Metsas olete kasvanud või?

11. aug. 2014

Vahel ma täitsa imestan, mismoodi mõni on selliseks kasvatamatuks põhupeaks saanud. Kes selles süüdi on? Tema ise, vanemad, ühiskond? Ma ei räägi praegu tänastest teismelistest, sest minu arust ei saa võrrelda kahe täiesti erineva ajastu kasvatusmeetodeid ja -viise. Pean silmas endavanuseid noori inimesi, minu lapsepõlve ajal polnud igasuguseid moodsaid vidinaid ja tundus olevat rohkem reegleid ja kasvatust. Minu arust peaks siis enamik minuealisi olema ka noh.. enam-vähem samamoodi kasvanud. Eks ikka on ekstreemsusi, aga noh, nii üldjoontes.

Okei, ma pole ka alati kõige eeskujulikum inimene, kes kõike teeb ja veel rohkem jõuab, mul polnud megalt reegleid ja käske või superkarmi kasvatust. Ma saan aru, kui tänapäeva lapsed on veidi ülekäte, aga just minuealistel, 90ndatest pärit noortel peaks lementaarne viisakus ju siiski olemas olema.

Näiteks tere-palun-aitäh-head aega. Kui vähe neid sõnu kuuleb? Või vanematele inimestele bussis iste pakkumine. Või jalgade puhtaks pühkimine, kui väljas on porine ning minnakse siseruumidesse. Või näiteks see, et (ma ei mõtle endast paar-kolm aastat) vanemaid inimesi on viisakas teietada, kui nad just vastupidist ei soovi. See on ju nii… elementaarne. Ma ei mäleta, et vanemad oleks mulle eraldi mingeid käitumis- või etiketiloenguid pidanud, aga viisakas olemine on kuidagi… nii loomulik.

Hakkasin selle teema üle mõtlema just seetõttu, et olen hiljuti hakanud päris tihti ka linnas jalgrattaga liiklema, põhiliselt tööle ja koju. Ja see on lihtsalt ajuvaba, kui nahhaalid jalakäijad on. Mina mõtlesin, et pean hakkama autojuhtidega võitlema, aga eeei.

Minu jaoks on väga loomulik, et nähes jalgratturit ees tulemas, ma tõmbun kõrvale, et ta saaks nii mulle kui endale ohutult mööda sõita. Minu jaoks on loomulik, et ma ei kõnni keset teed, vaid jätan ruumi nii eest kui tagant tulijatele, olgu nad jalakäijad või mitte. Kui on jalgrattatee eraldi märgitud, siis ma ei roni sinna, vaid püsin oma poolel.

Ma arvasin, et kõigi (või noh, enamiku) jaoks ongi see nii lihtne, loogiline ja elementaarne. Loomulikult ei pea viisakusega üle pingutama hakkama või laskma teistel endast üle astuda, aga just sellised pisiasjad, mis ei võta tükki küljest ära, aga teevad näiteks jalgratturi sõidu pisut kergemaks. Või mõne teise liikleja oma.

No näiteks ma ei saa aru inimestest, kes reaalselt ei viitsi-taha-suuda astuda kitsal teel sammukest kõrvale, et rattur mööda lasta. Ei, selle asemel patseeritakse keset rada edasi ja jälgitakse mõnuga, kas ma saan manööverdatud või ei. Või näiteks need kambad, kes hõivavad terve tee nelja-.viiekesi ära ning lihtsalt blokivad. Täna oli juhus, kus tuli kolm noort vastu, kõige minupoolsem vahtis oma nutitelefoni ja teised kaks nägid, et ma olen vastu tulemas, et nad on tee peal ees ja lihtsalt…ei teinud mitte midagi ning irvitasid näkku.

Või olukord, kus tänavate ristumiskohtades on paar äärekivi eemaldatud, et ratturid saaks ilusasti teed ületada, mitte ei pea üle kivide sõitma. Minu jaoks on loogiline, et ma astun ise selle väikse sammu ja lasen jalgrattal tema kohast minna. Miks kõik ei võiks nii arvata??

Ja siis on inimesed, kes kõnnivad keset teed, klapid peas. KUIDAS ma annan teile märku, et ma olen selja tagant tulemas? Kuidas ma peaks teid riivamata mööda sõitma, kui lisaks keset teed olemisele, te ei kõnni otse, vaid kord rohkem ühel pool, kord teisel pool. Näiteks kergliiklusteel on mul vahel sama mure rulluistuajatega. Klapid peas, ei kuule minu kellatilinat ja lasevad rahus ühest servast teise. OK SIIS.

Inimesed nagu ei saa aru, et tegelikult on päris keeruline jalgrattaga keset linna sõita, sest selleks ettenähtud kohti on vähe ja peame jalakäijatega nende teed jagama (okei, saab sõiduteel ka, aga see on mu arust palju ohtlikum ja ega autojuhidki meid sinna taha), aga palju raskem hoida tasakaalu, sõita piisavalt aeglaselt-kiiresti, et kellelegi möödudes viga ei tee, näha ees-taga-kõrval kõndijaid, pidada silmas autosid ning üleüldist liiklust…. Ma nendest ei hakka rääkimagi, kes arvavad, et ilgelt naljakas on järsku tee peale ette karata või teha äkilisi hirmutavaid liigutusi. Kõige üllatavam mu jaoks ongi, et enamik selliseid ülalpool mainitud inimesi on minuealised või vanemad, mitte noored teismelised. Nagu. Kes teid kasvatanud on selliseks? Mina mäletan, et minu lapsepõlve ajal oli juba ühiskond see, mis elementaarse viisakuse peakollu toppis.

Praegu tundub, et inimesed on aga nii mina-keskseks muutunud. Kõik tuleb teha nende järgi ja nende moodi, kõik tegutsemised-liikumised-käimised kohandada nende ümber. Mina sellest aru ei saa. Nagu ma eelnevalt mainisin, ei peagi laskma endast üle astuda, aga mingi viisakus ja enda käitumise painutamine võiks ju olemas olla.

Kõige rohkem Märdi puhul ajabki mind närvi see, kuidas ta on ka sageli üsna mina-keskne. Minu jaoks on loogiline, et kui keegi tuleb mulle vastu, teeb mulle teene, siis ma ise üritan kõike teha nii, et see inimene rohkem endale tüli ei peaks tegema. No näiteks kui Kadi tuleb mulle Õvile või kuhu iganes järgi, siis ma olen kas või 10 minutit varem kokkulepitud paigas, ma võin pooled asjad kodus tegemata jätta, peaasi, et tema ei peaks minu järelt ootama. Märdil on aga see suhtumine, et aah, suva, ta võib ju oodata ka. Muidugi võib, aga minu jaoks pole see viisakas.

Või kui mõned aastad tagasi sain tuttavatelt korteri üürile, megasoodsa hinnaga, aga ainuke asi oli see, et üüri pidin sulas maksma. Jällegi, väga loogiline, et siis ma ise leian selle aja ning viisi, et üür nendeni toimetada, selle eest hoolitsen mina, kui mulle ollakse nii palju vastu tuldud. Märt samas jälle leidis, et “kui üüri tahavad, las tulevad ise järgi, miks sina rabeled”. Aga no, ma ei saa nii ju.

Ja lõpetuseks tahaks öelda, et fuck you, Puiestee tänav. Vähe sellest, et sa oled auke täis ja kitsas, niiet inimene-rattur kõrvuti mööduma ei mahu, kasvab KESET kõnniteed päris suur puu. Mis on ümbritsetud veel äärekividega. Jättes mõlemale poole kaks ülikitsast möödumiskohta. Ühel pool aed, teisel pool veerenn. Tõesti, fuck you!

You Might Also Like

17 kommentaari

  • Reply Anonymous 11. aug. 2014 at 20:54

    Üldiselt on selles postituses juttu jalgrattaga liiklemisest ja sellisest viisakusest, aga mina leian et ühistranspordis on ebaviisakad vanemad inimesed. Buss on täis vanemaid inimesi ning päris paljud neist on arvanud, et keegi teine peale nende ei tahagi istuda, niiet istuvad rahulikult välimisel istmel, kuhu taha on äärmiselt ebamugav trügida või toetavad nad sinna uhkelt oma kätt. Leian veel, et on väga ebaviisakas kui suurem kamp inimesi tuleb vastu, olgu nad siis teismelised või oma 20nendates aastates, nad hõivavad terve tee ning isegi kui sa neile vastu tuled, ehk nad sind näevad, pead olema sina see kes ronib üle muru või siis hetkeks autoteele.

    • Reply mesiliis 11. aug. 2014 at 20:59

      Kuna mul hiljutised kogemused just rattaga ja sellest bussiebaviisakusest on juba palju kirjutatud, siis keskendusin jap esimesele. Mina ka ei saa aru, miks istutakse välimisele istmele, et siis laiutada, teist kohta kotile hoida. Ma lähen alati ise akna äärde ja võtan koti sülle, see kuidagi nii loomulik, et jätan teisele ruumi istuda vms.

      Ah need kambad jah… eks mitmekesi on ikka julgem olla ja vaja teistele näidata, kui kõvad vennad ollakse…

    • Reply Anonymous 11. aug. 2014 at 21:23

      Ja lisaks seda ka, et rasedale naisele ei paku ka keegi istet. Suvel niigi on bussis palav ja bussijuht sõidab ka nii nagu veaks telliskive, sest temal ju ikkagi graafik.. ja katsu sa siis seista ja ennast kinni hoida ja veel vaadata, et keegi sulle otsa ei kuku.. ja kõige selle juures veel kuskilt natukenegi õhku ahmida..

    • Reply Miss Fanciful 11. aug. 2014 at 22:16

      Kõigega nõus.. välja arvatud selle rase naise kohaga.. Mitte, et neile ei peaks pakkuma istekohta, vaid seda, et rase naine võiks ka ise istet küsida .. Mul endal pole selliseid juhuseid olnud, aga olen kuulnud inimestelt, kuidas on pakutud istet ja siis on rase reageerinud nii nagu teda oleks iste pakkumisega solvatud.. Et jahm.. Üleüldse on selle bussis istet pakkumisega minu põhimõte see, et kes ikka istet tahab, see ise võiks küsida/paluda, sest mina üldjoontes istun klapid peas ja olen oma mõtetes ja ei vaata kogu aeg silmad punnis peas, kas ma peaks kellelegi istet pakkuma.. Muidugi kui ma ikka näen, et mõni inimene vajab istet (on vana, rasked kotid, väikse lapsega jne), siis ma pakun ise.. Aga jahm – pikk jutt kokku.. Inimesed võiksid ise paluda, kas nad saaksid istuda.. Vaevalt keegi siis keelduks :)

    • Reply mesiliis 11. aug. 2014 at 22:46

      Eks ta ole jah, ma olen kaks korda lihtsalt..ee, paksemat inimest istuma lasknud, sest noh, arvasin, et ta on rase. Siis oli küll piinlik. Kui just väga lõpurase ei olda, siis ma sageli ei tee ise ka vahet, kas on inimene paksuke, või lapseootel :D Ma enamjaolt ka bussis omades mõtetes, aga kuna ma üritan ikka akna poole istuda, siis noh, kõrval nagunii koht vaba.

      Samas on see täiesti õige, et inimesed võiks ise ka küsida istuma. Eks tõesti ole VIISAKAS ise esimesena pakkuda vanadele-haigetele-rasedatele-lastega inimestele istet, aga kui kohe püsti ei karata, ei pea üldse vihasena vaikides seisma ja hiljem kodus kirjuma, alati saab ju ka küsida. Vb tõesti, et ei panda parasjagu tähele, et mõni rase või vanur seisab või ollakse millessegi muusse süvenenud :)

  • Reply Sille Täht 12. aug. 2014 at 01:34

    Eks siin ole ka mitu vaatenurka. Jalgratturid, kes kulgevad normaalse kiirusega, kasutavad oma kella või sõidavad ettenähtud rajal, kui see juhtub olemas olema, siis pole probleemi, lasen mööda, ei roni jalgu jne, ent ma olen mitmeid kordi end seaks vihastanud kui kitsal kõnniteel mingisugune põmmpea sõidab mu külje alt rattaga läbi sellise kiirusega, et jube, ilma mingusugusegi märguandeta.. aga mis siis kui ma tõesti olekski astunud sammukese kõrvale.. Siis mõtlen küll, et saadaks midagi kodarasse hea meelega. Inimlikkust üksteise vastu, nagu ikka, jääb vajaka tihti mõlemalt osapoolelt. :)

    • Reply mesiliis 12. aug. 2014 at 04:37

      Eks jah igasuguseid põhupäid on igal pool, aga justnimelt, seda vastastikkust austust ja viisakust on väga vähe. Pea igaüks arvab, et just tema on see tähtsam osapool ja teised peavad ümber tema sõitma-tegutsema-kõndima.

    • Reply Anonymous 12. aug. 2014 at 18:47

      Sellega meenusid hoopis ühed jalgratturid, kes sõitsid Kalevi tänavalt Soola tänavale, autojuht peatus ülekäiguraja juures, et mind mööda lasta ning kaks jalgratturit ülbelt suure hooga lihtsalt kimasid autost irngig amööda ja üle minu varvaste. Oi kuidas ma vihastasin, et mõni jalgrattur nõuab olenevalt olukorrast "autojuhile omaseid" õiguseid ja kui kasulikum on, siis võrdsustab end jalakäijaga.

    • Reply mesiliis 13. aug. 2014 at 14:17

      Kusjuures olen ise k seda tähele pannud, et "kõvemad ratturid" on olenevalt olukorrast kas autodega samal pulgal või jalakäijatega, et ikka endal hea olla oleks. Selle peale, kui ohtlikke olukordi nad tekitavad, nad ei mõtlegi.

  • Reply keski kaootiline 12. aug. 2014 at 03:43

    Mina olengi reaalselt keset metsa kasvanud, aga isegi minu jaoks on viisakus elementaarne :D. Nõustun täiesti. Ja jumal tänatud, et oled üks neist ratturitest, kes autoteele ei roni ja ümbrust (ja jalakäijaid) jälgib. Üldiselt ratturid ikkagi ei suuda 50km/h sõita ja mul on igal korral neist möödudes tunne, et peame kõrvalritta ronima, sest rattad paratamatult vänderdavad natukene. Päris ohtlikud olukorrad tekivad. Ratturitel on tegelikult üldse raske elu, ei taha neid jalakäijad, ei taha autojuhid oma teele :D Ja ülbed/süüdi on seejuures ainult mõned üksikud ratturid.

    Üldiselt püüan ise ikka paremale kõnniteeserva hoida ja viimasel ajal on mul neist laiutajatest nii kõrini, et kui äärmine koomale ei tõmba, lükkan ma lihtsalt küünarnuki välja ja hoian seda kangelt. Kui kõrvale ei astu, siis oma süü, et obaduse sai. Ratta seljast on seda küll vist raske teha.

    • Reply mesiliis 12. aug. 2014 at 04:36

      Jaa, minu jaoks on see kõige lihtsam viisakus niii loomulik, et ma ei saa aru, kuidas on inimesi, kes nt trügivad bussi. Elementaarne viisakus ei võta ju tükki küljest.

      Ma ei tea üldse, kuidas keegi julgeb sõiduteel justnimelt vänderdada. Vb profimad ratturid, kes sõidavadki 50 km/h ja on seda aastaid teinud, aga mul on kõhe teha möödumisi autotee äärestki. :D

  • Reply Juusha 12. aug. 2014 at 09:14

    Kahjuks on väga palju liiklejaid, kes ei taha/oska arvestada teistega. Jalgratturitele on vist ? üsna vähe eraldi jalgrattateesid märgitud, siis võiks ikka inimene olla ja hoida see ka vaba. Samas, kui jalgrattatee on vaba, siis jalgratturid võiksid seda reaalselt ka kasutada, mitte vänderada sõiduteel, kus see on üsna ohtlik. Suvi on liikluses mõnes mõttes nii jube aeg – jalgratturid, mootorratturid, igasugused tervisesportlased jnejne ja kui ei osata liikluses käituda, siis see muutub ohtlikuks. Aga alustada tulebki iseendast ning tuleb loota, et ka teised võtavad õppust.

    • Reply mesiliis 12. aug. 2014 at 14:49

      Jalgratturitele eraldi teid on linna sees tõesti väga vähe ja paratamatult hõivavad jalakäijad (kuna neid on rohkem) ka ratturitele mõeldud ala. Kõik algab tõesti iseendast, aga südame ajab täis, kui ise tead enda pealt, kuidas alati käitud nii, et oleks nii endal kui kaasliiklejatel hea ja siis teised lähevad kas või üle laipade, peaasi, et end teiste heaks liigutama ei pea.

  • Reply Anonymous 13. aug. 2014 at 12:14

    Muidu olen nõus, aga et kõrvaklappidega ei tohi ka enam kõndida? Kui ma lõpetan 24h vahetuse tööl ja jalutan koju, siis ma ikka tahan kuulata rahustavat muusikat, ilma et ma peaks põdema, kas jälle mõni ratturi kell tagant mind hüppama paneb. Muidugi püüan hoida tee äärde, aga lihtsalt, et pls ära oma asjadega tegele, kui keegi suvatseb sama teed rattaga sõita, mida sina jala kõmbid…no ei tea.

    • Reply mesiliis 13. aug. 2014 at 14:05

      Ole nüüd, ära nii radikaalselt ka seda võta. Ma polegi öelnud, et nüüd jumala eest ei või keegi muusikat kuulata, sest ratturid sõidavad samal teel. Kui sa panid tähele, siis ma viitasin neile, kes kõnnivad klappidega KESET teed, kellest ei saa mööda ja kellele ei saa kuidagi endast märku ka anda. Kui sa kõnnid viisakalt nii, et teised liiklejad mööda mahuvad ja kuulad siis muusikat, no ei näe probleemi.

  • Reply Kadi 22. aug. 2014 at 15:40

    "Minu jaoks on loogiline, et kui keegi tuleb mulle vastu, teeb mulle teene, siis ma ise üritan kõike teha nii, et see inimene rohkem endale tüli ei peaks tegema. No näiteks kui Kadi tuleb mulle Õvile või kuhu iganes järgi, siis ma olen kas või 10 minutit varem kokkulepitud paigas, ma võin pooled asjad kodus tegemata jätta, peaasi, et tema ei peaks minu järelt ootama." Ma olen täpselt samasugune :)

    • Reply mesiliis 22. aug. 2014 at 16:59

      :) Minu arust on selline käitumine lihtsalt viisakas :)

    Leave a Reply