Laupäeva pärastlõunad on ohtlikud

23. aug. 2014

Kas keskeakriisiks on mul liiga vara? Või identiteedikriisiks? Kas seda saab üldse mingiks kriisiks nimetada, kui ma pole veel mingeid valikuid teinudki, et mul nende otsuste tõttu kriis saaks tekkida? Ma olen terve päev bloggeri avamist edasi lükanud ja selle asemel šokolaaditükkidega küpsiseid muginud, sest siin kõige väljakirjutamine tähendaks natuke eneseanalüüsi ja isssssand, ma üldse ei taha.

Ma imetlen nii tohutult inimesi, kes teavad juba varakult, mida nad tahavad. Võib-olla on asi keskkonnas, kus ma kasvasin. Maast-madalast juurutati mulle sisse teadmist, et oo kui gümnaasiumis veel ei tea, kelleks saada, siis küll paar aastat pärast seda lööb pildi klaariks. No, viis aastat on möödas ja mu pilt on sama hägune, kui varem :D

Ma ei jõua enam igasugustele valikutele ja võimalustele mõelda, iga kord, kui mõte sinna tüürib, hakkab süda pekslema ning tuleb väike paanika. Korrutan endale kogu aeg, et tegelikult ma ju pole vana, mul on aega, mul on aega… Aga praegu on selline tunne, et veel 60-aastasenagi kirjutan ma siiasamasse, et “veel on aega..aega..” 

Okei, vaatan hinge rahustuseks natuke ilusat Saadjärve :D

Oma uue üritusena kooli ma sisse ei saanud. Alguses olin veidi isegi nördinud ja kurb, aga praegu pigem õnnelik. Miks? Sest oma südames ma tundsin ka kandideerimise ajal, et see pole päris SEE. Sellessuhtes, et päris raske on seletada, aga… ma olen nii palju variante läbi kaalunud ja miski pole südant kiiremini põksuma pannud või toonud mõtet, et “oh, seda võiks ja tahaks teha küll!”. Pigem on selline meh-kui-muud-ei-saa-siis-eks-ma-talun-seda.

Ma olen õnnelik, et mul on töö, kus ma saan täiesti normaalset palka (eriti arvestades seda, et mul mingit suurt haridust pole), aga samas ei jõua ma siin kaua ka olla. Kui ma praegu mõtlen, et ma peaks ühe aasta veel ootama, enne kui kuskile kandideerida… ühelt poolt ajab see mu hulluks, sest isssssssand ma mandun ära siia, teiselt poolt pakub lohutust, et mul on veel aega mõelda. Aga kui ma seni pole midagi asjalikku välja mõelnud? Ma olen lugenud tohutus koguses materjale, uurinud nii paljude erinevate koolide erialatutvustusi, googeldanud, otsinud teiste arvamusi mingi teatud ala kohta ja ma lihtsalt….täiesti blank.

Kõige rohkem häirib mind võib-olla see, et Märdil sügavalt joppas oma erialaga. See oli nagu totaalne juhus, et ta läks tuletõrjujaks, et talle see meeldis ja kohe nii palju, et läheb sügisest edasi õppimagi. Okei, “häirima” on natuke tugev sõna. Ma olen ta üle tohutult uhke ja rõõmus, aga samas tunnen ma end tema kõrval nii saamatu ja äpuna. Nagu ma poleks piisavalt hea. Ma lihtsalt tunnen, kuidas ma jään järjest rohkem masendusse, sest kõik mu ümber hakkavad juba omaenda rada käima ning mina oleks nagu endiselt 19.

Ja tegelikult tahan ma nii väga uuesti õppima minna, ennast arendada, leida oma tee. Olen nüüdseks avastanud küll paar valikut, mis on tekitanud mus senisest rohkem elevust, aga ilmselt tuleks mul alustada erinevatest koolitustest. Olete näinud, kui kuradi kallid on koolitused? Ning need, mis mul vaja, on pea kõik argipäeviti, umbes nagu kool. Ok, aga mul oleks vaja ju tööl ka käia, et selle koolituse eest maksta :D Need, mis on hea hinnaga, heal ajal on kõik aga Tallinnas. Selline tunne, et koli või ära.

Üldsegi avasin ma blogi selle mõttega, et üks eelmise nädalavahetuse-postitus teha, aga avastasin, et pea kõik pildid jäid teise arvutisse. ÕHH ma ütlen. Söön oma šokolaaditükkidega küpsiseid edasi. Ja vaatan rahustuseks olemasolevaid Haanja pilte.

You Might Also Like

26 kommentaari

  • Reply Anonymous 23. aug. 2014 at 13:33

    Ka minul ei vedanud kooli sissesaamisega ja nüüd tunnen ennast eksinuna. Ma olin valmistunud, et sügisest algab selline mõnusalt kohustusterikas aeg, et lisaks tööle saab ka koolis ennast arendada, aga kahjuks ei. Ja nüüd ei oskagi midagi nagu ette võtta. Kui küsida tohib, mis erialale kandideerisid? :)

    • Reply mesiliis 23. aug. 2014 at 16:24

      Sama :( Ma olin nii õhinas, et saan uuesti kooliasju ostma hakata ja õppida. Kuigi nüüd, tagantjärgi mõeldes, on veidi isegi hea, et ma sisse ei saanud, siis kurb on ikka. Mul on töö ka selline, kus on hästi palju passimist ja siis ma ootasingi, et saan aega näiteks õppimisega sisustada.. Aga nojah..

      Sotsiaaltöö eriala proovisin :)

  • Reply Maret 23. aug. 2014 at 13:45

    Mina olen ka see õnnetu hing, kes kuidagi päris seda "oma" ei suuda leida. Teised on kõik ülikoolides, üks lõpetab juba tuleval suvel ja mina mõtlen ikka veel, mida oma eluga peale hakata :((( Nüüd pooleldi huvi pärast lähen õpin ametikoolis kondiitriks ühe aastakese. Kui muud kasu ei ole, siis saab vähemalt torditegu selgeks :)

    • Reply mesiliis 23. aug. 2014 at 16:22

      Ma mõtlen sama, mul suurem osa tuttavatest magistrikraadigi kätte saanud/saamas ja siis mina…passin… :D Aga samas näen ma palju ka neid, kes lähevadki õppima sellepärast, et ei tea, mida muud teha. Ehk kohe peale bakat uuesti kaheks aastaks kooli, sest siis on vähemalt mingigi eesmärk olemas vms.

      Ooo, aga palju edu ja katsetamist tortidega :)

  • Reply Jaanika L 23. aug. 2014 at 14:23

    Mul lööb järgmisel aastal number 3 vanuse ette ja alles nüüd midaGIGI mõikab. Vihjeks võin öelda, et tahan olla iseenda boss. :) Pakun, et sul on praegu 'early twenties' kriis käes. Ära mureste! Sa tundub igati asjalik naine, ma arvan, et sul jõuab kõik varem kohale kui mulle. :)

    • Reply mesiliis 23. aug. 2014 at 16:21

      Ohhoo, mis vihje :D Võib tõesti mul varaste kahekümnendate kriis olla, eks ühiskond soosib ka pigem sellist mudelit, kus kohe pärast gümnaasiumi kooli eriala omandama, siis sellel alal tööle ja nii elu lõpuni. Sellistest hetkedest, kus pea on laiali otsas ka aastaid pärast keskkooli, väga ei räägita..

      Vähemalt on mul hetkel minginegi töö, et ma ei virele niisama, kõik on päris okei, aga jah, raske on see oma tee leidmine. :)

  • Reply Anonymous 23. aug. 2014 at 15:21

    Aga sul on nii paljut, millest mina unistan. Jah, tean, kelleks saada tahan ja õpin ülikooliski sellel erialal, kuid.. sul on oma kindel ja hea elukaaslane, oma kodu, stabiilsus. Su elus on palju õnne, küll tuleb ka amet. :)

    • Reply mesiliis 23. aug. 2014 at 16:19

      Eks ole paraku jah nii, et nähakse pigem seda, mis elus puudu on, inimene pole ju kunagi rahul. Tavaliselt sellistel hetkedel meenutangi endale, et hei- elul pole ju tegelikult viga midagi, mul on põhimõtteliselt kõik olemas, lihtsalt pole veel leidnud seda õiget ala, mida pensionini teha tahaks. Vähemalt saan tööd teha ning kogemusi juurde.

      Aitäh sulle heade sõnade eest! Ning küll tuleb sullegi lisaks ametile ka muud, isiklikku õnne :)

  • Reply Sirli Lump 23. aug. 2014 at 16:03

    Ma arvan, et kõigile lihtsalt tundub, et mul on kõik välja mõeldud ja asjaolu, et ma nüüd olen enda ettevõtte ära teinud, ütleb ka midagi… Aga samas ütlen ausalt, et mul läks ka ikka väga kaua aega, et leida päris see oma, mida ma armastan ja ilma milleta ei tahaks. Samas on mul endiselt hinge peal ju see, et aga mis siis, kui ma ei vea välja selle firmaga. Mis siis, kui kõik see, mida ma teen ja millest kirjutan, ei vea samuti välja. Mida ma siis teen või kelleks siis saan? Ehk siis noh… ei ole midagi ka minul, kellel pealtnäha nii selge kõik, ikka kõik selge. :)

    • Reply mesiliis 23. aug. 2014 at 16:16

      Sellega on jah nii, et kunagi ei tea, mis keegi arvab või tegelikult mõtleb. Pealtnäha on kõik ok, aga samas ei pruugi see nii olla. Mina igastahes imetlen sind juba sellepärast, et sul oli julgust, tahtmist ja pealehakkamist oma firmaga üldse alustada ning ma väga loodan, et kokkuvõttes läheb sul kõik õnneks :)

  • Reply Juusha 23. aug. 2014 at 16:10

    Ma tundsin eelmine aasta täpselt samamoodi. Mõni asi pakkus huvi, aga kui ma hakkasin selle peale mõtlema, et mida ma valitud haridusega Eestis reaalselt teha saaksin, siis kuivas ring täiesti kokku. Lõpuks läksin n-ö yolo peale välja ning valisin sõbranna õhutusel ühe eriala välja. Kooli läksin sellise mõtlemisega, et isegi kui mulle ei meeldi, siis saan iga kell ära tulla ja sellegi poolest olen ma kogemuse võrra rikkam. Tuli välja, et ma sattusin täielikult just selle MINU eriala peale. Mulle tõesti meeldib see, mida ma õpin ning ma tahan tulevikus ennast ka kindlasti edasi arendada. Ma loodan, et suudan veel enda valdkonnas ilma teha ning mind ootab veel palju palju huvitavat ees.

    Sulle ütleksin seda, et üsna raske on leida eriala, mis esimesel pilgul su südame põksuma paneks. Ega sa enne teada ei saa, kui ei proovi. Seega ma soovitan sul valida kõige meelepärasem ja lihtsalt proovida. Alati saad ära tulla, aga samas on sul sellest alast mingi nägemus ja kõigele lisaks ka väike kogemuste pagas. :)

    • Reply mesiliis 23. aug. 2014 at 16:14

      Siis sul läks hästi ja loodan, et läheb ka edaspidi! :)

      Ma ise olen sama mõelnud, et tuleb yolo peale välja minna, aga samas ei taha ma veel enam aega raisata, kardan, et kui lähengi suvalt midagi õppima ja siis poole pealt tulen ära ning olen omadega nullis tagasi… Eks alguse tegemine olegi kõige raskem..

  • Reply Anonymous 23. aug. 2014 at 19:19

    Liis, ära ole õnnetu!!

    Jane P.

  • Reply Kerttu 23. aug. 2014 at 19:22

    Minu soovitus oleks samamoodi- vali mingi eriala välja ning mine proovi, kuidas meeldib. Ka pikalt läbimõeldud erialavalik ei pruugi sulle anda unistuste töökohta samal erialal, sest tööturg on pidevas muutumises ning samamoodi ka sina inimesena. Ning kindlasti ei tasu mõelda, et kui valid nüüd "vale" eriala, siis on see raisatud aeg. Igasugune õppimine on arendav ning paljude tööandjate jaoks on suur pluss juba see, et sul on ülikooliharidus. Ehk proovid loobuda mõttest, et kool peab andma sulle eriala, millele järgneb erialane töö ja kindel tulevik. Mina leian, et ülikool annab palju enamat kui vaid eriala, pigem arendab see isiksusena ning annab uusi võimalusi, mida aastate pikkune ühel töökohal töötamine kindlasti ei anna :)
    Ise läksin pärast gümnaasiumit kohe ülikooli ning tegin oma 3+2 aastat ära. Valisin suht suvalise eriala, lihtsalt selle järgi mis tundus vähegi normaalne. Tagant järele mõeldes ei saa öelda, et see oleks olnud raisatud aeg. Nüüd olen tööl käinud juba pikalt, pere olemas ning astusin uuesti ülikooli uuele erialale (kaugõppesse). Ei teadnud ka seekord, kas see uus eriala on see "õige", aga saan öelda, et ma olen nii vaimustatud- hea on jälle mõelda väljaspool harjumuspärast, heas mõttes end tagant sundida, avardada oma piire.
    Edu sulle!

    • Reply mesiliis 23. aug. 2014 at 19:32

      Ma olen alati tõesti olnud pigem arvamusel, et ülikoolis käin ja õpin just oma tuleviku (ja töö) nimel. Kui ma lähen suvalt mingit eriala õppima, leian siis, et see pole ikka see õige ja ma ei taha tulevikku absoluutselt selle erialaga siduda, siis noh.. mina lõpuni ei läheks. Ja just seetõttu pean seda raisatud ajaks. Sest no.. kuigi ma olen nõus sellega, et ülikool arendab isiksust ja väga mööda külgi maha ei jookse, siis mida ma teen kraadi/paberiga, millega mul hiljem midagi teha pole (st ma ei taha sellega midagi teha :D)

      Ühesõnaga, tahan öelda seda, et ma olen terve elu olnud selline inimene, kellel peab plaan olema. Suvalt ülikooli minek kõlab hea mõttena, et noh, äkki läheb õnneks, aga samas mõtlen mina ka sellele, KUI ei lähe õnneks, mis ma siis teen, mis ma teen siis, kui mulle juba kohe alguses see ala ei meeldi. Ja ma pole eriti selline, kes sunniks end käima see kolm (või viis) aastat lõpuni LIHTSALT kraadi pärast. Ma tahaks sellega hiljem midagi teha ka :D

  • Reply lihtsaltmelon 24. aug. 2014 at 06:59

    Sellisel juhul tasub võtta mingi eriti laiahaardeline eriala. Mille sees juba iseenesest on palju varieeruvust ja liikumisruumi ning, mille teadmistest oleks kasu ka mitmetel teistel erialadel. Siis on tagavara variante kui mingi asi ikkagi ei sobi või ära tüütab.

    • Reply mesiliis 24. aug. 2014 at 14:04

      Seda küll, ma päris nii polegi mõelnud :) Aitäh!

  • Reply kadrifm 24. aug. 2014 at 08:27

    Ma lõpetasin kooli neli aastat tagasi.. ja pole siiani välja mõelnud, mida ma reaalselt teha tahaks :D. Kord tahaks lasteaiakasvatajaks, kord assistendiks, kord iseenda bossiks, siis jälle veterinaariks, raamatupidajaks jne jne. Nüüd lähengi raamatupidamise algkursustele, et natukenegi ennast harida. Niiet, sa pole ainuke, kes endaga natukene pahuksis on.. meid on palju, kes ei suuda otsustada , mida teha. Ja ka mina kadestan neid inimesi, kellel oli juba gümnaasiumi ajal kõik selge ja nad need plaanid ka täide viisid :).

    • Reply mesiliis 24. aug. 2014 at 14:05

      Eks ma tean jah, et ma ainus õnnetu pole, samas oma tutvusringkonda vaadates tundub küll nii :D Mul on sellessuhtes sama, et tegelikult tahaks ma KÕIKE õppida, aga nagu.. ei taha ka :D

  • Reply Anonymous 24. aug. 2014 at 09:01

    Minul ka ei olnud väga kindlat tunnet ja plaani, kui ülikooli astusin. Siiski leidsin paar eriala, mis tundusid täitsa huvitavad. Olgu öeldud, et need erialad olid üksteisest väga kaugel, erinesid nagu öö ja päev. Põdesin otsuse langetamist kohutavalt, sest mul oli tunne, et see on üks meeletult suur samm, mis määrab ära kogu minu tuleviku. Nüüd tunnen, et nii tegelikult päris ei ole. Valituks osutus eriala, mis on päris üldine ja mingi väga kindla ametiga mind tulevikus ei seo, ent siiski avab (ja muidugi ka sulgeb) palju uksi. Ma ei kahetse oma otsust õppima minna olukorras, kus mul polnud aimugi, mida ma tegelikult tahan. Mul on tunne, et muidu poleks ma võib-olla ülikooli hiljem enam jõudnudki – raha teenimine on ju tunduvalt magusam kui vaese tudengina ots-otsaga kokku tulemine. Mõnikord muidugi mõtlen, et pärast baka kätte saamist võiks proovida ka üht teist eriala, kuid see ei ole minu jaoks enam hirmutav. Kui tahan, võin alati eriala vahetada või siis praegusega magistris jätkata. Minu meelest on vähe inimesi, kes oleksid leidnud omale sellise ala, mis neid meeletult huvitaks ja n-ö vere käima paneks. Need on väga õnnelikud inimesed, kelle töökoht on nende jaoks hobi. Muidugi peab valitud eriala meeldima ja huvitama (!), kuid mingisugust väga erilist särinat ja tunnet ei pruugigi kunagi tekkida. Ja see ei ole kuidagi imelik või halb. Samuti ei tasu karta tuleviku ettemääratust vms, sest praktikas töötavad inimesed tihtipeale hoopis teistel aladel, kui nad algselt ette kujutasid. See on elu. Täpse plaani järgi elada on võimatu, kuigi see algul teisti võib tunduda.

    Edu sulle kõigis tegemistes ja otsustes!

    • Reply mesiliis 24. aug. 2014 at 14:09

      Mind ennast huvitavad alad erinevad ka totaalselt teineteisest, see jälle muudab valikut veidi raskemaks. Oleks nad enam-vähem samad, poleks nii hullu muretsemist.

      Raha teenimine on tõesti hea, päris tükk aega ma ei mõelnudki koolile, sest nii hea oli ise omadega toime tulla. Õnneks on olemas mitmesugused variandid ka töötavale inimesele ja nüüd ma juba ootan uuesti õppimist. Noh, kui mõne ala valitud saaks :D Eks sellega ole tõesti nii, et päris palju on mu mõtlemises kinni, pean end selles suhtes vabamaks laskma ning noh, leppima, et kõik ei pruugi mu plaani järgi minna.

      Aitäh sulle selle asjaliku kommentaari eest! :)

  • Reply Kerttu 25. aug. 2014 at 17:06

    Viimastes kommentaarides on väga palju seda, mida ma ise oma esimeses kommentaaris kirjutamata jätsin ja väga tore on näha, et sa tõesti mõtled kaasa, mida "võõrad" (aga loodetavasti heatahtlikud) kommentaatorid on soovitanud :) Mina omalt poolt ütlen ka, et nt TÜ-s on väga palju just selliseid laiu erialasid, mis ei seo sind ühe kindla töökohaga ning mis edaspidi võimaldavad valikut, mida teha soovid (nt juura ei ole tähenda automaatselt advokaati või kohtutöötajat, vaid valik on meeletu ning pea igas elu valdkonnas- avalik/era, äri/sotsiaal jne jne). Ning väga paljude erialade puhul ongi nii, et alles siis kui mõne aja oled erialal õppinud hakkad tegelikult mõistma, milles see eriala seisneb ja mis on tulevased karjäärivalikud. Väljaspoolt tundub üks, aga sisu on midagi muud :)

    • Reply mesiliis 26. aug. 2014 at 15:19

      Vahel ongi vaja võõraste, asjasse mittepuutuvate inimeste arvamust, see kuidagi objektiivsem ning avardab nagu kogu pilti :)

  • Reply Anonymous 26. aug. 2014 at 13:52

    Kus Haanjas pildid tehtud on ? Ei tule tuttav koht ette. Sooviks lugeda küll :)

    M.

    • Reply mesiliis 26. aug. 2014 at 15:18

      Esimene pilt on tehtud sõbra vanaema kodus, teine Kubija järve ääres :)

    Leave a Reply