But first, where we are?

13. okt. 2014

Veel enne, kui ma teen meie kiirest Inglismaa-reisist postituse (ja kui end lõpuks kätte võtan, et pilte sorteerida), mõtlesin natuke kirjutada One Directioni kontsertfilmist “Where we are”, mida eile Kertu ja ta sõbrannaga vaatamas käisime (olles põhimõtteliselt kõige vanemad külastajad)

Ma end tulihingeliseks fänniks ei pea, aga aeg-ajalt, kui tööl igav on, viin end 1D poiste tegemistega kurssi küll. Ja noh, tuleb tõdeda, et mõned laulud on ikka väga head ja järjest paremaks need lähevad. Eelmise aasta filmi vaatasin arvutist, aga too oli pigem dokumentaal, laulude vahepeale rääkisid kutid juttu, näidati nende perekondi jne. Sel korral oli tegu täispika kontserdiga, millele eelnes väike intervjuu. Tuleb tõdeda, et dokumentaal meeldis mulle rohkem. Ilmselt selle tõttu, et see näitas bändi küljest, mida muidu intervjuude ajal ei näegi, see oli rohkem nagu “behind the scenes” teema. Mulle  meeldivad igasugused kuulsuste eluloo- ja dokfilmid, sest ma olen hästi uudishimulik ja mind täiega huvitab, mismoodi nad elavad oma vabal ajal :D

Väga vinge oli suurelt ekraanilt ja võimsatest kõlaritest vaadata-kuulata ilusaid noormehi ning kaasahaaravaid laule. Mul on seniajani hämming, kui võimsa rahvamassi ees nad esinesid/esinevad ning kui suuuuuur see staadion oli. Ma oleks kõigi nende 60 000 inimese ees end täis lasknud :D Aga noh, eks nad ole harjutanud ka veits. On uskumatu, kuhuni nad oma nelja aastaga jõudnud on. Neil on tohutus koguses heitereid, kes arvavad, et nad ei oska laulda, on mõttetud ja mida kõike veel, aga isegi neil inimestel tuleb tunnistada, et One Directioni poisid näevad meeletult vaeva ja on juba praeguseks väga-väga palju saavutanud.

Kuigi kinoelamus oli super, siis seda see just oligi- kino elamus. Ekraan oli suur, aga vähemalt mul ei tulnud sellist tunnet, nagu oleks ise kontserdil olnud. Aga no worries, selle eest arvasid nii pea kõik varateismelistest 1D fännid. Mul pole midagi selle vastu, kui midagi/kedagi nii hullult fännatakse. Mul pole isegi selle vastu midagi, kui elatakse end filmi sisse, aga… ma ei tea, ma vist natuke vanaks jäänud. Või pole nii suur fänn.

Näiteks kui kontserdi ajal keegi poistest ütles, et oo selle laulu ajal lülitage oma välklambid tööle, siis kas tõesti enamik kinosolijatest seda ka tegi? Muidu poleks hullu olnud, aga nad lehvitasid oma lampidega pidevalt saalis ringi, et ikka näha, kas teised ka kaasa lähevad. Pole üldse mõnus vaadata kinos filmi, kui saal on lampidest valge ning keegi sulle kogu aeg välku näkku laseb.

Eestlastele omaselt ei saa alguses vedama, siis pidama- filmi alguses istusti ilusasti paigal, ei juletud isegi peaga kaasa nõksutada, lõpupoole kargasid äkki kõik püsti, hakkasid tantsima, kätega vehkima, sõrmedega südamekujusid tegema ja näppu viskama. Eks see ole tore ja vahva….kui ma ka 13 oleks olnud :D Mul ükskõik, mis te seal tagareas või mu selja taga teete, aga kui keegi otse nina all hüppab püsti ja varjab mu vaate ekraanile, on veits halb küll. Ja siis algasid ka huilgamised, jalgade trampimised, karjumised, plaksutamised… Sel hetkel tekkis küll tunne, nagu oleks kontserdil, sest isegi muusikat oli raske kuulda :D

Ahh, eks see ole vanade inimeste värk, ei tasu ikka noorte superfännide filmile ronida, me rohkem nagu kapifännid… Vähemalt tõi Kertu meeneks paar 1D fänniasja. Salvrätid ja plaastrid kuluvad alati ära, tänks :D

Oeh jah. Ma nii väsinud ja täna on alles esmaspäev. Ei ole kerge puhkuselt tulles tagasi töörutiini sukelduda. Vähemalt on palju pisiasju, mis teevad ka kõige sinisema esmaspäeva mõnusaks ja rõõmsaks. Täitsa piisab sussidest, mis Märt mulle tõi, sest “sul ju pole ühtki sooja paari..”, hästi õnnestunud kohvist varahommikul või teadmisest, et saab oma uusi ehteid-riideid esimest korda kanda :D

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply