Saime kokku ükspäev

29. juuli 2014

Nagu ma siin vahepeal maininud olen, korraldasime Kadiga oma lennu kokkutulekut. Laupäeval see siis tehtud sai ja ma olen vist tänaseni väsinud. Eks see ole ikka nii, et kui ise üks kokkukutsujatest oled, siis tunned endal justkui kohustust teiste heaolu-rõõmsa meele-lõbusa aja eest vastutada.

Reisisin oma kompsudega juba varakult Kadi juurde ja ikka pidime lõpuks megalt kiirustama, et mitte ise hiljaks jääda. Nii palju asju oli vaja autosse viia, ütlused välja printida, vaadata, kas kõik sai ikka kaasa ja igasugused jooksvad mured. Käisime veel Märdi vanaema juures lauda toomas ja veidi enne kokkulepitud aega olime kooli juures.

Olime plaaninud alustuseks väikse spordipäeva… Kuni selgus, et ilm on nii palav, et keegi eriti liigutada ei viitsinud. Noh, sellessuhtes oli kõik õige, ega me kooliajalgi spordipäevadel eriti kaasa teinud… :D Istusime varjus, sõime kringlit, jõime mahla ja meenutasime vanu aegu. Paar võrgumängu siiski tegime, niiet mul praegu randmed sinised, aga vähemalt andsin oma “sportliku tegelusega” teistele naljadeks inspiratsiooni.

Veel kutsusime endised õpetajad kooli kohvile-koogile. Kui me muidu täiega põdesime, et äkki ei tule lennust inimesi kohale, siis tegelik fopaa oligi õpetajatega. Kohale tulid ainult direktor, reaali klassijuhataja ja beekate 9nda endine klassijuhataja. Sellessuhtes on see igati arusaadav ka, kõigil omad tegemised ja puhkused, aga ma pettusin ikka megalt meie klassijuhatajas, kes lihtsalt ei ilmunud kohale. Aga mis seal ikka.

Anu meisterdas klassijuhatajatele imelised karbikesed…

…ja direktorile uhked kaaned, kuhu vahele sättisime oma lennu naljakamate ütluste kogumi

Õhtul läksime peopaika, valituks sai Tatra puhkemaja ja õigemat valikut poleks saanud vist tehagi. Armas väike majake, all suur olemisruum, ülal magamistoad vooditega, saun, tiik, varjualused väljas, grillimiskoht, võrkpalliplats.. Super koht!



Kahju on ainult sellest, et meid nii vähe oli. Alguses olid kõik hullult hakkajad ning tulijad, lõpuks oli meid kokku 15 (lõpetas vist 37..). Okei, vahepeal hüppasid teised ka läbi, et mingil ajal käis inimesi läbi 20 ringis. Naljakas. Me andsime just selleks varakult kuupäevast teada, et saaks ajaga arvestada, plaanida, tööd sättida.. ja siis põhjendused olid ikka sellised, nagu oleks alles kaks päeva tagasi öeldud, et ok, teeme peo.



Aga noh, vähemalt kohaletulnutel oli lõbus. Ma vähemalt väga loodan :D Mina igastahes veetsin küll mõnusalt aega. Käisin üle pika-pika aja saunas ning hiljem oli kiirelt vette joostes jahutus. Sain selle päevaga oma suve ujumisnormi vist täis. Fun fact siia: mul on jube suur kartus veega seotud õnnetuste vastu. No uppumine või näiteks merekoletiste rünnak. Seepärast ma tihti ujumas ei käigi. Ma vahel mõtlen isegi Auras olles, et äkki põhi avaneb ja hai ujub sisse :D Seda suurem oli mu hirm, kui läksime öösel vesirattaga tiigile. Iseenesest oli nii mõnus, udu igalpool, rohutirtsud siristasid… ja mina kiljusin :D

Mulle hullult meeldib meie lennu juures see, et keegi ei solvu mõttetult. Et saab üksteise üle nalja visata, vanu feile meelde tuletada ja keegi ei saa sellepärast pahaseks, vaid paneb lihtsalt sama rauaga vastu :D 


Hommik algas samamoodi hästi, pooleldi söögiuimas olles, sest kardetud läbu asemel oli meil korralik söögiorgia. Väike karastav suplus, kohv, lebotamine… ja asjad kokku ning minema. Nii hea rammestus oli peal, kui koju jõudsin. Selline mõnus rahulolutunne, et sai see kokkutulek nüüd tehtud ja igasugustest hirmudest hoolimata see ka õnnestus! Teinekordki :)

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply