Howdy

16. juuni 2014

Pole jälle tükk aega blogisse sattunud.. tahaks väga öelda, et selle põhjuseks on sündmusi täis kalender, mis ei lase arvuti ligigi tulla, aga kahjuks nii see pole. Enamjaolt olen tööl olnud, natuke veel pingutust (ehk kokku vist neli tööpäeva veel) ning jumal tänatud, algab puhkus! Kui vaid ilmad sama altid tähistama oleks… Päris nutune seis oleks, kui terve puhkuse aeg sajaks. Kuigi mulle väga meeldivad ka vihmased ilmad, sest nii mõnus on ju raamatuga kerra tõmmata, kakaotass käes, siis noh.. mul pole enam raamatuid, mida lugeda ja kakaost on ka kõrini.

Oma üksikud vabad päevad olen veetnud Märdi kaisus puhates või “My kitchen rules’i” vaadates. Eelmisel kolmapäeval murdsin oma rutiinist välja ning läksime Kärknasse, et Sixteni baka kättesaamist tähistada. Üle pika aja vedas ka ilmaga ning üks äärmiselt lõbus õhtu oli.  Alguses oli ikka korralik sugulastepundiga istumine, kus lähtekad rääkisid kõik oma alakatena tehtud vembud ära. Lihtsalt hullumeelne, mida nad kõik korda on saatnud. :D


Vabalt võib öelda, et õhtu märksõnaks oli selfie

Õhtu joogiks oli Vana Tallinn. Kas siis traditsiooniline või laimi versioon

Kutid olid juba aastaid garaažis seisval traktoril silma peal hoidnud. Absoluutselt kõigega (muuhulgas kummipaadid ja kärud) oldi juba sõitu tehtud, iga aastaga pidi eelmise sõiduki üle trumpama ja see trakats oli üks asi, mis veel saavutamata. Võib vist kriipsu peale tõmmata ja hakata midagi uuemat ning uhkemat otsima :D

Umbes kolme ajal otsustasin ma, et mulle aitab ja vedasin voodisse end. Kaua rahulikult olla ei lastud, klann sai jälle kokku. Ma ei tea, mis värk on Sixteni kodus nende vooditega, aga kambakesi on seal alati palju mõnusam olla :D Suured tänud ka Teelele, kes mult kogu aeg tekki pealt kiskus, taipamata, et jah, ma olin riided seljast ära võtnud :D

Paari viimase päevaga olen jõudnud teha jutti kaks öist vahetust ning sinna vahepeale jäi veel üks pisike automatk Taevaskotta, millest ma kirjutan siis, kui ma jõuan pilte sorteerima hakata. MIS tuletab mulle meelde, et me käisime Märdi perega eelmine suvi Soomes, ja ma pole ikkkka veel jõudnud ei postitust teha ega pilte sorteerida. Umbes 100 jõuan ära vaadata, siis loobun ja vajutan kankel ära :D

Mul on praegu kolm inglast ka hotellis ja sain aru, et ma ei oska ikka üldse enam inglise keeles rääkida. Endal on iga kord jube piinlik, sest ausalt, oma mõtetes pean ma üliintelligentseid ja keerulisi vestlusi ja kui vaja öelda, et pesuruum on teise korruse lõpus, siis ei tule isegi meelde sõna “korrus”. Vähe sellest, et ma rääkida ei oska, ma ei saa aru ka neist. Üks räägib normaalset “filmi-inglise keelt”, aga teisel kahel on mingi oma murrak juures ja päris piinlik on viis korda (senine rekord) üle küsida, mis mulle öeldi.

Vähemalt on nad normaalsed (enam-jaolt, kui nad just vintis peaga peolt ei tule, mis juhtub umbes iga päev :D) ja ei naera mu üle väga, kui ma küsimuse peale, mida ma tööl igavusest teen, vastasin, et fanfictioneid loen muidugi. Juba siis, kui ma selle lausega poole peal olin, mõtlesin endamisi, et “Liiis jääää vait, jää otsekohe vait!”. Nii nad arvavadki, et ma loen *silmapilgutus*adult-fanfictioneid*silmapilgutus*, sest ilmselgelt ma ei saa kahemõttelisest inglise keelest aru. Oh well.

Jaaaa lõpetan postituse tänase päeva mõtteteraga:

There’s no such thing as having too many books.
The only challenge is having to find a place for all of them.

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply