Aja puudutus, puudutuse aeg!

9. juuli 2014

Postituse alustuseks näppan ühe asjaliku mõtte Eveliisi blogist. Õigemini on tegu Lennart Meri tsitaadi/mõttega, mis pärineb aastast 1999, XXIII laulupeolt:

“Nüüd on moes rääkida, et laulupeod ei ole enam moes. Aitäh teile kõigile, et te oma siinolekuga selle lolli jutu olete ümber lükanud. Tuhat korda südamest aitäh! Laulupeod ei ole kunagi moes olnud, sest laulupidu ei ole moeasi. Laulupidu on südameasi. Nagu eesti keel ja meel, nagu armastus. Moed tulevad ja lähevad, aga rahvas ja riik jääb. Laulud on olnud meie relvad ja laulupeod meie võidud.”

Täpselt nii ongi! Laulupidu on südameasi! Palju räägitakse nüüd, et varem lauldi vabaduse nimel, et mille pärast praegu laulupidu üldse vaja on.. Aga on.. et tunda seda pisarateni liigutavat ühtsust oma rahvaga!

Tallinnasse jõudsin juba reede pärastõunal. Oleksin saanud  küll tantsupeo peaproovi vaatama minna, aga no palju ma ikka Kassut näen, tuleb ikka ajast maksimum võtta! Seega veetsime ülimõnusa õhtu jalgpalli, tantsupeo ja rummikokteilidega. Mind on alati hämmastanud see, et kuigi me näeme Kaisaga üksteist üsna harva, pole kunagi olnud kohmetust või võõristust. Alati on, millest rääkida, alati on tunne, nagu alles eile üksteist näinud. Tuleb ikka kiita internetti ja Tokio Hoteli foorumit, mis mulle kaheksa (JUBA KAHEKSA??!!) aastat tagasi sellise sõbranna andsid :)

Laupäeva hommikul suundusime Kaarli kiriku juurde, kus Märdil oli kogunemine. Juba siis avaldasid rahvamassid muljet ja ma ei osanud arvatagi, mis kõik saama hakkab. Mõned tunnid oli konkreetne passimine, liikusin siis allapoole, sain Teelega kokku ja vaatasime rongkäiku. No ei jõudnud seda Tartumaad ära oodata. :D Kui teiste puhul tundus, et nad liiguvad nii aeglaselt, siis Väägvere orkester tegi kaks sammu ja oligi meist möödas. Pidin veits ikka jälitama neid, et korralikke pilte saada.

Muhu rahvariided olid ühed lemmikutest. Niii ilusad ja rõõmsad.

Ilus on vaadata, kui terve rühm-grupp-orkester on ühtses vormirõivas. Silmale teeb pai.

Mõtlesime Teelega, et ei viitsi rongkäiku kaasa jalutada, käisime hoopis söömas. Üldse tahtsin Tallinnas rohkem ka poodides ringi käia, aga kui praegu nüüd mõtlen, siis tuleb välja, et ma kulutasin raha ainult söömisele :D Komeet-Vapiano-Taco-Scheeli ja muidugi kiirpraed laulupeolt.

Natuke puhkasime ja tahtsime  lauluväljakule minna… aga ilmselgelt olid bussid megatihedalt täis pressitud, niiet lõpuks me ikka kõndisime terve maa maha. Lauluväljakul oli rahvast ikka meeletult. Mingit normaalset kohta ei saanud, seisime vahekäigu juures ja ajuvaba, kus kõik lihtsalt kõndisid! Eks ma saan aru küll, et kui nii palju on inimesi, siis keegi tahab wc’sse, keegi sööma, keegi jooma, keegi ära minna jne, aga nii palju nauditavam oleks vaatamine-kuulamine olnud, kui teised oleks kah korraks peatunud, mitte edasi-tagasi saalinud.


Kui me lõpuks väikse vaba lapikese leidsime ja maha saime istuda, olime vist kõik juba nii väsinud ja kurnatud, et polnud suurt tuju enam seal olla. Võtsime vastu otsuse ära minna, sest Märt kinnitas, et “õige kontsert” on alles pühapäeval. Illllmselgelt jäime seega “Koidust” ja “Ärkamisajast” ilma, millest on mul väga kahju, aga mis seal ikka. Järgmine kord olen nii palju targem, et viskan kavale ka korra pilgu peale :D

Pühapäeval üritasime küll varem end kohale vedada, aga leidsime end hoopis vanalinnast, et üks väike hommikusöök teha. Kas tõesti olime terve vanalinna peale ainukesed eestlased? :D Mind on alati hämmastanud, kuidas tulevad näiteks Jaapani turistid selle peale, et oh, reisiks EESTISSE? Kuidas tuleb neil üldse tahtmine sellist pisikest riiki külastada, kuidas nad siia tee leiavad?

Õnneks saime endale kohad Märdi orkestri juures, nägime ilusasti lavale ja saime pinkidel ka istuda. Kaugelt jätavad igasugused liigutused (näiteks mudilaste ühe laulu ajal) nii laheda efekti, kui telekast kordust vaatasin, siis lähedalt nii äge polnud. Samamoodi oli hästi vinge, kui puhkpilliorkestrid “autor-autor” hõigates oma pillidega viibutasid. Tuubade mängijad jõudsid seda küll ainult paar korda teha, aga mis seal ikka :D

Puhkpilliorkestrid ja Märt esinevad. Terve aeg naersime, et raudselt jääb ta meie jaoks selle kõlari taha peitu…noh, jäigi :D

Kuigi vahel oli megapalav olla, päike paistis otse näkku ja veepudeleid ei jõudnud nii tihti enam täitmas käia, kui neid tühjendati, siis kogemus oli lihtsalt SUPER! Vahepeal võis ju veidi igavaks kiskuda või tähelepanu hajuda, aga see oli lihtsalt kirjeldamatu, kui tuntud laulude ajal kõik ühest suust kaasa laulsid, Eesti lipud lehvisid ja inimesed olid õnnelikud. Eriti lahe oli lõpus, kui lauldi üht mu lemmikut, “Laul Põhjamaast” või nõuti “Mesipuud” kordusele. Nende kahe laulu ajal tuli ikka klomp kurku küll. Nagu siiski, kui Eri Klas andis üle Ernesaksa taktikepi. Ma usun, et mitte keegi poleks osanud seda ette näha.


Mingi hetk vaatasin ühe maja katusele, seal istus üleni valges mees, valgete juustega. Esimene mõte oli kohe “Raudselt Ivo Linna!” Tegin pildi ära ja…oligi Ifff :D

Kuigi inimesi oli niiii palju, ei jäänud mulle kordagi silma, et keegi oleks vihane olnud või vingus näoga, et keegi tuli vaatele ette-astus jala peale. Noh, välja arvatud me Teelega, kui me leidsime, et oleks viisakas orkestri-inimeste kohad neile tagasi anda, aga tuli välja, et me hoopis vingusime o.O

Just viimaste laulude ajal jõudis see ühtsusetunne haripunkti. Missest, et mul oli selleks ajaks juba kõht nii tühi, et ma muust mõelda ei suutnud :D  Igastahes jah, oma esimese laulupeoga jäin väga rahule. Kujutan ette, kui võimsam oleks emotsioon olnud siis, kui ise kaare all oleks olnud, aga kahjuks pole mul ei lauluhäält ega taktitunnetust… Oma käepaelaga oleksin lavale pääsenud küll, aga mõtlesin, et ei hakka oma koleda häälega seekord laulupidu rikkuma.

Kui enamjaolt oli mu Tallinna-külastus hõivatud laulupeoga, siis sinna vahele mahtus ka palju muud. Näiteks õhtune väljaskäimine, veriseks hõõrutud jalakannad, mere ääres jalutamine, erinevad naljad ja Märdi üle uhke olemine. No ja muidugi “peame kõik koos kambaga igale poole minema”-mentaliteet, mis nii lahe polnudki. Oh, well… Igastahes, Tallinn oli mu vastu lahke, Teele ja Kaisa ka! Järgmise korrani :)

 Lõpetasime laulupeo suure tagurpidi-rongkäiguga. Lipud lehvisid, inimesed olid rõõmsad ja südames oli õrn tunne :) Seda ei morjendanud isegi ülipikk (ja kitsas) bussireis tagasi Tartusse!

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply