte teada saada. Näiteks sellegi bändi pani kokku Simon Cowell.

Teine asi, mis mulle vahel väga meeldib, on vaadata endiste staaride then-and-now pilte. Kui Backstreet Boysis on kõik ikka oma nägu, siis 5ive‘i puhul pidin paari kuti puhul jäi suu lahti küll, et mismõttes ta nüüd selline on.


Ma miskipärast arvasin tänaseni, et paremalt teine ja kolmas on vennad…aga näed, ei olegi :D

Ma nii mäletan, kuidas ma jumaldasin laule nagu “Don’t wanna let you go”, “Everybody get up” ja “If ya gettin’ down”. Tantsusammud olid isegi peas. Ning kes suudaks unustada nende versiooni “We will rock you”st.  Karine käest sai nende originaalkassette laenatud, et siis neid reaalselt hommikust õhtuni edasi-tagasi kerida. Kui BSB oli selline rahuliku ballaadimuusika tüüpi, siis 5ive’i kutid tekitasid mõnusalt mürglit.

Sama hästi mäletan, kui teatati nende lahkuminekust. Ajuvaba, kui kurb ma võisin sellise asja üle olla, nagu maailm oleks purunenud. Ja siis anti välja video “Closer to me”, mis oli dokumentaalivormis, näidates igasuguseid kaadritaguseid seiku. Seda on praegugi nii kurb vaadata. Mulle hullult meeldivad sellised päriselu muusikavideod, kus näedki killukesi sellest, millised nad tegelikult olid või milline elu neil oli. Samamoodi lähevad peale igasugused lauljate-bändide dok-filmid, kus näitab kõike seda, millega nad igapäevaselt tegelema peavad. Kunagi oli BSB tuurifilm telekas ja ma reaalselt ulgusin silmad peast, sest isa ei tahtnud seda vaadata ja ma pidin nõmedad Knight Riderit vaatama :D

Mis mulle nii aga ei meeldi, on igasugused reunionid. No need lihtsalt ei toida. Noori kutte tantsimas vaadata on alati hea, aga pärast aastakümnete pikkust pausi on kontrast nii suur, et pigem ei. Aga samas kihvt on vaadata “The Big Reunioni” jaoks tehtud videointervjuusid (teist osa saab näha SIIT), kus näitab vanu klippe ja kutid mehed ise räägivad ausalt oma kogemustest olla kuulsas poistebändis, kuulsuse pahupoolest, oma sõltuvustest ja märatsemistest, kuidas nad alguses üksteist üldse ei sallinud ja mis probleemid neil omavahel olid. Praegu üritatakse igasuguseid “kokkupandud” bände näidata kui parimaid sõpru, kes kunagi ei tülitse, 5ive‘i puhul on hästi näha, et tegelikult päris nii see pole ja rõõmsa pealispinna all võib kõike peidus olla. Lihtsalt awesome on seda vaadata! Ma nii  vaimustuses :D:D



No Abs veits muutus…



 Sean on küll kogu aeg sama näoga. Isegi videodes lauldes oli tal täpselt selline nägu ja emotsioon ees, nagu pildil :D

…ainult nüüd näeb ta veits Damon Wayansi moodi välja :D


Mmm, Ritchie ja ta sinised silmad, mmm


Ja Scott, kellel oli kõige lahedam terav siilisoeng üldse :D

Ja kes suudaks unustada natuke-vales-kohas-kulmuneediga J’d, kes kokkutulekut teha ei tahtnud.. Ta ka sama nägu, ainult habeme kasvatanud :D

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply