Rebel3

25. juuli 2014

Tegin Kadiga ükspäev kiire lõuna Kapriisis. Kui kuskile mujale minna ei oska, siis meie jaoks on Kapriis olnud alati kindel valik. Tandoorikana salat on seal üle mõistuse hea ning soe kanasalat samamoodi! Mõnus koht hiliseks hommikusöögiks või varajaseks lõunaks. Kui ainult laudade-toolide kõrgussuhte saaks paika, et poleks ebamugav süüa, oleks kõik ju ideaalne. 

Korraldame Kadiga ka oma lennu kokkutulekut, sest viis aastat on lõpetamisest möödas. See on ausalt niii närvesööv, kuigi midagi erilist organiseerida ju polegi. Pigem ajavad natuke kurjaks inimesed ise. Kuna Eesti on väike, siis olen pea kõigi endiste klassikaaslastega ühel või teisel viisil kokku puutunud, olgu see kas või korraks toidupoes või tänaval. Alati on kõik olnud nii huvitatud kokkutulekust, et kui ainult keegi ära teeks, kuupäeva paika paneks ja üldise korralduse enda peale võtaks- no oleks kindel tulija.

Eks me siis tegimegi nii. Kohe mitu kuud andsime ette teada, kuna-mis-kuidas. Ja lõpuks pidime hakkama ikka inimestele ise pinda käima ja küsima, et ouu oled ikka tulemas. Kahjuks päris paljude puhul on vastus eitav, et ei saa töölt ära vms. Nagu, ma saaks aru, kui me siin eelmisel nädalal oleks öelnud, et vot nüüd teeme. Andsime nii varakult kõigile teada just seepärast, et saakski oma aega paremini planeerida. Okei, sellessuhtes, kõike võib ju ette tulla, kui ei saa, siis ei saa, pole midagi hullu.

Aga mis mind isiklikult ärritab on see, et ei suvatseta tulekust-mittetulekust isegi teada anda. Mis ma ikka teha saan, kui keegi ütleb, et ei tule? :D Eks kahju on küll, aga nuiaga ukse taha ka ei lähe. Või näiteks alguses lubatakse tulla, aga kui ümber mõeldakse, ei anta sellest teada mitte mulle ega Kadile, vaid hoopis kellelegi kõrvalisele isikule. See tekitabki nõmeda olukorra meile, kuna toidud on osavõtuhinna sees- me ju ei tea arvestada, mida ja kui palju osta, kui ollakse vait, oma kohalolekust teada ei anna… Lõpuks võtsimegi kätte ja hakkasime ise FBs inimesi tülitama. Kujutan ette, et võisin üsna nähvav olla, sest mul olid selleks ajaks juba närvid veitsss pingul. Suured vabandused selle pärast, ma tegelikult nii kuri olla ei tahtnud :D

Teine asi, millest kirjutada tahtsin, on see va koolivägivald. Ma muidu pole sellel teemal eriti sõna võtnud, aga ühe endise klassikaaslase postitus ajendas kirjutama küll.

Sellessuhtes, et väga nõme on praegu tunnistada, aga olen minagi oma kooliajal kiusaja rollis olnud. Okei, ma päris trepist kedagi alla ei lükanud, asju wc-potti ei visanud ja aluspesu lipuvardasse ei tõmmanud, aga eks sõnadega saigi rohkem haiget tehtud… Seda, kui nõmedalt ma käitusin, arvan ma muidugi praegu, tol ajal ei tundunud see üldse nii hull. Kui ma tagant järgi mõtlen, siis tänane-mina leiab, et ma olin vahepeal ikka üks vastik väike jobu küll ja mul on südamest kahju kõige pärast, milles minu käsi mängus oli, aga jobu-mina leidis kõik need aastad tagasi, et kõik on korras, see kõik lihtsalt väike nali..

Tahan öelda seda, et loomulikult inimeste väärtushinnangud ja arvamused muutuvad. Kõik kasvavad kord suureks, tunnevad piinlikkust oma varasema käitumise poolest ja tahaks nii mõndagi muuta. Kahjuks seda aga teha ei saa ja tulebki pigem püüelda parema mina loomisele praegu ja tulevikus. Seepärast oligi naljakas lugeda selle klassiõe postitust, kus ta  tegi koolivägivalda maha (loomulikult, ka mina ei pea seda õigeks), aga väitis samas uhkusega, et pole kunagi kedagi kiusanud. Selge see, ka temagi ei lõikunud kellegi riideid ribadeks või korraldanud igapäevast terrorit, aga miskipärast mäletan mina päris paljusid seiku, kus ta teps mitte ei saanud kõigiga “hästi läbi”, nagu ta ütles.

Nagu.. ma ei tea, miks see tema kirjutis mind nii häirib. Eks ikka, keegi ei taha ju tunnistada, et jah, tead, kiusasin vahel lapsi kooliajal, aga samas kui ise juba sellest juttu tehakse, siis ole meheks ja räägi ausalt ära, nagu asi oli… või ära maini seda üldse. Valetada pole ka ilus.

Igaks juhuks mainin ära selle, et ma polnud ka sarikiusaja, kes selle eesmärgiga koolis käis, et võimalikult paljude elu põrguks teha. Enamjaolt olin täitsa okei tüdruk, vahel läksin lihtsalt kambavaimuga kaasa või leidsin, et omavaheliste asjade klaarimiseks on kõige õigem viis kõik teised ka sellesse segada või üritasin kellegi teise tuju arvelt ennast lahedamana näidata. 

Ja nagu ikka muutus mu planeeritud lihtsalt-pildipostitus eeposeks. Mulle iseenesest ei meeldi lugeda neid blogisi, kus sissekandes on kolm lauset ja viis pilti (ehk midagi polegi lugeda), aga samas paratamatult ma imetlen nende oskust võtta terve oma päev või tegemised või tujud paari lausega kokku. Mina seda veel ei oska :D

 

You Might Also Like

4 kommentaari

  • Reply Anonymous 25. juuli 2014 at 13:12

    Ma hoian pöialt, et sa iial ei hakkaks oskama oma tegemisi-mõtteid paari lausega kirja panema.

  • Reply Arra 26. juuli 2014 at 15:54

    Kapriis-ma sain seal viimati (pool aastat tagasi vist :D) nii soolase lõhesupi, et ma pole peale seda sinna jalga tõsta enam tahtnud…aga võibolla peaks siis salatite näol uue võimaluse andma :P

    Organiseerimine-see on kohutav ettevõtmine, kuidas inimesed on algul vaimustunud ja siis enam pole, kuidas mõned on nii passiivsed, et ei saa neilt ühtegi arvamust suust välja..jne jne..kuigi mina ei olegi midagi väga suurt organiseerinud kunagi (ainult 1 tüdrukuteõhtu ja 1 suuremat sorti sünnipäeva pidu).

    Koolikiusamine-ma arvan, et igaüks on natukene kiusaja rollis olnud. Minagi olen õel olnud. Puhtalt selle pärast ,et ise end paremini tunda ja kui inimene reaalselt ka ei meedinud. Kuigi ma ei olnud ka mingi süstemaatiline kiusaja..ma lihtsalt oli õel aegajalt. Ja ma hakkasin süümepindu juba natuke peale kiusamist tundma, st samal päeval jne, mitte aastate pärast. Ja see läheb minu meelest ka kiusamisena arvesse, kui niisama pealt passisin ja ei läinud vahele, kui teistele liiga tehti…kuigi eks enamus ongi sellised, sest vahele minek nõuab suurt julgust ja riski. Aga eks ma sain omi vitsasid ka maitsta, mind on kiusatud ka. Ei eita kumbagi. Ja tegelikult on mõlemad kogemused mingi mõttes kasulikud (kuigi see on blullshit, mida kiusajad oma õigustamisesks tagantjärgi tihti kasutavad: et kiusatav isik sai tugevamaks tänu sellele vms..haiget saab ja seda ei õigusta miski). Kui ma poleks koolikiusamisega nii palju kokku puutunud (ise siis kiusatav olles), siis ma ei oleks nii tolerantne inimene kui praegu ilmselt…samas mul ei oleks siis ka nii raske teisi inimesi usaldada. Kahe otsaga asi. Igatahes võiksid koolid ja lapsevanemad kiusamisse tõsismalt suhtada, mitte olla sellised, et meh, see ju tavaline ja karastab ja ignoreerime…

    PS: juuksevärv on sul cool :)

    • Reply mesiliis 28. juuli 2014 at 11:42

      Paar korda olen võtnud ka päevapastat/praadi, need on ka olnud alati päris head. Et jah, võid vabalt uuesti proovida :D

      Eks see ole jah alati nii. Kõige suuremad lubajad-tegijad on lõpuks need, kes alt ära hüppavad. Aga õnneks meid tuli täiesti piisavalt kokku ja õhtu oli hästi kihvt :)

      Just, ma olin ka lihtsalt.. õel. Või ütlesin kõik, mis arvasin, otse välja, ei arvestanud nagu teise inimese tunnetega nii palju, kui oleks võinud. Ma nagu enda puhul konkreetset kiusamist ei mäleta, aga eks ikka vahel narriti või öeldi halvasti, eriti kuna ma hakkasin päris varakult prille kandma. Mu arust päris sellist inimest polegi, kes mittttte kunagi poleks kedagi kooli ajal kiusanud või narrinud..
      Sellega on jah paraku nii, et vanemad ja kool suhtuvad koolivägivalda kui normaalsesse nähtusesse, et noh.. alati on ju olnud, küll kiusatav saab ise sellest tugevamaks jne.

    Leave a Reply