Musta pori näkku

2. apr. 2014

Nagu eile mainitud sai, läksin õhtul Kristjaniga teatrisse, etenduseks “Musta pori näkku”. Ma olin alguses hästi kõhklev ja kahevahel, kas minna just seda vaatama. Raamat ise meeldis mulle väga, sest minu arvates kajastas Raud seal ühte põnevaimat ajaperioodi Eestis ning uudishimulik, nagu ma olen, siis ääretult kihvt oli lugeda tema mälestusi. Raamat oli värvikas, kiire tempo, paljude tegelaste, hea sõnakasutusega ja nii ma ei kujutanudki ette, kuidas seda kõike laval välja mängitakse. Kui Kristjan siis ütles, et ah, tegemist on talkshow-tüüpi etendusega, kus tänapäeva-Raud kutsub tegelasi vaibale, süvenesid mu eelarvamused veelgi.  Rauda saatejuhina olen ma näinud juba nii palju, pigem oleks nooremat teda kohata tahtnud. Ühesõnaga, ma ei teadnud absoluutselt, mida oodata ja pigem läksin natuke negatiivselt häälestatuna Vanemuisesse.

Aga vau, kus ma eksisin. Üks meeldivamaid tundeid on minu jaoks see, kui ma olen kellegi-millegi suhtes halbade eelarvamustega ning siis pööratakse kõik tagurpidi. Igastahes parem, kui minna suurte ootustega ja siis täiega pettuda.

Andres Mähar tegi no ikka väga super töö Rauana. Kui ta alguses lavale astus ja oma häälel ütles, et jah, tere, ma täna Mihkel, mõtlesin, et head nahka siit ei tule. Sekund hiljem oli ta hääletoon, rääkimisviis, liigutused…kõik oli nii mihklilik. Ajuvaba, kuidas ta suutis seda häält ja tooni terve etenduse aja hoida. Kui silmad vahepeal kinni panid, ei saanud arugi, et tegu on Mähari, mitte Rauaga.

Jutusaate-lahendus oli tegelikult üsna hea ning sobis lavale. Kindlasti paremini, kui tavaline etendus- kujutan ette, mis kaos siis tekkinud oleks. Nii oli tähelepanu alati just kindlalt juhtumil või inimesel. Lisaks oli laulude ajal kasutatud “ekraanina” ka seinu, kuhu projitseeriti suured videod. Muidugi, kaheldav, kas tõesti oli vaja seal näidata just ujuvaid kalu või küünlamerd… pigem oleks eelistanud näha just tollaseid kontsertkaadreid-videoülesvõtteid, mis sobinuks selle ajastuga.

Nagu öeldud ka tutvustuses, on tegemist mokumentaaliga. Kuigi kõik lavalt läbi käinud juhtumid ja tegelased olid ka päriselt olemas ning toimunud, oli neil mõnus paroodiamaik juures. Inimesed olid veits üle mängitud, aga täiesti äratuntavad- kas siis raamatust või isiklike mälestuste põhjal.

Ott Sepp oli hea, nagu ta ikka on. Kui Mati Nuude puhul tegi ta hea töö, siis Volmer oli lihtsalt tase. See oli nii hea, kui ta lavale tuli, Singer-Vingeri nime maha kokutas ja kõik perse saatis :D Siinkohal tunnustan kõiki näitlejaid, kes said väga hästi hakkama. Kuigi Sal-Sallerit mänginud oma laulmisega täppi ei pannud, siis hilisem kõnemaneer ja oleks olid eht-hendrikulikud, et tegid selle tasa.

Naerda sai vahel ikka pisarateni, kuulda mõnusat (rokk)muusikat ning sisse olid põimitud ka kurvemad ja tõsisemad sündmused. Näiteks minu jaoks oli nii nukker näha, kuidas Raud oma vanematega rääkis. Samuti oli kajastatud ka Staabis toimunud tüdruku vägistamine. Minu jaoks oli juba raamatus selle välja kirjutamine Raua poolt väga julge samm.

Ma alguses juba ei kujutanud hästi ette, kuidas seda lavale tuuakse, aga seda tehti üsna.. maitsekalt? Ehk see oligi jäänud selliseks, nagu ta oli raamatus, lihtsalt jutustaja rolli võttis üle “tüdruk” ise. Veidi nõme oli ainult see, et kogu etendus lõpetatigi vägistamisjuhtumiga, mis jättis kogu värgile halva maigu juurde. Okei, päris lõpus oli pisike monoloog ka, aga see enam ei päästnud.

Tegu oli hea etendusega. Võib-olla neile, kes raamatut lugenud, on veidi igavam vaadata, sest pea kõik jutt oli sõna-sõnalt sealt võetud, aga samas see ei häirinud ka. Ropendamine oli küll sees, aga see ei mõjunud sunnitult või piinlikult, pigem just sobis karakteritega kokku ning sellega polnud üle pingutatud. Mõni ropp sõna siin-seal, mis sobis kui rusikas silmaauku.

Mis mind natuke häiris, oli see, et etendus ei lõppenud samade sõnadega, mis raamatki. Ma mäletan, kui lugesin Eno Raua “Ettureid”, kus järelsõna oli just Mihkel Raud kirjutanud ning see oli nii südamlik ja melanhoolne. Sealgi oli kirjas, et kui ta esimest korda, 11-aastasena, seda luges, tahtis ta, et kui peaks oma raamatu kirjutama, lõppeb see just nende sõnadega. Lõppeski. Etendus oleks võinud ka.

Muus osas nagu ette heita polegi. Mihkel tuli lõpus ise ka lavale ning laulis “Shine on”‘i. No ma ei tea, ma pole miskipärast kunagi mõelnud, et tal on niiii hea ja võimas hääl… Okei, ma ise oleks eelistanud võib-olla mõnda eestikeelset laulu lõppu, aga see oli ka ülimahe.

Saal oli muide mutikesi täis, kes kõik kaasa kihistasid ja kommenteerisid, et “jah, nii oligi”. Seda oli äge vaadata. Kuigi ok, meie kõrval oli üks kalanäoga naine, kes terve aeg oli tuima näoga. Mitte kordagi ei naernud, naeratanud ja lõpus ei plaksutanud kah vist. Ja SIIS oli mu selja taga mingi tüdruk, kes absoluutselt kõik laulud sosistas kaasa. Mitte ei laulnud vaikselt või ei ümisenud… sosistas. See käis haigelt pinda ikka :D

Kui natuke teemast kõrvale kalduda, siis ma olen päris tihti mõelnud, kui lahe võis olla tollane aeg, kui Tõnis Mägi noor staar oli, Singer-Vinger ja Ruja olid rahva lemmikud… Ma ei räägi sellest, kui ohtlik ja armetu see ajajärk samas oli, aga just muusika ja kultuuri poolest… Laulev Revolutsioon, rahva ühtsus, muusika…

Tänapäeval võib iga narr kuulsaks saada, on mingid staar-vangid ja staar-fotograafid, aga tollal tuli päriselt millegagi hakkama saada, ei olnud sellist massilist staaridevorpimist, kelle vahele head leiud ära kaovad, nagu on tänapäeval. Ning samas jälle… ma ei kujuta ette, kui praegu tuleks Hardi Volmeri taoline lavale kisama ja kõiki perse saatma. Kui pikk edu tal siis oleks?

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply