fantastiline!

9. jaan. 2015

Ma olen täna lihtsalt nii ülevoolavalt heas tujus. Eile oli üks ütlemata tore päev, tänane tõotab tulla peaaegu sama hea ja noh, mul poleks mitte midagi selle vastu, kui kogu aasta selline oleks. Iseenesest naljakas, kuidas pisiasjad nii palju loevad, sest mitte midagi suurt ei juhtunud (st ma ei võitnud lotoga miljonit), aga ometi on tuju super!

Eilne päev algas ülimõnusalt juba enne kuut, kui Märt pidi hommikul vara Tallinnasse kooli kihutama. Ma tean, et ma kõlan praegu nii isekana, aga aaapppiii, kui hea on soojas voodis lebotada ja vaadata poole silmaga teise asjatamist, kui tead, et ise ei pea veel mitu tundi üles tulema ja saad veel mõnusalt kassiga kerra tõmmata :D

Hommikukohvi kõrvale otsustasin uuesti juukseotsi värvida. Head tulemust ei julenud ma lootagi, sest noh..viimasel ajal on värvid kuidagi väga valesti jäänud. Aga LÕPUKS! sain ma täpselt sellise ideaalse sinise tooni, nagu ma alguses tahtsin (aga mis jäi hoopis roheline). Natuke võib norida, sest mõni salk jäi tumedam, mõni erksam, aga olen rahul!

Vedasin end siis linna ja astusin korra Apollost läbi. Mulle iseenesest meeldib miskipärast Rahva Raamat rohkem, sest seal on need teosed, mida ma tahan, tavaliselt odavamad :D Apollos on aga palju paremad allahindlused ja esimese asjana komistasin sõna otseses mõttes ühe riiuli otsa, kus olid eluloo/tõestisündinud lugude raamatud. 1.99 eurot tükk. Alguses krabasin endale põhimõtteliselt terve sületäie, siis aga hakkasin natuke süvenema ja valisin välja kolm: Fidel Castro tütre mälestused, ususektis kasvanud õdede lugu ning ühe imetlusväärse naise võitlusest oma elu ja laste nimel. Nii palju, kui ma praegu neid sirvinud olen, tunduvad need väga huvitavad olevat.

Kui on mingid raamatud (peale Harry Potteri muidugi), mida ma armastan, ongi need igasugused elulood. See, et lugedes on kogu aeg meeles, et kõik juhtunu oligi päriselt, muudab loo rohkem hingeminevaks. Ja see, et need teosed on üsna paksud, on väga suur pluss. Ausalt, kui ma vahel ei oska endale lugemist valida, teen seda ainuüksi lehekülgede arvu järgi. Ma selline ihnuskoi, et ei raatsi 100lehelist raamatut osta, tahaks oma raha eest ikka kaua-kaua lugeda.

Kui nüüd hoolikalt mõtlen, siis “hea päev” algas tegelikult juba üleeile õhtul, kui poes olime. Ülemisel pildil on mu lemmikmahl, aga see on päris kallis, seega on see nagu delikatessjook, mida tihti osta ei raatsi :D Olin oma rahakoti autosse jätnud, seega tegin Märdile kurbi silmi ja silitasin õrnalt pudelit, et ma niii-iii tahaks. Märt käskis seepeale minna vaatama, mis apelsinide kilohind on, pressib selle mahla ise mulle. Solvusin nats, käisime poes ringi edasi, kui nägin oma teist lemmikjooki- sidrunimaitseline Aura. Silitasin siis seda ja hakkasin korvi tõstma, kui vaatasin, et Märt oli teiste asjade alla mu apelsinimahlakese tõstnud! Ausalt, ma oleks peaaegu nutma hakanud, nii hea meel oli :D:D

Iiiigastahes, eilse juurde tagasi tulles, siis olin nats oma raamatute üle eufoorias ning kell oli alles 10 hommikul! Päev läks aina paremaks, sest sain üle pika aja Kadiga kokku. Kapriisis kerge hiline hommikusöök, saime kõik südamelt ära räägitud ja lihtsalt natuke üksteise seltskonda nautida. Käisime mõni minut pildistamas ka ja näitasin talle oma uut sõrmust, mis Märt kinkis.

Kadi: “Oo, kas sellega käis küsimus ka kaasas?”
Mina: “Jah, ta küsis, kas ma ikka nägin, kui lahedalt ta mu kingi ära pakkis!” :D:D
(Märt oli võtnud suure pakkepaberiga kaunistatud kasti, sinna sisse mullikilet pannud, siis veel üks väike karp, mille sees sõrmusekarp)

Lõpuks jõudsin koju, sain natuke kohvi juua, kui juba tuli Kristina juukseid lõikama. Ma kartsin küll, et blondeerimine+värvilised palsamid on väga hullu kahju teinud ja kogu mu sinine pats lõigatakse maha, aga õnneks polnud asi üldse nii halb. Lõpuks ometi on mu juuksed jälle ilusad ja terved (ja õiges toonis sinise ombrega).

Ja just siis, kui ma oma lemmikapelsinimahlaga teleka ette kerra tõmbasin, sain kõne, et mu telefon on lõpuks Tartus! No juhhei, kellegi õnn jõudis haripunkti :D Natuke morjendas küll see, et üleni kuldse telefoni asemel sain valge kuldsete detailidega, aga noh, ma uurisin põhimõtteliselt igast poest ja isegi valged olid otsas. Nagunii tellisin kaitsekaaned ka, et pole vahet. Ma ei suuda uskuda, et ma lõpuks langetasingi otsuse telefon osta. Mul konkreetset vajadust polnud, aga vana oli nii pann ja paratamatult tahtsin ma natuke rohkemat, kui lihtsalt helistamisfunktsiooni.

Ma ei liialda, kui ütlen, et valisin uut sõpra pea viis kuud. Iga kord, kui olin lõpuks ühe kasuks otsustanud ja hakkasin ostma minema, selgus, et valitud mudel oli just otsa saanud ning mul läks suurest solvumisest tuhin üle :D Olin pikalt Sony Xperia usku (Märdil on Xperia V ja see mulle meeldib), siis tahtsin korra LG’d, aga lõpuks, tänu ühele sõbrannale, sattusin Huawei peale.

Valiku tegi minu jaoks raskeks hind ja see, et enamikel oli midagi minu jaoks puudu. St ma tahtsin täiskomplekti: hea hinna, ilusa välimuse ning normaalsete näitajatega. Mul pole vaja mingit übernutikat ja võimsat telefoni, aga tahtsin seda piisavalt suure ekraani ning vähemalt 8mp kaameraga. Tahtsin, et hind jääks alla 200, sest ma olen nats ihnuskoi ja tahtsin, et see näeks ILUS välja. Ma näiteks vihkan ümmargusi telefone, seepärast ma isegi ei hakanud Samsungide poole vaatama :D Mu Huawei G6 pole küll nii hea, kui eelnevalt valitud-vaadatud LG (nt aku kestab vähem), aga enamik erinevusi näitajates on need, millest mul ükskõik :D

Ühesõnaga, suht ideaalne päev oli eile. Ainus asi, mis natuke tuju alla tõi, oli see, et pidin õhtul tööle minema. Aga isegi see aeg läks kiiresti ning oma üllatuseks pole ma praeguseks ikka veel magama läinud.. tavaliselt viskan ma koju jõudes kohe pikali ning magan end ööahetusest välja. Täna on aga energiat nii palju, et ma kohe ei tea, mida sellega ette võtta.

Lisaks on Märt endiselt Tallinnas, mis on küll kurb, aga samas on mul võimalus rahulikult veini juua, oma uusi raamatuid lugeda ning uut telefoni näppida. Elu on päris hea praegu, loodan, et mingit hullu krahhi nüüd ei tule, fingers crossed!

You Might Also Like

14 kommentaari

  • Reply Eliise 9. jaan. 2015 at 13:34

    Mul on sama telefon juunikuust saadik ja olen rahul :) Vahel on tunne, et pildid võiksid selgemad tulla aga see võib ka minu (st. valguse puuduse) viga olla.

    • Reply mesiliis 9. jaan. 2015 at 14:08

      Super, hea teada, kui kauaaegsemad kasutajad endiselt rahul on :) Mulle ka meeldib, aga ma alles poolteist päeva seda kasutanud, niiet mida mina ka tean :D

      Ma üldiselt oleks tegelikult tahtnud parema kaameraga telefoni, Märdi omal on 13mp ja see teeb väga häid pilte, aga noh, jäi hinnaklassist natuke välja. Aga samas, praegu proovipiltide põhjal vaatan, et täitsa okeid pildid on. Telefonikaameraga suurt kvaliteeti ei ajagi taga :D

  • Reply Ka 9. jaan. 2015 at 16:35

    Küsiks, et mis sai tervisliku toidu blogist? :D

    • Reply mesiliis 9. jaan. 2015 at 16:39

      Heh, mis tast ikka sai, alles ta on… :D Tegelikult on mul kaamera väga pikalt paranduses juba olnud ja seetõttu pole huvitavate retseptide katsetuse ajast pilte, Kadi tegeles/b maja ehituse ja sinna kolimisega, et noh.. ütleme nii, et see blogi pole praegu prioriteet :D

  • Reply Anonymous 9. jaan. 2015 at 17:46

    Raamat kolmest õest on väga hea:) Pani mõistma kui hea lapsepõlv minul oli:)

    • Reply mesiliis 9. jaan. 2015 at 17:57

      Selle lugemist ootan ma kõige enam ka :)

  • Reply Mariann 9. jaan. 2015 at 17:53

    Nii lahedad juuksed! Mul olid ka kunagi sinised juukseotsad, aga palju tuhmim ja tumedam värv, kulus halliks lõpuks täitsa.
    Ma arvan, et just hea, kui mõni salk tumedam, mõni heledam, jätab "loomulikuma" mulje.

    • Reply mesiliis 9. jaan. 2015 at 17:58

      Ilmselt jäi nii erk seetõttu, et olin juba kaks korda blondeerinud, et juuksed võtsid erksa värvi ligi :D Aga jah, nüüdseks olen ise ka rahul, et erinevat tooni sinist juustes on, jätab tõesti loomulikuma mulje vm :)

  • Reply Jaanika L 10. jaan. 2015 at 09:51

    Aitäh, et sa meelde tuletasid, kui väga ma armastan eluloo raamatuid, peale Harry Potteri siis muidugi. :) Elulugudesse süvenemine avardab mu silmaringi ja paneb mõistma, et paljudel staaridel pole au ja sära niisama kätte tulnud. Tavaliselt on seal taga ikka hunnik rasket tööd.

    • Reply mesiliis 10. jaan. 2015 at 10:10

      Palun palun :) Jaa, mind ka huvitab täiega kuulsuste elu "teine pool". Ehk see, mida ei jäädvusta kaamera/fotosilmad, kuidas nende edu alguse sai ja üldse selline.. pilguheit nende ellu :)

  • Reply Anonymous 11. jaan. 2015 at 15:56

    Mis su juhilubade tegemisest saanud on?

    • Reply mesiliis 11. jaan. 2015 at 16:01

      Aaah, ära küsi :D Selle aastanumbri sees saavad tehtud, aga täpselt ei oska öelda :D

  • Reply hennamingles 13. jaan. 2015 at 11:49

    Pole küll konkreetse postitusega seotud (või siis tegelikult ju on ka), aga ma tahtsin öelda, et mulle niii meeldib, kuidas sa kirjutad. Ja su kass meeldib ka. Ja juba ammu mul kripeldab see, et kui sa too kord oma vanaemast Elva haiglas kirjutasid, siis ma sain aru, et mu vanaema oli koos sinu omaga seal. Ma lihtsalt pidin seda ütlema :D

    • Reply mesiliis 13. jaan. 2015 at 12:16

      Oii, nii armas kommentaar, tegid kohe tuju rõõmsamaks :)

      Haha, mul hea meel, et ütlesid, päris hea kokkusattumus ikka :D Avastasin nüüd tänu kommentaarile su blogi ka ja mulle meeldib, said ühe lugeja juurde :)

    Leave a Reply