We only part to meet again

10. nov. 2014

Laupäeval pidasime maha ühe korraliku lahkumispeo, sest kaks sõpra- Sixten ja Karin- otsustasid natukeseks Austraaliasse seiklema minna. Pidu oli super, head inimesed koos ning patriootlikult voolas Vana Tallinnat ojadena. Kui vahel aeg venib ja venib, siis seekord oli ainsa silmapilgutusega kell kuus hommikul ning klann sai jälle voodi peal kokku. Järgmisel päeval pakkus Sixteni ema meile pannukaid maasikamoosi ja jäätisega. Ühesõnaga, idüll missugune.



Mul on nende üle nii hea meel, sest kujutan ette, mis eluseiklus neid ees ootab, millised uued kohad avastamiseks, enda proovile panemised, ringireisimine, maalilised vaated, kõik-kõik.. Samas olen ma (väga isekalt) ülikurb, et nad lähevad. Sixten ja Karin olid meie couple-friends, kellega tegime igasuguseid topeltkohtinguid, kes viitsid alati külla tulla- kas või lauamängu mängima, kes tulid (ok, Sixten tuli :D) igasugustele headele plaanidele, et ei peaks päeva niisama maha magama ning kes jagasid me vaimustust sushisse. Kui palju igavam oleks mu suvi nendeta olnud? Kui palju igavamad oleks üleüldse kõik istumised olnud, eriti ilma Karinita, kellega jagus alati juttu? I haz a sad now :(

Üldsegi, kelle juurde me nüüd kuue kilo kanafileega läheme, et meekana teha, ah??

Kõige-kõige paremad soovid teile Austraaliasse kaasa, semud! Et teil kõik ettevõtmised õnnestuks ja aeg seal nauditav oleks! Ja noh, tulge ikka tagasi ka :)

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply