Eile hommikul, kui olin lõpetanud oma öise vahetuse, ootasin kesklinnas bussi. Sealsamas olid ka kaks.. noh, ütleme otse välja, pompsu (kuigi üks nägi päris korralik välja). Alguses olid nad niisama suured sõbrad ja jutustasid, kui äkki hakkasid täiesti lambi asja peale kõva häälega vaidlema ja läksid lausa kaklema. Midagi väga hullu polnud, lihtsalt tõuklesid üksteist ja üks tõmbas teisel jalad alt. Aa, ühe korra vist lõi teise peaga vastu kellaaegade-tahvli posti.
Ja siis ma hakkasingi mõtlema, kuna on õige aeg sekkuda ja abi kutsuda? Kui toimub mingi õnnetus või avarii või kedagi pekstakse nii, et too lamab juba maas ja on oimetu- pole küsimustki. Aga sellise lihtsalt üksteise lükkamise puhul? Mina, kui tütarlaps, vahele minna ei julgeks, aga kuna kutsuda politsei? Minu arust on kõigil selline mõtlemine, et kui tegu on pompsudega, siis noh, las madistavad, vahele ikka ei lähe seni, kuni asi mind ei puuduta. Näiteks olin ma ühel korral juures, kui jälle kaks kodutut kaklesid ning üks pealtvaataja politseisse helistas. Sealt küsiti konkreetselt: “Kas veri on väljas?”- “Ei..” – “Noh, siis las olla.”
Seekord lõppes füüsiline kaklus kiirelt ära, tüli alustaja-põhilööja läks eemale, teine mees siis passis bussijaamas edasi ja oli täiesti vait, kui kakupunn uuesti ligi tuli ja lihtsalt hakkas nokkima. Bussis istus üks võimalikult kaugele, norija lausa otsis silmadega, kuhu too jäänud oli ning sibas kohe uuesti ligi… loomulikult selleks, et ikka edasi õiendada, norida ja müksata. Lõpuks olid “ohvril” pisarad silmis ja otsekohe kiusaja muutus. Pühkis tal pisaraid, tõmbas mütsi korralikult pähe, pani jopeluku kinni, ise seletas: “Ole nüüd, anna andeks. Ma ei tahtnud nii. Noh, anna andeks!”
Ok, see olukord oli juba naljakas :D Täiesti algklassi-mentaliteet, kus kõigepealt kedagi kiusatakse ning kui too nutma hakkab, siis “Kuuule.. me tegime nalja, ära õpetajale räägi, eks. Me oleme ju sõbrad. Näe, võta kommi.” :D Teiseks olen ma tihti mõelnud, et pompsud tülitsevad teiste meelelahutuseks. Näevad, et “oh, inimestel tülpinud näod peas, igavlevad, teeme nats nalja neile. Viska sa paber maha, ma hakkan suga selle pärast kaklema.” Iga kord, kui ma olen mingit sellist draamat pealt näinud, on see alati olnud kõige pisema asja pärast. Ok, see kõlab nüüd nii, nagu ma vabal ajal muud ei teeks, kui otsiks pompsude tülistseene :D
Aga samas üks selline nats kodutu välimusega mees ütles täna bussikas mulle, et ma olen Carmen Kass, niiet.. i’m good with them all. Ta hõikas lausa teistele: “Kass! Näete?? Carrrrrrmen Kassss on siin!!” (Praegu tuli meelde, et kellegi blogist lugesin ma kunagi ka, et üks mees ajas ta Kassiga segi.. ei tea, kas ta oli ka Tartust ning kas tegu on sama mehega?? :D)
Ma arvan tegelikult, et asi on huulte värvimises/tumedas huulepulgas. Näiteks kui ma tulen tavaliste huultega tööle, kõnnivad kõik must mööda, hea, kui teregi ütlevad. Niipea, kui mul on suu punaseks võõbatud (nagu täna), tuleb järsku komplimentide laviin, kui kena ma välja näen. Kas mu tavalised värvimata roosad huuled teevad mu koledaks või??
Kui kiire teemavahetus nüüd teha, siis ootan igasuguseid raamatusoovitusi, et “2015 ja 150 raamatut” saaks ikka ära tehtud. Meeltesegadushoos tegin endale ka ask.fm konto, niiet võite igasuguseid küsimusi tulistama hakata. Ning lõpuks sai mu kallis kaamerake ka terveks ja ma juba ootan, et saaks välja pildistama minna. Kuigi noh, teades mind, siis igasugused ideed kaovad niipea, kui ma fotoka jälle päriselt kätte saan :D
Ükspäev siin tekitas ühe postituse all olnud kommentaar mu suure hurraaga alustatud terviseblogi kohta päris palju süümekaid. Iseenesest ma olen leidnud igasuguseid huvitavaid retsepte, aga kuna nende valmimiseajaks on väljas pime, ei saa normaalseid pilte ja ilma nendeta ei taha ma kuidagi blogida. Ainult vabandused-vabandused, ma teaaaan. Igastahes olen nüüd otsustanud end kahe-blogi-pidamise suhtes käsile võtta ning loodan, et http://tervislikjamaitsev.blogspot.com/ saab uue hingamise.
Sama suuri süümekaid tekitas sama postituse all olnud kommentaar autokooli kohta. Päris mark, et ma ikka veel lube pole saanud, aga mul ausalt paanika sõitmise ees. Muidu on kõik korras, sõidu ajal ma suuri vigu ei tee, oskan kõike, olen rahulik… aga enne/pärast tundi on väike paanikahoog, käed värisevad, süda taob.. no pole eriti meeldiv tunne. Küll lisasin lubade saamise oma 2015. aasta tegude nimekirja… et jah, eks me aasta lõpus näe :D
Aeg on igastahes juba sealmaal, et teen endale veel tassi teed ning siis saan juba koju ka. Ilusat teisipäevaõhtut :)
27 kommentaari
Ma soovitan sulle Mesilane Maia pusleraamatut, väga hariv lektüür.. :D
Okei, nali naljaks :)
Aga ma arvan, et abi peaks kutsuma alati siis kui tekib kahtlus, et selle jaoks on vajadus. Kahjuks on ainult tihtipeale nii, et seda abi ei taheta välja saata. Noh, et peretülid tuleb ikka ise ära lahendada ja kui keegi konkreetselt veel pole viga saanud, siis pole mõtet.. et natukene keeruline :(
Kui ma selletaolisi raamatuid loen, saab mu 150 päris kiiresti täis :D
Ma arvan ise sama..kui juba tekib kahtlus.. aga samas, eile hommikul tekkis mul ka kahtlus, sest kunagi ju ei tea ette, KUI tõsiseks võib tavaline tõuklemine minna ning siis võib juba hilja olla. Aga samas rahunes asi kiirelt maha, midagi tõsist polnud ning mul on kahtlus, et selle nügimise peale politseisse helistades oleks mind välja naerdud. Ja noh, ega nad tõesti taha enne välja sõita, kui tagajärg on käes.
Olen ka ise Tartus kokku puutunud selle vanema meesterahvaga, kelle jaoks iga teine tütarlaps on Carmen Kass. :D
Mhh, kurat :(((( Ma nii lootsin, et olengi Kassi moodi :D
Jeap, Tartus ongi see üks vanamees, kes kutsub naisi kiisudeks ja Carmen Kassiks, vahepeal ikka kohtab bussi peal :D
Megasolv selle mehe peale, et ta nii reeturlik on ja kõikidele komplimente teeb :(( :D
Hahaha..ma nii naersin selle peale praegu :D Aga kusjuures..ma olen ka Carmen Kass olnud korra vist :D:D Hästi ammu küll.
Aga ma lähen küsin nüüd kähku asksi mõned hästi värdjad küsimused. Kahju, et mul küll null ideed on, et mida küsida :D Kas seal saab üldse küsida, kui kontot pole? Ma pole seda kunagi teinud :D
Loe Murakami "Kafka mererannas" läbi :)
No iseenesest tõstis tuju juba hommikul lakke selline "kõikidele jagatud" kompliment :D
Saab küsida jap, kui kontot pole, ma olen teistelt vähemalt küsinud :D Lasen ka hästi värdjad küsimused läbi, ma luban! :D
Oo, panen kirja :)
Jaa, see on põnev vanamees. Ma olen juba kolm korda vähemalt Karmen Kass olnud. Ja Erki Kõlu Kõlupea anekdooti kuulanud. Sellele vaatamata et ta seda paljudele ütleb, ikka tõstab tuju selline "kompliment" ju :D
Mu load seisavad sama asja taga – paaniline sõiduhirm :D Roolis saan ilusti hakkama, aga enne seda olen närvivapustuse äärel ja pärast sõitu sellise adrenaliinilaksu all, et värisen mitu päeva takkajärele :D
NO JUST!!! Lõpuks keegi ka mõistab ja elab sama läbi :D Mulle meeldib idee sõitmisest, aga praktika mitte eriti :D Naljakas, sest mul on/oli tegelikult megarahulik ja hea õpetaja, et poleks nagu muret vaja tunda..
Üks väga haarav ja selline-raamat-mida-ei-saa-pooleli-jätta on The Help, ehk siis Koduabiline. :) Minu vaieldamatu lemmik! Räägib sellest, kuidas orjaajal Ameerikas mustad valgete lapsi ja kodu korras hoidsid. Ja siis kõigist nendest saladustest ja asjadest, mis seinte vahel toimus. Ehk oled isegi filmi näinud, aga raamat- nagu ikka on parem :)
Ooo, selle pean üles kirjutama endale kuskile. Iga kord, kui sellest loen/kuulen, olen tahtnud ise ka lugeda, aga iga kord raamatukogus või poes läheb meelest :D
Vaata filmi ka, see on hea. Ma raamatut pole lugenud.
Üritan raamatu hankida ja selle kõigepealt läbi lugeda, vastupidine (enne film-siis raamat) rikub kuidagi lugemiselamuse mu jaoks ära :D
Kusjuures see on üks väheseid filme, mis on super hästi tehtud raamatu järgi. Pluss näitlejatöö on suurepärane. Aga jaa, kuna raamatu challenge siis enne loe :)
Ok, ajasite mu uudishimu suureks, homme lähen poodi raamatu järele :D
Autokooliga on selline asi, et mul oli ka sõitmise ees kerge hirm. Eks mu õpetaja oli selline ka, et iga vea peale pistis röökima. Ma pean lõppastmekoolituse enne novembrit veel ära tegema, aga nõuanne, mida oskan anda, on see, et autoroolis tasub hetk korraga elada. :) Noh, et ootad foori ära, läheb roheliseks, sõidad sealt alt välja ja alles siis mõtled, et okei, kuhu nüüd edasi. :D Kasuks tuleb ka see, kui sul mõni lähedane on selle juhendaja asja lasknud teha, mis tähendab pmst seda, et vist ca 16 eurot maksta ARK'i ja asi ants. Saab sõidukogemust ja ainult nii läheb hirm lõpuks siiski üle.
Raamatutest oskan soovitada kindlasti Paulo Coelho "Alkeemikut", mis on ehk Sul juba loetud. Ka kõik Dan Browni teosed on minu meelest lugemist väärt. On küll mahukad, aga mina ei ole küll aru saanud, kui raamat juba läbi. Tema viimane üllitis "Alkeemik" on ääretult põnev.
Mul õpetaja oli rahulik, et see oli hea. Ja no, nagu ma ütlesin, siis sõitmise endaga probleemi polnud. Auoroolis olin ma megarahulik, oskasin kõike, mis õpetaja ette näitas, terve aja peale suretasin auto vist ainult ühe korra välja ja see polnud ka minu süü :D Lihtlsat enne ja pärast sõitu on nats paanika :D
Märt tegi jap selle juhendajapaberi, nüüd pean end kokku võtma ja koolist selle tõendi tooma, et ma võin sõita juhendajaga vms :D
Dan Browni olen ma lugenud, tal on jaa hullult põnevad raamatud. Tema "Alkeemiku" peaks ka soovinimekirja lisama. Coelho oma olen juba lugenud,, aga samas on tal päris palju muid teoseid, mida ma tahaks ka läbi töötada.. :)
Siis tuleb sul jah lihtsalt sõita. :) Tartus peaks eriti mõnus olema, seal ikka juhid üldjuhul tunnevad liiklusseadust ja oskavad ka suunatuld kasutada. Mulle ei ole Tartus kunagi ka ette sõidetud, Tallinnas on kahjuks seda juhtunud, ei oleks pidurile hüpanud, oleks õnnetus garanteeritud. Ja noh, pead Märti togima, et ta suvalisel ajal ütleks, et davai, lähme sõidame, siis ei jõua enne paanitseda. :D
Tartus on nii palju nõmedaid ühesuunalisi tänavaid täiesti ebaloogiliste kohtade peal, need ajavad mu täiega segadusse :D Märt sõidaks minuga vist kogu aeg, pigem olen mina see, et "oot, mul vaja blogida/ujuma minna/süüa teha/koristada/lugeda" :D Ja noh, ma nats kardan seda ka, et ta ei saa mind roolis kuidagi aidata. St õppeautol on õpetajal endal ka pedaalid, Märdiga oleksin ma "üksi" roolis :D:D
Seoses selle Carmen Kass'iga – jeps, see on üks ja sama mees, vist üritab nii tähelepanu saada. :D
Mhh, ma nii pettunud nüüd :D
Ja mina mõtlesin, et sa küsid siin pigem kuna ENDALE abi kutsuda, mitte kahele joodikule :D
Aga raamatute osas. Mina pistsin kotti homseks lugemiseks omale kaasa J.Adler-Olsen "Naine puuris", pärast mida tahaks lugeda järge "Faasanijaht".
Panen end raamatukogu järjekorda raamatule L.Kepler "Uneliivamees"
Inglise keelsena on mul telefonis audiobook G.Flynn "Gone" ja nüüd on iPadis ka e-raamatuna eestikeelne versioon "Kadunud". Film oli väga lahe, aga ema ütles et raamat oli….veider.
Hehe, ma endale oskan abi kutsuda.. või noh, helistan empsile ja küsin, kas on mõtet :D
Oooo, nii palju häid soovitusi, nüüd tükiks ajaks vist rahu majas :)
Kuna sulle tavaraamatuid siin juba hulgi soovitatakse, siis ma soovitan sulel raamatuid läbi Harry Potteri hullumeelse fänni silmade läbi.
Maria V. Snyder "Mürgiõpetus"
Kuna siin soovitati veel erinevaid alkeemikuid, siis ei saa unustada fantaasia maailma parimat alkeemikut Michael Scotti poolt. See on seda väärt! Harva kui ma loen raamatuid kõndimise ajal, aga seda oli võimatu kinni panna.
Ja eesti omadest:
Marion Andra "Pimend" ja "Algolagnia" uskumatud teosed ja kui neid veel kuskil müügil on, siis need on odavad.
Okei, ma nyyd lõpetan, muidu saab siia terve mu raamatu riiul kirja kui ma ennast õigel ajal ei takista. :D
No vähemalt natuke me maitse ühineb, sest ma olen ka suur Michael Scotti fänn.. kuigi neid raamatuid lugesin viimati mitu-mitu aastat tagasi, juba tükk aega on mõttes need üle lugeda :)
Võid vabalt aeg-ajalt oma raamaturiiulit kirja panna, nii palju kui ma googeldasin, siis täitsa põnevad raamatud tunduvad, et noh, võtan nimekirja :D