Me kõik jääme vanaks?

14. aug. 2014

Veetsime taaskord mõned päevad Märdi maal. Ma ei tea, kas ma olen juba sellest siin kirjutanud, aga pidevalt tuiab seal hoovis naabrite (tegelikult naabrite-naabrite) koer. Suuremat kasvu, tundub isegi olevat tõukoer…aga oi, kui vana. Ma esimene kord ehmatasin väga ära, sest ma kardan võõraid koeri ja mismõttes selline suur vahib mulle vastu. Tuli aga välja, et ta on juba sagedane külaline seal, ära teda ajada ei saa, sest ta on poolkurt. Minu arust ei näe ka, sest ta võib sulle kas või otsa kõndida ja möödudes ei vaata su poolegi. Lisaks on tal tagumised jalad väga ära, halvatud. Veab neid järgi ja poollombates siis teeb tiiru Märdi vanaema õues ära ning siis läheb jälle minema.

Ma ei saa öelda, et see koer mind konkreetselt häiriks… eks alguses kartsin ikka, et ta võib olla kuri, tulla kallale, aga ta on ausalt öeldes nii vana, et teda vist ei huvita enam miski. Samas eks ta veidi naljakas ole, et võõras loom nii õue peal kõnnib, nagu omas kodus.. Võib ju öelda, et kui häirib, tehke aed ümber, aga koer pahandust ei tee, ekstra selle pärast ehitustööd ette ka ei võta..

Mis aga paneb mu südant valutama on see, kui silmnähtavalt õnnetu see loom on. Ta ei suuda peaaegu liikudagi, pilk on uimane, nagu automaatselt teeb oma tiiru ära ja läheb minema. Märdi vanaema ütles, et ilmselt seetõttu, et ongi suremas. Koerad pidavat ikka selleks kodust kaugemale minema. Nüüd, eile, oli ta kukkunud aida juures olevasse kraavi. Ja ei saanud enam ise välja, sest tagumine pool ei liigu hästi. Niutsus, hingeldas ja sõnaotseses mõttes nuttis seal lamades, mina istusin veidi eemal ja ulgusin ka. Olgu kui vana tahes, võõrale koerale siiski ligidale minna ju ei julge, sest mine tea, mis paanikas loom mõelda võib. Helistasime küll omanikule, kes lubas linnast kohe tulema hakata… aga minu süda ei lasknud tal üksi sinna ootama kah jääda.

Ma olen loomade koha pealt täiesti hellik. Nii ka seekord. Ja te ei tea, kui jube oli seal istuda, vaadata neid kurbi silmi, mis olid vett täis ning hirmuga jälgida, kui nõrgaks koera hingamine jäi. Midagi muud teha ka ei osanud, kui lohutavalt rääkida, kui tubli ta on. Ma ausalt mõtlesin, et ta heidab seal samas, minu ees hinge, ja mu ainus soov oligi, et ta poleks sel ajal üksi. Lõpuks Märt üritas teda aidata, korra nagu koer hakkas hammustama-naksama, aga sai siis vist aru, et tahtsime head. Lükkasime ta kraavist välja ning tuikudes läks ta jälle minema…

Ja ainus, millele ma suutsin mõelda, oli see, kui kohutavalt loll võib tema omanik olla. Mismoodi lased sa nii haigel koeral lihtsalt ringi hulkuda? Ja piinelda? Ma muidu eriti ei poolda päevad läbi koera ketis hoidmist, aga samas selle isendi puhul… no ta ei tunneks nagunii ju oma vabadusest rõõmu. Või lihtsalt.. lõpetagu ta piinlemine ära, on ju näha, et ta on vana, et tal on kõik hädad küljes, vaevu liigub… miks lasta loomal reaalselt venitada oma loomuliku lõpuni?

Ma ei talu inimesi, kes magama panemist rakendaksid igal võimalikul juhul, iga õnnetuse korral. Kui näiteks loom kaotab käpa või silma või vajab mingit tavalist oppi, siis ma ei saa aru, miks tehakse surmav süst, kui tal on võimalik elada veel täisväärtuslikku elu. Nii vanade loomade puhul, kes juba ausalt ühe jalaga hauas on, aga ei saa oma kõrget iga rahulikult, haigustevabalt nautida, on see võimalus minu arust halastus. Ja ma ei saa aru, miks omanik seda ei näe. Jah, on raske teha selline, oma kauaaegset sõpra ja kodulooma puudutav otsus, aga kas kergem on vaadata teda päevast päeva vaevatuna?

You Might Also Like

8 kommentaari

  • Reply Kati 14. aug. 2014 at 18:53

    Ma loen pigem välja seda, et ega omanik seda koer peresõbra eeamärgil alles hoiagi. Pigem jääb see asi kättevõtmise ja süsti eest küsitava raha taha. Kahju iseenesest, sest see on ju looma piinamine…
    Tuli endalgi Su jutu peale pisar silmanurka :(

    • Reply mesiliis 14. aug. 2014 at 19:22

      Ega ma neid naabreid ise ei tea, et ei oska öelda.. Ainult seda, et "pärisomanik" on ise ka vana ja haige, tema tütar siis see, kellele helistasime, kes pidi järgi tulema… Ei tea jah, mis nad mõtlevad või loodavad, aga tõsiasi on see, et koer piinleb :(

  • Reply Tolmuhaldjas 14. aug. 2014 at 18:54

    Olen sinuga sama meelt. Sellisel puhul tuleb juba võtta asja mõistusega ning mõelda mis loomale endale parim on. Meie olime kunagi sunnitud koera magama panema. Tõmbas käest lahti kassi nähes ja bussi ette. Selgroog pooleks ja tagakeha halvatud. Hakati ka pakkuma, et teevad koerale ratastooli ja saab ikka elada. Polnud ju koer veel teab mis vana ka, 7 aastane. AGA kuna elasime paneelmajas siis kuidas see koer küll oleks mööda treppe saanud liikuda? Ainus mõeldav lahendus oligi oma sõbra piinad lõpetada. :(

    • Reply mesiliis 14. aug. 2014 at 19:24

      Eks tulebki mõelda just koerale, kui on selline "pisiviga", mis elukvaliteeti oluliselt ei mõjuta, või mõjutab, aga sellega saab edukalt elada, siis ma prooviks kõik lahendused läbi, enne kui sellele lõplikule mõtleks. Aga jah, koerte puhul on mõlema tagajäseme kaotus ikka päris suur laks, eriti kui elukoht ei võimalda alternatiivset liikumisvahendit. Põhiasi ongi lähtuda looma heaolust, olgu endal nii kurb kui tahes :(

  • Reply lighthousediary 14. aug. 2014 at 19:00

    Väga hingeminev postitus. Minu perel on kolmas koer vanadussurma minemas, on teine 13aastane ja haigused kimbutavad, ravime veel nii palju kui võimalik, aga arvestame, et võib juhtuda, et kui olukord muutub, siis laseme arstil piina lõpetada. Kunagi võtsime varjupaigast vana ja haige koera. Suurem osa tema hädadest selgus siis, kui ta juba koju toonud olime, aga kuna käisin siis iga päev varjupaigas vabatahtlikuks, oli temast juba selleks ajaks sõber kujunenud. Koer oli pea üleni karvutu kirbuallergia tõttu, kõrvapõletikus, südamepuudulikkusega ja tagumistel jalgadel praktiliselt puudus lihasmass. Kaks aastat elas ta rõõmsat elu, tema suurim rõõm olin mina (nii isekalt, kui see ka kõlab, aga nii ustavat ja armastavat looma ei ole ma tõepoolest varem näinud). Lõpu poole pidime teda trepist alla jalutama kandma, sest tagajalad enam eriti ei kandnud. Kui oli selge, et loom ei tunne enam elust rõõmu, kutsusime arsti koju. Hoidsin teda kaisus, kuni ta magama jäin, ise nutsin muidugi hüsteeriliselt ja sõimasin arsti, et ta haiget ei teeks. Oh, nii hakkasin teda igatsema nüüd…näen teda vahel ikka unes. Muide, tema eelmine omanik leidis, et koer on juba liiga vana, et pereliige olla, võttis uue looma ja ajas vana sõbra talvel välja pappkasti magama. Tõesti ei saa aru, kuidas inimesed nii julmad olla saavad. See sinu naabrikoera omanik ka.

    • Reply mesiliis 14. aug. 2014 at 19:30

      Me ühe koera panime ka kunagi magama. Ta oli ka väga vana ja pime, aga oli näha, et tahtis veel elada. Siis, kui talle tekkis kasvaja ning ta oli valudes, leidsime, et on õige aeg hüvasti jätta. Muidugi oli kurb, sest ta oli olemas juba enne minu sündi ja mina meenutan ka praegugi vahel teda, aga tuleb mõelda looma peale. Temal ju samasugused tunded ja tunneb valu.. Kõige rohkem läksidki selle naabrite koera puhul südamesse tema silmad, ma pole mitte ühelgi loomal niiii kurba vaadet näinud, ta oli täiesti alla andnud, aga kuna süda veel lõi, siis elas edasi….

      Ma võikski siunama jääda inimesi, kes piinavad loomi, viskavad nad lihtsalt minema, kui neist tüdinevad või leiavad, et loom pole liiga ilus/tubli/noor, mis iganes. Ma lihtsalt ei saa aru, mis inimeste peas toimub, kui nad viivad kassipojad kastiga tee äärde või seovad koera metsa. Minu maal on praegu koer, kelle isa leidiski metsast. Ilus saksa-lambakoera ja kaukaaslase segu ja oli paarikuusena lihtsalt nööriga puu külge seotud. Jube.

  • Reply Kairi Jõemaa 14. aug. 2014 at 19:08

    Mina olen ka loomade koha pealt täiesti õrnahingeline, selle vahega, et ma tahaks iga võõrast koera ka näppida. Nii kurb on seda lugeda, juba paljast mõttest, et kuskil üks koer on sellises seisus, tahab pisar silma tulla :/

    • Reply mesiliis 14. aug. 2014 at 19:31

      Ma olen paar korda võõraste koerte käest hammustada saanud väiksena, seepärast väga ligi ei tiku neile, aga vahet pole, kas võõras või oma, ükski koer ei tohiks niimoodi kannatada :(

    Leave a Reply