Tänase päeva õppetund

25. okt. 2014

Sain täna taaskord ühe õppetunni sellest, et ükskõik, kui palju oma põhimõtete ja väärtushinnangute järgi elada, siis teisi ei huvita see absoluutselt mitte. Minu jaoks on üks kõige paremaid jooni inimeste juures see, kui ollakse täpne. Kui ta ei jää hiljaks, vaid oskab oma aega hästi planeerida, eriti kui sellest sõltub kellegi teise aeg.

Võib-olla on minust rumal eeldada, kui mina selline olen, kes alati igal pool väikese varuga varem kohal on, et siis teised käituvad minu suhtes samasuguse austusega. Ma saan täiesti aru, kui mingi ootamatus või takistus teele satub või noh, tuleb lihtsalt mõni inimlik apsakas sisse- eks ole minagi ju vahel hiljaks jäänud. Aga see on lihtsalt ajuvaba, kui pohhui tegelikult kõigil on.

Kui ma jõuan kuskile täpselt sekundipealt kohale, siis olen ma enda arvestuse järgi juba hiljaks jäänud. Ma hakkan nädalavahetuseti tööle minema pea poolteist tundi varem ja jõuan kohale 15 minutilise varuga, selle asemel, et jääda hiljaks kõige rohkem viis minutit… Sest mulle ei meeldi, et teine inimene, kes on 12 tundi jutti ja/või öösel tööl olnud, peaks veel ootama. But hey, that’s just me!

Olin eile öösel tööl, pidin lõpetama kell 9 hommikul ning siis megakiirelt koju jõudma, et kaamera haarata. Nimelt oli mul kella kümneks plaanis Kadi ja Mäiduga nende aastapäeva pildistama minna (üheksa aastat! Uskumatu!) Aga noh, selle asemel istusin kolm tundi oma ajast üle, sest järgmise vahetuse kutt magas sisse ega kuulnud oma äratuskella. Ja ilmselt ka mitte minu kümmet vastamata kõnet.

Ma saan täiesti aru, et eksimine on inimlik ja vahel lihtsalt juhtub. Aga kuidas teistel kogu aeg juhtub ja mul üli-üli harva? Kuidas mina jõuan alati ka pärast pidust nädalavahetust tööle, hoolimata sellest, kui halb mul on, ja teised lihtsalt magavad sisse? Ma ükskord jõudsin alles kell viis hommikul koju, ei kuulnud äratuskella (ehk ärkasin 8.30, kodust sain liikuma 8.45) ja pidin veel jalgrattaga tööle kihutama. Ja ma jõudsin kolm-faking-minutit varem :D Mul ei tulnud kordagi pähe, et ahh, tsill, võtaks rahulikult, suva see, et tund aega hiljaks jään ja teine minu järgi ootama peab.

Juhtuks see üks-kaks korda, aga ma olen reaalselt üle seitsme korra pidanud pärast öist vahetust nädalavahetustel kauem tööl olema, sest keegi jääb hiljaks. Okei, see, kes täna hiljaks jäi, pole varem (minu ajal) veel nii jäänud… Aga varem pole see mind nii väga häirinud ka, sest tavaliselt on hilinemine max. tund olnud. Aga kolm tundi?? Ja just SEL päeval, kui mul oli kiire ja plaanid… See viimane ärritas mind vist kõige rohkem, sest mul oli täiega tunne, et ma vedasin Kadit alt. Ise suure suuga lubasin ja siis nii… Õhhh. Miks ei võiks kõik inimesed lihtsalt omada natukenegi südametunnistust ja täpsust? Ma ükskord tõmbasin arvutissegi äratuskella, sest mul hakkas telefoniaku tühjaks saama ja laadijat polnud.

Oh, well, here’s a cat!

Tööst veel rääkides, siis ma olen viimasel ajal ikka hullult hakanud vanu sarju üle kordama. Nüüd võtsin ette “Klanni”, mille esimeses hooajas on… 52 osa :D Raudselt kõige parem sari, mida ETV kunagi näidanud on! Ma arvan, et maailmalõpu-vaimustus tekkis mul just selle sarjaga, sest mõelda, mis elu! Täiskasvanuid pole, saab elada suures kaubanduskeskuses, kanda näos meigimaalinguid, värvida juukseid siniseks ja kanda lahedaid hõlste.

Praegu mõtlen küll, et osalised ei oska üldse näidelda ja süžee on ikka väga, väga alla arvestust. Samas noh, kasutatigi näitlejaid, kes olid enam-vähem selles vanuses, nagu tegelaskujud, mitte nagu praegu populaarne on: las 30aastased mängivad tiinekaid :D

Kõige parem oli muidugi koht, kus üks tsikk sünnitas, teised istusid trepil, kuulasid pealt ja pärast aplodeerisid, kui asjaga valmis saadi. Selline publik siis. Lisaks on iga kolme minuti tagant kohustuslik kaader koerale, kes siis stseeni väga sobivat “tarka koeraniutsumist” teeb. Huvi pärast hakkasin wikiast selle kohta infot otsima ja ohhoo- kõige selle draama, klannide, armastuse, abiellumise raseduse, jõukudevahelise sõja ja karmi elu keskel olid tegelased alles 15-16 aastased :D

Very make-up

Much fashion

So rebel

Hüppan nüüd kiirelt kolmanda teema peale kah. Ma arvan, et kõik, kes elu24 loevad, teavad Renee Zellwegeri muutumisest. Kui ma esimest korda neid pilte nägin, siis mõtlesin küll, et tegu pole sama inimesega! MIKS endaga nii teha? Kas ta tõepoolest on endaga nüüd rahul? Ma tean küll, et ilukirurgia on tulist vaidlust tekitav teema. Enamik vist on selle vastu, pooldades välimust, mille elu-jumal-saatus-karma on andnud. Ma ise arvan, et kogu negatiivne hoiak tuleneb pigem ülepingutajate ja nende hirmuäratavate lõpptulemuste pärast.

Pilt: elu24.ee

Seni, kuni enda “ilusaks tegemisega” liiale ei minda, on minu arust ükskõik, mida inimene teeb, et oma nahas mugav olla oleks. Kui iga päev tuntakse end kehvasti ja ebakindlalt, sest ollakse imepeenikeste huulte, suure nina, kortsus kaelanaha või pesulauaga, siis noh.. miks mitte? On inimesi, kes õpivad oma puudustega elama, neid õigesti peitma, hindama, enda kasuks pöörama… Aga tänapäeva võimaluste juures ei leia ma, et üks normaalne inimene peaks end välimuse pärast kehvasti tundma- eriti, kui seda annab natuke täiustada. Ja noh, kõiki iluvigu ei anna geelküünte, pikenduste või kunstripsmetega peita..

Samas võiks ju olla mingi piiritunnetus olemas. Kui A-korvi kandvast neiust saab järsku mingi HH, siis paneb see silmi pööritama küll. Huvitav, kas igasugused kirurgilised protseduurid või süstid on tõepoolest nii sõltuvusttekitavad, kui paljude kuulsuste pealt vaadates tundub? Nagu, okei, sa tahtsid paksemaid huuli, said need, MIKS on vaja ilus tulemus muuta eemaletõukavaks?

Ma kujutan ette, et tegu on selle “ma häääästi natuke veel täiustan”-mõtlemisega. Mul on näiteks ripsmeid või kulme värvides nii. Saavutan suht hea tulemuse ja siis mõtlen, et kurat, kui ma tsipa-tsipa veel teeks, saan veeel parema. Ja nii see läheb, kuni kulmud on 3cm paksusega ning silmi ei jõua ripsmetuši koorma all lahtigi hoida. Aga oma näo saan ma alati puhtaks pesta ja kõigega uuesti alustada. Untsukeeratud näost pääsu pole.

OKEI, tegelikult tahtsin ma üht niisama lobajutu-postitust teha, et saaks ühed vanad pildid kuskile vahele susata, aga noh, mis seal ikka. Ega tekst pea siis alati piltidega kooskõlas olema, eks. Vaatan praegu “Cabin in the woodsi” ka, ja see on lihtsalt nii naljakas, mis süsteem ja teema on ühe õuduka jaoks leiutatud :D

You Might Also Like

12 kommentaari

  • Avatar
    Reply Eliise 25. okt. 2014 at 20:45

    Mõistan täiesti seda teemat, et kui jõuad kuhugi täpselt õigeaegselt on omal tunne, nagu oleks juba hiljaks jäänud :D Aga kolm tundi üle lasta.. kus on tööandja silmad?

    • Avatar
      Reply mesiliis 25. okt. 2014 at 20:58

      No just :D Mul on alati vaja varem kohal olla :D

      Mul ülemus sai täitsa teada sellest. Lihtsalt nädalavahetustel on majas ainult üks töötaja (minu ametikoht) ja siis üldjuhul on natuke vabam vms olla. Need kolm tundi tehakse mulle tasa ka, lihtsalt… see suhtumine ajab nii vihale ja see, et mul olid tegelikult plaanid väga täpselt arvestatud tööaja järgi.. :/

  • Avatar
    Reply Kati 25. okt. 2014 at 22:53

    Aah, see Klann! Totaalne lemmik oli vanasti :)

  • Avatar
    Reply Kiku 26. okt. 2014 at 04:43

    Jaaa! Appi kui haige see on. Ma olin enda eelmises töökohas üks kahest, kes ei hilinenud ja jõudis tööle 10 minutit varem. Teised hakkasid alles sel ajal kodust tulema kui nad oleks pidanud juba tööpostil olema. Ei maksa mainidagi vist kui väga mind iga päev see vihastas. Ja jumala tihti ma ootasin väljas trepi peal ja külmetasin tunde, sest kokad magasid ega suvatsenud tööle tulla.
    Ja ma olen ka selline, nagu sina kirjeldasid. Koguaeg õigel ajal valmis ja varemgi veel. Üks sõbranna on mul selline, et kui ta ütleb "saame kokku kell 12.00", siis võib julgelt pool tundi otsa panna :D

    • Avatar
      Reply mesiliis 27. okt. 2014 at 11:09

      Jaaa, nii närviajav on teiste hilinemine. Okei,see selleks, kui sõbranna hilineb või noh, hilinemine ei mängi plaanides mingit rolli, aga kui tööle hiljaks jäädakse, mis ajab terve päevaplaani sassi, siis ajab see vihaseks küll.

  • Avatar
    Reply Arra 26. okt. 2014 at 05:17

    Ma lähen pm alati niiiiiii närvi, kui mu plaanid sassi aetakse ilma mingi korraliku põhjuseta (tegelikult ma lähen isegi siis närvi, kui põhjus on olemas, miks plaanid untsu lähevad…sest noh…aga minu plaanid??). Aga peal mõningast siililikku turtsumist kohanen ümber :D Aga kurb olen ikkagi :(

    Kas Klann olin see, kus mingi noormees (oli petategelane ka sisi vast) vahepeal nagu kujutas seda kõike endale ette koomas olles vms..et oli nagu kaks maailma ka, üks siis see täiskasvanute vaba? :D Ma tegelikult mäletan seda jubedat meiki jms…aga ma ei ole hetkel kindel, kas panen mingid kaks sarja kokku või olidki üks ja sama. Sest vaevalt ,et teine samasuguse stiiliga sari ka samall ajal jooksis :D

    • Avatar
      Reply mesiliis 27. okt. 2014 at 11:12

      Ma tunnen end ka alati nii solvatuna, et mismõttes mina arvestan teise inimese plaanidega ja siis minu omade peale vilistatakse :D

      Eee, minu arust mitte, seal on ikka "päris" viirus, et inimesi polegi. Samas noh, ma olen kokku näinud ainult kaht hooaega viiest, mine tea, mis lõpus saab. AGA, ma mäletan, et ma kunagi lugesin üht raamatut (umbes samal ajal, kui Klann jooksis), kus oli ka mingi "vanemad-kadunud-noored-võimutsevad" teema ja pärast tuli välja, et peategelane, poiss, nägi seda unes :D Vb ajad sellega sassi? :D

  • Avatar
    Reply Jaanika L 26. okt. 2014 at 10:42

    Ma olin alguses nii šokis, kuid nägin Renee uut nägu, kuid hakates lähemalt uurima, oli enamik asju üsna selge. Kui näiteks mina ei värviks enda kulme ja kõik on harjunud mind nägema meigiga, siis te arvaks, et ma olen haige. Kulmude toonimine annab nii palju juurde! Lisaks kandis ta vanasti tumedamaid huuli ja naeratas, seekord tegi ta ainult oma musisuud. :) Kindlasti on seal taga rohkem kui lihtsalt kitkumata kulmud, kuid ma arvan, et muus osas oli tegemist väga hea pr trikiga.

    • Avatar
      Reply mesiliis 27. okt. 2014 at 11:13

      Kui oled juba selle "uue" näoga harjunud, siis oskadki vaadata selliseid pisiasju, nagu kulmud ja nii, eriti kui tead, et noh, see ON Renee. Aga esimene kord oli küll mega ehmatus, täiesti teine inimene tundus :D

  • Avatar
    Reply tudengiraport 27. okt. 2014 at 10:48

    Ma olen ka see, kes on pigem pool tundi enne kohal, kui et viis minutit hilineksin. Ja siis eelmine nädal jäin ülemusega kohtumisele 2 tundi hiljaks! Täitsa lõpp, kui piinlik mul oli. Põhjus oli muidugi lihtne: ajul oli meeles, et kohtumine on kell 11, mitte kell 9 nagu päriselt oli määratud. Ja telefoni aku oli ka tühi, nii et kätte ka ei saanud. Õnneks ta väga pahane ei olnud, sai oma asjad ümber tõsta ja mina tegin vist kahe aasta hilinemised korraga ette ära.

    • Avatar
      Reply mesiliis 27. okt. 2014 at 11:16

      Ma olen ka ühe korra tööle hilinenud, tund aega. Ärkasin täpselt sel kellaajal üles, kui peaksin tööle laekuma :D Aga siis ma ka otsekohe helistasin, vabandasin ette-taha ja tegin niiiii kiiresti, kui suutsin. Teiste tööliste pealt vaatan, et neil pole isegi elementaarset viisakust helistada, et jäävad hiljaks.

    Vasta mesiliis-le Cancel Reply