London, mu arm

13. okt. 2014

Ma olen nüüd juba mitu tundi hoidnud enda ees tühja bloggeri lehte ja ma ei tea absoluutselt, kust alustada. Eelmine aasta oli lihtne, siis oli kõik nii uus ja põnev ning mul oli mustmiljon ostu, mida lugejatega jagada. Seekord.. oli teistmoodi. Heas mõttes, aga natuke halvas ka :D. Sorteerisin pilte ka ja avastasin, et mul polegi midagi ilusat blogisse panna. Miskipärast Märdiga kuskil käies on alati viimane asi, millest mõelda, pildistamine. Kõige selle ringi vaatamise ja uurimise kõrval jäi fotokas nii tahaplaanile. Kuigi kokkuvõttes tuli mul pilte kokku mitusada, siis enamiku peal on Märt ja talle eriti ei meeldi, kui ma teda siin eksponeerin. Või noh….

Reis ise oli mõnusmõnus, aga kolm päeva läksid reaalselt silmapilgutusega mööda. Ehkki London on nüüdseks üks mu lemmiklinnadest (mitte, et ma eriti palju reisinud oleks, haha :D), siis polnud enam seda esmakordset ärevust.

Me käisime läbi palju selliseid kohti, kuhu sattusin eelmine aastagi, aga polnud tunnet, nagu ma oleks tagasi. Tundus, nagu poleks ma ära olnudki. Hyde Parkis kõndides oli kõik niiii tuttav ja sama, nagu oleks alles eile seal Kadiga oravaid avastanud.  Selle “ohmygod, ma ei suuda uskuda, et ma olen LONDONIS”-vaimustuse asemel oli.. midagi muud. Nukker melanhoolia, et ma ei jää ka seekord kauemaks, kui paar päeva.

Kohe kindlasti on kergem käia reisil nii, et keegi su eest kõik ära teeb. Eelmine aasta lasksime Liinal end juhtida ja igale poole viia, omapäi tegime väikese turistitiiru ja uudistasime kesklinnas ringi. Nüüd, kui ma pidin ise tegevusi otsima, oli mul täiega mure, et äkki Märdile ei meeldi need kohad, kuhu ma ta viin :D Ma küsisin iga õhtu vist kümme korda üle, kas ta jäi rahule, kas ta tahaks midagi veel näha, kuidas talle meeldis… Ma arvan, et tänu sellele muretsemisele ma Londonis olles aega ja olemist nii palju ei nautinudki, pigem oli mu eesmärgiks Märdi jaoks reis meeldejäävaks teha.

Oma valitud hotelli kohta on mul ainult kiidusõnad. Õnneks läks kõik planeeritust pareminigi ning jõudsime enne kaht öösel tervena kohale, isegi varem, kui ma lootnud olin. Okei, tuba oli väike ja koridorid klaustrofoobiliselt kitsad, kuid kõik oli puhas ning korralik, inimesed viisakad ja hommikusöök (munad, vorstikesed, peekon, oad tomatikastmes, puuviljasalat, maisihelbed, kolme sorti mahl…) tugev. Leidsin ainult kaks pisikest miinust- duši all oli veesurve peaaegu olematu ning absoluutselt iga uks ja sahtel (ka kapiuksed ja aknad) kriiksusid :D

Asukoht.. noh, bussijaama suhtes oli ta tõesti hea, eriti kui öösel tulla ja seigelda ei viitsi. Kahe km kaugusel oli ka Stratfordi keskus, kus oli üks väiksem kaubamaja ning suurem, Westfield City. Mis mulle nii väga ei meeldinud oli aga see, et hotell asus täiesti moslemite ja mustanahaliste tänaval-linnaosas. Mul pole nende vastu midagi ja eranditult kõik, kellega suhtlesime, olid hästi sõbralikud, aga paratamatult oli natuke naljakas väljas kõndides pea ainsad valgenahalised olla. Ja noh, ma oleks tahtnud rohkem põlisinglasi näha, aga ma ei osanud sellega hotelli valides absoluutselt arvestada. :D

Tänava mõlemad pooled olid täis pisikesi toidupoode, mis olid rohkem nagu uberikud/kapid- astusid sisse ja mahtusid end ainult ringi keerama. Ja selliseid, sama kaubavalikuga putkasid oli järjest mingi neli tükki. Siis tulid vahele paar värske kraamiga turulauda ning uuesti neli putkat. Lisaks juurde 1-naela poed, Tesco, paar suuremat “korralikku” toidupoodi ja hulk kiirsöögikohti.. Nagu ausalt, kas Inglismaal inimesed tõesti tarbivad niiiii palju, et kümne meetri peale on vaja viit toidupoekest? Üldse tundub, et Golders Green, kus eelmine aasta elasime, oli veidi paremal järjel tänav- see polnud nii “segamini” ning lisaks toidukaupadele oli ka tavalisi pisikesi riidepoode ja kohvikuid (Starbucks ja Costa). Meie tänaval olid ainult ülalmainitud putkad ja sellised… kahtlased “müüme kõike-ja mitte midagi” kohad.

Kiirtoitudest läks ilmselgelt kõigile enim peale kana: Kentucky Fried Chicken, Perfectly Fried Chicken, Fried Chicken, Chicken Fried.. :D Ma täiega pettusin KFCs, sest eelmine kord oli see nii maitsev, sel korral aga suht… tavaline. Viimasel õhtul leidsime oma tänavalt aga koha, “Papa’s Chicken”, mis oli nii odav, et me küsisime Märdiga hinnad üle, äkki näeme valesti :D Saime kaks  portsu friikaid ning 18 suurt kanatükki viie naelaga – võrdluseks KFC 6 tk kana, ühed friikad ja üks jook 7£….

Okei, ma olen juba praegu terve romaani kirja pannud ja pole veel esimese päevanigi jõudnud :D Tõotas tulla ilus ning päikseline ilm, aga nii kui Green Parki metroopeatusest väljusime, võttis meid vastu vihmasadu, mis kestis terve päeva, kella neljani jutti. Trotsisime ilmastikku (Märt natuke rohkem, kui mina) ning pärast kiiret tiiru Buckinghami palee juures, jalutasime Hyde Parki otsast lõpuni läbi.. Pidasin peaaegu ilma virisemiseta selle matka vastu ning lähimast odav-poest ostsin vihmavarju :D

Trafalgar Square jättis küll mõnusa mulje, sest seda nägin mina ka esimest korda. Käisime Rahvuslikus Galeriis kuulsaid pilte vaatamas ning minu suureks rõõmuks jäi isegi vihm järgi. Londoni juures meeldib mulle tohutult, et terve kesklinn on selliseid massiivseid vanaaegseid maju täis, on mida vaadata, mitte nagu meil on ainult vanalinna väike osa.




“Kohustuslikus korras” käisime Big Beni vaatamas, mis hoopis teisest küljest vaadatuna oli veel ägedam. Samuti esimest korda jõudsin London Bridge’i ja Tower of Londoni juurde ka. Mul oli väga hea meel, et eelmine aasta osad kohad vaatamata jäid, sest nüüd oli veidi rohkem põnevust neid avastada, muidu oleks kõik same old-same old olnud :D




Tower of Londoni juures oli hiiglaslik punane lillemeri. Savist moonid “istutatakse” suure kunstiinstallatsioonina, millel nimeks “Blood Swept Lands and Seas of Red”. Sellega mälestatakse sajandat aastat päevast, mil britid sekkusid I maailmasõtta. Moone on kokku pea 900 000 (viimane asetatakse oma kohale novembris) ning igaüks neist märgib langenud Briti sõdurit. 



Camden Streeti turul käisime ka jälle, aga nagu eelmine aastagi, hakkas just siis täiega sadama. Ma oleks niiiii tahtnud seal ringi vaadata, aga ülimalt ebamugav on seda vihmavarjuga teha, eriti kui igast küljest nügivad sind sada teist inimest, kel ka kõigil vihmavarjud.




Veel olen ma vaimustuses igasugustest ausammastest ja mälestusmärkidest. Need on alati nii läbimõeldult ja detailselt tehtud, et tõepoolest tekib huvi, millega täpselt tegu. Palju võimsamad, kui lihtsalt kivi mälestusplaadiga. Lisaks veel erinevad kujud ja monumendid…ooh, ilus!


See lamav sõdur on üks osa hiiglaslikust memoriaalist, mis pühendatud I maailmasõjas hukkunud kuningliku suurtükiväe rügemendile ja see oli lihtsalt niii kurb.

Teisel päeval avastasime “kodu” ümbruskonda. Tuulasime läbi nii Stratford Center’i, väljasoleva turu ja Westfield City kaubanduskeskuse. Neli korrust, sadu poode… ja mitte midagi polnud osta :D Samas lohutasin end sellega, et ega ma väga šoppamisele panustanudki, pigem tahtsin perele meeneid leida. Midagi endaga koju sai võetud, aga mitte nii palju, kui eelmine aasta. Selle asemel jalutasime ringi, jõime kohvi ja vaatasime Queen Elizabethi Olümpiapargi üle. Kahjuks oli staadion ehitajate poolt hõivatud ning seda me näha ei saanudki. Aga Stratfordi keskus, kui võrrelda kaks km eemal oleva kodutänavaga, oli mõnusa urbanistliku vaibiga. Muutus oli sellest hetkest märgatav, kui väikse, Sepa turuga sarnaneva, Stratford Center’i selja taha jätsid ning suuna Westfieldi poole võtsid.



Tegelikult oli plaanis minna ka teisel päeval uuesti kesklinna, sest ilm ilm oli ülihea ning Märt tahtis Hyde Parkis vesirattaga sõita ja mul jäid mõned üliodavad suveniiripoed hinge kriipima. Aga leidsime, et ühe sõidu ning kahe võtmehoidja pärast pole mõtet 11 naela metroopiletitele kulutada. Samas oli Stratfordiski palju vaadata ning saime rahulikult lihtsalt tsillida, mõtlemata erinevate metroopeatuste ja vaatamisväärsuste peale.



Mõlemal õhtul tahtsime ka kohalikku pubisse minna, aga olime niii kurnatud, et veetsime mõnusalt aega hotellis. Viimasel õhtul võtsime tähistamiseks mõned õlled ja “Papa’s Chickeni”- korralik glamuuriõhtu :D Suure suuga rääkisime, et jaaa proovime erinevaid Inglise õllesid, aga lõpetasime ikka Hispaania, Belgia ja Itaalia omadega :D

Äraminekupäeval oli meil veel piisavalt aega, et teha paar trippi Westfieldi, uurida kohalikku ülikooli ja tuletõrjekomandot. Alguses mõtlesime, et astume sinna sisse, äkki kaas-tuletõrjujale Eestist tehakse üks ringkäik. Märdil polnud aga töötõendit kaasas ja vaevalt nad suvalisi vastu oleks võtnud, et “Jaajaaa, ma ausalt kah olen tuletõrjuja!!!” :D

Kui lennujaama-bussi ootasime, saime kogemata kokku kahe eestlasest neiuga, kes ilmselt ka paaripäevasel turistikal olid. Maailm on ikka nii väike ja igas kohas võib eestlasi kohata. Tagasilend sujus paremini, sest mineku ajal oli mul korraks ilus paanika külas (tulid kõik õnnetused meelde). Aga ausalt, kõige jubedamad kohad on tiiva peal, sest lennukist vaadatuna näeb see nii armetu välja ja laperdab tuules. Ma pidin sundima end mitte aknast välja vaatama, sest muidu oleks ma terve tee tiiba jõllitanud ning peas korrutanud “See murdub kohe ära, see murdub ju kohe ära!!!”

Koju saime alles poole öö pealt, sest me läksime bussiga, mis käis vist pool Eestit läbi ja kokku sõitsime Tallinnast Tartusse pea kolm tundi. Ma sain Inglismaalt Eestisse kah kiiremini :D

Aga jah. Mida kokkuvõtteks öelda? Üha enam veendun, et London pole selline koht, kuhu paariks päevaks getaway teha. Kui juba, siis korralikult ja nädalateks! Nii kahju oli ära tulla ja kuigi reis ise oli mõnus, saime Märdiga kahekesi aega veeta, uusi kohti avastada ja igapäevamuredele korraks selja pöörata, siis praegu meie minipuhkusele tagasi mõeldes on nii kurb tunne. Et see otsa sai :((

You Might Also Like

8 kommentaari

  • Reply Kristin 13. okt. 2014 at 20:10

    Käisin ise esimest (ja siiani viimast) korda Londonis 2011. aasta märtsikuus ja sinu postitust lugedes tuli küll meeletu igatsus peale. Pisar tikub lausa silma. :)

    • Reply mesiliis 13. okt. 2014 at 21:11

      Mul terve eelmine aasta oli püsiv Londoni-igatsus peal ja mul on tunne, et see reis ei leevendanud seda üldse mitte, südameigatsusvalu tuli pigem juurde :D

  • Reply Anet$0. 14. okt. 2014 at 04:51

    Kas isegi Primarkist midagi ei saanud? Seal ju alati midagi võtta :D

    • Reply mesiliis 14. okt. 2014 at 09:31

      Ma Primarkist põhiliselt saingi midagi :D Nii hull polnud, et ma tühjade kätega tagasi tulin, aga lihtsalt võrreldes eelmise aastaga oli seis nutusem (KUIGI ma ei läinudki seekord shoppama , pean endale kogu aeg meelde tuletama:D)

  • Reply Anonymous 14. okt. 2014 at 22:46

    Ma millegipärast lootsin kuni postituse lõpuni, et äkki su poiss tegi sulle Londonis abieluettepaneku. Ilmselt on kihlumis- ja rasedusbuum pähe hakanud :D

    • Reply mesiliis 15. okt. 2014 at 13:19

      Hehhe :D oleks nii olnud, siis ma poleks jõudnud postituse lõpuni seda enda sees hoida, oleks juba pealkirjas hõisanud :D

  • Reply Triinu Suits 15. okt. 2014 at 12:07

    Mina täitsa elan Stratfordis ja kui lugesin, et nii palju tumedamaid inimesi siin….siis võin tõepoolest käsi südamel tunnistada, et siia kolides sai minust rassist.. mitte üks valve inimene neid siin ei kannata.. india inimesed võtavad lihtsalt võimust, ei austa naiste soove. Ja mustad on enamasti vägivaldsed. ei räägi nüüd muidugi kõigist, kuid siin east-Londonis on see suureks probleemiks.

    • Reply mesiliis 15. okt. 2014 at 13:18

      Me väga palju nendega kokku ei puutunud otseselt, ainult siis, kui nad müüjad olid, aga ääretult ebameeldiv oli kõndida, kui ümber olid ainult tumedanahalised ning sind jõllitati päris varjamatult, nagu esimest korda näeks kedagi valge nahaga :D

    Leave a Reply