Kerge suvine raamatulugemine

29. juuni 2014

Mida ikka muud teha sellistel nukratel suvepäevadel, kui vihma kallab kui oavarrest ning väljas on külm? Kõige mõnusam variant on muidugi keerata end hea raamatuga teki alla kerra ning nautida lugemise kõrvale tassikest kuuma teed või kakaod või kohvi.

Praegu sobrasin oma viimase aja leidude seas ning leidsin kolm raamatukest, mida võin julgelt kõigile soovitada. Sobivad kergeks lugemiseks, aga samal ajal panevad ka kaasa mõtlema ning vahel tuleb kurbusest pisargi sima.

Esimeseks raamatuks on vist juba kõigile tuntud “Süü on tähtedel”/”Fault in our stars” (John Green). Ma viimasel ajal eelistan miskipärast lugeda teoseid inglise keeles. Vahel lihtsalt tundub tõlge natuke kohmakas või ei anna päris täpselt kõike edasi, nagu ikka tõlgetega juhtuda võib.

FIOS on küll väga klišeeline noortekas, aga on niivõrd hästi kirjutatud, et elad täiega tegelastele ja nende juhtumitele kaasa ning olgem ausad, kurbadel kohtatel kisub ka pisara silma :D Mulle hullult meeldisid Augustuse ja Hazeli omavahelised dialoogid, olid mõnusalt tabavad, naljakad ja noh, hästi öeldud. Samas noo..kui paljud noored selliste lausetega omavahel suhtlevad, eks.

Kui muidu oli FIOS üsna sarnane teiste noorteromaanidega, kus keegi on vähihaige ja sureb, siis sel korral meeldis mulle väga, et loo jutustaja, Hazel, oli ka ise haige. Kas te pole tähele pannud, et selliste lugude korral (no näiteks tuleb kohe meelde “A Walk to remember”) on jutustajaks alati terve inimene, kes jäi maha, kui haige tegelane suri. Et haigel justkui polnudki muud eesmärki raamatus, kui anda ellujääjale suur õppetund vms. Seekord oli nö vaatepunkt hoopis mujal.

Ma tahaks tegelikult väga minna ka filmi vaatama, aga esiteks kujutasin ma Augustust ise teistmoodi ette ja treileris tunduvad ta repliigid, mis raamatus mõjusid, nii kummalisena. Ja noh, klikkisin filmi imdb-lehel ringi ning sain teada, et peategelaste näitlejad mängisid ühes teises filmis õde-venda and i cannot unsee that, eks :D

“Shadow of the wind”/”Tuule vari” (Carlos Ruiz Zafon) on üks mu lemmikumaid teoseid üldse. Ma lugesin seda esimest korda umbes viis aastat tagasi, eesti keeles, ning juba siis jättis see raamat mulle hästi palju mõtteid ja tsitaate. Mingi hetk juhtus aga nii, nagu juhtub paljudel, kes loevad meeletult raamatuid- jutu mõte, sisu ja tegelased hakkasid sulanduma ühte nende mitmete-mitmete teiste teostega, mida aastate jooksul loetud. Nii ka mul, seega hankisin kiiremas korras endale ingliskeelse versiooni ning asusin mõnuga lugema.

Seda sisu on hästi raske ümber jutustada, sest tegevust on metsikult. Kui väga lühidalt teha, siis raamatukaupmees viib oma noore poja raamatute surnuaeda, kuhu on aegade jooksul kogunenud kõikvõimalikke teoseid, ning lubab tal ühe välja valida. Valikuks osutub tundmatu kirjaniku romaan nimega “Tuule vari”. Põhimõtteliselt kogu raamat keskendubki minevikusaladustele, kui see noor poiss üritab autori elu kohta infot saada. Kõrvalliinidel jookseb olevikus toimuvad sündmused, mis põimuvad ka nende saladustega läbi.

Megapõnev raamat, hästi palju tegevust, kordagi ei hakka igav ja lõpplahendus(ed) on üllatuslikud. Samas on vaja hoolega keskenduda ka ja ikka meelde jätta, mis toimub. Kogu selle põnevuse sisse on peidetud samas ka erinevaid õpetlikke lõike, mõtlemapanevaid peatükke ning palju head tsitaadimaterjali. Ehk see polegi nii “kerge suveraamat”, aga kui kellelgi on vähegi lugemishuvi, siis see on teos, mida ma kõigile soovitan.

“Viimases pingis” (Maria Halasi) on tegelikult lasteraamat. Ma kunagi hästi-hästi-hästi ammu lugesin seda ning siis kadus raamat ära… Mõned aastad tagasi tuli see meelde ja hakkasin teost otsima, et üle lugeda. Aga no, ei olnud see pealkiri ega autor meeles, isegi sisu nii väga polnud. Ainus, mis mälusoppidest esile kerkis, oli kaanepilt. See väike ovaal, kus on kahe patsikesega tüdruku nägu. Mingi hetk sain ka vajalikud andmed kätte, aga kusagilt polnud enam seda saada. Lõpuks emps helistas, et ou, leidis vanaema keldrist mulle raamatu.

Kuigi see on mõeldud ilmselt algklassidele, võib-olla ka põhikoolile, siis ma tõesti väga nautisin seda teost. Naersin ja nutsin tegelase Kati seiklusi. Kui ma poleks seda ära kaotanud ning kogu aeg ülelugenud, siis võib-olla oleksin ise oma kooliajal nii mõndagi asja teisiti teinud, nii mõneski olukorras teistmoodi käitunud, mitte läinud alati kambavaimuga kaasa ja vaadanud asja oma mätta otsast.

Sest “Viimases pingis” on nii meeletult kurb ja õpetlik raamat. Ma ei tea, olgugi et see on veidi ajast juba maas, tuleks see teha koolis kohustuslikuks kirjanduseks, see sobiks isegi gümnaasiumile. Lugu räägib Katist, kelle ema oma surnud. Ta kolib oma isa ja vendadega tädi juurde suurlinna ja peab hakkama koolis käima. Koolis teda keegi alguses ei salli, sest noh, ta on veidi kasvatamatu, (kooliasjades) rumal ja räpane. Ja mis kõige tähtsam- mustlane. Raamat õnneks lõppeb hästi, Kati võetaks omaks, aga mis teekonnaga?

Arvestades seda, et see raamat on megalühike, nutsin ma niiii palju. Sel ajal kui ise laps oled ja kedagi ta elu pärast kiusad, ei oska mõeldagi, kui meeletult see haiget võib teha. Kui sügavaid haavu võib see lapsele tekitada. Ja sellest pole mina kunagi aru saanud, kuidas saab kedagi mitte sallida ta päritolu pärast. Keegi ei saa valida, mis nahavärviga või mis rahvusest ta sünnib. Kuigi ka praegu on mul teatud eelarvamused mustlaste suhtes, sest igalpool kajastatakse neid negatiivselt, siis see teos pani ka nende suhtes mind teisiti mõtlema küll. Näiteks just seda, kuidas ise anda oma lastele eeskuju, sest päris paljud tõekspidamised tulevad ju kodust. Näiteks raamatuski ühele on pinnuks silmas, et Kati on mustlane, aga ta ei tea, miks see halb on, mis tähendab üldse olla mustlane. Lihtsalt kodus räägiti mustlastest halba ning tema võttis selle kõik vastu.

Igastahes jah. Neist kolmest raamatust on just viimane see, mida soovitan kõige rohkem ja laske ka oma väikestel õdedel-vendadel seda lugeda. See on väärt teos ja paneb ikka mõtlema küll oma tegude ja sõnade üle.

“Kati on ka mustlane”
“Ja mis tähendab, et mustlane?” küsis õpetaja.
Fetter sattus segadusse ja istus kiiresti maha. “Ära istu, tüdruk, ma küsin sinult.”
“Tal…on pruun nahk…”
“Pats, missugune on sinu nahk suvel?” küsis õpetaja. “Pruun,” vastas Pats.
“Tal on mustad juuksed” vingus Fetter.
“Mis värvi on Kati juuksed?” küsis õpetaja klassilt. Kooris tuli vastus: “Pruunid!”


“Teie ei tea, ei võigi teada, kui õudne see on, kui inimest põlatakse, kui temast mõeldakse, et ta on teistsugune, kui kõik teised.”

Et postitust mitte väga kurvana lõpetada, siis siin on mind ootav öökapp ja mu “enne-magamaminekut-kerge-lugemise” raamatud. Ma ei tea, kuidas nad riiulist kogu aeg voodi kõrvale saavad, aga samas ega ma ei kurda kah :D

You Might Also Like

7 kommentaari

  • Reply Eliisabet 30. juuni 2014 at 19:53

    Ma pole siiani kohani ühtki inimest, kes ka oleks armastanud minu lapsepõlve lemmikraamatut "Viimases pingis" :) Lahe, et keegi siiski on!

    • Reply mesiliis 1. juuli 2014 at 14:26

      Ma vist isegi ei teadnud ühtki teist inimest, kes oleks seda raamatut lugenud! :D

  • Reply tudengiraport 30. juuni 2014 at 21:04

    Mulle ka tohutult meeldib “Viimases pingis”. Mäletan, et kui kunagi seda noorena lugesin, siis see arusaam, et tegu on mustlasega, tabas mind täiesti ootamatult. Ma ei saanud aru, et see ongi põhjus, miks teda kiusatakse. Ma arvasin, et teda lihtsalt kiusatakse

    Tegelikult on üks vana raamat veel, mis on sarnase rahvusel põhineva kiusamise temaatikaga. Ma kahjuks väga palju ei mäleta, aga üks peategelane on vana mustlane, kes on eluaeg aus olnud aga kuna lähedusest lähevad hobused kaotsi, võetakse “tasategemiseks” mustlastelt hobused ära. Ja võetakse ka temalt, ilus tore ja hästi õpetatud noor hobune. Peakski selle raamatu ka üles otsima.

    • Reply mesiliis 1. juuli 2014 at 14:25

      Ma ka alguses ei saanud, alles siis, kui klassis see teema tõstatati, mõtlesin, et mis värk on. Eks see ole natuke kurb jutt igasuguste Pipide ja Bullerby laste raamatute kõrval, aga no niii hea!

      Kui teada saad, mis raamatuga tegu, anna mulle ka teada, kõlab huvitavalt :)

  • Reply Anonymous 1. juuli 2014 at 10:57

    "Tuule vari" on eesti keelde küll väga hästi tõlgitud, ei peaks eeldama, et ingliskeelne tõlge kuidagi parem on. Aga kui ühes keeles loetud, siis muidugi võib ka teist mekkida, eriti kui originaalist kuidagi aru ei saa. (Ise originaalini ei küündi ja seni loen Ruiz Zafóni eesti keeles. Ka järjed on täitsa toredad, kuigi esimest raamatut ei ületa. Hiljuti ilmus ka täiesti teisest ooperist "Marina", mida pole veel jõudnud lugeda.)

    S.

    • Reply mesiliis 1. juuli 2014 at 14:23

      Ma polegi öelnud, et eeldan, et ingliskeelne parem on ja postituses mainisin ka, et esimest korda lugesin "Tuule varju" eesti keeles :)
      Ma eelistan inglise keeles lugemist, sest ühest küljest arendab see palju sõnavara ja enamik raamatuid, mida nii loen, on originaalid, seega ei lähe ka tõlkes midagi kaduma, saab igasugustest sõnamängudest jms aru. Nt kuigi Harry Potteri tõlkega on väga head tööd tehtud, on originaal ikkagi parem ja asjalikum. Ja noh, paratamatult paljud just noortele suunatud teosed on veidi kohmakalt tõlgitud. :)

      Ma "Tuule varju" üht järge olen lugenud, samuti ka paari teist tema teost, ühed viimase aja huvitavamad raamatud mul riiulis kindlasti!

  • Reply Kristel 1. juuli 2014 at 18:05

    Mul on alati hea meel, kui keegi raamatutest blogib muude asjade hulgas :) Vahel tekib tunne, et lugemine on ikka täiesti moest ära läinud, mis teeb veidi nukraks. Ja Zafón on minu lugemisplaanis ka kohekohe käsil, alguses proovin originaalis, kui ei õnnestu, siis usun eestikeelsesse tõlkesse :)

  • Leave a Reply