Olla vanem õde..

31. juuli 2014

Mäletan, kuidas vanasti soovisin kõige rohkem endale vanemat venda. Väiksena oli see ju ülim staatusesümbol, kui sul oli suur, kaitsev ja hoolitsev vend, nagu Ameerika filmides. Eriti, kui tema oli gümnaasiumis ja ise olid põhikoolis. See, et tegelikkuses tähendas see ohtrat kiusata saamist, pidevat õiendamist ja kamandamist, oli väike hind maksta. Loomulikult vanemat venda ma kuskilt võluväel ei saanud ja nii ma olingi kade oma lähedaste sugulaste peale, sest neil olid oma eksemplarid kodus olemas. Eriti kurb oli olla siis, kui need vennad kutsusid sõpru külla või kaasasid õdesid oma tegemistese- hiljem muidugi uhkustati mu ees ja minu meel oli must :D

Juhtus aga nii, et sain endale hoopis väiksema venna. Ma mäletan nii hästi seda, kui kõndisime empsiga Kärkna poest tagasi ning tema uuris, kas ma tahaks endale mängukaaslast ja olla vanem õde. Ilmselgelt kõlas see mu väikese peakese jaoks hästi ja olin ülirõõmus. Noh, oleks ma teadnud, mis mind ees ootab…

Nüüdseks olen pea 19 aastat olnud vanemaks õeks oma vennale. See on kohati nii naljakas tunne, sest minu jaoks on ta alati olemas olnud. Kuigi meil vahet neli aastat, siis ma eriti aega enne teda ei mäletagi, enamik mina-tajumist on olnud juba koos temaga, seepärast ei tunne ma end alati ka vanemana või kuidagi tähtsamana. Noh, praegu ma mõtlen nii, kui ma 16 olin, siis käis lause “Sa pead mu käsku täitma, sest sa oled noorem!!” söögi alla ja peale :D

Ja siis see rollijaotus.. Olla vanem õde vennale… see nagu pole midagi nii erilist. Mis eeskuju saan ma talle edasi anda? Mismoodi saan ma teda aidata? Vanem vend on õele ju suure ja tugeva kaitsja rollis, vennale kamraadiks ja käitumisetaloniks. Vanem õde väiksemale niisamuti, ehk isegi parima sõbranna eest.. Kes on aga vanem õde nooremale vennale? Peale lapsehoidja, muidugi? :D

Mingi aeg igatsesin ma täiega endale nooremat õde. Et saaks tulevikus üksteisele saladusi rääkida ja riideid vahetada, koos filmiõhtuid korraldada, kutte taga rääkida, suhteprobleeme arutada.. kõike seda, mida vennaga ei tee. Temaga ei osanud ma nagu midagi peale hakata, sest meil olid nii erinevad huvid. Eks asi oli ka üsna väikeses vanusevahes. Kui ma oleks juba suurem olnud, oleks vähemalt teiste ees pisikese beebiga kekutada saanud :D

Nagu pea kõigil “esiklastel”, oli minulgi aeg, kus ma tundsin, et pisikest venda eelistatakse rohkem, et tema saab paremat kohtlemist ja minust ei hooli keegi, sest noh.. tema oli sel ajal veel väike, kui mina juba päris asjalik inimene. Aga ega see mind takistanud meid ühe pulgaga mõõtmast. Kuna mu (kasu)isa ema elas ka meie juures, siis mul oli pidevalt tunne, et Paula-vana konkreetselt vihkab mind. Tagasi mõeldes see muidugi nii hull polnud, lihtsalt nelja-aastane vajabki rohkem hellust, kui kaheksane :D

Mina kirjutasin aga suures meeleheites ülepäeviti hüvastijätukirju, et kuna mind siin peres ei armastata, siis ma lähen minema. Salaja “põgenesin kodust” maja taha kivi juurde peitu, ise löristasin nutta, et mind kohe otsima ei hakatud, “Näed, ei hooligi minust!!” Solvumist täis läksin poole tunni pärast ise tuppa tagasi, sest pime oli juba ja kartma hakkasin ka. Mu kirju (mis tavaliselt olid peidetud raamatute vahele :D) keegi muidugi ei leidnud.

Lõpuks läks asi natuke õiglasemaks ja meid pandi koos tööle. Vennal mul aga nupp nokkis ja ta reaalselt ajas mu meganärvi, sest teadis, et kui ma vihaseks saan, ajan ta minema ja teen üksi lõpuni :D Kui see ei toiminud, tuli tal järsku väga tugev kõhuhäda peale ja ta läks pooleks tunniks vetsu. Tuli tagasi ja nägi, et töö endiselt käib, siis läks tagasi :D

Selliseid lahedaid aegu oli tegelikult palju, aga kõik on kuidagi kaugemas minevikus. Kui ta väike oli, hammustasin ma talle sõrme, et ta nutma hakkaks, sest ta oli siis niiii armas. Või kui ma hakkasin teda hirmutama, et “ma tean küll, mis sa tegid, ma räägin empsile ära!!” Tema seepeale ladus kõik oma saladused letti,  “Kas sa tead seda?”- “Eii…üht teist asja…” ja nii ma saingi nädalaks ajaks endale teenri. Seniks, kuni tal kõrini sai ja ta kõik oma pisipahandused empsile ise üles tunnistas.

Suur osa mu pubekapõlvest aga möödus üksteise peale karjudes või tülitsedes, sest minu jaoks oli ta nii tüütu. Okei, kui mul oli vaja, et ta reidi jaoks mind pildistas, siis oli ta super :D See kõlab naljakalt, aga mu ära kolimine muutis meid tegelikult lähedasemaks. Saame kõigest rääkida, nalja teha ja lollitada- näiteks kuus aastat tagasi poleks ma elus osanud arvata, et helistan vennale lihtsalt selleks, et juttu ajada.

Ma keeldun uskumast, et tegu oli ainult suureks kasvamisega. Nüüdki on näha, kui oleme üle kolme päeva koos, et me hakkame iga asja pärast nääklema. Eks me ole veidi erinevad isiksused ka. Mina eelistan vaikust ja rahu, tema on aga rahmeldis, kel pidevalt vaja rääkida, nalja teha, tegevuses olla ja end välja elada.

Kui ma nüüd mõtlen, siis tema kasvamine käis kuidagi nii märkamatult. Oli loomulik, et mina sain 19 ja kolisin kodus välja. Aga kui ma ühtäkki avastasin, et Siim on 18 ja elab samuti linnas, vanematest eraldi..see tuli küll miskipärast nii üllatusena. Selge see, et ta ei saa alatiseks jääda 12aastaseks (nagu ta vanus mu peas on :D), aga minu väike vend ja on juba täiskavanu ning elab juba oma elu? Käib juba pidudel ja toob oma neiu vanematele tutvustamiseks? Kuhu see aeg kadus? Sellest, et ta juba pea kümme aastat must peajagu pikem on olnud, ei maksa muidugi rääkidagi :D

Ma ei tunne ise, et ma oleks vennale see keegi, kelle järgi midagi teha. Või et ma annaks talle oma elutarkust edasi. Kuna ta siiski vahel küsib nõu pigem minu kui vanemate käest, siis ilmselt midagi olen õigesti teinud. Ma lihtsalt loodan, et hoolimata meie nääklustest ja üksteisele närvidele käimisest olen ma tema jaoks keegi, kelle poole alati pöörduda, et ta mäletab meie ühist lapsepõlve rõõmsana ja kuigi me seda üksteisele tihti ei ütle, teab ta, et on mulle alati kallis, pisike venna.

You Might Also Like

6 kommentaari

  • Reply Ann 25. juuli 2014 at 21:09

    Varem kodus elades ei saanud mina ka oma noorema õega üldse läbi, vanusevahe samamoodi 4 aastat. Kui keegi rääkis, et tema õde/vend on ta parim sõber, siis ma olin täiesti kindel, et õdede/vendadega hästi läbi saamine on ainult müüt. Siis kolisin kodust ära ja olemas – õega pole kunagi nii hästi läbi saanud kui nüüd. :D

    • Reply mesiliis 31. juuli 2014 at 18:02

      Mina arvasin ka, et müüt :D Sellessuhtes, et ega meil praegugi pole niii lähedast suhet, et saaks pidevalt kokku ja teeks ühiseid asju, aga KUI me kokku saame, siis on kõik pea ideaalne :D

  • Reply Anonymous 1. aug. 2014 at 18:48

    Hahahha see viimane pilt on nii hea! :D

    • Reply mesiliis 2. aug. 2014 at 06:33

      Pärast pildi tegemist olin ma muidu väga solvunud, sest mina tahtsin ilusat pilti ja vend rikkus selle ära :D

  • Reply Katri-Helena Kaasik 3. aug. 2014 at 18:35

    Kui ma väike olin siis mul vanemad arutasid, et kas ma tahan väikest õde või venda. Ma lubasin, et kui nad selle "nalja" ära teevad siis ma kolin kodust ära. :D Noh..väiksemat õde ja venda mul pole ka.

    • Reply mesiliis 4. aug. 2014 at 17:48

      Hahaha :D Suutsid vist maru tõsine oma ähvardusega olla, et nad "nalja" ära ei teinud :D

    Leave a Reply