It’s gonna be may

2. mai 2014

Okei-okei, ma paar päeva hiljaks jäänud selle pildiga, aga…mismoodi juba maikuu käes on?? Kuhu see aeg kaob? Ma saan täiesti aru, kui ma täiega naudin olemist ja siis tundub pool aastat poole tunnina, aga.. ma pole reaalselt midagi jõudnud tehagi. Aa ei, silmi korra pilgutasin ja juba on mai :D Alles läks Märt ju sõjaväkke, nüüd kuu aega veel ning saab sellest kohustusest vabaks.

Praegu tal ka veidi pikem puhkus enne Kevadtormi. Huuhh. Kahju ainult, et Märt mu sünnipäeval “sees” peab olema, pole viimased neli aastat temata vanemaks saanud. Kes mulle nüüd sel tähtsal päeval kohvi voodisse toob? Anyone?

MIS toob mu järgmise punktini… mul on 16 päeva pärast sünnipäev. Ma saan 24. And i’m not ready to deal with this yet! Ma ei saa aru, ma lihtsalt… Ma ei tea, kuhu mu noorus kaob?? :D Tegelikult on see ikka päris naljakas, sest mina isiklikult pean 25 eluaastat juba noh.. täiskasvanuks ja vanaks. Mitte kortsuliseks-penskari-vanaks, vaid lihtsalt, et kogu elu on juba selge. Aga mujal maailmas 25ndast see õige noorus alles algab. Selline väike lohutus mulle vähemalt.

Kolmapäevane püha oli mu jaoks üks suur hägu. Jõudsin öövahetusest koju, tegin tordipõhja valmis, koristasin toad ja lasin silma kaheks tunniks looja. Üles ärkasin, siis tükk aega ei saanud midagi aru, kus ma olen või mida tegema pean :D

Õnneks tuli Mäidu kiirelt järgi ja läksin Kadi juurde, et sünnipäevaks kingitusi kokata. Muidugi päris halb minust, sest just sel ajal jõudis Märt ka koju… aga mis seal ikka, meil pühapäevani aega kudrutada. Kadiga meisterdasime tordi lõpuni ja tegime imehea pitsa ka. Ausalt, kui pole ideid, mida kellelegi kinkida, siis omatehtud kook+snäkivaagen on kindla peale minek. Esiteks näed ise juba vaeva, mis annab plusspunkte ning teiseks on kõik sünnipäevalised õnnelikud, et saavad head-paremat juurde :D


Meil õhupalle polnud, puhkusime kummikindad täis.. Pildil muidu Kadi ja ta kolmekuune kutsikas :D

Juhani juures oli jälle meeldiv olemine, nagu alati. Mängiti taaskord üht punktimängu, kus peab toikaid loopima. See aasta oli seda huvitavam jälgida, sest lõpuks seletati mängu põhimõte kah meile Kadiga ära :D

Jõin solidaarsusest paar siidrit, sest Kadi oli taaskord kainekas, ajasime endise eesti keele õpetajaga juttu ning lõpetuseks tegime ikka maituld ka, sest Volbriöö ju. Tordi jagasime keskkööl laiali, nagu ühele vanuri sünnipäevale kohane. Kahjuks taldrikud olid selleks ajaks juba otsas, aga lusikad päästsid ära.



Järgmisel päeval saime Märdiga veits naerda. Tema üle ikka :D Kunagi ammu, kui ta peole läks ja ma üleval olin, ütlesin, et toogu mulle wrap kaasa, kui peolt tulevad. Ja nüüd toob ta iga jumala kord pärast pidu ühe Fastersi rulli koju kaasa :D Mis iseenesest on päris hea, sest mulle täiega maitseb see hommikul külmana. Eile siis hakkas jopet selga panema, kui tunneb, et midagi suurt on taskus. Muidugi üks maitsev kana-fetarull, mille ta “unustas” mulle anda. Samamoodi unustas mulle öelda, et lubas Sixtenile-Karinile, et teen meekana kõigile :D

Aga lubatud ju sai, varustasime end materjalide ja alkoholiga ning hakkasime Kariniga  kokkama. Pisikesed tagasilöögid olid, aga sellegipoolest võib öelda, et saime hästi hakkama! Mõnusalt lebo-tsill oli olla, aga mu arust on alati Kärknas olemisega nii, et tuleb hea rammestus peale.

Tegime vesikat varju all, kui vihma sadas, õhk oli nii värske ja puhas. Hiljem jõime uutest fancydest topsidest Pisangi ning olime diivanil keras.

Kui muidu mõni paneb pildi tasku, siis Sixteni kass pani pea tasku. Nii igaks juhuks :D

Vaatasime “Selgeltnägijaid” ka…ma üldiselt sel ajal teleri ette ei satu, nii palju tean, mis Õhtulehes sellest Marilynist kirjutatakse. Aga omg, see kutt. Nii nunnu ja juba meedium :D Lihtsalt ülikõhe, kuidas ta selliseid asju oskab-teab-tajub…

Iiigastahes, jutt juba pikaks läinud ning tänane päev on olnud selline, et … ärkasime Kärknas, linnud laulsid, päike paistis ja Sixten tõi meid koju. Kust ma teisipidi jälle tööle ära tulin. Olen vaadanud pool hooaega ühest sarjast ära ning kell juba pool viis. Ajajumalad võiks veits tagasi tõmmata kiirustamisega. Üritan selle Malluka Meemi ka ära teha, mille Merily mulle pärandas. But first– las ma käin poes ära.

You Might Also Like

11 kommentaari

  • Reply Kairi Jõemaa 2. mai 2014 at 14:11

    Minul tekkis masendus juba eelmisel nädalal kui 23 sain. Nagu öeldakse – 22, viimane taks. Nüüd tunnen ennast lootusetult vanana, kui ma 25 saan, siis sellest numbrist alates hakkan iga aasta 25 saama, et mitte läheneda 30le :D

    • Reply mesiliis 2. mai 2014 at 14:20

      Ma ka püsivalt 21 :D

      Tegelikult, kui ratsionaalselt mõelda, siis see pole üldse nii hull ja suur vanus (haaran igast õlekõrrest :D). Lihtsalt mulle tundub, et Eesti ühiskond on selline, kus pead juba 25aastaselt olema maha rahunenud, esimese lapsega, abielus, kindla töö ja ma ei tea, magistrikraadiga vms. Ja kui üht nendest pole, siis vaadatakse viltu, et "aga sa juba ju NII VANA" :D

    • Reply mesiliis 2. mai 2014 at 14:20

      Ah kuule, PALJU ÕNNE ka tagantjärgi :D

    • Reply Kairi Jõemaa 2. mai 2014 at 14:23

      Ega see on jah nii, mina tunnen, et ma pole veel valmis "vanaks" saama, liiga palju huvitavat veel ees :)
      Woohoo, aitäh Sulle ! :D

    • Reply mesiliis 2. mai 2014 at 16:07

      No täpselt! :D

  • Reply Arra 2. mai 2014 at 14:49

    Mida-mida ma lugema pean siit? :D Mul ei ole last, ma ei ütleks, et ma kuskile rahunenud olen (võrreldes teismeeaga ma alles olen hakanud möllama), abielu õnne pole ka lähimatel aastatel ilmselt oodata, töö saab mul novembris läbi ja siis on vsjoo ning pole halli aimugi, mis edasi teen. Magistrikraad ka alles omandamisel :D Ja ma olen 25. Ilmselt siis mahajäänud omadega ajast :D

    Aga tegelikult on nii, et see number on lihtsalt number. Oled nii vana, kui vanana end tunned :D Mina nt sain 13 ja ei tahtnud enam vanemaks saada :D Okei, hetkel ma ei tunne end 13-aastasena, aga ma ei tunne ka, et ma kuhugi jube hiljaks oleks jäänud oma eluga. See et põhikoolikaaslastel paljudel juba ammu lapsed ja pulmad tehtud, ei tähenda, et ma peaks nende eeskuju tõttu end kehvalt tundma. Küll kõik tuleb õigel ajal :)

    PS: See kass taskus on armas! Kui nägu ei näe, siis meenutab minu kassi :D

    • Reply mesiliis 2. mai 2014 at 16:09

      Eks see tõesti ole nii, et oled nii vana, kui vanana end tunned :D Aga ma ei tea, ma vist mõtlen liiga palju sellele ning omastan numbrile ülisuure tähtsuse. Mul oli varem kindel plaan, mis ajaks/vanuseks peaks osad asjad tehtud olema ja noh, ei ole välja kukkunud see, ehk selle pärast ka see väike obsession :D

      Aga mulle on jah selline tunne jäänud, et Eesti ühiskond justkui soosib noorelt vanaks saamist. Et võimalikult kiirelt ikka tööle ja oma elu peale :D Vähemalt mu tutvusringkonnas on nii. Välismaa noorte seas vaadates, siis selline "maha rahunemine" algab jah 30ndate alguses alles :D

      Kiisu on jaaa nii armas, ehtne Garfield :D

  • Reply Katri-Helena Kaasik 3. mai 2014 at 06:56

    Aeg läheb ikka megakiirelt. Alles oli jõuluärevus ja nüüd juba jaanipäeva reklaamid. Eriti vanusega. Kui mu sugulane sai jaanuari alguses 23 mõtlesin küll, et mismõttes. Alles laulsime "Võta kaasa kallis mind, seiklust ihkab minu hing
    Lapsepõlv on mööda läind, kaheksateist juba täis" ja nüüd..23. Ma mõtlesin, kuidas ma umbes 7 aastat tagasi elu planeerisin, et no 25 on mul vähemalt esimene laps. Nüüd on mul jäänud kaks aastat (või pmst aasta, et jääda rasedaks)..no ma ei tea. Kõik tuleb nii kiiresti. Mul on veel nii eredalt meeles lapsepõlve mälestused. Nüüd on 30 lähemal kui 15 (mil mõtlesin juba, et appi ma olen nii vana). Masendav. Tahaks veel korra olla laps. Tahaks veel korra olla 17, et tunda ärevust iga kord kui klubi uksele lähed. Tahaks veel korra teha tüdrukutega tõelise pidžaamapeo Hilary Duffi filmide ja krõpsuhunnikuga ning salaja ema kapist võetud väikese siidriga. Pisara võtab silma.

    • Reply mesiliis 6. mai 2014 at 09:12

      JAAA. Alles oli aastalõpp, mil ma pidin tööl olema ja nüüd peaaegu pool aastat möödas :S

      Ma olen ka hästi suur planeerija ja mul peab enam-vähem elu"skeem" paigas olema. Ma ka arvasin, et 25ndaks on mul esimene laps olemas/olen rase, aga see tähendab seda, et ma peaks varsti juba ühe lapse hakkama panema ja selleks ei ole ma veel üldse valmis :D Mulle ei meeldi eriti, kui miski ei lähe mu plaanide järgi, aga noh, paraku elu näitab, et kõik läheb ikka omasoodu, vahet pole, mida sina eriti tahad.

      Tahaks jaa olla veel 17.. ja 18… :(

  • Reply Pluxu™ 3. mai 2014 at 18:46

    Ma üldiselt ei mõtle oma vanusele, siis pole midagi hullu. Tihti ma unustangi ära et kui palju siis täpselt, ja kui küsitakse, pean arvutama vms. Aga jaa, õudne on mõelda, kui mõtlema hakkan, et…25 juba täis ja aasta lõpus 26 ja veerand elu elatud ja nii palju tahaks veel teha ja mu vanematel oli kolm last selleks ajaks ja mu onutütrel, kes on minust 8 kuud vanem, sündis tütar eile ja……………

    • Reply mesiliis 6. mai 2014 at 09:12

      Ma alguses ka ei mõelnud nii palju, aga järjest saavad sõbrannad lapsi, jäävad rasedaks, siis paneb mõtlema küll :D

    Leave a Reply