Minu #asjad-mida-ma-ei-oska

18. dets. 2014

Algatasin blogis oma “Minu #“-rubriigi, kus ma siis nats räägin endast ühel kindlal teemal. Eelmine kord jutustasin muusikast, seekord on aeg loetleda üles tegevused, mida ma kohe üldse ei oska. Kuigi ma tahaks iga päev uskuda, et ma olen ideaalsuse kehastus (nagu ma iga hommik endale sisendan), siis paraku päeva lõpuks pean ikka tõdema, et… well, at least i tried

#laulmine haarab kindla haardega esikoha. Inimese kohta, kes armastab muusikat (vanematekodus elades jäin ma pea kolm aastat magama kõrvaklappidest laule kuulates), kes käis mitu-mitu aastat saksofoni õppimas ja solfeedžos ja kes on sama palju aastaid laulukooris käinud, ei oska ma kohe üldse laulda.

Ma arvan, et asi sai alguse siis, kui ma väga-väga pisikesena undasin Maarja-Liis Ilusa “Taas kui kohtume” laulu kodutrepil ja vanaema käratas, et mida ma karjun, ma hirmutan isegi linnud ära. Sellest ajast peale pole ma enam väga avalikult laulnud. Seltskonnas maigutan suud ja kui sõpradega olen, siis üürgan omast arust väga õigesti kaasa, aga isegi nemad ütlevad, et Liis..ole nüüd.. vaiki.

Mul ei ole absoluutselt muusikalist kuulmist ja mul on tunne, et saksofoni õppisin ma mängima ainult noh… bluffides. Mul tuli kõik välja, kõik noodid-lood, aga kurat, ma ei saanud aru, kuidas :D Ma vihkasin solfi tunde, sest siis pidi teiste ees heliredeleid laulma ning kui ma oskasin pilliga kõike hästi, siis lauldes… mitte nii väga. Kooris osalemine oli ka pigem seetõttu, et lapsi oli liiga vähe, keda lavale saata :D Mäletan, kuidas üks esinemine seisin ma Kuldsuu Kati kõrval, kelle nina ees oli mikrofon. Isssssand, kui suur oli mu unistus otse mikrisse rääkida/laulda ja nii ma siis trügisin teda kogu aeg eemale, et ise saaks tema koha haarata. Teadsin küll, et laulda ei oska, aga mis siis. Kurb, tegelikult, sest mulle meeldib see tegevus väga.

#käte (ja jalgade) koostöö käib nats kokku esimese hashtagiga. No teate neid harjutusi, kus üks käsi teeb kogu aeg üht liigutust/takti tammmmm-tammmm-tammmm ja siis teine teeb hoopis midagi muud parapapra-par-par-parapapaapapa-parr. Ei oska. Kui ma peaks kellegi elu päästmiseks seda harjutust tegema, siis noh, sorri ja oli tore sind tunda :D Naljakas, sest saksi mängides polnud mul probleemi kätega erinevaid asju teha..

Jutu vahele üks random kassipilt, sest Nässukas on nunnukas :)

#autost välja tulek. Ma ei saa aru, kuidas inimesed oskavad graatsiliselt ja end määrimata autost välja astuda. Ma tavaliselt koperdan, lendan võib-olla peaaegu ninuli, hõõrun jalad vastu autoäärt poriseks ning kui mul on veel mõni kott käes, siis on asi viis korda hullem. Kümme, kui asjasse on segatud ka kontsad ja seelik.

#kastme tegemine. Minu jaoks pole probleemi teha peast mustsõstra-šokolaaditorti või meekana…aga tavalise valge kastmega ma hakkama ei saa. Ükskord rikkusin ma kaks korda järjest hakklihakastme ära ja ma ei saa aru, mis ma valesti tegin. Ma olen teinud retseptide järgi, empsi õpetuse järgi, Märdi õpetuse järgi… ja mul lihtsalt ei tule see välja.

#kinkide pakkimine. Jällegi, mulle tohutult meeldib miski, milles ma megakoba olen. Kinkekottide kasutamine on mu arust igav (aga minu puhul vajalik), sest nii tore on ilusasti pakitud, värvilise paberi sees pakk üle anda. Kui sünnipäevade puhul pigistan silma kinni ja ostan kinkekotid, siis jõulupakid peavad eranditult olema temaatilise paberi sees. Pakkeprotsess näeb välja selline: mõõdan-lõikan esimese paberi välja. Hakkan pakkima, lõhun, kortsutan või rikun muudmoodi paberi ära ja võtan järgmise tüki. Nii umbes kolm korda. Lõpuks olen vihane, keeran paberi kuidagimoodi ümber ja tõmban terve paki lihtsalt kleeplindiga üle. Ohkan ja võtan ette järgmise paki.

#juuste lokitamine sirgendajaga. Ma olen maininud, et vaatan väga vähe youtube’ist videosid. Veeeeeel vähem vaatan ma igasuguseid tutorialeid. Põhimõtteliselt ühed ainukestest, mida olen vaadanud, on õppevideod, kuidas teha ilusaid sasiseid lokke sirgendajaga. Kõik on NII lihtne ja mul ei tule välja. Okei, osad salgud tulevad täpselt sellised, nagu vaja ning lõppkokkuvõttes olen ma salgumari, kel üksikud ideaalsed lokid peas.

#piltide töötlemine, mida ma blogijana iseenesest võiks ju ikka osata, agaaaa ei. Teised õppevideod, mida üldse vaadanud olen, ongi erinevate töötlusnippide kohta. Näiteks tegin ma päev otsa oma praegust headerit ja ma ei saanud isegi videotest aru, kuidas muuta ühe pildi taust läbipaistvaks, et saaks ta teisele peale kleepida. Lõpuks läksin lihtsama vastupanu teed ja otsisin kaks tundi oma soovitud pilte (müts, habe, jõuluehted), millel oli juba läbipaistev taust olemas. Minu oskused piirduvad kontrasti, valguse/heleduse muutmise ja kirjade lisamisega.

#ei ütlemine. Ma ei suuda “ei” öelda inimestele, kes paluvad mult mingit teenet, kuigi mul pole võib-olla aega või tahtmist seda teenet teha. Ilmselt seetõttu tegin ma iga kord ajalooks umbes seitse arutlust- teised nii ilusasti küsisid ju… Ma ei suuda öelda “ei”, kui ma tean, et ma saan kellegi sellega rõõmsamaks muuta või kellegi elu kergemaks teha, mis siis, et ma ise pean siis täiega vaeva nägema. Samamoodi on mul hästi halb vastata eitavalt, kui keegi mind (tavaliselt ok, alati töö juures) välja kutsub. Mitte, et ma tahaks minna, ei taha, aga mul on kuidagi ebamugav öelda ära inimesele, kes ootusärevalt positiivset vastust ootab.

Siia alla käib ka see, et ma ei suuda ise omale töö juures graafikut teha. Meil on ametlikud tööpäevad ning siis mitteametlik graafik, mille teeme ise ja mille järgi tööl käime. Iga kuu alguses on tühi leht ja noh, kes ees, see mees. Ma võiks iga kord oma tunnid pohhuilt ära panna, aga ma ei saa, sest teised kaks käivad koolis ja minul pole muid tegevusi peale töö, seega ma lasen neil oma valitud ajad kirja panna. Et neile sobiks, et neil poleks mingeid ebameeldivusi. See aga tähendab seda, et noh, paratamatult on mul natuke viletsamad tööajad/-päevad. Ma ei suuda olla isekas olukordades, kus seda ju võiks. Samas olen pea alati saanud teha ka vahetusi, kui mul mõnda päeva vabaks on vaja saada, niiet noh.. väga kurb olukord see polegi :D

#meikimine. No mis ma ikka öelda oskan, kui vanasti oli mu arust väga okei käia koolis nii, et ainult silmade alumine piir oli väriseva lainerijoonega mustaks võõbatud ja…kõik. Isegi ripsmed polnud värvitud :D Ma täiega kadestan inimesi, kes oskavad normaalselt puudrit ja jumestuskreemi hajutada, kes oskavad teha suitsusilma ning nägu õigesti toonida/rõhutada.

Mu igapäevane meigiarsenal on ripsmetušš, lainer (jumal tänatud, oskan nüüd ülemisele laule normaalselt joont teha), kulmupuuder ja vahel ka huulepulk. Vahel harva tõmban tolmpuudriga näo üle ja veeeeel harvem kasutan jumestuskreemi. Õnneks pole mul metsikult halb näonahk, aga vigu, mida peita, on küll.

#üles ärkamine, on praeguses nimekirjas viimane. Võib-olla peaks selle nimetama ümber tahtejõu puudumiseks, sest üles ärgata ma ju tegelikult oskan, ma lihtsalt ei suuuuda end selleks sundida. Ma vägaväga tahaks olla üks neist inimestest, kes ärkavad varavalges ja teevad oma päevaga midagi. Ma võiks nii palju asjalikku korda saata, nii palju tegevusi ära teha, olla produktiivne, aga ma lihtsalt ei viitsi ennast vabal päeval enne lõunat üles ajada. Okei, ma arvan, et praegu on asi ka selles, et mul on tihti öötöö, seega üritan oma unetunde tasa teha, aga ikkkkagi. Ma olen lihtsalt väga öine inimene. Ma ei kujuta ette, kui ma peaks kunagi lapse saama ja ta tahab kell seitse hommikul üles ärgata ning et ma temaga asjalik oleks… vist annan ta vanavanematele siis kasvatada :S

nali, ei anna :D

Ei tulnudki nii hull nimekiri, ma polegi nii saamatu, kui ma arvasin. Tegelikult on päris hea oma miinused kirja panna, sest siis näeb ära, mille kallal tööd teha, et need plussideks muuta. Pea kõik mu nimekirjas on ju õppimise ja harjutamise teel muudetav. Välja arvatud laulmine. Ja üles ärkamine. Ja autost välja tulemine.


Ja lõpetuseks veel üks random pilt, sest noh.. lumi võiks maha tulla..

You Might Also Like

6 kommentaari

  • Reply lihtsaltmelon 18. dets. 2014 at 17:05

    Ka laulmine on võimalik ära õppida eriti kui sa suutsid õppida saksi mängima! :)

    • Reply mesiliis 18. dets. 2014 at 21:58

      Saksi mängima õppimine käis ülilihtsalt miskipärast. Laulmist olen ma aaastaid harjutanud, kodus üksi ja kooris ja no ei tule välja :D

    • Reply lihtsaltmelon 19. dets. 2014 at 21:51

      No siiis veeeeel rohkem harjutada! See ON võimalik. Palju jonni ja trotsi vaja ja tuleb :D.

    • Reply mesiliis 20. dets. 2014 at 06:59

      Siis tuleks mul ilmselt laulmiskartusest teiste ees lahti saada ja kellegi asjalikumaga harjutama hakata :D Üksi ma väga ei jaga välja seda :D

  • Reply Anonymous 26. dets. 2014 at 21:14

    Ega sa juhuslikult oma saksimängimisega kunagi Põltsamaa puhkpillilaagrisse ei sattunud? Sa oled mulle alati väga tuttav tundunud :D

    • Reply mesiliis 26. dets. 2014 at 21:29

      Puhkpilli laagris ma käinud pole, aga meedialaagrites, TENi laagris ja MEPi laagris küll, äkki olen sealt silma jäänud :D

    Leave a Reply