Neljapäev on kalapäev!

10. aug. 2014

Viis aastat! 5 a a s t a t! Just nii kaua oleme Märdiga koos olnud ja üksteist pisarateni nii naerma kui närvi ajanud. Viis aastat, mis on läinud nii kiiresti, et ei ole jõudnud järgegi pidada. Mitu korda pidin aastad-kuud üle lugema, enne kui tõdesin, et jep, tuli ära viiekas, minijuubel.

Mis oleks tähtpäeva postitus ilma aastatetaguse pildita? 

Vahel ma ikka mõtlen, kui erinevad inimesed me oleme- tema poolt sport, minu poolt viitsimatus ja spordisallimatus, tema elu jooksul loetud kaks raamatut vs minu kirg lugemise vastu- , aga samas ei ole miski takistuseks saanud, oleme õppinud elama üksteise kiiksude, käitumise ja tavadega, neid omavahel ühildanud ja kokku sulatanud, et eluke ikka sujuks. Sarnasusi on meil ka palju, aga kahjuks on ühised just sellised jooned, mis mis üksteist ei rikasta. :D Näiteks sõnnidele iseloomulik jonnakus, põikpäisus ja tõsiasi, et meil mõlemal peab alati õigus olema. Me oleme niii palju täiesti tühiasjade üle vaielnud, sest kumbki ei anna järele ega tunnista teisele, et ok jah, seekord teadsid sina nats rohkem, kui mina :D

Aga hea on teada, et põhiasjad, mis tegelikult loevad, on meil ühised. Me mõlemad väärtustame perekonda, traditsioone ja üksteist. Kuigi elu pole alati nii roosiline ja super, on ka meil erimeelsusi, vääritimõistmist ja nägelusi, oleme alati leidnud ühise tee ning saanud koos muredest võitu, sest lõppkokkuvõttes tahame ju mõlemad sama- rajada kahekesi ühine elu ning saada koos hallipäisteks vanuriteks. Mul on nii hea meel, et ma võin igas asjas Märdi peale kindel olla, et ma tean, et tema näol on mul olemas kindel kalju, kuhu toetuda ning keda usaldada…noh, põhimõtteliselt kõigega.

Läks nüüd pikaks see sissejuhatav lõik, aga tahtsin jõuda selleni, et aastapäeva puhul viis Märt mind välja sööma. Kuna see sündmus oli natuke nagu rohkem tähistamisväärt, tahtsime minna kuskile, kus pole varem käinud ja mis on selline…veidi korralikum koht. Mõtted liikusid mereandide suunas ning valituks osutus Tartu kesklinnas asuv kalarestoran Neljapäev.

Kui me sisse astusime oli kõik nii vaikne ja uhke. Saal oli tühi, lauad ilusasti kaetud ja mis seal salata, veidi ebalev tunne oli küll, sest ma väga sellistes uhkemates kohtades söömas pole käinud. Mulle väga meeldis Neljapäeva sisekujundus ja dekoratiivsed elemendid laudadel. Tekkis mõnus merepuhkuse tunne ning kõik sobis omavahel.

Veel meeldis mulle, et teenindajatel polnud nö letti, kus taga olla. Mulle üldse ei meeldi mõnes kohas enam käia, sest vaadatakse ja passitakse reaalselt suutäisi. Ma saan aru, et ülevaadet on vaja, kuna tulla laua juurde, aga mulle ei meeldi süüa, kui mind jälgitakse :D Neljapäevas olid töötajad nii.. kadunud. Aga samas õigel hetkel alati olemas.

Ma ütlen kohe selle ka ära, et väljas söömas käies ei ole ma nõus näiteks üle 10 euro prae eest maksma. Enamasti on minu piiriks nii 7 euri, sest ma lihtsalt ei raatsi maksta sellist summat ühe eine eest, eriti kohtades, kus ma ei tea toidu kvaliteeti ja maitset. Minu jaoks tundub praegusel aja- ja eluhetkel see lihtsalt priiskamisena ja noh, tavaliselt ma sellistes kohtades eriti ei käigi, kus kallid hinnad on :D

Seega, kui me valisime Neljapäeva oma söögikohaks, kus praed on keskmisest kõrgema hinnaga, ootasingi ma maitseelamust ja seda tunnet, et jah, raha läks õigesse kohta. Alustuseks tellisime sushit- neli kreveti (4.20) ja neli angerja (4.60) hosomakit. Ja need olid niiii head! Tükid olid päris suured, et juba neljast piisas kõhutäiteks. Okei, keda ma petan, sushist ei saa kunagi küllalt :D Angerja oma oli eriti maitsev, lihtsalt vau!

Pearoaks võtsin ma grillitud kohafilee vahustatud toorjuustu-seenekartulipüreega, vokitud köögivilajde ja mee-sinepikastmega (11.20) ja Märt otsustas proovida sinimerekarpe mahedas tsilli-koore-sibulakastmes (9.80) Mis ma öelda oskan.. ma pole vist kunagi väljas söömas käies nii palju pettunud.

Kõigepealt üllatas mind ebameeldivalt kohafilee suurus. Õigemini väiksus. Ma olin arvamusel, et kuna tegu on teemarestoraniga, kalale ja mereandidele keskendunud söögikohaga, siis põhirõhk ongi sellel. Et kala on prae staar ja teised lihtsalt lisandid. Tegelikkuses sain ma megasuure hunniku kartuliputru, mille peal väike filee, mis kusjuures oli ikka väga mage. Ma tavaliselt ise palju soola toitudele ei pane, aga isegi minu jaoks oli see päris maitsetu. Mu isa on eluaeg olnud kalamees, ma olen saanud kala süüa igal võimalikul moel tehtuna, aga mõtlesin, et sellises uhkes restoranis saan ikka mingi parema maitseelamuse, kui kodukootud praekala. Nii see paraku ei läinud.

Teiseks ootasin ma väga vahustatud kartulipüreed, mis tegelikkuses oligi paari seenetükiga konkreetne puder, mida oli taldrikul päris palju, niiet pidin osa Märdile andma, muidu poleks jõudnud ära süüa. Kaste oli tegelikult hea, aga seda oli ka taldrikul ainult mõned tilgad, et koos kalaga oli see üsna kuiv söök. Ainus, mille kallal üldse nuriseda ei saa, olid vokitud köögiviljad. Need olid väga maitsvad! Noh, ja vein ka :D

Võib-olla ma ise läksin väga suurte ootustega sinna ja olin end ette valmistanud vau-efektiks. Sellessuhtes, et toit polnud iseenesest halb, midagi ei hakanud vastu, ära ma selle sõin ja sain kõhu ka täis, aga lihtsalt täiesti mittemidagiütlev toit. Sellise prae oleks ma suutnud ka kodus endale ise valmistada.

Märdi sinimerekarpide kohta ma suurt midagi öelda ei oska. Ise jäi ta rahule, mina proovisin ka ja tundusid päris okeid olevat, aga noh, mul pole mingit võrdlusmomenti. Ma jääksin siiski ise pigem kala juurde, sellised karbilised pole väga minu tassike teed. Kõige-kõige parem terve selle õhtusöögi juures (välja arvatud sushi) oli kaste, kus karbid sees olid. See oli küll selline, et maitsed plahvatasid keelel ning see oli lihtsalt nii mõnusalt külluslik kaste, et praegugi hakkab suu vett jooksma, kui sellele mõtlen.

Kuigi Märt ütles, et sai kõhu täis, siis ma korra mõtlesin küll, et päris prae mõõtu see välja ei anna. Ilmselt ongi see mõeldud nii, et võetakse ka eelroog ja magustoit, aga ma arvan, et kui kõhud oleks tühjad olnud ja me poleks ka sushit võtnud, poleks ainult merekarpidest praena piisanud. Midagi oleks võinud ka kõrval olla (või näiteks see kaste tummisem).

Mis veel mulle silma jäi, oli see, et lauda toodi küll soojad kuklid, aga näiteks mingit (maitse)võid mitte. Samas noh, see võib-olla minu enda kiiks. Ja see ka, et  karpide juures oleks võinud lisaks ka lusikas olla- esiteks oleks saanud neid paremini kätte ja teiseks jäi kogu see rikkalik ilus kaste taldrikusse, sest seda ei saanud süüa.

Ma vaatan praegu, et sellest tuli üsna negatiivne postitus, aga ma tõesti ootasin midagi enamat. Midagi, mis teeks maitsemeelele pai. Tegelikult restoran ise nägi väga ilus välja, meid teenindanud neiu oli supertore ja viisakas, aga samas ma tunnen küll, et minu puhul see 11 euri läks lihtsalt tuulde. See oli ka esimene kord, kus ma tükk aega mõtlesin, kas öelda teenindajale, et mulle ei maitsenud või mitte. Sest samas toit ju oli okei, ma ei saa öelda, et see oleks halb või söögikõlbmatu olnud. Märdiga arutasime ja leidsime, et me mõlemad oleme sellised tagasihoidlikud ja viisakad inimesed, et ilmselt midagi halba ütleks siis, kui tõesti praadi süüa ei saaks ja see oleks jube.

Igastahes jah. Minu jaoks päris korraliku raha eest saada veidi pettumustvalmistav roog tõmbas natuke tuju alla küll. Aga õnneks järgnes sellele väga mahe õhtu-öö, niiet meie aastapäevake sai korralikult tähistatud!

You Might Also Like

6 kommentaari

  • Reply Juusha 11. aug. 2014 at 12:58

    Ise oleks ka pettunud, kui mind restoranis ootab sellise summa eest üsna mannetu söök (välimus tundub ka üsna mitte midagi ütlev, eriti sinu prae puhul). Hinda osatakse küsida, aga vastu midagi nagu anda ei taheta/osata. Ma olen üks nendest inimestest, kellele väga meeldib erinevates toidukohtades käia ning uusi asju proovida, aga üha enam ei julge tundmatusse kohta sööma minna, sest ei taha niisama raha tuulde visata. Ja sellised Tartu toidukohtade postitused on igati oodatud. :)

    Ja muidugi palju õnne teile ! :)

    • Reply mesiliis 11. aug. 2014 at 13:31

      Just! Oleks tegu sellise tavalise igapäevase kohaga ja poole väiksema hinnaga, ei ootakski midagi väga erilist, aga seekord oli küll rahast kahju. Mulle iseenesest meeldiks ka pidevalt uusi kohti avastada, aga just see kartus, et suure raha eest ei saa väärilist toitu, viib ikka juba käidud kohtadesse.

      aitäh :)

  • Reply Britt 11. aug. 2014 at 13:04

    Poole postituse kohta ma miskit öelda ei oska, sest kala ma ei söö ja seega kalarestorani ma astuks vist ainult relvaähvardusel :D

    Aga sulle ja Märdile palju-palju õnne! Viis aastat on ikka päris pikk aeg ja mul on hea meel, et te nii kaua olete juba üksteisel olemas olnud. Ja see spordiarmastus ja spordikaugus, hahhhaaa, nagu peeglisse vaataks :D

    • Reply mesiliis 11. aug. 2014 at 13:34

      Haha :D Ma ise ka tegelikult väga kala enam ei söö, ainult maal vanemaid külastades, näiteks kuskil väljas söömas käies pole ma kunagi kala tellinud. Enam väga ei julge kah :D

      Ja aitäh sulle! Ma imestasin ka suve alguses, et kuidas juba viis aastat, alles nagu oleks üksteist leidnud, aga ju see elu lähebki märkamatult just siis, kui ise aega naudid.
      Heh, see spordivärk on vist paljudel paaridel see kõige tüüpilisem erinevus :D

  • Reply Anonymous 11. aug. 2014 at 17:48

    Ma käisin samuti seal aasta tagasi ja teenindajate kohapealt ei saa nõustuda – ta lihtsalt jälgis kuidas ma söön jms. Lisaks kõigele oli toit maitsetu ja väljanägemine jube :( ootused olid suured…

    • Reply mesiliis 11. aug. 2014 at 18:00

      Maitsetu oli toit tõesti. Ootasin ikka midagi väga rohkemat, eriti kuna reaalselt ongi tegu restorani, mitte suvalise kohvikuga.

      Meil teenindaja õnneks selline polnud, ma isegi ei tea, kuidas ta nägi, et meil söödud jms, sest mina märkasin tavaliselt teda alles siis, kui ta juba meie poole kõndis :D

    Leave a Reply