I walk lonely streets and I talk big time dreams

Ma täna nii ülevoolavalt õnnelikus tujus, et ei teagi, kust kohe alustada. Ma ei suuda uskuda, et kaheksa kuud on möödas ja Märt on lõpukslõpukslõpuks kodus. Nii harjumatu oli, kui ta täna tuli tavariietes töö juurde võtmete järgi, tavaliselt on ta ikka vormis olnud. Ja nüüd saab ta õnneks hakata ka juukseid nats tagasi kasvatama :D:D

Mäletan küll, kui kirjutasin blogisse pikalt naistest, kelle elukaaslased/kutid sõjaväkke lähevad ja nad oma silmi peast välja uluvad, et ei suuda meheta enam elada, ei oska üksi olla. Mulle viibutati paar korda sõrme, et “Oota aga, küll sa samamoodi hakkad tundma!”. Noh, päris nii ei olnud. Eks ikka oli kurvemaid õhtuid, igatsust oli palju ning elu oli veidi igavam ka.

Aga samas sain ma endale meeletult ‘oma aega’– sain lihtsalt olla ja tegeleda oma asjadega. Lugeda hommikul kella poole viieni, ilma et kedagi segaks, teha süüa siis, kui kõht oli tühi, mitte siis kui pidi, saada sõpradega kokku või maale minna siis, kui ise tahtsin, vaadata telekast just neid seriaale, mida mina soovisin… :D Ühesõnaga, asi polnud sugugi nii hull, kui kõik oma kogemustest teadsid rääkida. Rõõmu see siiski ei vähenda, no niiiii hea meel on praegu!

Eile käisime Margitiga väljas jalutamas ning pilte tegemas. Üritasin esimest korda elus sirgendajaga lokke teha, kahjuks vajusid need üsna kiirelt juustest välja. Kõndisime mu kodu ümbruses ringi ja sattusime surnuaia kõrval olevale mälestuspargile. Selline mõnusalt ilus ja tsill koht. Ise kogu aeg otsin Tartus uusi ja huvitavaid paiku pildistamiseks ja uudistamiseks, endal selline põhimõtteliselt nina all olemas :D

Margit: “Kuule, seda pilti küll kuskile üles ei saa panna, suitsuga ju..”
-“A ma blogisse ikka panen”

 Nagu näha, siis on mu juuksed omandanud mõnusa helesinise tooni.. mis ma öelda oskan, alguses olin pettunud, et ei saanud lillat, aga praegu olen väga rahul. Tundub efektsem, sest lillad juuksed on mul juba olnud. Väike dilemma on nüüd ainult tekkinud, kas jätkata selle tooniga (ehk pean kalli raha eest tellima Inglismaalt) või üritan lillaga uuesti..

Suure ringiga jalutasime Vahi Selveri juurde ning täiesti ootamatult tuli mõte metsa minna. Või noh, mis mets see on, väike võsa paari kasega pigem. Linnas elades tunnen vahel väga puudust lihtsalt.. loodusest. Tartus on küll parke ja rohelust, aga see ei ole ikkagi see. Mulle meeldib mu maakodu suure aia privaatsus. Ümberringi heinamaa. Üle tee mets ning lai Emajõgi. Kuigi ma pole just väga suur loodusesõber, siis vahel tuleb isu linnast ära minna küll.

Oot.. kas ma juba mainisin, et MÄRT SAI KOJU?? :D